Kaladest, plastjäätmetest ja Jumala rahvast

09/2011 Helle Liht

Kuidas ma kala kallistasin

Looduse vastu hakkasin rohkem huvi tundma siis, kui oma Keskonnaministeeriumis töötava sõbranna õhutusel kandideerisin ühe looduskaitsealase projekti administraatoriks. Uus amet viis mind ekspertide seltsis metsadesse, rabadesse ja niitudele, mille olemasolust ei olnud mul siiani aimugi. Erinevate mõõtmiste, monitooringute ja hindmiste käigus hakkasid metsad, rohumaad, jõed ja järved korraga hingama. Ühtäkki märkasin enda ümber elu, mida ma ei olnud siiani tähele pannud ega ka hoolinud.

Üks väljasõit viis meid Pedja jõele kalu märgistama, et uurida nende kudemisharjumusi ja rändeid. Minu ülesandeks oli kala tugevasti kahe käega oma rinna vastas hoida, sel ajal kui kolleeg talle märgistuse uime torkas. Mõned kalad olid tunduvalt suuremad kui need, mida linnainimesed poeletilt kaalu järgi jupikaupa kaasa ostavad, ja lisaks sellele hiigla libedad. Pidin kogu oma osavuse appi võtma, et kala 'kallistada', kuni kogu protseduur lõpule jõudis. Kala oma rinna vastu pigistades püüdsin seda teha võimalikult hellasti, et talle mitte haiget teha. Korraga tajusin, et see kala oli minu jaoks oluline. Teda tagasi vette visates soovisin talle head teed ja lootsin, et ta jõuab turvaliselt oma kudemispaika.

Kõik suhted on olulised

Töö looduskaitseprojektidega muutis oluliselt minu elu-nägemist. Olin suhteid kogu aeg tähtsaks pidanud, aga nüüd tajusin, et oluliste suhete võrgustik on tunduvalt laiem. Avastasin, et lisaks suhtele Jumala ja kaasinimestega ei saa mööda minna loodusest. Tajusin, et oskus näha, kuulata ja tõlgendada looduse rütme aitab mõtestada meie endi olemist, meie suhet Jumalaga ja meie kohta tema loodud maailmas.

Avastasin ka seda, et elu-hoidva suhte asemel võib meie suhe loodusega olla elu-hukutav. See oli minu elus periood, kui hakkasin tähele panema lugusid tööstuse arendamisele lõivu maksvast loodusest – keskkonnareostusest, looduslike elupaikade hävimisest, osoonikihi hõrenemisest.

Aga miks alles siis, kui olin oma jope rinnaesise kalasoomustega ligaseks teinud? Kristlasena ja baptistikoguduse liikmena ei kuulunud loodushoiu temaatika minu jaoks oluliste asjade nimekirja. Vabakogudusliku õpetuse rõhuasetus on mitmel põhjusel olnud suhete korrashoidmisel Jumala ja kaasinimesega ning hingede võitmisel Kristusele. Ei minu sekulaarne ega ka kristlik haridus olnud mind õpetanud nägema kogu elu terviklikkust. Ma ei kuulnud, näinud ega hoolitsenud sellest, mis ei väljendanud end inimkeeles ja jäi väljapoole inimühiskonda. Uskusin, et Jumala lunastusplaani ainuke eesmärk on inimene ja võib-olla isegi mitte kogu inimene, vaid ainult tema hing.

Ma pidin 'kala kallistama', et mu silmad hakkaksid avanema Jumala tegudele Looja, Alalhoidja ja Lunastajana. Ma pidin oma jope ja käed ära määrima, et õppida midagi ühe kala elust, tema pikast teekonnast oma kudemispaika ja inimese seatud takistustest, millest keskkonnareostus on suurim. Ma pidin välja astuma müüride vahelt, mis liigitasid asjad igaviku vaatepunktist lähtudes olulisteks ja mitteolulisteks, et õppida tundma kogu universumi Jumalat.

Plastjäätmete küüsis

Paraku on inimese elu-hukutav käitumine saavutanud väga ulatuslikud mõõtmed. Tajusin seda erilise selgusega oma möödunud-suvisel reisil Havai saartele.

