Vaimulikud registreerivad abielu

6/2010 Erki Tamm, EKB Liidu peasekretär

Seoses muutuva perekonna- ja perekonnaseisutoimingute seadusega korraldas siseministeerium vaimulikele koolituse ning eksami abielude sõlmimise õiguse saamiseks või pikendamiseks.

Alates aastast 2001 said vaimulikud õiguse abielude registreerimiseks (EKB liidust 28 pastorit). Vajadus selle järele oli praktiline – laulatustalitusi kirikus oli palju ning inimestele on mugavam kõik asjatoimetused korraldada ühes kohas. Vaimulikud on tunnistanud, et see tõi kaasa palju bürokraatiat, seadusandluse õppimist ja dokumentide täitmist. Seetõttu vähem laulatusi läbiviivad vaimulikud loobusid. Abielu saab registreerida nii maakondlikus perekonnaseisuametis kui ka selleks õigust omava vaimuliku juures. Viimast kasutatakse üldjuhul vaid siis, kui sama vaimulik abielu ka laulatab.

Seadusemuudatused ei muuda abielu põhimõtteid. Eestis seaduste järgi on abielu võimalik vaid mehe ja naise vahel (§ 1). Ka võib vaimulik abielu sõlmimisest keelduda, „kui abielluja ei vasta kirikus, koguduses või koguduste liidus kehtiva usutunnistuse järgsetele abielu sõlmimise tingimustele" (§ 6). Kui seni sai abielu seaduslikuks pärast abieluaktile allakirjutamist, siis edaspidi muutub mehe ja naise vaheline liit seaduslikuks abieluks „pärast kummaltki abiellujalt jaatava vastuse saamist" (§ 7). Internetiajastul on riik loobunud abielu tunnistusest. Abiellujate soovil saavad nad vastava tõendi.

Eesti EKB Koguduste Liidust omavad abielu sõlmimise kinnitamise õigust alates 1. juulist 2010 järgmised vaimulikud: Aamo-Haarand-Meego Remmel, Eenok Palm, Erki Tamm, Gunnar Kotiesen, Helari Puu, Indrek Luide, Ingmar Kurg, Joosep Tammo, Leho Paldre, Margus Kask, Margus Mäemets, Meego Remmel, Peep-Ain Saar, Peeter Tamm, Ruudi Leinus, Siim Teekel, Taavo Lige, Tarmo Kähr, Toomas Kivisild, Veljo Kaptein, Viljar Liht, Ülo Niinemägi.

Kaine mõistus elustiilina

6/2010 Erki Tamm, EKB Liidu peasekretär

Eesti Karskusliidu poolt 4. juunil Viru hotellis korraldatud konverentsil anti tänukiri Astrid Böningule muusikaürituse Hiiu Folk korraldamise eest alkoholivabana.

Karskusliidu esimehe Lauri Beekmani sõnul ei suudetud mullu eesti rahva jaoks nii olulist ettevõtmist, nagu seda on laulupidu, teha alkoholivabaks. „Korraldajad tunnistasid, et kardavad sattuda majandusraskustesse." Böningu sõnul oli algul ka Hiiumaa ühel suurimal muusikaüritusel müügil lahja alkohol, sest teisiti ei kujutanud seda toitlustajad lihtsalt ette. Neljandast aastast alates oli üritus kogunud piisava toetuse, et teha see täiesti alkoholivabaks. „Kuigi Hiiu Folk on pääsenud ka varem labastest lällajatest, muutis meie otsus palju. Varasemast palju enam on publiku hulgas perekondi." Küsimusele, miks see nii on, vastas Astrid, et küllap inimesed tunnevad end nüüd turvalisemalt.

Konverentsi teemal, „Kaine mõistus elustiilina", võtsid lühikesteks ja emotsionaalseteks ettekanneteks sõna perevägivalla probleemidega tegelev ohvriabi spetsialist Ilona Veike, teoloog ja sõjaväelane Einar Laigna, maalikunstnikust endine alkohoolik Jüri Arrak, riigikogulane Kaia Iva ning prügikoristuskampaania üle maailma viinud Rainer Nõlvak. Viimane rõhutas, et polnud varem mõelnud, miks ta nii ohtralt alkoholi tarvitas. „Kaks viimast kainet aastat on toonud mu ellu uusi värve. Olen viibinud alkoholivabal sünnipäeval ja pulmas ning kõigil oli väga lõbus ja hea," rääkis viinavabast elust R. Nõlvak. Samuti tegi ta ettepaneku rääkida rohkem positiivseid lugusid alkoholivabast elustiilist. „Järgmisel hooajal võiks televisioon toota sarja „Naabrist parem" asemel saatesarja „Naabrist kainem"."

