Iisrael ÜRO ja EBF-i fookuses

10/2011 Toivo Pilli, Tartu Salemi pastor

Euroopa baptistid kogunesid Naatsaretis

Euroopa Baptisti Föderatsiooni septembrikuine aastakoosolek toimus sel aastal Iisraelis. Naatsaretis oli esindatud enamik EBF-i liikmesmaid, kuigi araabia riikidest, nagu Liibanonist ja Egiptusest, esindajaid ei olnud. Neile on Iisraeli sisenemine poliitilistel põhjustel võimatu. Aastakoosolekul valiti EBF-i uus asepresident, rumeenlane Othniel Bunaciu, ja õnnistati ametisse president Hans Guderian. Tänusõnad kuulusid ametist lahkuvale presidendile Valeriu Ghilechile, kes on muuhulgas ka Moldova parlamendi liige. Aastakonverents võttis ilmse heameelega teatavaks, et eestlase Helle Lihti ametinimetuseks on nüüdsest EBF-i asepeasekretär, mitte peasekretäri abi. See muutus kajastab paremini sisulist tööd, mida Helle Liht Euroopa ja Lähis-Ida baptiste ühendavas organisatsioonis teeb.

Uued liikmed. Delegaadid võtsid EBF-i vaatlejaliikmeks vastu Euroopas võõrsilasuvate venekeelsete koguduste võrgustiku, mis ei ole ametlik liit, vaid pigem kontaktide hoidmiseks mõeldud tugistruktuur. Euroopas on vene- ja ukrainakeelseid kogudusi tekkinud erinevates maades, muuhulgas Portugalis, Saksamaal ja Tšehhi Vabariigis. Ehkki on loomulik, et aja jooksul ühinevad need kogudused kohalike liitudega, on omakeelne toetav struktuur vähemalt mõneks ajaks siiski vajalik.

Avarduv tegevus. Euroopa Baptisti Föderatsiooni töö uute koguduste rajamisel, usuvabaduse eest seismisel ja erinevate baptistiliitude vahel osaduse loomisel on märkimisväärne. Peasekretär Tony Peck, kes on mitmel korral ka Eestit külastanud, rõhutas, et sekulaarseski ühiskonnas ei tohi kogudused lasta end tõrjuda privaatsesse nurka. "Jeesus Kristus on Issand – mitte ainult kiriku Issand, vaid ka maailma ja ühiskonna Issand!" Peck tõstis esile baptistide tegevust ühiskonnas – hingehoiu pakkumist Norra traagiliste sündmuste järel, praktilise abi ja hingehoiu võimaldamist Inglismaa hiljutistes rahutustes, põgenike abistamist „Araabia kevade" keerises. On oluline, et me ei tegele ainult moraali ja eetika küsimustega, vaid töötame suurema õigluse nimel, osaleme loodushoius, poliitikas ja hariduselus, ütles peasekretär.

Lähis-Ida. Aastakonverents Naatsaretis võttis vastu resolutsiooni, mis kutsus üles kindlalt vastu seisma natsionalistlike huvide vägivaldsetele väljendusvormidele. Ülestõusnud Kristus õpetab meid armastama oma naabreid ja isegi vaenlasi. „Viletsate rõhumise, vaeste ägamise pärast tõusen ma nüüd üles," ütleb Issand, „ma kaitsen neid, kellele kurja tehakse" (tõlge ingliskeelsest versioonist, Psalm 12:6). Teine resolutsioon käsitles baptistikoguduste ülesannet Lähis-Idas: see kinnitas pühendumist inimõigustele ja usuvabadusele, rõhutas ühtekuuluvust Kristuses nii araabia kui iisraeli vendade ja õdedega, kutsus üles toetama vabadust ja õiglust edendavaid protsesse ja mõistis hukka rünnakud ekstremistlike rühmituste poolt kristlikele kirikutele, eriti Egiptuses ja Iraagis. Resolutsioon tsiteeris Jeesuse 2000 aastat tagasi siinsamas, Naatsaretis, öeldud sõnu: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid ja kuulutama Issanda meelepärast aastat." (Lk 4:18-19)

