Kelle vahel me valime?

02/2011 Janek Mäggi

Millest peaks kristlane lähtuma, kui ta läheb valima? Ühest küljest on mul sügavalt kurb meel, et kristlik erakond ei ole Eesti Riigikogus esindatud ning veel enam – väga paljud kristlaste hääled on jäänud parlamendi ukse taha. Teisest küljest on Riigikogus ja praktiliselt kõigis erakondades kristlasi, kes on püüdnud midagi ära teha just kristlikest väärtustest lähtuvalt.

22 maggi janek - copy

Selleks, et muuta annetuste maksusüsteemi kümnisega vastavaks, ei pea kristlased olema erakonnana Riigikogus. Meie jaoks on võtmeküsimus hoopis muus: kas me tahame olla osa ühiskonnast või osa väljaspool seda? Me peaksime tahtma olla osa ühiskonnast. See tähendab aga aktiivset koostööd kõigi ühiskonna mõjukamate gruppidega.

Kristlane võib kuuluda nii Reformierakonda, IRLi, Keskerakonda, Sotsiaaldemokraatidesse, Rohelistesse või Erakonda Eesti Kristlikud Demokraadid. Ühtegi erakonda, eriti suurt, ei saa vaadelda kui kristlikku või mittekristlikku erakonda. Erakond kaitseb alati suhteliselt suure ühiskondliku grupi huve ning mida suurem ta on, seda mitmekesisemad need huvid on.Kristlaste jaoks on ühiskonnas olulised kindlad asjad. Võimalus annetada. Usuvabadus. Pereväärtused. Viimaste koha pealt peaksime valima neid inimesi, kes on oma pere hea juhtimisega ühiskonnas silma paistnud. Parteijuht, kellel on terve pere, oskab kristlikke väärtusi palju paremini hinnata. Riigikogu liige, kelle jaoks on oluline toetada kristlikku kirikutööd, aitab kindlamini tõsta nt annetuste tulumaksuvabastust 5%lt 10%le. Kuid poliitik, kes halvustab usku ja religiooniõpetust, ei vääri kristlaste hääli. Kristlased ei peaks oma usku kunagi kellelegi peale suruma, kuid miks me peaksime laskma endile peale suruda kellegi uskmatust?

Kristlaskonna jaoks on võtmeküsimus hoopis muus: kas me tahame olla osa ühiskonnast või osa väljaspool ühiskonda?

Põhimõtteliselt võiksime valida inimese ükskõik millisest erakonnast või ka üksikkandidaadi, kellest me usume, et ta teeb ära kasvõi ühe meie jaoks väga oluline asja. Viimased uuringud näitavad siiski, et tõenäoliselt pääseb Riigikokku vaid neli erakonda. Samas ei tähenda see, et me peaksime valima vaid nende vahel.

Kristlased on liiga tugevalt keskendunud valimistele iga nelja aasta tagant, kuid on vähe mõelnud sellele, kuidas võimuerakonnad võiksid nende soove heal meelel ellu viia. Erakondade poolt saadetud seisukohad näitavad, et kõik nad üritavad püüda ka kristlaste hääli. Meil on õigus küsida nende häälte eest vastu palju rohkem, kui me seni oleme seda teinud.

Kristlastel kui olulisel ühiskondlikul mõjugrupil on palju kasutamata võimu, mida me pole osanud või tahtnud seni ära kasutada. Ma ei tea, kas kavalus on see õige sõna, kuid nutikus ehk on – millest meil on seni päris palju puudu olnud. Kui me tahame, et ühiskond hindaks perekonda, tuleb selle väärtused ka teiste erakondade programmidesse sisse "keevitada". Kui me tahame, et ühiskonnas oleks vähem aborte, tuleb teha selgitustööd selles suunas, et oleks võimalikult vähe soovimatuid rasedusi. See töö on kandnud viimastel aastatel erakordselt head vilja.