Eesti Karskusliidus on umbes 450 liiget.

Teeme Ära talgupäev Muusika külas

5/2010 Indrek Luide, Teeme Ära Muusika küla talgujuht

Kui 1. mail oli üle 800 kristlasnoore kogunenud Paide Piiblipäevadele, ning liitunud seal kohaliku programmiga Teeme Ära, kogunes tosin innukat „ärategijat" Noorte Missiooni koolituskeskusesse.

Uus talgupäev pakkus võimaluse teha midagi loovat. Noorte Missiooni koolituskeskuse juures puudus seni oluline element, mis peaks iga laagripaiga osaks olema – võrkpalli mängimise võimalus, mille traditsioon pärineb Noorte Meeste Kristlikult ühingult. Koos Peeter Võsuga otsustatigi sinna võrkpalliplats rajada.

Meiega ühines 10 noort ja keskealist. Tõhusaks abiks olid Harta koguduse rehabilitatsiooniprogrammi neli meest, kes olid hiljuti saanud tänavakutse kaudu teada Jumalast ning võtnud Jeesuse oma ellu vastu. Grupis oli ka üks Nigeeriast pärit Eestis elav mustanahaline naine. Tema kaasalöömine muutis meie seltskonna rahvusvaheliseks.

Võrkpalliplatsi rajasime endisele põllumaale, kus olid vaod alles üsna sügavad. Pärast mõõtmist kell kümme saabus Haiko OÜ-st traktor, mille roolis istus Enn Parek, kes alustas võrkpalliplatsi silumisega. Samal ajal puhastasid mehed peahoone katuse samblast ja korrastasid maja ümbrust, tehes ära ka palju plaanivälist tööd.

Seejärel valmistasime võrgupostid ja valasime need maasse. Lisaks valmistasime ka kümnemeetrise lipuvarda aluse, mille valasime selleks väljavalitud kohta. Mehine tööjõud kulus ära sügavate postiaukude kaevamiseks. Kuna ilm oli vihmane, jäi võrguplatsi lõplik tasandamine ja muru külvamine järgmiseks sobivaks talgupäevaks.

Osa talgulisi valmistas läbi päeva maitsvaid roogi ja hoolitses, et söögid, suupisted ja kohvipausid toetaksid ühistööd. Üheskoos riisuti ka lõkkeplats puhtaks. See töö andis mitmetele villis peod. Samuti koristati maja seestpoolt.

Kui kõik talgutööd olid tehtud, istusime kaminasoojuses ning kuulasime põnevaid tunnistusi meestelt, kes rääkisid, kuidas nad olid saanud vabaks alkoholist ja leidnud tee Jumala juurde. Nad väljendasid tänu nendele toredatele tunnistajatele, kes olid neid kutsunud kogudusse, kus nad olid kuulnud Jeesusest ja andnud oma elud temale.

Talgupaigast lahkusime väsinuina, aga rõõmsaina. Oleme väga tänulikud ka Rainer Nõlvakule tema idee eest korraldada taoline ühistegemise päev juba kolmandat korda. Samuti sellele, et meie kristlastena, selle ühiskonna liikmetena, oleme saanud olla osalised selles tegevuses.

Võrkpalliväljak on meeldivaks täienduseks Noorte Missiooni konverentsikeskusele, kus mitmed kogudused ja kristlikud organisatsioonid on oma suvepäevi, laagreid ja muid koosolekuid pidanud. Muusika külas, Kernu vallas asuv keskus on alates 1995. aastast korraldanud rahvusvahelisi jüngrikoole, King's Kids noortelaagreid ja mitmeid kristlikke üritusi.