Jeesuse jälgedes. Liikudes Pühal Maal – kummardades Petlemmas Sünnikiriku ukseavas, seistes Naatsaretis aastasadu vana õlipuu all ja astudes Jeruusalemmas Hauakiriku hämarusse – saab nii turistile kui palverändurile selgeks, et see väike maalapp Jordani ja Vahemere vahel vajab lepitust täna samamoodi nagu Jeesuse ajalgi. Eriti vajavad meie eestpalveid palestiinlastest kristlased, sest turistid Pühal Maal kipuvad otsima eelkõige kristluse juuri ja ajaloolisi juutlikke seoseid, jättes tähelepanuta need, kes täna sellel maal Kristust järgivad ning lepituse saadikutena elavad. Kohalikud pääsevad müüriga eraldatud Petlemmast välja vaid erilubadega, mida on väga raske saada. Keegi on nimetanud palestiina kristlasi „unustatud pühadeks". Ärgem siis meie unustagem neid! Kristus tuli otsima kadunut, unustatut, tõrjutut. Ta soovib, et teeksime sedasama.

Musalaha rahusammud. Oli liigutav kohtuda messiaanlike juutide ja palestiina kristlaste vahelist lepitust taotleva organisatsiooni Musalaha esindajatega. Üks Musalaha juhte, messiaanlik juut Evan, rääkis enda kogemusest. Ta teenis aega Iisraeli armee eriüksustes. Kord sai ta ülesandeks otsida läbi kontrollpunkti läbivaid araablasi. Teda oli õpetatud, et läbiotsitavale ei tohi silma vaadata. Kuid sel päeval vaatas ta millegipärast otsa ühele palestiina noormehele. Nende pilgud kohtusid. Ja Evan, täisrelvastuses sõjaväelane, sai aru, et tema ees seisab kaitsetult vend Kristuses. Midagi murdus sel hetkel temas. Ta embas oma kristlikku venda sealsamas kontrollpunktis – ja sai oma ülemuste käest hiljem kõvasti pragada. Midagi peab muutuma, veendus ta, ja otsustas astuda messiaanlike juutide ja palestiina kristlaste üksteisemõistmise heaks konkreetseid samme. Seminaril, milles osalesin, kehastasid liikumise juhid Evan ja Salim, üks messiaanlik juut ja teine palestiina kristlane, Kristuse armastuse jõudu.

Täna korraldab Musalaha lastelaagreid, kus osalevad nii juudi kui palestiina lapsed, samuti organiseerib Musalaha abikaasa kaotanud naiste kohtumisi, kus eelarvamused ja kibedus aegamisi sulavad ning asemele astub andestus ja üksteisemõistmine. Mitmed Musalaha õppe- ja arutelumaterjalid käsitlevad andestuse elumuutvat tähendust, mis kaugele arenenud konflikti olukorras on rohkem kui lihtsalt huvitav teave. See puudutab konkreetsete inimeste elu! Meid kõiki kutsutakse teadlikult – sõnade, hoiakute ja tegudega – elama tõeks Jeesuse poolt antud armastusekäsku ja pidama meeles, et „õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks." (Mt 5:9)

.

Mis saab Egiptusest?