Kui ma Honolulus lennukilt maha astusin, tundus, nagu oleksin jõudnud maailma lõppu. Mitmeid tunde oli lennuki aknast alla vaadates näha ainult vett. Lõpuks hakkas paistma kild kuiva maad. Havai koosneb sadadest saartest, mille kogupindala on veidi suurem kui pool Eestit. 1,3 miljonit inimest elavad peamiselt kaheksal saarel.

Lennuki pardal tuli kõigil reisijatel täita küsimustik, mis puudutas peamiselt keskkonnateemat, nt – kas te olete kaasa toonud taimi? Kas te olete kaasa toonud loomi? Kas te olete kaasa toonud baktereid? Selgus, et havailased on looduskaitse küsimustes väga ranged. Võõrliikide sissetoomise korral oleks need konfiskeeritud ja hävitatud, sest nii pisikese maalapi peal keset tohutut ookeani ei saa riskida sellega, et võõrliigid lämmatavad kohaliku fauna ja floora ning rikuvad kogu saarestiku ökoloogilise tasakaalu. Havailased on ka väga agarad kasutama päikeseenergiat ja valmistama igapäevatarbeid taaskasutatud materjalidest. Paljude WC-de tehnoloogia on nad viinud tasemele, kus puhtuse saavutamiseks pole kallist vett vajagi.

Kuigi havailased ise on väga keskkonnasäästlikud ja loodushoidlikud, pole nad kaitstud väljast tulevate ohtude eest. Peamine neist on Vaikse ookeani reostus. Saarestiku ümber hulbib tuhandete meremiilide kaupa Kalifornia rannikust kuni peaaegu Jaapanini plastmassi-supp, mida hoiavad koos veealused hoovused. Okeanograaf Charles Moore hindab piirkonnas ringi ujuva rämpsu koguhulgaks sada miljonit tonni ja selle pindala on kaks korda suurem kui USA. Seal leidub kõike – jalgpalle, lego-klotse ja kilekotte igast maailmajaost ning ilmselt ei puudu ka asjad, millel eestikeelne tekst.

See, viimase 50-60 aasta jooksul korjunud plast-supp, ei ole sugugi ainult esteetiline probleem, mis rikub randade kuldset liiva ja vaadet merele. ÜRO keskkonnaprogrammi andmetel hukkub igal aastal plastjäätmete tõttu rohkem kui miljon merelindu ja üle saja tuhande mereimetaja. Prügi ekslikult toiduks pidanud ja surnud merelindude seedekulglast on leitud süstlaid, tulemasinaid ja hambaharju. Lisaks kujutab see ohtu ka inimeste tervisele – kemikaale endasse imenud plastmass satub mereloomade organismi ja lõpuks inimese toidulauale.

Meie peremehetsemine selle sõna nii kurvas ja kurjas tähenduses on võtnud meie tillukesel planeedil tohutud mõõtmed. Maa tervikliku ökosüsteemi tõttu on meie elud siin Eestis ja teisel pool maakera Havai saartel, Aafrikas ja Indias tihedalt seotud isegi siis, kui me seda igapäevaselt ei näe ega taju. Meie vildakad tarbimisharjumused – ikka rohkem ja odavamalt! – mõjutavad nii loodus- kui inimressursside kasutamist kogu maailmas. Inimesed, ja väga sageli lapsed, on tööjõuna orjastatud odavat laiatarbekaupa tootvates vabrikutes; mereandide drastiline ülepüük on välja kurnanud kalavarud ja teinud lõpu mitmetele liikidele. Loetelu võiks jätkata veel pikalt.

Loodushoid – kas ainult entusiastidele?

Aga kas saame end pidada elu Alalhoidja ja Lunastaja kaastöölisteks, kui paljud meie toimetused võiks lahterdada pigem elu-hukutavate kilda?

Keskkonnauudised on meie igapäevaelu loomulik osa – metsatulekahjud, põuad, üleujutused, veekogude reostus, kalavarude ülepüük, metsade ulatuslikud ebaseaduslikud lageraided jne. Ja ega kristlikud ringkonnadki enam loodushoiu küsimustest suure ringiga mööda käi. Tasapisi on erinevad konfessioonid nii Euroopas kui mujal maailmas hakanud välja töötama nn hea majapidaja programme, mis pakuvad ideid loodushoiule keskenduvate jumalateenistuste läbiviimiseks, piiblitundideks ja praktiliseks tegevuseks. Ometi jääb mulje, et kõik need kenad algatused on mõeldud entusiastidele, kellel on piisavalt aega prügi sorteerida ja auto asemel jalgrattaga sõita või piisavalt rahalisi vahendeid, et tarbida kallimat rohelist energiat ning ökoloogiliselt toodetud kaupu. Aga kas tähelepanelik ja elu-hoidev suhtumine loodusesse on tõesti vaid meie isikliku valiku ja stiili küsimus?

