Kristlased arvamusfestivalil – ja arvata oli

07-08/2018 27 arvamusfestivalil
Rando Selbak, Rakke kogudus

Paide arvamusfestivalil oli tänavu oma telgiga ka Eesti Kirikute Nõukogu, sest sealsed teemad puudutavad nii kristlasi kui kogudusi.
Mina osalesin vaid esimesel päeval (10.08), kus õnnestus osa saada kolmest paneeldiskussioonist. Jättes lapsed lastehoidu, suundusime abikaasaga arutellu „Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?“. Telgiplatsi u 30 huvilist jaotati viide gruppi. Kuigi aega jäi napiks, koguti palju häid mõtteid.

Loe edasi: Kristlased arvamusfestivalil – ja arvata oli

Risti vägi ja riigi vägi

07-08/2018 16 vabaduss6da
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Saksa Liitvabariigi Baierimaa peaminister Markus Söder andis välja seaduse, millega on selle aasta 1. juunist paragrahvi 28 kohaselt Baierimaa avalike hoonete sissekäikudel kohustuslik rist, mis väljendab selle liidumaa ajaloolist ja kultuurilist eripära. Risti pooldajad väitsid, et rist on lepituse, ebaõiglusele vägivallatu vastupanu, inimlikkuse ja lootuse sümbol. Vastased väitsid, et see on riigi ja religiooni lahususe vastane akt.

Aeg-ajalt kõlab küsimus: mis on ristil tegemist riigiga ja kas rist üldse peaks kuuluma meie kultuuriruumi sümbolite hulka?
Uus Testament ütleb, et „sõna ristist on meile, kes päästetakse, Jumala vägi“ (1Kr 1:18). Rist on võidu sümbol surma ja pimeduse jõudude üle. Kuivõrd see võit võiks aga puudutada riigi ja kristlaste suhteid? On neid, kes näevad ristis vaid jõuetuse sümbolit. Riigi lahutamatuks atribuudiks on tema jõustruktuurid. Kas kristlik soov maailma paremaks muuta peaks eirama riiklikke vahendeid? Radikaalsed ilmaliku ühiskonna pooldajad leiavad, et usk – ja sealhulgas ka ristiusk – on puhtalt südametunnistuse asi. Seega usu sümbolid ei peaks kuuluma avalikku ruumi.
On olemas kaks põhjust, miks meil kristlastena on ebaselge suhtumine võimu ja jõu kasutamisse. Üks põhjus on õigustatud ja teine õigustamatu.

Rist on võidu sümbol surma ja pimeduse jõudude üle.

Risti kui võidusümboli väärkasutus
Õigustatud on teoloogiline kriitika risti ja kristliku usu „triumfalistliku“ väärkasutuse suhtes. Näiteks vägivallale toetuv „kristlik poliitika“ ja misjoneerimine. Eesti rahvuslikus mälus haigutab see ristiusu tule ja mõõgaga siinsetele aladele toomise valulise kogemusena. Reaktsioonina sellisele praktikale sündiski usu ja poliitika täieliku lahutamise idee. Idanema hakkas see Euroopat laastanud kolmekümneaastase sõja järel allkirjastatud Vestfaali rahulepingus (1648). Lõpliku kuju sai kiriku ja riigi lahutatuse põhimõte Ameerika Ühendriikide konstitutsioonis.
Selle arengu üks põhjusi on poolik kristoloogia. Rist ei kõnele ju ainult Kristuse surmast (mehest, kes ripub ristil), vaid tervest päästmise müsteeriumist – inkarnatsioonist kuni surmani, Kristuse ülestõusmisest ja taevaminekust. Kristus võtab aga kogu Piibli, sealhulgas ka Vana Testamendi sõnumi kokku.

Piibel annab sellest maailmast väga realistliku pildi
Loomisloos antakse inimestele ülesanne, „et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!“ (1Ms 1:26). Kurjus ilmub paradiisiaeda roomajana. Tema pettuse tagajärjed on laastavad. Juba esimeste vendade juures jõutakse vennatapuni. Kain lööb maha oma venna Aabeli (1Ms 4:1–8). Vägivald muutub kogu loodut iseloomustavaks reaalsuseks: „Aga maa oli Jumala palge ees raisku läinud ja vägivald täitis maad“ (1Ms 6:11). Selle tagajärjeks oli veeuputus, mis ähvardas hävitada kogu inimkonna. – Ilmselt puudus korraprintsiip, mis oleks suutnud vägivalda takistada. Kui Jumal kõneleb pärast veeuputust Noaga, siis kuulutab ta inimelu kaitset. „Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi“ (1Ms 9:6).
Niisiis kuulutab Jumal juba enne Siinai lepingut ja kümmet käsku inimelu kaitstuks. Aga Jumal õigustab Noaga tehtud lepingus ka esmakordselt vägivalla kasutamist inimelu kaitseks.
Sageli kuuleme, et kristlus olevat täiesti vägivallatu. – Seda saab väita vaid siis, kui Uue Testamendi õpetus lahutatakse Vana Testamendi õpetusest. Jeesus eeldab enesestmõistetavalt Vana Testamendi kehtivust.

