Väljaränd suurendas põlvkondade lõhet

04/2011 William Yoder, Ph.D., Vene Evangeelse Alliansi pressiteenistus

Riik on tänini vastaseks endise Nõukogude Liidu mitteregistreeritud baptistidele ja nelipühilastele. 30 aastat tagasi alanud emigreerumislaine tulemusel elab enamus neist Saksamaal ja Ameerika kirdeosas. Venemaal on neid umbes 25000 – ca 16% siin 1966. aastal elanud mitteregistreeritutest. Ümmarguselt 100000 evangelikaalset baptisti ja nelipühilast elab Portlandi (Oregon) piirkonnas; pea sama palju Sacramentos Californias. Nende nimeks on täna „Rahvusvaheline Koguduste Liit".

Kas need inimesed olid tõepoolest tagakiusatud üksnes oma usu pärast või vahetasid nad ka varem oma (sub)kultuuri normid ära kristliku usuga?

Moskva „Portal-Credo" nimeline pressiteenistus tõi 28. veebruaril uudise, mis kirjeldab Ameerikasse rännanud vene ja ukraina lapsevanemate vapustavat hingehäda, kus nende noorsugu peab nüüd täiesti uues kultuurikeskkonnas toime tulema. Selle teate kohaselt elab 50 kuni 67 % nende gümnaasiumiõpilastest kahepalgelist elu. Enne ja pärast õppetööd on vajalik pikem viibimine kooli tualetis, et ennast vastavalt järgmise keskkonna ootustele korda teha.

Aga ka narkootikumid, prostitutsioon ja vägivald on mängus. David Klassen, ühe Greshami (Oregon) linna slaavi koguduse pastor arvas: „Paljud vanemast põlvkonnast olid oma usu pärast istunud nõukogude vanglates. Tänapäeval peetakse bandiitideks nende lapsi ja need on selle pärast vanglas."

Igatsus heaoluühiskonna järele meelitas need inimesed piiri taha. Sinna juurde kuulus ka ootus, et seal saab oma nõukogude oludest vormitud usku ilma ateistliku ja õigeusu surveta välja elada. Kuid ilmselt ei arvestatud seejuures peremehega – lastega. Lühidalt öeldes: „Väljaränd on põlvkondade- vahelist lõhet suurendanud."

Sissetungiva maailma tõrjumine kohaliku koguduse kokkuhoidmise läbi ei ole Põhja-Ameerika kontekstis enam töötanud. Sünnimaalt tulnud ja ilma teoloogilise hariduseta ilmikpastorid pole uue ühiskonna väljakutsetega toimetulekuks ette valmistatud. Neile hingeliselt kannatavatele perekondadele on aga häbiks pöörduda sekulaarsete, riiklikult kontrollitud sotsiaalametite poole abi otsima. Pereisad ja pastorid – patriarhid – korraldavad asju ise. Uued sisserändajad püüdlevad kiiresti raha järele ehitusplatsidel ja autoparanduses; naised peavad kandma hoolt suure lastepere eest. Pikaajalist kultuurilist sisseelamist ei ole plaani võetudki.

Üks Ukraina Karpaatidest pärit kannatav ema kaebas, et tema lapsed teeksid kohe politseile esildise, kui ta neid ihunuhtlusega ähvardaks. Ameerikas dikteerivad lapsed oma vanematele käitumisreegleid. Üks venekeelne sotsiaaltöötaja väitis: „Mõned lapsevanemad ei päri oma lastelt isegi kodutööde kohta midagi, kuna neil on hirm, et riik võib neilt lapsed ära võtta."

Kohtuprotsess Salemis

2009. aasta teisel poolel sai maailm interneti vahendusel tunnistajaks kohtuprotsessist Salemis (Oregon), kus seitsme lapsega Ukraina päritolu abielupaar mõisteti rohkem kui seitsmeks aastaks vangi. Pärast kehalisi karistamisi pöördusid Oleksandr ja Ljudmila Kozlovi kolm vanemat last politseisse. Südantlõhestav oli näitemäng, kus kuus alaealist kohtus oma vanemate vastu tunnistasid. (Seitsmes oli tookord vaid mõnekuune.) Üks tollane pressi pealkirju oli: „Vanemad õigustavad kohtus laste väärkohtlemist Piibliga." Enam kui sada protestijat ümbruskonna neljast emigrantide kogudusest apelleerisid abielupaari kaitseks.