Vana Testamendi jutustus veeuputusest, Noa laevast ning veeuputuse-järgsest lepingust kannab rahvapäraselt Noa lepingu nime. Tähelepanelik lugeja leiab seal, et Jumal ei teinud lepingut mitte ainult Noa ja tema perega, vaid „iga elava hingega, kes teie juures on: lindudega, kariloomadega ja kõigi metsloomadega, kes teie juures on, kõigiga, kes laevast välja tulid, kõigi maa loomadega" (1Ms 9:10). Vana Testament kirjeldab taevaid, mis jutustavad Jumala aust ja kiitlevad tema kätetööst, sipelgaid, kes jagavad õpetusi inimestele, värskeid allikaid, mis pakuvad karastavat vett nii loomadele kui inimestele. Uus Testament annab edasi Apostel Pauluse nägemuse, et kogu loodu ägab ja ootab Jumala laste ilmsikssaamist ning vabastust kaduvuse orjusest (Rm 8:19-22). Inglise baptisti teoloog Paul S. Fiddes argumenteerib, et need poeetilised pildid tunnistavad looduse võimest ja ülesandest vastata Jumala kui oma Looja eesmärgile. Inimesel on valik, aga looduse vastus sõltub suuresti sellest, millise vastuse annab inimene.

Siinkohal on sobiv tsiteerida Osvald Tärki, kes juba 1980ndatel kommenteeris Pauluse Rooma kirja teksti nõnda: „Paulus tahtis näidata, kuivõrd inimese elu on seotud loodusega. Jumala sõna käsib inimesel näha looduse kannatamises enda süüd. Inimese langemine mõjutas loodust. Paulusele on loodus nagu suur rippuv ahel, mille esimeseks lüliks on inimene. Esimese lüli murdudes varises kokku terve ahel. ... Kuid Paulus näeb veel midagi – loodus pääseb koos inimesega kord "kaduvuse orjusest" (s21). Nii elusa kui eluta looduse eksistents pole mõttetu. Keegi ei saa öelda, et looduse olukord oleks praegu parimas vormis. Et looduse olukorda parandada, on vaja kaevata, ehitada, künda ja külvata. Kõik see viitab suurele tulevikule, kus iga asi leiab oma koha ja otstarbe."

Inimeste seotus üksteisega üle kogu maailma on globaalse majanduse ja tervikliku ökosüsteemi kaudu siiski ainult üks osa meie vastutusest. Kuid samaväärne on meie vastutus Jumala ees, sest me elame tema maailmas ja tema loodu keskel ning oleme kõik koos kutsutud täitma tema eesmärki. Vaikse ookeani plast-suppi 'uppuvad' kalad ja teised mereelukad on ju ainult üks näide sellest, kuidas Jumalast seatud looduse eesmärk jääb inimese elu-hukutava tegevuse tõttu täitmata.

Ameerika protestantlik teoloog Douglas J. Hall kirjeldab Jumala, inimese ja looduse vahelist seost ning räägib vältimatust kolmekordsest suhtestumisest, milles ei ole võimalik alahinnata ühtegi suhet, ilma, et see mõjutaks teisi. Ta väidab, et judeo-kristlikku ontoloogiat saabki mõista vaid 'koos-olemise' võtmes, sest meie enese-mõistmine areneb ja liigub täielikkuse suunas ainult suhetes teiste inimeste, looduse ja Jumalaga. 'Koos-olemise' mõte aga omandab tähenduse Jumala enda olemuse – armastuse – kaudu, kui ta kirjeldab ennast kui Immaanuel – Jumal on meiega.