Apostel Pauluse suhtumine riiki
Samast põhimõttest lähtub ka apostel Paulus, kes kirjeldab usklike suhet riigisse nõnda: „Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud. Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale nuhtluse“ (Rm 13:1–2).
See ei tähenda, et Paulus õigustab igasugust riiklikku vägivalda. Paulus jätkab: „Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust, sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja. Niisiis on alistumine vajalik, seda mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast. Seepärast te maksate ka makse. Nemad on ju Jumala ametnikud, kes just sellega pidevalt tegelevad. Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au!“ (Rm 13:3–7). Paulus eeldab seega, et riiklik jõu kasutamine on õigustatud siis, kui see on seaduslik. 17 p6hiseadus

Aga Jeesus ütles neile: „Keisri oma andke keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!“

Jeesus võitis kurjuse
Jeesuse sõnum on suunatud vägivaldsuse võitmisele inimese südames. Jumal konstateerib pärast veeuputuse lõppu, et „inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale“ (1Ms 8:21). Südame kurjus ei ole võidetav välise väega, vaid vägivallatusega.
Riikliku võimu kasutamise probleemi käsitletakse Piiblis niisiis kahes suures osas: Vanas Testamendis õiguskorra kehtestamisena, mis reguleerib ka selle korraga seotud vägivalla (vaiolentia) kasutamist. Uues Testamendis inimesele vastutuleva Jumaliku armastusena, mis ei kasuta mingit vägivalda. Teine osa ei kõrvalda esimest, vaid eeldab seda.
Vana Testament näitab, et vägivallaga vägivalla vastu astumine võib hoida küll halvima eest, kuid ei kõrvalda selle häda juuri. – Kurjuse juured asuvad inimese südames, kes himustab rikkust, au ja võimu. Niikaua kui südames valitseb kurjus, püsib ka vägivalla põhjus.
Samas kirjeldatakse terves reas Vana Testamendi tekstides uue südame lootust. „Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame“ (Hs 36:26). „Issand ehitab Jeruusalemma, tema kogub Iisraeli hajutatud. Ta parandab need, kelle süda on murtud, ja seob kinni nende valusad haavad“ (Ps 147:2). Samas psalmis nimetatakse ka teist poolt: „Issand peab ülal viletsaid, aga õelad alandab maani“ (s 6).
Niisiis oleks vale vanatestamentlikku Seadust vastandada uustestamentlikule armastusele ja halastusele. Ka Seadus on jumaliku armastuse väljendus. Jeesuses uuendatakse langenud loodu: „Ja nad olid üliväga vapustatud ja ütlesid: „Kõik on ta teinud hästi, ta paneb ju kurdid kuulma ja keeletud rääkima!““ (Mk 7:37).

Vana Testament ühiselu korrastamas
Vana Testament kirjeldab vahendeid, mis hoiavad loodut tagasi kaosesse langemast. Kuningate ajast alates oli see ülesanne antud riigile. Kohtumõistjate raamatu kolmas osa (Km 17–21) kirjeldab mõrva ja massivägistamisi. Jutustaja kommenteerib: „Neil päevil ei olnud Iisraelis kuningat, igamees tegi, mis tema enese silmis õige oli“ (Km 17:6). Sama kinnitatakse Km 21:25.
Taavet jätab oma pojale Saalomonile õiglase valitsemise ülesande: „Ta mõistku õiglast kohut viletsale rahvale, ta päästku vaesed ja purustagu survajad!“ (Ps 72:4).
Vägivald õigustab siin ennast üksnes selle läbi, et peab kinni õigusest: „Kui sa jõuad sellele maale, mille Issand, su Jumal, sulle annab, ja sa pärid selle ning elad seal ja ütled: „Ma tahan tõsta enesele kuninga, nagu on kõigil mu ümberkaudseil rahvail”, siis tõsta enesele kuningaks see, kelle Issand, su Jumal, valib! Sa pead tõstma enesele kuninga oma vendade hulgast, sa ei tohi panna enese üle võõrast meest, kes ei ole sinu vend!“ Aga tema ärgu pidagu enesel palju hobuseid, ja tema ärgu viigu rahvast tagasi Egiptusesse, et hankida palju hobuseid, sest Issand on teile öelnud: „Ärge minge enam tagasi seda teed!” Ja tema ärgu võtku enesele palju naisi, et ta ei taganeks usust, ja tema ärgu kogugu enesele väga palju hõbedat ja kulda! Ja kui ta istub oma kuningriigi aujärjel, siis ta kirjutagu enesele raamatusse ärakiri sellest Seadusest, mis on leviitpreestrite käes. See olgu tema juures ja ta lugegu seda kõik oma elupäevad, et ta õpiks kartma Issandat, oma Jumalat, pidades kõiki selle Seaduse sõnu ja määrusi, tehes nende järgi, ilma et ta süda suurustleks oma vendade ees ja ilma et ta kalduks käsust paremale või vasakule, et pikendada päevi, mis ta on oma kuningriigi üle, tema ja ta pojad Iisraelis“ (5Ms 17:14–20).