Karistusmäära suurendati vanemate jäiga mittemõistmisega. Piiblit kaasaskandev Ljudmila Kozlova võrdles ennast vanatestamentliku Taanieliga, keda ümbritsevad lõvid ja vaenlased. Kohtu korrast ja ettekirjutustest nad ei hoolinud. Ilma ühegi tõenduseta heitis isa kohtule ette, et lapsed on narkootikumide mõju all ja peksuhaavade fotosid on digitaalselt töödeldud.

Kaitsekirju saabus ka Venemaalt. Üks kiri „Rahvusvahelise Koguduste Liidu" kodulehelt president Barack Obamale kinnitas abielupaari täielikku süütust. Seda valdavalt venekeelset kodulehte iseloomustab üha kasvav arv proteste lääneriikide abinõude vastu. Ta kaitseb ka nende vanemate õigusi, kes Saksamaal oma lastele koduõpet taotlevad. Ühes kirjas Saksa liidukantslerile on seoses seitsme vangimõistetuga öeldud: „Me oleme väga mures meie Salzkotteni usuõdede ja -vendade tagakiusamise pärast. Neid vaenatakse sellepärast, et nad püüavad kasvatada oma lapsi kristlikus usus ja kuulekuses Jumala sõna suhtes. Nad ei lasknud oma lapsi osaleda kooli seksuaalkoolitusel ega jumalavallatutel teatrietendustel."

Kokkuvõte

Õigupoolest sai Nõukogude Liidu mitteregistreeritud ringkondade kannatustee kompromiteeritud alles 2009. aasta sündmustega Salemis. Kas need inimesed olid tõepoolest tagakiusatud üksnes oma usu pärast või vahetasid nad ka varem oma (sub)kultuuri normid ära kristliku usuga? Nii paistab see kohati Ameerikas – kas oli see vanas Nõukogude Liidus alati tõesti teisiti? Kas see äravahetamine sai tekkida alles pärast 1990?

Selles on palju traagikat. Lapsevanemad soovivad enda arvates oma lastele parimat – kuid tulemuseks on vanglakaristused. Loomulikult ajendab mitteregistreeritud baptiste ja nelipühilasi armastus – kuid vastaspool võib tajuda seda põlgusena. Üks ameerika misjonär Venemaal väidab koguni, et mitteregistreeritute suhteid teistesse evangelikaalidesse vormib „viha". Ilmselt võivad taotlus ja tulemus vahel laialt lahku minna.

Need arengud ei ole muidugi uued – juba 90ndate algul teatati näiteks Pennsylvaniast pingete kasvust emigrantide põlvkondade vahel. Kuid on ka lootuskiiri. Terapeut Olga Parker arvab näiteks, et edu võtmeks on paindlikkus. „Venekeelsed lapsevanemad peavad mõistma, et vastastikune mõistmine on olulisem kui karmus ja täpsus."

Lootuse küla laieneb Keilasse

04/2011

Keila Baptistikogudus teatab, et sõlmitud on kokkulepe MTÜ Lootuse Küla teise faasi rajamiseks Keila linna. Koguduse kõrvalhoone lõunatiib saab kuni üheks aastaks ühiskoduks Laitses esmase rehabilitatsiooniprogrammi edukalt lõpetanud meestele. Koguduse rolliks saab pakkuda tööd otsivatele ja ellu naasvatele meestele piibliõpet, mentorlust ja teenimisvõimalusi.

Kutsun teid palvetama Märt Vähi ja Lootuse Küla meeskonna pärast, kes valmistuvad ehituseks ja koguvad annetusi.

Põnevusega,

Gunnar Mägi

.

Toompeale pürgijad pakuvad

02/2011

Jaanuaris saatis Teekäija küsimusi poliitilistele erakondadele (Teekäija 1/2011). Käesolevas numbris toome ära meie küsimused ja osa vastuseid.

 

21 igp1237

 

Kes teie erakonna tippkandidaatidest kehastab kõige enam tarkust avalikus ja isiklikus elus?

Tõnis Kõiv (Reformierakond): Andrus Ansip on eeskujuks nii eluviisi, teadmiste kui väärtuste poolest. Esimehena kujundab ta erakonna kõikide teiste liikmete üldist suhtumist ja arusaamist.