Maja tuli võtta kasutusse juba enne kui see valmis sai. Praeguseks on välja ehitamata veel saunakompleks. Tegemist ootavad ka maja soojustamine, õue suitsutusahju ehitamine ning puu- ja marjapuude istutamine ja palju muud vajalikku.

Noorte Missioon on tegutsenud Eestis juba alates 1990 aastast. Organisatsiooni esimeseks presidendiks oli Rein Uuemõis, kes varsti pärast algust andis juhtimise üle Peeter Võsule. Kahe aastakümne jooksul on Noorte Missioon saanud tuntuks Gospelfestivalide korraldajana. Suurimate tegevusvaldkondade hulka on kuulunud ka King's Kids noortetöö, misjonitöö kinnipidamiskohtades, koolitused, kirjastamine ja palju muud. Viimastel aastatel on suviti korraldanud seikluslaagreid. Noorte Missioon on osaks rahvusvahelisest, maailma suurimast misjoniorganisatsioonist Youth with a Mission.

Kristlikud väärtused eesti poliitikas – kas paljad sõnad?

11/2008 Erki Tamm, EKB Liidu peasekretär; Avo Rosenvald, Kolgata baptistikoguduse diakon

Kolmandat aastat EELK poolt kokkukutsutud foorum arutles 7. novembril, kuivõrd on Eesti riigi ülesehitustöös tarvitatud kristlikku ehitus- või sidusmaterjali.

Järjest õõnsamalt kõlab – me kuulume Euroopa kristlikku kultuuriruumi. Regionaalminister Siim-Valmar Kiisler meenutades paavsti hoiatust, et eurooplaste usuline identiteet on hägustunud. Selle kinnituseks meie poliitilises praktikas tõi ta riigikogu poolt kahel korral väljahääletatud religiooniõpetuse eelnõu, kuigi enne valimisi toetas seda enamus.

Professor Marju Lauristini ettekanne analüüsis selle lõhe põhjuseid. Ta tunnistas, et jäi ristimata „tänu" oma ateistlikele vanematele. Seega ei saa ta oma suhtest kristlike väärtustega rääkida erilise iseenesestmõistetavusega, kuigi nimetab end protestandiks. Ta meenutas laulva revolutsiooni aegset kohtumist Armeenia Rahvarindega, kelle jaoks oli oma kiriku taastamine kõige tähtsam. Siinsed kirikud olla pigem raskemoelised kaitserajatised, kui ülevusele maadandvad katedraalid. Rääkides väärtustest leidis professor, et need kehtivad vaid niivõrd, kui me end emotsionaalselt nendega seostame.

Sotsiaaldemokraadist kirjanik Maimu Berg tuletades meelde prohveti sõnu: „See rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel" (Js 29:13). M. Berg nägi kristluse ilu ja tugevust mitte keskaegses arhitektuuris, vaid siira usuga algkristluses, kus empaatia ja tolerantsus väljendus võimes armastada teist nagu iseennast. Just sellega eristub kirjaniku arvates kristlus teistest religioonidest.

Riik vajab kristlikke väärtusi, seda rõhutas literaat ja tõlkija Enn Soosaar. Kuidas need väärtused aga juurduksid inimestes? Kindlasti on tähtis roll meedial ja seadusloomel kasvõi religiooniõpetust silmas pidades. Kuid eks tööta meediaväljaannetes või valitsusastutustes inimesed, kelle hoiakud kujunevad suhetes kristlastega.

 

Konverentsi kõige tugevam mulje: kui kristlikku juttu need poliitikud räägivad! Inimesed, kellest olen meedias lugenud seoses skandaalidega, astuvad üles kristlastena. Teisalt väljendas räägitu seda, et inimene otsis üles parima osa endast. Ei ruttaks kedagi hukka mõistma. Esineb iga uskliku eluski pühapäevane pool, aga argiprobleemides pere keskel või ärivõitluses ei anta täismõõtu välja. Vaheajavestlustes koorus välja mõte, et igal väljaöeldud sõnal on oma mõju nii ütlejale kui kuulajale. Kuid Pauluski ütleb, et kuulutatud sõna ei tule tühjalt tagasi, kui ka motiiv pole täiuslik.