Ühtlasi ei pea me alati rõhutama, et üks või teine vajalik muutus tuleneb Pühakirja nõudest. See võib ka nii olla, kuid suur osa väärtusi, mida Piibel välja toob, on ka üldinimlikud. Meil ei ole vaja propageerida mitte niipalju käske ja keelde, vaid võimalusi õnnelikumaks eluks. "Sa ei tohi abielu rikkuda!" Kõlab karmilt. Kuid isegi kõige paadunumad abielurikkujad ei taha, et keegi rikuks nende abielu. Mõrvarid ei taha, et keegi neid surma mõistaks. Konflikti Jumala Sõna ja üldinimlike väärtuste vahel ei ole. Võib isegi öelda, et Euroopa kultuuriruumi väärtused seisavad Piiblil, ja peaaegu ainult Piiblil.

Jeesus ei öelnud – kuulutage evangeeliumi kord nelja aastat tagant ja kaks kuud enne valimisi.

Kristlased peaksid ühiskondlike protsesside suunamisega tegelema iga päev. Jeesus ei öelnud – kuulutage evangeeliumi kord nelja aastat tagant ja kaks kuud enne valimisi. Seda tuleb teha iga päev. Evangeeliumi kuulutamise all mõistan ma ka osalemist poliitilises ja ühiskondlikus elus, oma seisukohtade avaldamist ja tutvustamist avalikkuses ning ka ühiskondlike protsesside muutmist. Üks samm on valida Toompeale võimalikest valikutest parim. Teine samm on nõuda neilt, kes on Toompeale saanud, et nad aitaksid ellu viia seda, mida meie kui kristlaste meelest on vaja. Ja väga paljud asjad on tehtavad ka siis, kui Toomepeal ei istu kedagi, keda me omaks peame. Kui ei ole, tuleb omaks teha need, kes omad ei ole. Seda tööd oleme teinud liiga vähe. Oleviste koguduse kodutute saun, mida Riina Vändre on vaimustavalt vedanud, on üks näide, mis on muutnud ühiskonnas rohkem, kui võib-olla võimalikud 5 kohta Riigikogus. Seepärast: valigem nüüd. Õigesti. Südametunnistuse järgi. Kuid valigem ka peale valimisi. Iga päev. Teeme koos selle ühiskonna nii heaks, kui oskame. Selleks ei pea olema poliitik. Selleks ei pea olema isegi mitte mõjukas inimene. Selleks peab tahtma midagi muuta ja panema asjadele käed külge. Jõudu tööle!

Mida me ootame Toompealt?

01/2011

Märtsikuu algul toimuvad järjekordsed riigikogu valimised. Väike Eesti elab juba kuuendat aastat Euroopa Liidus. Meie elukorraldust seati juba mitmed aastad enne liitumist lääne väärtuste ja suuniste järgi. Samas on 101 rahvaesindajal, keda meil on taas võimalik Toompeale valida, öelda kaalukas sõna tegeliku elu kujundamisel.

Läheneva valikutepäeva eel küsis Teekäija toimetus mitmetelt kristlastelt, asjatundjatelt ja teoinimestelt, mis oleks nende arvates esmased küsimused, mis tuleks uuel koosseisul eelolevatel aastatel lahendada. Mitte kitsalt kiriku jaoks, vaid kristlikust maailmapildist lähtuvalt kogu ühiskonda silmas pidades.

Joosep Tammo:

Kes teie erakonna tippkandidaatidest kehastab kõige enam tarkust avalikus ja isiklikus elus?

Milline kanditaat teie erakonnas kaitseb kõige paremini inimelu pühadust, traditsioonilist perekonda ning usu- ja südametunnistuse vabadust?

Kas majandus on eesmärk või vahend? Kui vahend, siis milleks? Kas need vaated ja eesmärgid peegelduvad ka erakonna platvormis ja tegelikus poliitikas? Kui jah, siis kuidas?

Ranno Tingas:

Kas olete valmis tõstma füüsiliste isikute maksuvabade heategevuslike annetuste-kingituste osakaalu praeguselt 5%-lt kuni 10%-ni?