20 egiptuses

9/2011 Intervjueeris Erki TAmm

Ida-Euroopa riikidele iseloomulikult on Paul Teesalu suhteliselt noor diplomaat. 1997. aastal lõpetanud Kõrgema Usuteadusliku Seminari ja seejärel diplomaatide kooli, asus ta 23-aastase noore mehena välisministeeriumi teenistusse. Ta on töötanud diplomaadina nii OSCE juures Viinis kui NATO juures Brüsselis ning alates 2010. aastast on ta Eesti Vabariigi suursaadik Egiptuses. 2010. aasta detsembris andis ta oma volikirjad üle president Hosni Mubarakile. Nn Araabia kevad lõpetas riiki kolmkümmend aastat autokraatlikult valitsenud Mubaraki võimu. Enamik Egiptuse elanikest on moslemid, kuid ligikaudu 10 protsenti on kristlased, kuuludes pikkade traditsioonidega kopti õigeusu kirikusse. Egiptus on riik, kust Jumal kutsus oma rahva, kus Jeesuslaps oli tagakiusajate eest varjul. Arvukad kirikud, kloostrid ja muistsed käsikirjad, aga ka noori täis kirikud annavad tunnistust elavast usust. Praeguseks on revolutsioonijärgne Egiptuse ühiskond jõudnud faasi, kus tuleb otsustada, mis saab edasi.

.

Loe edasi: Mis saab Egiptusest?

Ilma usu ja visa tööta pole võitu

3/2010 Alari Allikas Vancouveris

Vancouveri koguduse jaoks alustasime taliolümpiat paar kuud enne nende tegelikku algust. Läkitasime ühe vabatahtliku Eesti Sportlaste teenistusse. Aino Uus, 68, kolis mõned aastad tagasi Torontost Vancouverisse. Ta avaldas soovi teenindada vabatahtlikuna Eesti suusatiimi ja sai VANOC-i poolt vääriliseks tunnistatud seda tegema. 25-tuhandelise vabatahtlike armee hulgast määrati Eesti võistkonnale 9 vabatahtliku abilist – 2 iluuisutajatele Vancouveris, Aino ja ta 6 kaaslast Whistlerisse.

Ühel detsembri pühapäeval palusime talle koguduse ees Jumala õnnistust selles töö tarvis. Varsti pärast seda algas vabatahtlike ettevalmistus. Aino on energiline ja rõõmsa olemisega ning sobib ideaalselt sellesse ametisse. Hommikuti kolme nädala jooksul võtab ta selleks puhuks antud valge olümpia logodega auto ja vurab mägede poole. See aitab päevaks häälestuda. Autoraadios mängib southern gospel. Eesti sportlased saavad nii treeningutele ja võistlustele ning tagasi. Kui inimesed ta käest küsivad, miks sa nii rõõmus oled, vastab ta: Jumala pärast.

Küsin Ainolt „Teekäija" heaks mõned küsimused:

Milline on Sinu võit siin taliolümpial?

Pidasime oma meeskonnas võiduks seda, et võimalikult kohusetundlikult oma ülesandeid täita. Igal hommikul 8-9 vahel pidime kedagi viima Challaghan Valley´sse treeningutele.

Õhtul kell 8 tutvustati järgmise päeva kava, aga hommikul võis see muutuda.

Vahel treenerid muutsid töö käigus meelt või treeningu asukohta. Ühel korral, kui olime inimesed tagasi toonud, helistas Martti Raju: Üks jäi maha, minge tooge ära! Pidime olema paindlikud.

Üks me tiimi kaaslane Kersti alustas sellega: palvetame meie sportlaste eest kui nad rajal on võistlemas. Saadame inglid neid hoidma. Ilmad on heitlikud: ühel päeval päike, teisel jää, kolmandal lumi. Nii me siis tegime alati, kui nad rajal olid.

Ühel päeval oli me tiimi liige väga mures: 92aastane ema kodus haige. Ütlesime talle: võta nüüd buss ja mine vaata kuidas olukord on. Meie siin palvetame. Olukord lahenes.

Seal töötades kogesin rohkesti Jumala ligiolu. Raske oli ka, pikad päevad, hommikust õhtuni oli tegemist. Muidugi olid pausid ja süüa saime hästi. Tore oli suurepärast loodust vaadelda: mäed, metsad, jõed. Looduses näen Jumala tarkust ja hiilgust.

Millised on sinu muljed eesti sportlastega kohtumisel?