Teine tähelepanek: üks erakond ei ole loomu poolest kristlikum kui teine. Igas Eesti suuremas erakonnas on kristlasi. Enam-vähem kõik esinejad põhjendasid, kui hästi nende erakond sobib kokku kristlusega (vähemalt nad ise uskusid seda). Esitatud mõtete seos kristlusega ei tulenenud ometi mitte erakonna nimest, vaid pigem kõneleja isikliku veendumuse sügavusest.

Roheliste juht Marek Strandberg viitas Nobeli majanduspreemia laureaadile J. Nashile, kes tõestas matemaatiliselt sama, mida õpetab Mäejutluses: tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Nash näitas, et organisatsioonide võrgustiku iga osa on seda tugevam, mida rohkem ta arvestab teiste kasuga. Side kristlusega on siin küll omajagu kauge ja otsitud, ent asi ise on poliitikas ülitähtis. Siin on praeguse Eesti puudujääk. Me ei oska koostööd teha. Kapitalistlik kiire kasumijanu on tunginud ka poliitikasse.

Sama väljendas Ester Tuiksoo Rahvaliidust: solidaarsuse asemel on meil rivaliteet. Vaja oleks mitte ainult mehhaanilist solidaarsust, kus inimesed ja grupid sattuvad välise olukorra tõttu suhetesse, vaid orgaanilist solidaarsust, kus osalised liituvad koostöö nimel.

Kõige konkreetsemalt rääkis ühiselt ehitatavast riigist Urmas Reinsalu IRL-st. Ta viitas süvenevale majanduskriisile, mis viib üha suurematesse raskustesse laenuga maja ehitanud pered. Viimased pole süüdi, et olukord nii rängalt muutus, järelikult peaks riik mingil kombel appi tulema. Samas on meil vähe meeleavaldusi (mida tehakse mitte ainult enda, vaid ka teiste pärast), MTÜ-sid, vabatahtlikke. Riigi kohustused ja reeglid suhtlemisel vabaühendustega peavad toimima, et igaüks saaks osaleda riigi ülesehitamises. Me ei tohiks lihtsalt elada valeta, vaid peaksime ka tõde tunnistama.

Marju Lauristin kutsus üles kiriku uksi igas mõttes avama. Olgu väljasolijal võimalus sinna alati sisse astuda. Seesolijad peaksid minema välja, olema heategevuses eestvedajad. Kalle Küttis oponeeris: kirik on eelkõige vaimse kirgastumise koht. Leian, et tal on õigus. Peaksime jõudma uuele tasemele tegutsedes reaalselt inimese heaks heategevuse, hingehoiu, pereteraapia, poliitika kaudu. Meie käes on võimalus tuua nähtamatu Jumala riigi elemente meie Eesti riiki ja eestlaste eludesse.

Kriis – šanss suunamuutuseks

2/2010 Ermo Jürma, Mooste baptistikoguduse pastor

Olukord: 1991. aasta augustikriis avas tee Eesti Vabariigi taastamiseks. 1929. aasta üleilmse majanduskriisi järel kehtestati laias maailmas õiglasem sotsiaalne seadusandlus. Millise lõpptulemuse toob aktuaalne globaalkriis? Kas vaid musta auku kadunud biljonid või rakendatakse neid paljude kodanike käendatud miljardeid terve planeedi elu inimväärsemaks muutmisel? Kas finantsteoreetikute ja -praktikute senisele globaalsele ohjeldamatusele järgneb rahvuslike ja rahvusvaheliste kolleegiumite eetiliselt orienteeritum töö?

Rahanduskriis teravdab kliima-, nälja- ja vaesuskriisi. Kuid on ka võimalus, et rahvaste teenitud rahasid rakendatakse nende kriiside ületamiseks. Enam ei tohiks jätta nii suurt vabaruumi ülekohtutegijatele, kes jätkaks samamoodi kohe, kui pisut sammalt on peale kasvanud. Rahaga ei tohi mängida, seda tuleb vastutustundlikult teenida, hallata ja kulutada. Riigivõimu pädevus rahanduses ulatub küll müntide vermimisest kuni selle mittemateriaalsete ekvivalentideni, aga ühiskond otsustab, kuidas sellega ümber käiakse; kas sellest saab „halb" raha, mille kõrval tuleb pöörduda vahetuskaubanduse juurde või on see kõva valuuta, mis hoiab käigus elu?