Selle kaudu saaks riik rõhutada heategevuse olulisust ning aidata kolmandal sektoril kaasata vahendeid valdkondadesse, kus riigi abi ja toetus jääb kasinaks. Selline muudatus oleks põhjendatud ka juba arvestades seda, et äriühingutel on juba aastaid olnud võimalik maksuvabalt annetada kuni 10% kasumist. Seega diskrimineerib tulumaksuseadus hetkel füüsilisest isikust annetajaid ehk tavakodanikke.

Paul Gill:

Riik on heategevuslike annetuste-kingituste maksuvabastuse ringi sel aastal kitsendanud (õppelaenude intressid, ametühingu liikmemaksud ja erakondadele annetatud raha). Kas kogudustele tehtud annetused jäävad ka tulevikus maksuvabaks (vastavalt kehtestatud määrale)?

Kas teie arvates on haiglakaplanaat vajalik? Kas olete valmis seisma kaplanaadi riikliku rahastamise eest?

Millistes valdkondades võiksid teie arvates kirikud ja kogudused ühiskonnas aktiivsemalt kaasa tegutseda?

Alar Kilp:

Teiste Euroliidu riikidega võrreldes hinnatakse Eestis väga vähe traditsioonilist abielu – me oleme esirinnas väljaspool abielu sündivate laste, lastega üksikemade ja lahutuste osas.

Milline on teie seisukoht, kas riik peaks senisest rohkem toetama traditsioonilist peremudelit või peaks tunnustama võrdväärselt uusi, kaasaegseid kooselu vorme (sh samasooliste abielu)?

Kumba seisukohta toetate teie ja miks?

A. riik peaks kandma inimese eest hoolt nii vähe kui võimalik, sest ateistlik NSVL oli sotsiaalriik ning laialdased sotsiaalsed garantiid vähendavad inimestes vastutustunnet, töökust, ligimesearmastust ja empaatiat;

B. riik peaks pakkuma kodanikule senisest suuremaid sotsiaalseid garantiisid, kuna Uus Testament räägib ligimese armastusest, vaeste ja leskede hoolekandest, raha- ja varade annetamisest kogukondlikuks hüveks ning ka sellest, et rahaahnus on kõige kurja juur.

Religiooniõpetust sisuliselt Eesti koolides ei ole. Mis seisukohal Te olete, kas soovijad saavad piisavalt, adekvaatset ja kallutamata informatsiooni religioonidest ka ilma religiooniõpetuseta või vajaks religiooniõpetus senisest paremat korraldust?

Erki Tamm:

Tervise Arengu Instituudi (TAI) poolt välja öeldud eesmärk on vähendada puhta alkoholi tarbimist inimese kohta kaheksa liitrini aastas (praegu 10,2 l). Mida olete teie valmis tegema alkoholi tarbimise vähendamiseks ühiskonnas?

Kas teie arvates peaks riik panustama narko- ja alkoholisõltuvusega inimeste rehabilitatsiooniprogrammidesse? Täna on see valdavalt heategevuslike organisatsioonide õlul.

.

Ühendusliku kristluse vastu ja kultuurkristluse eest

10/2011 Tartu Ülikooli politoloog Alar Kilp leiab, et avalik arutelu kristliku kiriku olemuse üle eesti ühiskonnas pole asjakohane ega ka mõeldav.

„Humanistliku kristluse manifestist" (Ilmunud ajalehes „Postimees" 20.09) on raske leida kristlikku sõnumit. Ma ei tea ühtki kristlikku inimühendust, millel puuduksid Jumala ja Kristuse, kristluse ja Piibli, tulevase ja praeguse eluga seotud jagatud uskumused ja veendumused. „Manifesti" alusveendumused aga paistavad paiknevat mitte kristluses, vaid ühiskonnas ja kultuuris, millega kohandumist oodatakse nüüd ka kirikutelt. Kui kirikus pole võimalik valida samas ulatuses, kui indiviidid ühiskonnas laiemalt valida saab, siis peetakse seda taunimisväärseks. Seetõttu tuleks täna kehtivate ühiskondlik-kultuuriliste arusaamade kohaselt unustada kristlik minevik ja traditsioonid ning usuühenduste juhtide autoriteet kiriku sees, kuna seda pole ju neil ka väljaspool kirikut.