Väga ja väga head. Leidsin neis sõprust ja lahkust, nad ei teinud vahet, kuigi me ei osanud eesti keelt nii hästi, sel määral nagu nemad rääkisid. Siiski kõik Eesti tegelased kiitsid meid, näiteks Mati Alaver, Eesti meeste suusakoondise peatreener ja Arvo Kivikas - ISC, spordiriiete firma omanik. (Ta on viie lapse isa - ja üks sponsoritest, kes ei tõmbunud tagasi Eesti Olümpiakomitee toetamisest kui masu tuli). Sportlased kohtlesid meid nii hästi, meie vahel polnudki nagu vahet. Olid nii tänulikud meile. Tore oli neid viia nende treeningu- ja võistluskohtadesse ja igati aidata, isegi pesu pesta. Suhtlemine oli haruldane. Kristina Šmigun-Vähi ema oli vahva, lahke ja sõbralik. Ta vaatas Kristina lapse järele. Pani isegi väikesele pooleteise aastasele lapselapsele suusad alla. Kui sadas vihma, siis laps käis toas vaibal suuskadega ringi, treeningud võisid alata.

Millest sportlased armastasid rääkida?

Meid õpetati: ärge küsige küsimusi, austage sportlaste isikuruumi. Käisin näiteks Mael ja ta arstil lennujaamas vastas. Nad tahtsid lihtsalt teada Vancouverist, palju majad maksavad, millised on palgad, kaua sõit kestab ja kui ilus Briti Columbia tegelikult on. Seal tegutsedes oled sool ja valgus, oled kohal oma naeratusega. Inimesed märkisid ära: sa alati naeratad. Ma tean ja mõnikord ütlesin, kelle pärast see nii on.

 

8010 Aino Uus ja Katrin Allikas Brew Creek Lodge juures, kus majutus Eesti suusakoondis.

2166 Kaua oodatud võit ja Kanada kuldmedal hokis on käes! Sellega on Kanada saavutanud kõigi aegade rekordi – 14 kuldmedalit Olümpiamängudel.

2282e Võidu tähistamine Vancouveri kesklinnas. Võiduvärava löönud hokimeeskonna kapten Sidney Crosby on saanud rahvuskangelaseks. Tema numbrimärgiga 87 särke võib näha kõikjal rahva hulgas Üks mees lõi värava, kogu Kanadal on suur võidupäev. Nii on ka Kristus saavutanud võidu me kõigi jaoks.

Vanoc 2010 001 Eesti tiim Kristinat tervitamas. Selle pildi tegi Aino Uus.

Vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise aasta

3/2010 Jaanus Kangur, Kuriteoohvrite Toetamise Ühingu "Ohvriabi" juhatuse esimees

22. veebruar on üle-euroopaline kuriteoohvrite toetamise päev. Kuriteoohvrite Toetamise Ühing „Ohvriabi" korraldas selle päeva puhul foorumi, kus vaadati tagasi 15 tegevusaastale, arutleti, kuidas saaksime paremini toetada vaeseid ja tõrjutuid ning kuidas toetada neid, kes teistele toetust pakuvad.

Eestis on kuriteoohvritele pakutud organiseeritud kujul toetust viimased 15 aastat Kuriteoohvrite Toetamise Ühingu „Ohvriabi" (alates 1995), riikliku ohvriabi süsteemi (alates 2006) ja mitmete kodanikualgatuslike ühenduste kaudu.

Kuriteoohvrite Toetamise Ühing „Ohvriabi" on koolitanud ja koondanud tugiinimesi neile, kes kuritegude kaudu on kaotanud usalduse kaasinimese ning sageli ka ühiskondliku elukorralduse vastu. Turvalisuse tagamine on riigi ja organiseerunud ühiskonna ülesanne. Iga kuriteoohver kogeb sügavat ja õigustatud pettumust süsteemis, millest saab teda üle aidata vaid õigeaegne, hooliv ja asjatundlik abi. Ohver vajab kindlasti tekitatud kahjude hüvitamist, juriidilist ja sotsiaalset nõu ning toetust, ent peamiselt lööb kuriteo kaudu kõikuma selle läbi kannatada saanud isiku mina-pilt, enesehinnang ning usaldus ja usk headusesse ning õiglusesse.