Selles kolmekordses suhete võrgustikus on Jumala rahvas kutsutud kehastama Jumala enda suhet oma looduga. 'Koos-olemine' kaasinimeste ja ülejäänud looduga toimub küll erinevates vormides, aga nende suhete viimne eesmärk on väljendada Jumala armastust kogu loodu vastu. J.Hulli seisukoht on, et selle vältimatu seotuse tõttu nii Looja kui tema looduga ei ole võimalik olla armastavas suhtes Jumalaga ja samaaegselt olla hoolimatu teiste inimeste ja ülejäänud loodu suhtes. Olen temaga samas paadis.

.

Talkshow kõigutas teadusesse uskujate optimismi

11/2011 Carmen Karabelnik

Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühendus ja Agape Eesti korraldasid 20. oktoobril Tartus tudengite sügispäevade raames talkshow: Teadlased diskuteerivad: „Raskesti uuritavad alad". Ürituse motoks oli kuulsa füüsiku Alberti Einsteini mõte: Teadus ilma religioonita on lombakas, religioon ilma teaduseta on pime.

Noored teadlased, kes sel teemal oma mõtteid Tartu ülikooli raamatukogu kohviku õdusas õhkkonnas jagasid, olid kõik EEÜÜ vilistlased. Marko Kääramehe erialaks on arvutiteadus, Annika Kilgi uurib eesti kirjakeele kujunemist erinevates piiblitõlgetes, metsanduse haridusega Raul Rosenvaldi doktoritöö uurimisobjektiks oli säilikpuude roll.

Mis ühendab usku ja teadust? Üks talkshow külalistest vastas sellele nõnda: mõlemad tunnevad huvi nähtamatu vastu; piirkondade vastu, mis on veel läbi uurimata, asjade vastu, mida pole veel kogetud. 17 teadlased v6itlevad

Talkshow läbiva mõttena jäi kõlama, et on küll võimalik olla korraga nii tõsiseltvõetav kristlane kui ka tõsiseltvõetav teadusetegija. Usk ja teadus ei olnud kõnelejate elus mingid eraldiseisvad ja teineteist segavad üksused. Vastupidi: usk aitab mõtestada teadustööd, suunates ausalt küsima, miks teadlane üht või teist asja uurib (kas ainult seepärast, et vastavat teemat rahastatakse või on sel enamat tähendust). Teaduslik mõtlemine aitab esitada kriitilisi küsimusi usu sisu ja traditsioonide kohta – kas kõik, mida usutakse, on piibellik või on mõnel puhul tegemist inimlike arvamustega.

Esimese poole koha pealt tunnistas Annika, et tal on olnud teinekord tunne, kas ikka igavikulisest perspektiivist on keele ajaloo uurimisel mõtet – selle uurimata jätmisel keegi nälga ei jää ja päästet see kellelegi ei too. Oma siseheitlusele leidis ta lahenduse mõttes, et suure osa inimese heaolust moodustab tema identiteet ja eesti rahva identiteedi jaoks on tähtis roll eesti keelel. Seega toetab eesti keele ajaloo uurimine eestlaste identiteeti.

Kuidas teaduslik mõtlemine on aidanud kriitiliselt oma usku reflekteerida, selle näiteks tõi Raul evolutsiooniteooria ümber käivad vaidlused ja küsis, kas kristlasel on tegelikult mõtet panustada oma energiat evolutsiooniteooria ümberlükkamisele – kui ka evolutsiooniteooria kummutatud saaks, kas see veenaks inimesi uskuma? Ta ei pidanud õigeks, et nii mõnigi kord võidakse teaduse sildi all oma usulisi veendumusi peale suruda. Nii kristlastele kui mittekristlastele on vaja enam oskust iseennast ja oma uskumusi kõrvalt vaadata.

Marko puudutas kaoseteooria teemat ja rääkis elementaarosakeste uurimise võimatusest (nende uurimine muudab nende käitumist). Kokkuvõttes kõigutati teadusesse uskujate optimismi, nagu suudaks teadlased kunagi kõik välja uurida ja et arvuti abil annab kõike modelleerida ja ette ennustada. Kui panna pliiats tera peale püsti seisma, on võimatu ette ennustada, kummale poole ta kukub. Võib vaid ise edasi mõtelda, kui palju asju võivad selliselt inimlikult ennustamatul moel nö „pliiatsitera peal" ühele või teisele poole kalduda.