Kodanikuühenduste siseasjad avaliku arutelu objektiks?

Ma ei tahaks arutada avalikult selle üle, miks mormoonid kohvi ei joo, katoliiklased rasestumisvastaseid vahendeid ei kasuta või õigeusklikel pole naispreestreid. Inimestel on vabadus kuuluda veendumuste-põhistesse ühendustesse. Kui ühenduse sees oleks igal selle liikmel kõik õigused, mis ühiskonnas on üldiselt, lakkaksid kodanikeühendused olemast. Reformierakonnas ei tohiks siis kedagi takistada pooldamast astmelist tulumaksu või mitte-tasakaalus riigieelarvet, politoloogia seltsis „poliitikast mittehuvitumast", mormoonide juures kohvi joomast ning mehi osalemast naisühendustes.

Iga kodanikeühendus – olgu usuline või mitteusuline, traditsiooniline või kaasaegne – põhineb jagatud huvidel, veendumustel, eetikal ja eesmärkidel. Igas ühenduses on asju, mille üle avalikult ei arutleta või ei arutleta üldse. Kodanikena me võime vabalt seda teha maksude üle, kuid kui tahame kuuluda sotsiaaldemokraatide või reformierakondlaste hulka, tuleb arvestada nendes inimühendustes jagatud maailmavaadetega. See, et Eesti kodanikud on vabad maksudest arvama kuidas iganes, ei tühista kuidagi nende samade kodanike õigust moodustada jagatud veendumuste põhiseid ühendusi.

Õigustatud avalik arutelu algab siis, kui ühendustes tehakse midagi, mida ei tohiks ükski ühiskonnaliige teha (nt pedofiilia, korruptsioon). Jagatud moraalsed veendumused usuühenduse sees võivad põhineda kõigel, mis ühiskonnas laiemalt pole keelatud. Näiteks ei ole keelatud luua ühendust, mille juhtivatesse ametitesse valitakse vaid mehi või naisi, ka abordist, kohvist või homoseksualismist hoidumine ei ole keelatud. Neis küsimustes inimene valib ühenduse, mitte ühendus ei pea joonduma üksikisikute valikute või kultuurilise enamuse järgi. Kui ma ühenduse liikmena tahan muuta ühendust, siis ma teen seda ühenduse liikmena ühenduse sees, mitte üldrahvaliku arutelu vormis.

Kui kristlik humanism oleks organiseerunud, oleks ka tema sallimatu.

Ka humanistidel on vaid kaks varianti – kas olla ilma ühiste väärtuste ja uskumusteta ehk ilma organisatsioonita või luua organisatsioon, mis on sallimatu nende suhtes, kes organisatsiooni ühisväärtusi ei jaga. Kui Rootsi kirik tunnustab avalikult homoseksualismi, siis selle hinnaks on kõigile vaimulikele kehtiv kohustus, mitte minna sedalaadi meelsusega vastuollu nii oma eneseväljenduses, teoloogias, jutlustes kui arvamuslugudes.

Olen kord elus sattunud universaalsete unitaaride teenistusele, keda võiks pidada kõige avatumaks avatute seas (on avatud kõigile usunditele). Ei ole aga juhus, vaid paratamatus, et universaalsete unitaaride jumalateenistustel ei mainitud kordagi ei Kristust ega Jumalat, sest jagatud veendumuste põhised sallimatuse normid kehtivad ka neil. Kui sallitakse kõiki, ei sallita kedagi konkreetset. Organisatsioonisisene valikuvabadus kehtib kõikjal vaid mitteolulistes asjades. Iseäranis tundlik teema on seksuaaleetika, mille puhul on reeglina üsna kindlalt paigas piirid, kust alates ükski erinevus ega teoloogiline eriarvamus enam ei rikasta. Isegi rootsilik kultuurluterlus pole avatud pedofiiliale (ka see on seksuaalne orientatsioon).

Kirikud taanilis-rootsilikeks kultuurkristlusteks?