Ühiskond: Me vajame Niinive-imet (Jn 3), terve ühiskonna ümberpöördumist luksuse ja positsiooni juurest üksteisega jagamisele. Täiuslikult head ühiskonda ei loo küll inimkäed, aga need võiksid kujundada seda vähem ülekohtusena. „Taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli!" (Jr 29:7). Niineve elanikud võtsid ebapopulaarsed korraldused omaks ega jätkanud kangekaelselt oma „soovisedelit".

Rahanduskriis ei ole looduskatastroof, vaid inimeste tehtud. Rahale omistati religioosne aura. See on nähtamatu jumal, kes keerleb maailmas. Ta pakub konkurentsi elavale Jumalale, kes ilmus inimsõbralikult Jeesuses Kristuses. Raha looming on ahnus ja ihnsus. „Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu." (1Tm 6:10) Piiramatut vabaturumajandust ja tema nähtamatut kätt „puht teaduslikult" egoismiga põhjendavad majandusteooriad on need ebavoorused ausse ülendanud ning ajakirjandus ja reklaam on need massidesse kandnud. Poliitikud tahtsid turumajanduse sotsiaalselt reguleeritud osa vahetada piiramatu vabaduse vastu. Saabunud katastroofis räägitakse päästmisest, vannutakse usaldust, usku ja lootust. Päästmist millest? Usku millesse?

Kristlased: Kas kristlased on mittevedamisest puhtalt pääsenud? Nad on samamoodi puudutatud ja muretsevad oma säästude, vanaduspäevade, töökoha ja elatise eest. Paljud laias maailmas ei pea küll tundma hirmu raha, vaid ellujäämise pärast. Kas kogudused on lasknud endid nakatada arvulise kasvu ja karmi võistluse reele? Mõned on kaasa läinud õnnemängudega. Küllap on olukordi, kus Kristuse kogudused peavad laskma endid oma finantskäitumises Piibli prohvetlikust sõnast ümberpöördumise ja distsipliini juurde kutsuda. Samuti tuleb üksikisikut tema mures raha pärast hingehoidlikult aidata. Nüüd on saabunud selge ümberpöördumissõnumi tund. Usaldus ei ole ostetav, raha ei vaigista süüd ega hirmu. Olles vabastatud Kristuses, ehitame me Jumala käskude suunavad barjäärid uuesti üles: sina ei tohi varastada, röövida, petta, tüssata, pistist anda, ohjeldamatult kasu ega võlgu võtta.

Raha asub Piiblis elatusvahendi (Mt 6:24, Jumal ja mammon) ja ustavuse (Lk 16:9-13, olla ustav ülekohtuses mammonas ja teha endale sõpru tulevikku vaadates) pingeväljas. Otsus, kellele mina toetun, peab langema: rahale või Jumalale? Mõlema teenimine viib alalisse konflikti koos kõigi ebameeldivate kõrvalnähtudega. Mammon (raha, omand, vara) jääb „ülekohtuseks", ta ei sobi jumalikustamiseks. Teaduslikus keeles öeldakse, et „Raha on tsivilisatsiooni habras kunstlooming" (W. Ernst), millele on omased paljud ebavoorused. Rahaga ei saa taevariiki: ikka jälle viib ta ebaõiglusesse. Raha lõpeb ikka otsa: praegu tsükliliselt ja viimaks lõplikult. Ainult rahaga võib, kui hästi läheb, ehitada üles maist riiki, aga mitte Jumala riiki ega Kristuse kogudust. Rahaga peame me „tegema sõpru", aga mitte valesid. Partnerlus rahaasjades tähendab, käia rahaga ustavalt ümber. Mida see truudus silmas peab, seda õpetavad Luuka evangeeliumi raha-tähendamissõnad: mitte ainult kasum, vaid üle surma ulatuv tulevik. Sellise tuleviku eest hoolitsemise mõõdupuuks jääb jumalik reegel: „Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!" (Lk 16:29) Kristlastele järeldub sellest: „Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!" (Gl 6:10)

 

10_Korjanduskarp ja Ermo, Erakogu: Eestlastena on meil sel aastal vahest viimane võimalus kroonida Jumala riigi tööd, annetades eesti kroone, kuna järgmisel aastal meil neid tõenäoliselt enam ei ole...