Enam kui materiaalne toetus on just emotsionaalne ja hingeline abi osutunud ohvrite suurimaks vajaduseks. Kuigi kuritegevus Eestis on stabiliseerunud ning näitab paljude raskete isikuvastaste tegude osas isegi kahanemistendentsi, ilmnevad muutunud maailmas uued kuriteoliigid, mille vastu tunneb inimene end kaitsetuna. Küberkuriteod, identiteedivargused ja läinud aastatel korduvalt avalikkuse tähelepanu paelunud lastevastased kuriteod, mis näitavad ootamatu halastamatusega ühiskonna varjupoolt, on vaid osa nendest.

Ei ole keegi nii rikas, et ei vajaks teiste hoolt, ega keegi nii vaene, et tal poleks midagi anda.

Ohvrite toetamine ei ole ühe organisatsiooni ega institutsiooni monopol, ohvreid saab toetada igaüks, kellel on südant näha teise valu, kannatusi ja igatsust turvalisuse ja kindlustunde järele. Ohvri toetamiseks ei pea olema professionaalne nõustaja, igaüks saab teha midagi, eestpalve, annetuse või panustatud aja kaudu.

Turvalise elu tarvis saame panustada kõik koos. Euroopas on see aasta kuulutatud vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise aastaks. Vaesuse mõiste võib olla suhteline ning erinevates kultuurides erinevalt mõistetud, ent sofistiliste diskussioonide asemel on võimalus käsitleda vaesust lihtsalt kui puuduses olemist. Ema Theresa on öelnud, et enam kui leiba vajab lääne ühiskond hoolimist ja armastust. Ja seda saab jagada igaüks.

Kuriteoohvrite toetamise päeval kutsus Kuriteoohvrite Toetamise Ühing „Ohvriabi" kõiki kogudusi pidama oma palvetes meeles neid, kes on kannatanud või kannatavad ülekohtu, vägivalla, hoolimatuse, vaesuse või tõrjutuse läbi ning leidma võimalusi oma palveid tegudes väljendada.

Tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemine on välja- ja üleskutse ka kogudustele. Eks olnud ju Jeesus just selle sihtgrupi eestkõneleja, tuues eeskujuks stigmatiseeritud gruppe nagu samaarlased ja tölnerid, kes võisid olla varaliselt rikkad, ent ometi kannatajad suures armastuse ja aktsepteerimise puuduses. Ei ole keegi nii rikas, et ei vajaks teiste hoolt, ega keegi nii vaene, et tal poleks midagi anda.

Sel päeval tahame erilist tähelepanu pöörata inimliku suuruse leidmisele ja avaldamisele, et võiksime märgata enda kõrval olijat, kes vajab meie tähelepanu ja toetust.

Jaanus Kangur: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. +3725655850

Tänased valikud määravad homse elu

4/2010 Tõnu Lehtsaar, Tartu Kolgata baptistikoguduse juhatuse esimees

Lootusest rääkimine polegi tänapäeval nii lihtne. Elame maailmas, kus kristlased võivad hakata end üsna lootusetult tundma. Inglismaal vallandati meditsiiniõde, kes palvetas patsiendiga. USA-s on nendel sotsiaalvaldkonna spetsialistidel, kes tunnistavad end konservatiivseteks kristlasteks, raskem tööd leida. Oleme kogenud mitmekülgset kristlusevaenulikkust ka Eesti meedias. Perekonnad lagunevad ja sellele aidatakse kaasa. Kristlikud väärtused on kasvava surve all.

Kuulun nõukogude ajal kasvanud põlvkonda. Kõigi puuduste juures oli siis vähemalt üks positiivne joon: koguduse ja maailma vahel oli selge piir. See, kes astus kogudusse, riskis üsna paljuga. Tänapäeval enam piire pole. Meie noorte olukord, nende valikud, kiusatused ja otsused on paljuski keerulisemad kui eelmises põlvkonnas. Olen imetlenud, kuidas Jumal toob jätkuvalt ka relativistlikust mõttemaailmast inimesi enda juurde.