Tervise Arengu Instituudi eesmärk on vähendada puhta alkoholi tarbimist inimese kohta 8 liitrini aastas (praegu 10,2). Mida olete teie valmis tegema?

Rein Ratas (Keskerakond): Keelustame alkoholireklaami, alkoholi lubame müüa vaid erikauplustes, loome üleriigilise võrgustiku alkoholismi ja narkomaania ravi nõustamiseks jm.

Rauno Veri (IRL): Võtame lõpuks vastu riikliku alkoholipoliitika. Eesmärk peab olema elukeskkond, mis ei propageeri alkoholi.

Kas haiglakaplanaat ja selle riiklik rahastamine on vajalik?

Rauno Veri: Oleme regionaalminister Siim Kiisleri juhtimisel toonud haiglakaplanaadi teema EELK ja Vabariigi Valitsuse ühiskomisjoni agendasse selleks, et luua eeldused haigete hingehoiu ja usuliste vajaduste rahuldamise tagamiseks. Veel enne valitsemisperioodi lõppu seisab ees rahastamisküsimuse arutelu Eesti Haigekassaga.

Kas riik peaks senisest rohkem toetama traditsioonilist peremudelit või tunnustama võrdväärselt uusi kooselu vorme?

SDE: Kui perekonnaseadus aitab registreeritud paaridel tekkida võivaid probleeme lahendada, siis registreerimata kooselus elavate paaride samasuguste probleemide lahendamiseks sellest seadusest abi ei ole. Seetõttu toetame mitteabielulise kooselu õiguslikku reguleerimist.

Kas olete valmis tõstma füüsiliste isikute maksuvabade annetuste osakaalu praeguselt 5%lt 10%le?

EKD: Toetame maksuvabastust annetustelt 10% ulatuses. Füüsilisest isikust annetajaid tuleks kohelda võrdselt juriidiliste isikutega. MTÜ-d on Eestis alarahastatud. Nende tegevus kaasab suuri rahvahulki, kuhu on panustatud palju vabatahtlikku tööd, mistõttu MTÜ-d on riigile headeks partneriteks. Kuid mitte ainult seda, vaid vabaühendused moodustavad sotsiaalse võrgustiku, mis on igale kodanikule vajalik.

Millistes valdkondades võiksid kirikud ja kogudused ühiskonnas aktiivsemalt kaasa tegutseda?

SDE: Kirikute ja koguduste, nagu ka kõigi teiste kodanikuühenduste, roll Eesti ühiskonnas tehtavate otsuste kujundamisel peab suurenema. Selleks peame vajalikuks anda üleriigilistele kodanikeühendustele sõnaõigus Riigikogu komisjonide töös.

Religiooniõpetust Eesti koolides sisuliselt ei ole. Kas soovijad saavad piisavalt informatsiooni religioonidest ka ilma selleta?

SDE: Gümnaasiumi õppekavas on usundiõpetuse valikkursused „Inimene ja religioon" ja „Eesti usuline maastik". Need läbinud õpilased saavad piisava, adekvaatse ja kallutamata informatsiooni religioonidest.

Tõnis Kõiv: Minu arvates kuulub Eesti vägagi selgelt kristlikku (euroopalikku) kultuuriruumi ning seda tuleb koolis õpetada.

EKD: Religiooniõpetus on hädavajalik. Teiste ainetega koos õpetamine ei ole võimalik, kuna õpetajatel ei ole selleks piisavat ettevalmistust ja nad ei soovi seda ka teha.

Kelle vahel me valime?

02/2011 Janek Mäggi

Millest peaks kristlane lähtuma, kui ta läheb valima? Ühest küljest on mul sügavalt kurb meel, et kristlik erakond ei ole Eesti Riigikogus esindatud ning veel enam – väga paljud kristlaste hääled on jäänud parlamendi ukse taha. Teisest küljest on Riigikogus ja praktiliselt kõigis erakondades kristlasi, kes on püüdnud midagi ära teha just kristlikest väärtustest lähtuvalt.

22 maggi janek - copy

Selleks, et muuta annetuste maksusüsteemi kümnisega vastavaks, ei pea kristlased olema erakonnana Riigikogus. Meie jaoks on võtmeküsimus hoopis muus: kas me tahame olla osa ühiskonnast või osa väljaspool seda? Me peaksime tahtma olla osa ühiskonnast. See tähendab aga aktiivset koostööd kõigi ühiskonna mõjukamate gruppidega.