Lisaks sellele, kuidas noored kristlastest teadlased oma elus usku ja teadust näevad, said kuulajad teada ka palju põnevat nende uurimisaladest. Vaid üks näide: Annika rääkis, et Lõuna-Eesti on meid õpetanud eitama nii, nagu me seda tänapäeval teeme – Põhja-Eesti keeles oli eitust väljendavaks sõnaks ep, Lõuna-Eesti keeles aga ei.

Kokkuvõtteks ei saanud eitada, et esinenud noored teadlased oskavad mitte ainult enda jaoks oma teadusala lahti mõtestada, vaid ka teistele seda põnevalt ja haaravalt edasi anda.

.

Uskmatuse võidujooks

10/2011  Erki Tamm, EKB Koguduste Liidu peasekretär

Rootslased ise peavad end Euroopa üheks enim ilmalikustunud ühiskonnaks. Eestlased vaidlevad sellele vastu. Toimumas on justkui võistlus kõige uskmatuma rahva väljaselgitamiseks. Seda üllatavamalt mõjuvad vastupidised kogemused.

Nässjö linnakeses septembri lõpus toimunud misjonikonverentsil oli tunda samasugust vaimulikku innukust ja julgust küsida olulisi küsimusi, nagu tajun seda paljudes Eestimaa kogudustes. Kohaliku misjonikoguduse pastori Erling Andersson'i sõnul kaheldi veel viis aastat tagasi vajaduses uusi kogudusi rajada, kuniks vanades kirikutes kohti jätkub. Koguduste kohalolu hinnati enam kirikuhoonete olemasolu ja arvu järgi asumis, nägemata oma võimetust luua uusi suhteid. Täna on kogudus alustanud uue koguduse rajamisega noore pastori Gabriel Blad'i eestvedamisel, kelle alandlikkus ja pühendumine jätsid sügava mulje. Sama tuleb öelda noorte kohta, kes sarnaselt kasvõi mu kodukogudusele Kaljus, on pühendunud ja väga avatud Jumala tööle. Vahva oli näha särasilmseid ja usujulgeid noori juhte, kelle eestvedamisel oli reedeõhtusele üritusele kogunenud üle kolmekümne noore. Peale Tõnis Roosimaa sõnumit avasid mitmed oma südamed eestpalves Jumalale.

Naaberlinna Eksjö sootuks ajaloolisemas keskkonnas tegutseva misjonikoguduse juhatuse esimehe, Martin Rejleri sõnul ei välista nad ühtki toimivat meetodit ega kanalit jõudmaks evangeeliumiga kodulinna inimesteni. Kohalike koguduste koostöös on moodustatud nii kooli-kui haiglakaplanaadi fond. Sellest tasutakse pastoritele töö eest, mida nad teevad kogudusetööle lisaks kohalikus maakonnahaiglas ja koolis. Eriti viimastes on osutunud erakordselt populaarseks iga-aastased Piiblit tutvustavad „kiirkursused", kus mõne tunni vältel koolipäevas esitatakse elavalt Pühakirja olulisemaid lugusid. Kuna ka Eksjö on ühinenud Smålandi maakonna üheksat kogudust hõlmava Sillaehituse projektiga, koguvad nad kaks korda aastas linnaelanikelt riideid ja jalanõusid. Nendel päevadel tekivad kiriku ukse taha pikad järjekorrad inimestest, kes soovivad müüa ja ära anda väga erinevat kaupa. Nõnda saavad ka kirikuga mitteseotud inimesed osaleda kohaliku koguduse kaudu misjonitöös, mille üks sillaots puudutab Eestimaa inimeste vajadusi.

Kõrvalt on keeruline hinnata teise maa ja kultuuri sees toimuvate arengute tagamaid ja seoseid. Saab vaadelda ja püüda mõista. Kuid Rootsi „piiblivööks" peetavas piirkonnas on tunnetatav koguduste igatsus ja pühendumine, et jõuda Kristuse evangeeliumiga nii usuleigete kaasmaalaste, kui ka usuvõõraste eestlasteni.

TEKSTIKAST:

Toimumas on justkui võistlus kõige uskmatuma rahva väljaselgitamiseks.

23_lea_erki_tonis Foto Hans Olsson. Tõlk Lea Vaher ning pastorid Erki Tamm ja Tõnis Roosimaa enne konverentsipäeva Nässjö misjonikiriku ees.

23_erling_gabriel Foto Hans Olsson. Nässjö misjonikoguduse pastor Erling Andersson intervjueeris koguduserajajat, pioneerpastor Gabriel Blad'i.