Jeesus ei eita riiki
Jeesus ei eita olemasolevat ega raja uut riiki. Ta ei kutsu kuskil vastuhakule Rooma riigi vastu. „Ja Jeesuse juurde läkitati mõned variserid ja Heroodese mehed, et teda mõnest sõnast kinni püüda. Ja need tulid ning ütlesid talle: „Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ega hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule, vaid õpetad Jumala teed tõepäraselt. Kas keisrile peab andma pearaha või ei? Kas anname või ei anna?“ Aga Jeesus, teades nende silmakirjalikkust, ütles neile: „Miks te mind kiusate? Tooge mulle teenar näha!“ Nemad tõidki, ja ta ütles neile: „Kelle pilt ja kiri sellel on?“ Nad ütlesid talle: „Keisri.“ Aga Jeesus ütles neile: „Keisri oma andke keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!“ Ja nad imetlesid teda“ (Mk 12:13–17).
Jeesust ei hukatud poliitilistel, vaid teoloogilistel põhjustel. Juudid süüdistasid teda jumalateotuses, kuid pöörasid selle süüdistuse poliitiliseks, et Rooma võimu käte läbi vastane hävitada. 18 ristim6gi

Vana Testament kõneleb väliste muutuste võimalikkusest, Uus Testament südamete muutusest.

Vana ja Uus Testament täiendavad teineteist
Tulles tagasi kaasaega, täheldame huvitavat arengut. Vana Testamendi sõnum heidetakse aegununa kõrvale ja Uue Testamendi sõnum politiseeritakse. See sünnitabki mõttevahetusse saatusliku asümmeetria. – Jeesuse ristilöödud ja vägivallatu kuju vastandatakse riigi võimule. Teda kirjeldatakse vägivallatu mässajana, kes vastandub riiklikule võimupoliitikale. Sellel taustal näib igasugune riiklik sekkumine ühiskonna usulistesse küsimustesse põhjendamatuna. Samas unustatakse ära, et pole olemas ainult risti sümboolika triumfalistlikku, vaid ka vägivallatuspoliitilist kuritarvitamist. Põhjus asub Vana ja Uue Testamendi vastandamises. Jeesuse õpetuse absoluutne vägivallatus ei tähenda, et riigil poleks õigust reageerida kurjale talle omaste vahenditega. Piibli järgi kuulub seadusliku võimu kasutamine ebaseadusliku vägivalla vastu õigusriigi aluste juurde (1Ms 9:5–6 ja Km 17–21).
Niisiis ei tohiks evangeeliumi levitada riiklike jõustruktuuride abil. See oleks tõesti eksimine Jeesuse sõnumi vastu. Kui Jeesus tõrjuti kodulinnas Naatsaretist välja, lahkus ta sellest linnast. „Ja ta pani imeks nende uskmatust ja ta rändas läbi ümberkaudsed külad, õpetades inimesi“ (Mk 6:6–7).

Kristlane elab kahes riigis
Käesoleva aasta algul tekitas nii avalikkuses kui kiriklikus meedias ärevaid arutlusi EELK peapiiskop Urmas Viilmaa ettepanek anda abielule põhiseaduslik kaitse. Kirikukogus toimunud hääletusel kiideti ettepanek heaks. Vastavalt sellele toetab EELK Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamist nii, et abielu sõnastataks kui ainult ühe naise ja ühe mehe vahelise liiduna. Vasak-liberaalse ajakirjanduse reaktsioon sellele oli ettearvatav, kuid vastakaid arvamusi võis kuulda ka kiriklikult poolelt. Oli neid, kes leidsid, et kirik ei peaks sekkuma ilmaliku ühiskonna seadusandluse kujundamisse; seda enam, et abielu on üldse üks „ilmalik asi“. Ja oli neid, kes leidsid, et see kuulub demokraatliku ühiskonna juurde, et kõik, kaasa arvatud kristlased, võivad osaleda ühiskonna kujundamisel. Kristlastena on meil kindlasti õigus ja kohustus kaitsta kristlikke väärtusi ja sümboleid.
Kui me arvame, et kristlased peaksid loobuma riigi aktiivsest kujundamisest ja seaduslikkuse kaitsmisest, kuna rist, millest kõneleme, on vägivallatuse sümbol ja riik rajaneb vägivallal, siis me eksime. – Apostel Paulus ütleb: „Aga meie kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus“ (1Kr 1:23–24). Me vajame Jumala väge ja tarkust nii ühiskondlikus kui isiklikus elus. Vana Testament kõneleb väliste muutuste võimalikkusest, Uus Testament südamete muutusest. Me vajame mõlemat, tarkust nii riigi kui risti hoidmisel.