Kristlane võib kuuluda nii Reformierakonda, IRLi, Keskerakonda, Sotsiaaldemokraatidesse, Rohelistesse või Erakonda Eesti Kristlikud Demokraadid. Ühtegi erakonda, eriti suurt, ei saa vaadelda kui kristlikku või mittekristlikku erakonda. Erakond kaitseb alati suhteliselt suure ühiskondliku grupi huve ning mida suurem ta on, seda mitmekesisemad need huvid on.Kristlaste jaoks on ühiskonnas olulised kindlad asjad. Võimalus annetada. Usuvabadus. Pereväärtused. Viimaste koha pealt peaksime valima neid inimesi, kes on oma pere hea juhtimisega ühiskonnas silma paistnud. Parteijuht, kellel on terve pere, oskab kristlikke väärtusi palju paremini hinnata. Riigikogu liige, kelle jaoks on oluline toetada kristlikku kirikutööd, aitab kindlamini tõsta nt annetuste tulumaksuvabastust 5%lt 10%le. Kuid poliitik, kes halvustab usku ja religiooniõpetust, ei vääri kristlaste hääli. Kristlased ei peaks oma usku kunagi kellelegi peale suruma, kuid miks me peaksime laskma endile peale suruda kellegi uskmatust?

Kristlaskonna jaoks on võtmeküsimus hoopis muus: kas me tahame olla osa ühiskonnast või osa väljaspool ühiskonda?

Põhimõtteliselt võiksime valida inimese ükskõik millisest erakonnast või ka üksikkandidaadi, kellest me usume, et ta teeb ära kasvõi ühe meie jaoks väga oluline asja. Viimased uuringud näitavad siiski, et tõenäoliselt pääseb Riigikokku vaid neli erakonda. Samas ei tähenda see, et me peaksime valima vaid nende vahel.

Kristlased on liiga tugevalt keskendunud valimistele iga nelja aasta tagant, kuid on vähe mõelnud sellele, kuidas võimuerakonnad võiksid nende soove heal meelel ellu viia. Erakondade poolt saadetud seisukohad näitavad, et kõik nad üritavad püüda ka kristlaste hääli. Meil on õigus küsida nende häälte eest vastu palju rohkem, kui me seni oleme seda teinud.

Kristlastel kui olulisel ühiskondlikul mõjugrupil on palju kasutamata võimu, mida me pole osanud või tahtnud seni ära kasutada. Ma ei tea, kas kavalus on see õige sõna, kuid nutikus ehk on – millest meil on seni päris palju puudu olnud. Kui me tahame, et ühiskond hindaks perekonda, tuleb selle väärtused ka teiste erakondade programmidesse sisse "keevitada". Kui me tahame, et ühiskonnas oleks vähem aborte, tuleb teha selgitustööd selles suunas, et oleks võimalikult vähe soovimatuid rasedusi. See töö on kandnud viimastel aastatel erakordselt head vilja.

Ühtlasi ei pea me alati rõhutama, et üks või teine vajalik muutus tuleneb Pühakirja nõudest. See võib ka nii olla, kuid suur osa väärtusi, mida Piibel välja toob, on ka üldinimlikud. Meil ei ole vaja propageerida mitte niipalju käske ja keelde, vaid võimalusi õnnelikumaks eluks. "Sa ei tohi abielu rikkuda!" Kõlab karmilt. Kuid isegi kõige paadunumad abielurikkujad ei taha, et keegi rikuks nende abielu. Mõrvarid ei taha, et keegi neid surma mõistaks. Konflikti Jumala Sõna ja üldinimlike väärtuste vahel ei ole. Võib isegi öelda, et Euroopa kultuuriruumi väärtused seisavad Piiblil, ja peaaegu ainult Piiblil.

Jeesus ei öelnud – kuulutage evangeeliumi kord nelja aastat tagant ja kaks kuud enne valimisi.