.

Vene igatsus kristliku riigi järele

5/2011 Dr.phil. William Yoder

„Venemaa on juba praegu Euroopa parim osa ja meie ennustame talle helgeimat tulevikku." Seda väitis tuntud ortodoksi peapiiskop Vsevolod Tšaplin, Moskva patriarhaadi kiriku ja ühiskonna suhete osakonna eesistuja, telekanali „Rossija I" aprillikuu saates „Duell". Tema veendumust mööda võib läänt, kaasaarvatud Ameerikat, nimetada kristlusejärgseks. Lääs on koguni kõige jumalatum süsteem. Jumalatuses varisesid kokku nii kommunism kui natsionaalsotsialism, selles variseb ka kapitalism. Venemaast võib saada see, mida lääs enam ei ole.

Moskvas 8. aprillil toimunud rahvusvahelisel konverentsil „Kristlaste vastutusest maapealse isamaa eest" lisas Tšaplin, et kristlikul Venemaa rahval on eriline moraalne missioon, mis väljendub kogu ühiskonda hõlmavas tagasihoidlikkuses, enesekontrollis ja tarbimise piiramises. Lääne rahvastest ollakse juba ees: juba täna on üks kolmandik vene elanikkonnast praktiseerivad (õigeusklikud) kristlased; enamus järgib kõrgemaid, üleloomuliike väärtusi. Rahva kristlik kasvatus on juba praegu viinud selleni, et tähelepanuväärne enamus hülgab raha ja omamiskire kui elusisu.

Tšaplini veendumuse kohaselt saabub taas vana kristliku Venemaa eeskuju: „Praegu on ilmne, et rahvas ja kirik on üks. Vene rahvas saab jälle kristlikuks rahvaks, Pühaks Kiievi Russiks, sõltumata sellest, kas see teistele meeldib või mitte."

Moskva kohtumisel tõstis üks teine kõneleja esile teotsentrilise ühiskonna eeskuju. Selle varjundit võib näha ka ühiskondlikult avatud protestantlikes ringkondades (nt karismaatikud ja mõned baptistid), kes traditsioonilisi kristlikke väärtusi taotledes näevad koostöö võimalusi õigeusuga. Õigeusk ja need protestandid astuvad välja teatud liiki tsiviilreligiooni eest, mis jaatab kristlaste, juutide ja muhameedlaste koostööd üldtunnustatud moraalsete väärtuste kaitsmisel.

Kuid vene mineviku ja tänapäeva hindamisel lähevad protestantide ja konservatiivsete õigeusklike vaated lahku. Ühes Moskva keskoolis 11. aprillil peetud ettekandes rääkis Vene Evangeeliumi Kristlaste-Baptistide Liidu eelmine president Juri Sipko moraalse edumaa asemel vene ühiskonna sügavuti juurdunud kriisist.

Ikka veel ei ole mingitki nõukogude aja ajaloo hinnangut. Ikka puudub meil arusaamine sellest, kes me tegelikult oleme. Täiesti vastupidiselt Tšaplinile kirjeldab baptist vene ühiskonda kui ebaküpset: paljude etniliste ja rahvuslike grupeeringute vahel ei ole mingit konsolideeringut, ühiseid väärtusi ega eesmärke. Rahvaste vahel ei ole vastastikust mõistmist – me oleme majanduslikult ja sotsiaalselt kihistunud.

Suurkiriku rolli kirjeldas ta hukatuslikuna: „Kristluse traagika seisneb selles, et ta on leppinud meie ühiskonnas valitseva valega. Jääb mulje, et kristlust ja kirikut ainult mängitakse. See viib meie lapsed umbusku ja künismi. Uuendus võib alata vaid siis, kui me saame aru, et me oleme haiged."

Tšaplini nende väljenduste kohta kirjutas protestantliku Peterburi Kristliku Ülikooli rektor Aleksander Negrov: „Loomulikult nõustun ma ettekujutusega, et ilma ajakohase usuta Kristusesse ei ole üksikisikul ega rahval helget tulevikku. Samas hülgas ta Tšaplini kasutatud ettekujutluse, et Moskva tõuseb veel kord kolmandaks Roomaks (pärast Roomat ja Konstantinoopolit). Venemaast ei saa vaimses mõttes Euroopa parimat osa – seda võib väita vaid propagandistlikel põhjustel."