Ilmalikustuvas ühiskonnas on kogudusel religioonisotsioloogia vaatenurgast kaks võimalust: kas mängida kaasa usulise vabaettevõtluse mängu ning kujuneda vastavalt tellija tahtmisele või säilitada oma sümboliline ja maailmavaateline terviklikkus. Esimesel juhul kogudus lahustub maailmas. Teisel juhul võib ta aga muutuda väikese grupi inimeste eraasjaks, mis ei mõjuta ühiskonnas kui tervikus toimuvat.

Oluline on, et me igas valikus otsustaksime jumalariiklikult.

Tekib põhimõtteline küsimus: kuidas peaks kujunenud olukorras kristlased käituma? Kas meil on lootust? Olen kuulnud väiteid, et Issand on meid islamile juba ära andnud. Kui on näha, et jõudu pole, siis on targem kaevikusse jääda. Ilma jumaliku väe ja selguseta ei suuda me midagi. Mingil hetkel võivad need teemad muutuda meie jaoks väga isiklikuks.

Lootuse mõistmiseks on kohane peatuda selle mõistel Piiblis. Vanas Testamendis on see alati suunatud tulevikku. Lootus tähendab Jahve kaitse ja õnnistuste, eriti aga tõotustega arvestamist. Jumalale loodetakse, sest tema on õiglane ja muutumatu. Uus Testament näitab, et lootus viib meid jumalikele jõuallikatele. Paulus väljendab mõtet, et me oleme kutsutud üheks lootuseks. Vaatamata ilmalikele aegadele pole midagi põhimõttelist, mis takistaks meid kõigest eelnimetatust osa saamast.

Meie probleemide üks põhjusi on see, et me ajame segamini lootuse ja himu. Himu on suunatud asjadele, lootus aga abstraktsele. Mõlema puhul on inimese ego positsioon erinev. Himu puhul aetakse taga objekti. Lootuse puhul seistakse Jumala ees. Lootus on suunatud igavikku, himu lõpeb iseendaga. Palju sellest, mida pakutakse lootuse pähe, on himu küsimus. Me oleme lootnud saada EL-i ja NATO-sse, nüüd ootame euro saabumist. Ükski nendest pole suutnud ei inimestele ega ühiskonnale anda sisemist rahu ega eneseleidmist.

Meie lootusrikkus või lootusetus avalduvad meie valikutes. Üks teadusliku mõtlemise põhiprintsiipe on see, et keerulised probleemid tuleb jagada alajaotusteks ning neid tuleb käsitleda eraldi. Midagi sarnast on ka meie eludes. Mingil elementaarsel tasandil teeme pidevalt konkreetseid valikuid. Ustavus pisiasjades viib ustavuseni suurtes. Oluline on, et me igas valikus otsustaksime jumalariiklikult. Ka siis, kui me ei adu toimuva tervikpilti, jääb meil võimalus loota Jumala tarkusele ja juhtimisele.

Mäletan üht oma masendunud palvet õhtumaa allakäigu pärast. Olin lugenud internetist taas Jumala pilkamise ja amoraalsuse kohta ning mul tuli tunne, et see on otsekui läbistamatu müür, mis vajub peale. Jumal küsis minult: „Kas sa usud, et mina valitsen maailma ja et see kõik toimub minu teadmisel?" Ma sain öelda, et usun ja siis hakkas mul kergem. See pole minu võitlus, see on Jumala võitlus.

Mida teha, et meie valikud oleksid lootusrikkad? Nimetan vaid mõnda, mis minu arvates on oluline. Esiteks, me peame hoidma usulist keelt. Kui kaotame sõnad patt, lunastus, andestus ja igavene elu, siis kaotame kristluse. Kristlus elab, kuni püsib sõnum lunastusest. Asjaolu, et inimesed seda kuulda ei taha, pole vabandus sõnumist loobumiseks.