Taanis ja Rootsis on luterlike kirikute roll inimese elus muutunud kultuuriliseks ning minetanud oma traditsioonilise sisu ja hierarhilise võimustruktuuri. Manifesti lugedes tundub, et sarnasele arengule kutsutakse üles ka EKNi liikmeskirikuid. Sellel kohal aga tekib kaks suurt küsimärki.

Kultuurkristlus muudab kiriku üldrahvalikuks, „kõigi kodanike" kirikuks, mistõttu avalik arutelu teemal, „millist kirikut rahvas tahab", oleks nii täiesti omal kohal. Ainult et rahvas Eestis on teistsugune kui Rootsis või Taanis. 2000. aasta üle-euroopaliste küsitluse kohaselt mõistis isegi „praktiliselt mitte kunagi kirikus käivatest" eestimaalastest rohkem kui 50% homoseksualismi ühemõtteliselt moraalselt hukka („pole kunagi õigustatud"). Rootsilikud kultuurväärtused ei ole seega eestilikud.

Teiseks pole meil ka ühiskonda, kus kodakondsuse automaatseks vasteks oleks kultuuriline kuuluvus luterlikku kirikusse. Ma saan veel aru luterlastest vaimulik-teoloog-arvamusliider-kodanikest, kuid mis ajendaks baptistliku taustaga inimest rootsilikku kultuurprotestantismi kalduvat manifesti toetama? „Kas baptist on luterlane?" on tudengid minult korduvalt küsinud.

On inimesi, kes peavad end „luterlikeks ateistideks" (sellises kombinatsioonis on „luterluse" motivatsioon rahvusluse-põhine ning maailmvaateline veendumus ateistlik), milles pole midagi halba. Kuid eelkõige just maailmavaatelisele agnostikule või ateistile, kelle jaoks kirik ei tähenda midagi usulist, tundub iseäranis arusaamatuna, miks ta seda, mida väljaspool kirikut tohib, kirikus ei tohi.

.

Iisrael ÜRO ja EBF-i fookuses

10/2011 Toivo Pilli, Tartu Salemi pastor

Euroopa baptistid kogunesid Naatsaretis

Euroopa Baptisti Föderatsiooni septembrikuine aastakoosolek toimus sel aastal Iisraelis. Naatsaretis oli esindatud enamik EBF-i liikmesmaid, kuigi araabia riikidest, nagu Liibanonist ja Egiptusest, esindajaid ei olnud. Neile on Iisraeli sisenemine poliitilistel põhjustel võimatu. Aastakoosolekul valiti EBF-i uus asepresident, rumeenlane Othniel Bunaciu, ja õnnistati ametisse president Hans Guderian. Tänusõnad kuulusid ametist lahkuvale presidendile Valeriu Ghilechile, kes on muuhulgas ka Moldova parlamendi liige. Aastakonverents võttis ilmse heameelega teatavaks, et eestlase Helle Lihti ametinimetuseks on nüüdsest EBF-i asepeasekretär, mitte peasekretäri abi. See muutus kajastab paremini sisulist tööd, mida Helle Liht Euroopa ja Lähis-Ida baptiste ühendavas organisatsioonis teeb.

Uued liikmed. Delegaadid võtsid EBF-i vaatlejaliikmeks vastu Euroopas võõrsilasuvate venekeelsete koguduste võrgustiku, mis ei ole ametlik liit, vaid pigem kontaktide hoidmiseks mõeldud tugistruktuur. Euroopas on vene- ja ukrainakeelseid kogudusi tekkinud erinevates maades, muuhulgas Portugalis, Saksamaal ja Tšehhi Vabariigis. Ehkki on loomulik, et aja jooksul ühinevad need kogudused kohalike liitudega, on omakeelne toetav struktuur vähemalt mõneks ajaks siiski vajalik.