Nimetatud konverentsil osalesid ka kolm hollandi kristlik-demokraatlikku poliitikut. Õigeusklikud – nagu ka mõned karismaatilised ringkonnad ja evangeeliumi-kristlaste piiskop Aleksander Semtšenko – peavad kontakte kristlik-demokraatlike ringkondadega Lääne-Euroopas.

Vene rahvas saab jälle kristlikuks rahvaks, Pühaks Kiievi Russiks, sõltumata sellest, kas see teistele meeldib või mitte.

.

Väljaränd suurendas põlvkondade lõhet

04/2011 William Yoder, Ph.D., Vene Evangeelse Alliansi pressiteenistus

Riik on tänini vastaseks endise Nõukogude Liidu mitteregistreeritud baptistidele ja nelipühilastele. 30 aastat tagasi alanud emigreerumislaine tulemusel elab enamus neist Saksamaal ja Ameerika kirdeosas. Venemaal on neid umbes 25000 – ca 16% siin 1966. aastal elanud mitteregistreeritutest. Ümmarguselt 100000 evangelikaalset baptisti ja nelipühilast elab Portlandi (Oregon) piirkonnas; pea sama palju Sacramentos Californias. Nende nimeks on täna „Rahvusvaheline Koguduste Liit".

Kas need inimesed olid tõepoolest tagakiusatud üksnes oma usu pärast või vahetasid nad ka varem oma (sub)kultuuri normid ära kristliku usuga?

Moskva „Portal-Credo" nimeline pressiteenistus tõi 28. veebruaril uudise, mis kirjeldab Ameerikasse rännanud vene ja ukraina lapsevanemate vapustavat hingehäda, kus nende noorsugu peab nüüd täiesti uues kultuurikeskkonnas toime tulema. Selle teate kohaselt elab 50 kuni 67 % nende gümnaasiumiõpilastest kahepalgelist elu. Enne ja pärast õppetööd on vajalik pikem viibimine kooli tualetis, et ennast vastavalt järgmise keskkonna ootustele korda teha.

Aga ka narkootikumid, prostitutsioon ja vägivald on mängus. David Klassen, ühe Greshami (Oregon) linna slaavi koguduse pastor arvas: „Paljud vanemast põlvkonnast olid oma usu pärast istunud nõukogude vanglates. Tänapäeval peetakse bandiitideks nende lapsi ja need on selle pärast vanglas."

Igatsus heaoluühiskonna järele meelitas need inimesed piiri taha. Sinna juurde kuulus ka ootus, et seal saab oma nõukogude oludest vormitud usku ilma ateistliku ja õigeusu surveta välja elada. Kuid ilmselt ei arvestatud seejuures peremehega – lastega. Lühidalt öeldes: „Väljaränd on põlvkondade- vahelist lõhet suurendanud."

Sissetungiva maailma tõrjumine kohaliku koguduse kokkuhoidmise läbi ei ole Põhja-Ameerika kontekstis enam töötanud. Sünnimaalt tulnud ja ilma teoloogilise hariduseta ilmikpastorid pole uue ühiskonna väljakutsetega toimetulekuks ette valmistatud. Neile hingeliselt kannatavatele perekondadele on aga häbiks pöörduda sekulaarsete, riiklikult kontrollitud sotsiaalametite poole abi otsima. Pereisad ja pastorid – patriarhid – korraldavad asju ise. Uued sisserändajad püüdlevad kiiresti raha järele ehitusplatsidel ja autoparanduses; naised peavad kandma hoolt suure lastepere eest. Pikaajalist kultuurilist sisseelamist ei ole plaani võetudki.

Üks Ukraina Karpaatidest pärit kannatav ema kaebas, et tema lapsed teeksid kohe politseile esildise, kui ta neid ihunuhtlusega ähvardaks. Ameerikas dikteerivad lapsed oma vanematele käitumisreegleid. Üks venekeelne sotsiaaltöötaja väitis: „Mõned lapsevanemad ei päri oma lastelt isegi kodutööde kohta midagi, kuna neil on hirm, et riik võib neilt lapsed ära võtta."