Seda artiklit inspireeris kirjutama Viini Ülikooli Vana Testamendi teaduste professor Ludger Schwienhorst-Schönbergeri artikkel „Kreuz, Macht und Ohnmacht“ ajakirjas Herder Korrespondenz. Nr 6, 1918, lk 13–16.

Kas usk on „avalik asi“ või „eraasi“?

07-08/2018 04 oiku 18
Ester Murrand, Pärnu Sool ja Valgus kogudus

Eestlased olevat usuleige rahvas. Samuti on nad tuntud rohke suitsiidsuse, alkoholitarbimise ja kõrge abielulahutusprotsendi poolest. Meie kohta öeldi vanasti isegi „tuim rahvas“. Mõni ütleb praegugi.
Vaatamata sõbralikele rändur-munkadele, kes esimestena sellele maale evangeeliumi tõid, tuldi siia poliitiliste ja majanduslike otsuste tõukel tule ja mõõgaga ristiusku peale suruma. See oli ka hilisemal nõuka-ajal põhiline argument igasuguse religiooni põlastamiseks.
Nii pole midagi imestada, kui paljude arvates peaks igasugune religioon olema n-ö „peidus pool“ ehk „eraasi“.

Kuidas oleks ristiusk püsinud kaks tuhat aastat, kui usklikud oleksid kogu infot üksnes endile hoidnud?

Loe edasi: Kas usk on „avalik asi“ või „eraasi“?

Emadepäeva tõdemus – me vajame uut narratiivi!

05/2018 20 ema konverents
Erki Tamm, EKB Liidu president

Emadepäeva konverentsi „Naine pole sünnitusmasin!“ lõpupaneelil kuuldu jäi kriipima. Kõik otsad jäid lahti. Võib-olla peaks lahenduste leidmiseks muutuma see, kuidas me mõtestame lahti iseennast ja maailma ning räägime sellest – oli Hardo Pajula väga tugevalt väljendatud seisukoht, millele vastu keegi vaielda ei suutnud. Ehk peaks muutuma narratiiv?

Üksikisiku vabadus nautida elu, nagu talle meeldib, vastutust kandmata, sh lapsi saamata ja peret hoidmata, on viimas mitte ainult Eestit, vaid ka kogu Lääne tsivilisatsiooni hääbumisele. Kuidas aga muuta seda narratiivi? Üks vähestest eesti kanalitel jooksvatest pereteemalistest saadetest on „Kodutunne“, mis räägib aga kriitiliselt raskustesse sattunud ja sageli just suurtest peredest.

Loe edasi: Emadepäeva tõdemus – me vajame uut narratiivi!

Emadepäeva tõdemus – me vajame uut narratiivi!

05/2018 20 ema konverents
Erki Tamm, EKB Liidu president

Emadepäeva konverentsi „Naine pole sünnitusmasin!“ lõpupaneelil kuuldu jäi kriipima. Kõik otsad jäid lahti. Võib-olla peaks lahenduste leidmiseks muutuma see, kuidas me mõtestame lahti iseennast ja maailma ning räägime sellest – oli Hardo Pajula väga tugevalt väljendatud seisukoht, millele vastu keegi vaielda ei suutnud. Ehk peaks muutuma narratiiv?

Üksikisiku vabadus nautida elu, nagu talle meeldib, vastutust kandmata, sh lapsi saamata ja peret hoidmata, on viimas mitte ainult Eestit, vaid ka kogu Lääne tsivilisatsiooni hääbumisele. Kuidas aga muuta seda narratiivi? Üks vähestest eesti kanalitel jooksvatest pereteemalistest saadetest on „Kodutunne“, mis räägib aga kriitiliselt raskustesse sattunud ja sageli just suurtest peredest.

Loe edasi: Emadepäeva tõdemus – me vajame uut narratiivi!