.

Kuhu viib meie tee globaalse soojenemise ajastul?

9/2008 Helle Liht, Hiiumaa suvefestivali seminar

Kuhu viib tee? Hiidlane ütleb, et tee ei vii kuhugi, kui inimene ise ei lähe. Aga heidame korraks pilgu tagasi. Millist teed oleme seni käinud? Ja kas seda jätkates liigume õiges suunas? Tajudes valusalt muutusi ümbritsevas keskkonnas on kogu inimkond küsimas: „Kuhu oleme jõudnud? Kas see on see tee, mida me tahame käia?"

Globaalse soojenemise teel

ÜRO avaldas hiljuti kliimamuutuste raporti, mis väidab, et kui soojenemine jätkub samas tempos nagu praegu, tõuseb Maa temperatuur paarikümne aasta jooksul kahe kraadi võrra ja see põhjustab ühe kolmandiku taime- ja loomaliikide väljasuremise. Eluks vajalik ökoloogiline tasakaal on pöördumatult rikutud ja seda eelkõige inimtegevuse tulemusena. Meie tarbimisharjumused avaldavad survet tööstuse arengule – me tahame ikka rohkem, paremat ja odavamat, tahame jõuda ikka kõrgemale ja kaugemale. Paraku kaasneb sellega reostuse kasv, metsade hävitamine, kasvuhoonegaaside kogunemine, odava tööjõu ärakasutamine. Ja eelkõige kannatavad seeläbi maailma vaesed kogukonnad, kes ei suuda ennast kindlustada sageneva põua, nälja, üleujutuste ja elukalliduse tõusu vastu. Me oleme käimas globaalse soojenemise teed, mis toob endaga kaasa hävingut nii loodusele kui inimestele.

Kas kristlastena peaksime selles osas midagi ette võtma?

Hoolimine loodust tähendab hoolimist üksteisest

Me oleme osa samast ökosüsteemist, seotud kogu ülejäänud looduga ja selle läbi lahutamatult ka üksteisega. Kristuse käsk armastada oma ligimest nagu iseennast võib leida väga praktilise väljundi näiteks oma trabimisharjumusi kontrollides – eelista eestimaist, et kuluks vähem kütust transpordile ja õhk säiliks puhtam; sorteeri prügi, et võimaldada jäätmete taaskasutamist ja seega säästa loodust; osta öko-märgistatud õiglase kaubanduse tooteid, sest nende tootmiseks arengumaades on järgitud looduse jätkusuutliku kasutamise printsiipe ega ole vägivaldselt kasutatud lapstööjõudu; osta vaid vajalikke asju. Väga paljude inimeste elukvaliteet maailmas sõltub meie tarbimisharjumustest!

Hoolimine loodust tähendab osalemist Jumala plaanis

Kuid hoolimine loodust ei tähenda ainult hoolimist kaasinimestest. Siinkohal on väga paslik tsiteerida üht meie tunnustatuimat teoloogi. Osvald Tärk ütleb oma Rooma kirja seletuses:

Jumala sõna käsib inimesel näha looduse kannatamises enda süüd. Inimese langemine mõjutas loodust. Paulusele on loodus nagu suur rippuv ahel, mille esimeseks lüliks on inimene. Esimese lüli murdudes varises kokku terve ahel. ... Kuid Paulus näeb veel midagi – loodus pääseb koos inimesega kord „kaduvuse orjusest" (Rooma 8:19-23). .... Keset looduse ägamist kostab evangeeliumi rõõmuhüüd: inimene võib pääseda ja loodus võib pääseda!

Hoolides loodust oleme Jumala kaastöölised, hoolitsedes selle eest, mis kuulub temale (Ps 24:1). Üks Hiiumaa seminaril osaleijaist võttis meie jutu kokku nõnda: kogu universum on Jumala loodud ja kuulub temale. Laseme siis temal otsustada, mis ta sellega teeb, ja ärgem kiirustagem selle hävitamisega tema eest. Meile on ta andnud kohustuse selle eest hoolitseda – see on meie tee.

.