Kristlased peaksid ühiskondlike protsesside suunamisega tegelema iga päev. Jeesus ei öelnud – kuulutage evangeeliumi kord nelja aastat tagant ja kaks kuud enne valimisi. Seda tuleb teha iga päev. Evangeeliumi kuulutamise all mõistan ma ka osalemist poliitilises ja ühiskondlikus elus, oma seisukohtade avaldamist ja tutvustamist avalikkuses ning ka ühiskondlike protsesside muutmist. Üks samm on valida Toompeale võimalikest valikutest parim. Teine samm on nõuda neilt, kes on Toompeale saanud, et nad aitaksid ellu viia seda, mida meie kui kristlaste meelest on vaja. Ja väga paljud asjad on tehtavad ka siis, kui Toomepeal ei istu kedagi, keda me omaks peame. Kui ei ole, tuleb omaks teha need, kes omad ei ole. Seda tööd oleme teinud liiga vähe. Oleviste koguduse kodutute saun, mida Riina Vändre on vaimustavalt vedanud, on üks näide, mis on muutnud ühiskonnas rohkem, kui võib-olla võimalikud 5 kohta Riigikogus. Seepärast: valigem nüüd. Õigesti. Südametunnistuse järgi. Kuid valigem ka peale valimisi. Iga päev. Teeme koos selle ühiskonna nii heaks, kui oskame. Selleks ei pea olema poliitik. Selleks ei pea olema isegi mitte mõjukas inimene. Selleks peab tahtma midagi muuta ja panema asjadele käed külge. Jõudu tööle!

Mida me ootame Toompealt?

01/2011

Märtsikuu algul toimuvad järjekordsed riigikogu valimised. Väike Eesti elab juba kuuendat aastat Euroopa Liidus. Meie elukorraldust seati juba mitmed aastad enne liitumist lääne väärtuste ja suuniste järgi. Samas on 101 rahvaesindajal, keda meil on taas võimalik Toompeale valida, öelda kaalukas sõna tegeliku elu kujundamisel.

Läheneva valikutepäeva eel küsis Teekäija toimetus mitmetelt kristlastelt, asjatundjatelt ja teoinimestelt, mis oleks nende arvates esmased küsimused, mis tuleks uuel koosseisul eelolevatel aastatel lahendada. Mitte kitsalt kiriku jaoks, vaid kristlikust maailmapildist lähtuvalt kogu ühiskonda silmas pidades.

Joosep Tammo:

Kes teie erakonna tippkandidaatidest kehastab kõige enam tarkust avalikus ja isiklikus elus?

Milline kanditaat teie erakonnas kaitseb kõige paremini inimelu pühadust, traditsioonilist perekonda ning usu- ja südametunnistuse vabadust?

Kas majandus on eesmärk või vahend? Kui vahend, siis milleks? Kas need vaated ja eesmärgid peegelduvad ka erakonna platvormis ja tegelikus poliitikas? Kui jah, siis kuidas?

Ranno Tingas:

Kas olete valmis tõstma füüsiliste isikute maksuvabade heategevuslike annetuste-kingituste osakaalu praeguselt 5%-lt kuni 10%-ni?

Selle kaudu saaks riik rõhutada heategevuse olulisust ning aidata kolmandal sektoril kaasata vahendeid valdkondadesse, kus riigi abi ja toetus jääb kasinaks. Selline muudatus oleks põhjendatud ka juba arvestades seda, et äriühingutel on juba aastaid olnud võimalik maksuvabalt annetada kuni 10% kasumist. Seega diskrimineerib tulumaksuseadus hetkel füüsilisest isikust annetajaid ehk tavakodanikke.

Paul Gill:

Riik on heategevuslike annetuste-kingituste maksuvabastuse ringi sel aastal kitsendanud (õppelaenude intressid, ametühingu liikmemaksud ja erakondadele annetatud raha). Kas kogudustele tehtud annetused jäävad ka tulevikus maksuvabaks (vastavalt kehtestatud määrale)?

Kas teie arvates on haiglakaplanaat vajalik? Kas olete valmis seisma kaplanaadi riikliku rahastamise eest?

Millistes valdkondades võiksid teie arvates kirikud ja kogudused ühiskonnas aktiivsemalt kaasa tegutseda?

Alar Kilp:

Teiste Euroliidu riikidega võrreldes hinnatakse Eestis väga vähe traditsioonilist abielu – me oleme esirinnas väljaspool abielu sündivate laste, lastega üksikemade ja lahutuste osas.

Milline on teie seisukoht, kas riik peaks senisest rohkem toetama traditsioonilist peremudelit või peaks tunnustama võrdväärselt uusi, kaasaegseid kooselu vorme (sh samasooliste abielu)?