Kohtuprotsess Salemis

2009. aasta teisel poolel sai maailm interneti vahendusel tunnistajaks kohtuprotsessist Salemis (Oregon), kus seitsme lapsega Ukraina päritolu abielupaar mõisteti rohkem kui seitsmeks aastaks vangi. Pärast kehalisi karistamisi pöördusid Oleksandr ja Ljudmila Kozlovi kolm vanemat last politseisse. Südantlõhestav oli näitemäng, kus kuus alaealist kohtus oma vanemate vastu tunnistasid. (Seitsmes oli tookord vaid mõnekuune.) Üks tollane pressi pealkirju oli: „Vanemad õigustavad kohtus laste väärkohtlemist Piibliga." Enam kui sada protestijat ümbruskonna neljast emigrantide kogudusest apelleerisid abielupaari kaitseks.

Karistusmäära suurendati vanemate jäiga mittemõistmisega. Piiblit kaasaskandev Ljudmila Kozlova võrdles ennast vanatestamentliku Taanieliga, keda ümbritsevad lõvid ja vaenlased. Kohtu korrast ja ettekirjutustest nad ei hoolinud. Ilma ühegi tõenduseta heitis isa kohtule ette, et lapsed on narkootikumide mõju all ja peksuhaavade fotosid on digitaalselt töödeldud.

Kaitsekirju saabus ka Venemaalt. Üks kiri „Rahvusvahelise Koguduste Liidu" kodulehelt president Barack Obamale kinnitas abielupaari täielikku süütust. Seda valdavalt venekeelset kodulehte iseloomustab üha kasvav arv proteste lääneriikide abinõude vastu. Ta kaitseb ka nende vanemate õigusi, kes Saksamaal oma lastele koduõpet taotlevad. Ühes kirjas Saksa liidukantslerile on seoses seitsme vangimõistetuga öeldud: „Me oleme väga mures meie Salzkotteni usuõdede ja -vendade tagakiusamise pärast. Neid vaenatakse sellepärast, et nad püüavad kasvatada oma lapsi kristlikus usus ja kuulekuses Jumala sõna suhtes. Nad ei lasknud oma lapsi osaleda kooli seksuaalkoolitusel ega jumalavallatutel teatrietendustel."

Kokkuvõte

Õigupoolest sai Nõukogude Liidu mitteregistreeritud ringkondade kannatustee kompromiteeritud alles 2009. aasta sündmustega Salemis. Kas need inimesed olid tõepoolest tagakiusatud üksnes oma usu pärast või vahetasid nad ka varem oma (sub)kultuuri normid ära kristliku usuga? Nii paistab see kohati Ameerikas – kas oli see vanas Nõukogude Liidus alati tõesti teisiti? Kas see äravahetamine sai tekkida alles pärast 1990?

Selles on palju traagikat. Lapsevanemad soovivad enda arvates oma lastele parimat – kuid tulemuseks on vanglakaristused. Loomulikult ajendab mitteregistreeritud baptiste ja nelipühilasi armastus – kuid vastaspool võib tajuda seda põlgusena. Üks ameerika misjonär Venemaal väidab koguni, et mitteregistreeritute suhteid teistesse evangelikaalidesse vormib „viha". Ilmselt võivad taotlus ja tulemus vahel laialt lahku minna.

Need arengud ei ole muidugi uued – juba 90ndate algul teatati näiteks Pennsylvaniast pingete kasvust emigrantide põlvkondade vahel. Kuid on ka lootuskiiri. Terapeut Olga Parker arvab näiteks, et edu võtmeks on paindlikkus. „Venekeelsed lapsevanemad peavad mõistma, et vastastikune mõistmine on olulisem kui karmus ja täpsus."

Lootuse küla laieneb Keilasse

04/2011

Keila Baptistikogudus teatab, et sõlmitud on kokkulepe MTÜ Lootuse Küla teise faasi rajamiseks Keila linna. Koguduse kõrvalhoone lõunatiib saab kuni üheks aastaks ühiskoduks Laitses esmase rehabilitatsiooniprogrammi edukalt lõpetanud meestele. Koguduse rolliks saab pakkuda tööd otsivatele ja ellu naasvatele meestele piibliõpet, mentorlust ja teenimisvõimalusi.

Kutsun teid palvetama Märt Vähi ja Lootuse Küla meeskonna pärast, kes valmistuvad ehituseks ja koguvad annetusi.

Põnevusega,

Gunnar Mägi

.