Kui kaotame sõnad patt, lunastus, andestus ja igavene elu, siis kaotame kristluse.

Kui võtame endale üle jõu käivaid kohustusi, mida Jumal meile pole andnud, muutume kergesti lootusetuteks. Me vastutame meile Jumala poolt antud piirides. Kui Piibel ütleb, et Jumal on nad andnud kõlvatusse, siis on see tema otsus, mida meil tuleb aktsepteerida. Probleemi saab kõrvaldada vaid põhjust likvideerides. Me saame elada jumalakartlikult ja kuulutada jumalakartust.

Väga oluliseks jääb koguduse osaduse hoidmine. Pole välistatud, et mittetulundusühinguid sunnitakse ühel päeval seadusega tunnustama moraali, mis pole Piibliga kooskõlas. Meie osaks saab siis algkoguduse kombel toimida läbi väikeste kodugruppide, oodates Issanda ilmumist. Meie lootus on Jumalas ja seepärast me saame astuda ka iga üksikut sammu temaga arvestades.

Seega on lootuse küsimus üksikute otsuste ja valikute küsimus. See on himust kõrgemale tõusmise küsimus. See on Jumala ees isikliku selguseni jõudmise küsimus. See on ka isikliku pühitsuselu küsimus. Apostel Johannes kirjutab: „Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui Tema saab avalikuks, siis me oleme Tema sarnased, sest siis me näeme Teda, nii nagu Ta on. Igaüks, kellel on selline lootus Tema peale, puhastab ennast, just nagu Tema on puhas" (1Jh 3:2-3).

Missioon ja väärtused

4/2010 Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Tublid inimesed väärivad tunnustamist – Mustvee Betaania koguduse palvelas tänati 26. märtsil politsei, piirivalve, päästeteenistuse, Kaitseliidu ja kiirabi töötajaid ning ettevõtjaid. Ürituse eesmärgiks oli märgata enda ümber inimesi ja tuua argielust esile seal peituvat head. Kokkutulnutest seitsmeteistkümnele, nende hulgas pastor Paul Gillile, anti üle Jõgeva maavalitsuse ja Mustvee linnavalitsuse tänukirjad. Muusikaga kaunistasid koosviibimist kohaliku muusikakooli õpilased. Alljärgnevalt on toodud päevakohane ettekanne.

"Ära nihuta igivana piirimärki, mille su esiisad on seadnud!" (Õp 22:28)

Olen üha enam märganud inimeste huvi oma maa ja rahva mineviku vastu. Paljud käivad arhiivides, et oma sugupuud koostada. Kes on meie esivanemad, kust me tuleme, milline on meie tegelik ajalugu? Me ei ole juurteta rahvas. Ka need, kes on siia maale mujalt tulnud, ei ole minevikuta inimesed.

Seepärast on mõistlik küsida, mis on minu/meie missioon ja püsiväärtused? Millised on need esivanematelt päritud piirimärgid, mida ei või nihutada?

Pigem on need piirikivid meie esivanemate poolt väljapuhastatud. Need piirimärgid on seadnud Jumal ise.

Toon mõned isiklikud kogemused. Õppisin TPI-s eriprogrammi alusel, et ühendada tehnikateadust meditsiiniteadusega. Eesmärgiks oli saada hea erialane ettevalmistus, et siis normaalselt elada, aga anda ka oma panus meditsiinitehnika edendamiseks.

Praktikate ajal ja hiljemgi viibisin sageli päris suurte lõikuste juures. Seal tajusin kuidagi inimese kahestumist. Nimelt, kui muidu oli inimene eelkõige isiksus, siis lõikuslaual oli ta objekt. Näiteks, kui õhtuti oma abikaasa südametukseid kuulasin, siis oli see midagi väga lähedast, kokkuliitvat, erutavat ja kaunist, kuid lõikuslaual oleva inimese avatud rindkeres tukslev elund oli üksnes verd pumpav organ. Veel suuremat erinevust tajusin lahkamislaua ääres seistes. Ka kirstus olev lahkunu on eelkõige inimene, isiksus oma elatud eluga. Ta on paljude mälestuste sõlmpunktiks. Hoopis teine tunne on seista lahkamislaua ääres. Surnukeha mõjub seal anonüümsena. Ta on nagu kogum erinevaid organeid, mida tuleb läbi uurida.