Kumba seisukohta toetate teie ja miks?

A. riik peaks kandma inimese eest hoolt nii vähe kui võimalik, sest ateistlik NSVL oli sotsiaalriik ning laialdased sotsiaalsed garantiid vähendavad inimestes vastutustunnet, töökust, ligimesearmastust ja empaatiat;

B. riik peaks pakkuma kodanikule senisest suuremaid sotsiaalseid garantiisid, kuna Uus Testament räägib ligimese armastusest, vaeste ja leskede hoolekandest, raha- ja varade annetamisest kogukondlikuks hüveks ning ka sellest, et rahaahnus on kõige kurja juur.

Religiooniõpetust sisuliselt Eesti koolides ei ole. Mis seisukohal Te olete, kas soovijad saavad piisavalt, adekvaatset ja kallutamata informatsiooni religioonidest ka ilma religiooniõpetuseta või vajaks religiooniõpetus senisest paremat korraldust?

Erki Tamm:

Tervise Arengu Instituudi (TAI) poolt välja öeldud eesmärk on vähendada puhta alkoholi tarbimist inimese kohta kaheksa liitrini aastas (praegu 10,2 l). Mida olete teie valmis tegema alkoholi tarbimise vähendamiseks ühiskonnas?

Kas teie arvates peaks riik panustama narko- ja alkoholisõltuvusega inimeste rehabilitatsiooniprogrammidesse? Täna on see valdavalt heategevuslike organisatsioonide õlul.

.

Ühendusliku kristluse vastu ja kultuurkristluse eest

10/2011 Tartu Ülikooli politoloog Alar Kilp leiab, et avalik arutelu kristliku kiriku olemuse üle eesti ühiskonnas pole asjakohane ega ka mõeldav.

„Humanistliku kristluse manifestist" (Ilmunud ajalehes „Postimees" 20.09) on raske leida kristlikku sõnumit. Ma ei tea ühtki kristlikku inimühendust, millel puuduksid Jumala ja Kristuse, kristluse ja Piibli, tulevase ja praeguse eluga seotud jagatud uskumused ja veendumused. „Manifesti" alusveendumused aga paistavad paiknevat mitte kristluses, vaid ühiskonnas ja kultuuris, millega kohandumist oodatakse nüüd ka kirikutelt. Kui kirikus pole võimalik valida samas ulatuses, kui indiviidid ühiskonnas laiemalt valida saab, siis peetakse seda taunimisväärseks. Seetõttu tuleks täna kehtivate ühiskondlik-kultuuriliste arusaamade kohaselt unustada kristlik minevik ja traditsioonid ning usuühenduste juhtide autoriteet kiriku sees, kuna seda pole ju neil ka väljaspool kirikut.

Kodanikuühenduste siseasjad avaliku arutelu objektiks?

Ma ei tahaks arutada avalikult selle üle, miks mormoonid kohvi ei joo, katoliiklased rasestumisvastaseid vahendeid ei kasuta või õigeusklikel pole naispreestreid. Inimestel on vabadus kuuluda veendumuste-põhistesse ühendustesse. Kui ühenduse sees oleks igal selle liikmel kõik õigused, mis ühiskonnas on üldiselt, lakkaksid kodanikeühendused olemast. Reformierakonnas ei tohiks siis kedagi takistada pooldamast astmelist tulumaksu või mitte-tasakaalus riigieelarvet, politoloogia seltsis „poliitikast mittehuvitumast", mormoonide juures kohvi joomast ning mehi osalemast naisühendustes.

Iga kodanikeühendus – olgu usuline või mitteusuline, traditsiooniline või kaasaegne – põhineb jagatud huvidel, veendumustel, eetikal ja eesmärkidel. Igas ühenduses on asju, mille üle avalikult ei arutleta või ei arutleta üldse. Kodanikena me võime vabalt seda teha maksude üle, kuid kui tahame kuuluda sotsiaaldemokraatide või reformierakondlaste hulka, tuleb arvestada nendes inimühendustes jagatud maailmavaadetega. See, et Eesti kodanikud on vabad maksudest arvama kuidas iganes, ei tühista kuidagi nende samade kodanike õigust moodustada jagatud veendumuste põhiseid ühendusi.

