Minu misjon sõdivas maailmas
Aprill 2023
Helle Liht, EBFi asepeasekretär, „Ühisosa“, 4.02.2023
Ma vahel ikka mõtlen sellele, et veel aasta tagasi veebruaris ei uskunud ma, et sõda tuleb meile nii lähedale. Vene vägede koondamisest Ukraina piiri äärde räägiti küll palju, aga mõni aasta tagasi oli ju Eesti piiri ääres sama seis, kuid siis ei juhtunud midagi. Seda nimetati sõjaväeõppusteks ja sõjaliseks heidutuseks. Naised ütleksid selle kohta, et see oli meeste jõudemonstratsioon. Baptisti mehed seda kindlasti ei tee!
Kui me ei piira endas väikest vallutajat, kasvab ta varsti suureks vallutajaks.
Ukrainaga nii lihtsalt ei läinud. Algaski sõda. See oli paljudele suur šokk, sest kes oleks võinud arvata, et täna võib veel keegi minna tankide-kahuritega maid ja rahvaid vallutama. See tundus kaasaegse diplomaatiliselt lihvitud Euroopa kontekstis nii vanamoodne.
Ometi on see sõda kestnud terve aasta. Sõjas lähevad üldjuhul asjad katki. Inimeste elud on varemetes – nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Linnad ja külad on rusudes. Ukraina sinist taevast varjutavad pommiplahvatuste suitsupilved. Kollastest põldudest on saanud reostatud sõjatandrid.