Avarduv tegevus. Euroopa Baptisti Föderatsiooni töö uute koguduste rajamisel, usuvabaduse eest seismisel ja erinevate baptistiliitude vahel osaduse loomisel on märkimisväärne. Peasekretär Tony Peck, kes on mitmel korral ka Eestit külastanud, rõhutas, et sekulaarseski ühiskonnas ei tohi kogudused lasta end tõrjuda privaatsesse nurka. "Jeesus Kristus on Issand – mitte ainult kiriku Issand, vaid ka maailma ja ühiskonna Issand!" Peck tõstis esile baptistide tegevust ühiskonnas – hingehoiu pakkumist Norra traagiliste sündmuste järel, praktilise abi ja hingehoiu võimaldamist Inglismaa hiljutistes rahutustes, põgenike abistamist „Araabia kevade" keerises. On oluline, et me ei tegele ainult moraali ja eetika küsimustega, vaid töötame suurema õigluse nimel, osaleme loodushoius, poliitikas ja hariduselus, ütles peasekretär.

Lähis-Ida. Aastakonverents Naatsaretis võttis vastu resolutsiooni, mis kutsus üles kindlalt vastu seisma natsionalistlike huvide vägivaldsetele väljendusvormidele. Ülestõusnud Kristus õpetab meid armastama oma naabreid ja isegi vaenlasi. „Viletsate rõhumise, vaeste ägamise pärast tõusen ma nüüd üles," ütleb Issand, „ma kaitsen neid, kellele kurja tehakse" (tõlge ingliskeelsest versioonist, Psalm 12:6). Teine resolutsioon käsitles baptistikoguduste ülesannet Lähis-Idas: see kinnitas pühendumist inimõigustele ja usuvabadusele, rõhutas ühtekuuluvust Kristuses nii araabia kui iisraeli vendade ja õdedega, kutsus üles toetama vabadust ja õiglust edendavaid protsesse ja mõistis hukka rünnakud ekstremistlike rühmituste poolt kristlikele kirikutele, eriti Egiptuses ja Iraagis. Resolutsioon tsiteeris Jeesuse 2000 aastat tagasi siinsamas, Naatsaretis, öeldud sõnu: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid ja kuulutama Issanda meelepärast aastat." (Lk 4:18-19)

Jeesuse jälgedes. Liikudes Pühal Maal – kummardades Petlemmas Sünnikiriku ukseavas, seistes Naatsaretis aastasadu vana õlipuu all ja astudes Jeruusalemmas Hauakiriku hämarusse – saab nii turistile kui palverändurile selgeks, et see väike maalapp Jordani ja Vahemere vahel vajab lepitust täna samamoodi nagu Jeesuse ajalgi. Eriti vajavad meie eestpalveid palestiinlastest kristlased, sest turistid Pühal Maal kipuvad otsima eelkõige kristluse juuri ja ajaloolisi juutlikke seoseid, jättes tähelepanuta need, kes täna sellel maal Kristust järgivad ning lepituse saadikutena elavad. Kohalikud pääsevad müüriga eraldatud Petlemmast välja vaid erilubadega, mida on väga raske saada. Keegi on nimetanud palestiina kristlasi „unustatud pühadeks". Ärgem siis meie unustagem neid! Kristus tuli otsima kadunut, unustatut, tõrjutut. Ta soovib, et teeksime sedasama.

Musalaha rahusammud. Oli liigutav kohtuda messiaanlike juutide ja palestiina kristlaste vahelist lepitust taotleva organisatsiooni Musalaha esindajatega. Üks Musalaha juhte, messiaanlik juut Evan, rääkis enda kogemusest. Ta teenis aega Iisraeli armee eriüksustes. Kord sai ta ülesandeks otsida läbi kontrollpunkti läbivaid araablasi. Teda oli õpetatud, et läbiotsitavale ei tohi silma vaadata. Kuid sel päeval vaatas ta millegipärast otsa ühele palestiina noormehele. Nende pilgud kohtusid. Ja Evan, täisrelvastuses sõjaväelane, sai aru, et tema ees seisab kaitsetult vend Kristuses. Midagi murdus sel hetkel temas. Ta embas oma kristlikku venda sealsamas kontrollpunktis – ja sai oma ülemuste käest hiljem kõvasti pragada. Midagi peab muutuma, veendus ta, ja otsustas astuda messiaanlike juutide ja palestiina kristlaste üksteisemõistmise heaks konkreetseid samme. Seminaril, milles osalesin, kehastasid liikumise juhid Evan ja Salim, üks messiaanlik juut ja teine palestiina kristlane, Kristuse armastuse jõudu.