Õigustatud avalik arutelu algab siis, kui ühendustes tehakse midagi, mida ei tohiks ükski ühiskonnaliige teha (nt pedofiilia, korruptsioon). Jagatud moraalsed veendumused usuühenduse sees võivad põhineda kõigel, mis ühiskonnas laiemalt pole keelatud. Näiteks ei ole keelatud luua ühendust, mille juhtivatesse ametitesse valitakse vaid mehi või naisi, ka abordist, kohvist või homoseksualismist hoidumine ei ole keelatud. Neis küsimustes inimene valib ühenduse, mitte ühendus ei pea joonduma üksikisikute valikute või kultuurilise enamuse järgi. Kui ma ühenduse liikmena tahan muuta ühendust, siis ma teen seda ühenduse liikmena ühenduse sees, mitte üldrahvaliku arutelu vormis.

Kui kristlik humanism oleks organiseerunud, oleks ka tema sallimatu.

Ka humanistidel on vaid kaks varianti – kas olla ilma ühiste väärtuste ja uskumusteta ehk ilma organisatsioonita või luua organisatsioon, mis on sallimatu nende suhtes, kes organisatsiooni ühisväärtusi ei jaga. Kui Rootsi kirik tunnustab avalikult homoseksualismi, siis selle hinnaks on kõigile vaimulikele kehtiv kohustus, mitte minna sedalaadi meelsusega vastuollu nii oma eneseväljenduses, teoloogias, jutlustes kui arvamuslugudes.

Olen kord elus sattunud universaalsete unitaaride teenistusele, keda võiks pidada kõige avatumaks avatute seas (on avatud kõigile usunditele). Ei ole aga juhus, vaid paratamatus, et universaalsete unitaaride jumalateenistustel ei mainitud kordagi ei Kristust ega Jumalat, sest jagatud veendumuste põhised sallimatuse normid kehtivad ka neil. Kui sallitakse kõiki, ei sallita kedagi konkreetset. Organisatsioonisisene valikuvabadus kehtib kõikjal vaid mitteolulistes asjades. Iseäranis tundlik teema on seksuaaleetika, mille puhul on reeglina üsna kindlalt paigas piirid, kust alates ükski erinevus ega teoloogiline eriarvamus enam ei rikasta. Isegi rootsilik kultuurluterlus pole avatud pedofiiliale (ka see on seksuaalne orientatsioon).

Kirikud taanilis-rootsilikeks kultuurkristlusteks?

Taanis ja Rootsis on luterlike kirikute roll inimese elus muutunud kultuuriliseks ning minetanud oma traditsioonilise sisu ja hierarhilise võimustruktuuri. Manifesti lugedes tundub, et sarnasele arengule kutsutakse üles ka EKNi liikmeskirikuid. Sellel kohal aga tekib kaks suurt küsimärki.

Kultuurkristlus muudab kiriku üldrahvalikuks, „kõigi kodanike" kirikuks, mistõttu avalik arutelu teemal, „millist kirikut rahvas tahab", oleks nii täiesti omal kohal. Ainult et rahvas Eestis on teistsugune kui Rootsis või Taanis. 2000. aasta üle-euroopaliste küsitluse kohaselt mõistis isegi „praktiliselt mitte kunagi kirikus käivatest" eestimaalastest rohkem kui 50% homoseksualismi ühemõtteliselt moraalselt hukka („pole kunagi õigustatud"). Rootsilikud kultuurväärtused ei ole seega eestilikud.

Teiseks pole meil ka ühiskonda, kus kodakondsuse automaatseks vasteks oleks kultuuriline kuuluvus luterlikku kirikusse. Ma saan veel aru luterlastest vaimulik-teoloog-arvamusliider-kodanikest, kuid mis ajendaks baptistliku taustaga inimest rootsilikku kultuurprotestantismi kalduvat manifesti toetama? „Kas baptist on luterlane?" on tudengid minult korduvalt küsinud.

On inimesi, kes peavad end „luterlikeks ateistideks" (sellises kombinatsioonis on „luterluse" motivatsioon rahvusluse-põhine ning maailmvaateline veendumus ateistlik), milles pole midagi halba. Kuid eelkõige just maailmavaatelisele agnostikule või ateistile, kelle jaoks kirik ei tähenda midagi usulist, tundub iseäranis arusaamatuna, miks ta seda, mida väljaspool kirikut tohib, kirikus ei tohi.

.