Intuitiivselt tajusin olemuslikke küsimusi, mille lahtimõtestamine võttis aega. Kuid need suunasid mind otsima oma missiooni ja väärtusi. Pikkamööda jõudsin selleni, et nii tavasuhetes, haiglas kui ka surmaga kokku puutudes ning ka lahkamiskambris ei kadunud see isiksuse mõõde.

Isikuväärtus ja inimväärikus on ühed piirimärgid, mille meie esiisad on seadnud. Nii tervete kui haigete, surijate ja ka surnute juures. Neist piiritähistest annavad märku ka mitmesugused rahvakombed ja rituaalid.

See on tõsi, et igapäevane töö võib muutuda ka rutiinseks ja me ei pane neid väärtusi, millega tegeleme, õieti tähelegi. Need muutuvad nii tavaliseks, et teatud olulised piiritähised kaovad silmist. Kuna olen kõige rohkem meditsiinivaldkonnaga kokku puutunud, siis tooksin siit ka näite.

Suurte haiglate juures on erakorralise meditsiini osakonnad, kuhu tuuakse ja kuhu tulevad erakorralist abi vajajad. Minus tekitas suuri küsimärke, kui seljavaludega patsient, kes tegelikult istuda poleks tohtinud, pidi pärast seda, kui oli ennast kirja pannud, kuus tundi ooteruumis istuma, ootama ja valuvaigisteid neelama, enne kui arst teda lõpuks vastu võttis. Ka sööma ei saanud minna, sest polnud ju teada, millal arst teda läbi vaatab. Korraldus oli lihtsalt kohapeal olla ja oodata. Kuid seal oli ka maalt tulnu, kes ootas hommikust saati ja jäi veel õhtul edasi ootama.

Olen senini väga tänulik kunagisele Vabariikliku Tallinna Onkoloogia Dispanseri peaarstile Aleksander Gavrilovile, kes igal reedesel töötajate kokkutulekul meile nii isalikult rääkis õigest suhtumisest haigetesse ja kaasinimestesse üldse. Nii ta nagu puhastas neid piiritähiseid. Ja teate, see toimis.

Aukartus elu ees, inimväärikus ja isikuväärtus, abielupühadus, kodumaa-armastus jne on piirikivid, mis peavad jääma paika. Seejuures tajusin, et siin on ka piirimärgid, mis ei olegi meie esiisade poolt pandud. Pigem on need piirikivid meie esivanemate poolt väljapuhastatud. Need piirimärgid on seadnud Jumal ise. Ja Jumala ees me kanname ka vastutust.

Siin on täna inimesed, kelle kaudu paistavad välja need väärtused ning teod, mis õilistavad ühiskonda ja annavad lootust tulevikuks, mis on eeskujuks, julgustavad ja loovad turvatunnet. On erialasid, kus see kõik tuleb eriliselt esile. On elukutseid, mille esindajad kannavad erakordset koormat ja vastutust, on ameteid, kus tuleb isegi oma elu ohtu seada või ka ohverdada.

Mustvee tänab, paneb tähele ja tunnustab. Me ühineme sellega. Meil kõigil on omad piiritähised, mis vajavad hoolt ja puhastamist. Meie kõigi jaoks on koht, kus anda oma panus.

Jah, "Ära nihuta igivana piirimärki, mille su esiisad on seadnud!"

2_Mustvee tanab 2010: Janek Romanovitš: Häid soove ütlesid omavalitsuste esindajad ja kohalikud vaimulikud, samuti Jõgevamaalt valitud Riigikogu saadikud.