Täna korraldab Musalaha lastelaagreid, kus osalevad nii juudi kui palestiina lapsed, samuti organiseerib Musalaha abikaasa kaotanud naiste kohtumisi, kus eelarvamused ja kibedus aegamisi sulavad ning asemele astub andestus ja üksteisemõistmine. Mitmed Musalaha õppe- ja arutelumaterjalid käsitlevad andestuse elumuutvat tähendust, mis kaugele arenenud konflikti olukorras on rohkem kui lihtsalt huvitav teave. See puudutab konkreetsete inimeste elu! Meid kõiki kutsutakse teadlikult – sõnade, hoiakute ja tegudega – elama tõeks Jeesuse poolt antud armastusekäsku ja pidama meeles, et „õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks." (Mt 5:9)

.

Mis saab Egiptusest?

20 egiptuses

9/2011 Intervjueeris Erki TAmm

Ida-Euroopa riikidele iseloomulikult on Paul Teesalu suhteliselt noor diplomaat. 1997. aastal lõpetanud Kõrgema Usuteadusliku Seminari ja seejärel diplomaatide kooli, asus ta 23-aastase noore mehena välisministeeriumi teenistusse. Ta on töötanud diplomaadina nii OSCE juures Viinis kui NATO juures Brüsselis ning alates 2010. aastast on ta Eesti Vabariigi suursaadik Egiptuses. 2010. aasta detsembris andis ta oma volikirjad üle president Hosni Mubarakile. Nn Araabia kevad lõpetas riiki kolmkümmend aastat autokraatlikult valitsenud Mubaraki võimu. Enamik Egiptuse elanikest on moslemid, kuid ligikaudu 10 protsenti on kristlased, kuuludes pikkade traditsioonidega kopti õigeusu kirikusse. Egiptus on riik, kust Jumal kutsus oma rahva, kus Jeesuslaps oli tagakiusajate eest varjul. Arvukad kirikud, kloostrid ja muistsed käsikirjad, aga ka noori täis kirikud annavad tunnistust elavast usust. Praeguseks on revolutsioonijärgne Egiptuse ühiskond jõudnud faasi, kus tuleb otsustada, mis saab edasi.

.

Loe edasi: Mis saab Egiptusest?

Ilma usu ja visa tööta pole võitu

3/2010 Alari Allikas Vancouveris

Vancouveri koguduse jaoks alustasime taliolümpiat paar kuud enne nende tegelikku algust. Läkitasime ühe vabatahtliku Eesti Sportlaste teenistusse. Aino Uus, 68, kolis mõned aastad tagasi Torontost Vancouverisse. Ta avaldas soovi teenindada vabatahtlikuna Eesti suusatiimi ja sai VANOC-i poolt vääriliseks tunnistatud seda tegema. 25-tuhandelise vabatahtlike armee hulgast määrati Eesti võistkonnale 9 vabatahtliku abilist – 2 iluuisutajatele Vancouveris, Aino ja ta 6 kaaslast Whistlerisse.

Ühel detsembri pühapäeval palusime talle koguduse ees Jumala õnnistust selles töö tarvis. Varsti pärast seda algas vabatahtlike ettevalmistus. Aino on energiline ja rõõmsa olemisega ning sobib ideaalselt sellesse ametisse. Hommikuti kolme nädala jooksul võtab ta selleks puhuks antud valge olümpia logodega auto ja vurab mägede poole. See aitab päevaks häälestuda. Autoraadios mängib southern gospel. Eesti sportlased saavad nii treeningutele ja võistlustele ning tagasi. Kui inimesed ta käest küsivad, miks sa nii rõõmus oled, vastab ta: Jumala pärast.

Küsin Ainolt „Teekäija" heaks mõned küsimused:

Milline on Sinu võit siin taliolümpial?

Pidasime oma meeskonnas võiduks seda, et võimalikult kohusetundlikult oma ülesandeid täita. Igal hommikul 8-9 vahel pidime kedagi viima Challaghan Valley´sse treeningutele.

Õhtul kell 8 tutvustati järgmise päeva kava, aga hommikul võis see muutuda.

Vahel treenerid muutsid töö käigus meelt või treeningu asukohta. Ühel korral, kui olime inimesed tagasi toonud, helistas Martti Raju: Üks jäi maha, minge tooge ära! Pidime olema paindlikud.

Üks me tiimi kaaslane Kersti alustas sellega: palvetame meie sportlaste eest kui nad rajal on võistlemas. Saadame inglid neid hoidma. Ilmad on heitlikud: ühel päeval päike, teisel jää, kolmandal lumi. Nii me siis tegime alati, kui nad rajal olid.

Ühel päeval oli me tiimi liige väga mures: 92aastane ema kodus haige. Ütlesime talle: võta nüüd buss ja mine vaata kuidas olukord on. Meie siin palvetame. Olukord lahenes.

Seal töötades kogesin rohkesti Jumala ligiolu. Raske oli ka, pikad päevad, hommikust õhtuni oli tegemist. Muidugi olid pausid ja süüa saime hästi. Tore oli suurepärast loodust vaadelda: mäed, metsad, jõed. Looduses näen Jumala tarkust ja hiilgust.

Millised on sinu muljed eesti sportlastega kohtumisel?

Väga ja väga head. Leidsin neis sõprust ja lahkust, nad ei teinud vahet, kuigi me ei osanud eesti keelt nii hästi, sel määral nagu nemad rääkisid. Siiski kõik Eesti tegelased kiitsid meid, näiteks Mati Alaver, Eesti meeste suusakoondise peatreener ja Arvo Kivikas - ISC, spordiriiete firma omanik. (Ta on viie lapse isa - ja üks sponsoritest, kes ei tõmbunud tagasi Eesti Olümpiakomitee toetamisest kui masu tuli). Sportlased kohtlesid meid nii hästi, meie vahel polnudki nagu vahet. Olid nii tänulikud meile. Tore oli neid viia nende treeningu- ja võistluskohtadesse ja igati aidata, isegi pesu pesta. Suhtlemine oli haruldane. Kristina Šmigun-Vähi ema oli vahva, lahke ja sõbralik. Ta vaatas Kristina lapse järele. Pani isegi väikesele pooleteise aastasele lapselapsele suusad alla. Kui sadas vihma, siis laps käis toas vaibal suuskadega ringi, treeningud võisid alata.

Millest sportlased armastasid rääkida?

Meid õpetati: ärge küsige küsimusi, austage sportlaste isikuruumi. Käisin näiteks Mael ja ta arstil lennujaamas vastas. Nad tahtsid lihtsalt teada Vancouverist, palju majad maksavad, millised on palgad, kaua sõit kestab ja kui ilus Briti Columbia tegelikult on. Seal tegutsedes oled sool ja valgus, oled kohal oma naeratusega. Inimesed märkisid ära: sa alati naeratad. Ma tean ja mõnikord ütlesin, kelle pärast see nii on.

 

8010 Aino Uus ja Katrin Allikas Brew Creek Lodge juures, kus majutus Eesti suusakoondis.

2166 Kaua oodatud võit ja Kanada kuldmedal hokis on käes! Sellega on Kanada saavutanud kõigi aegade rekordi – 14 kuldmedalit Olümpiamängudel.

2282e Võidu tähistamine Vancouveri kesklinnas. Võiduvärava löönud hokimeeskonna kapten Sidney Crosby on saanud rahvuskangelaseks. Tema numbrimärgiga 87 särke võib näha kõikjal rahva hulgas Üks mees lõi värava, kogu Kanadal on suur võidupäev. Nii on ka Kristus saavutanud võidu me kõigi jaoks.

Vanoc 2010 001 Eesti tiim Kristinat tervitamas. Selle pildi tegi Aino Uus.