04/2018
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor, KUSi õppejõud

Algus märtsi Teekäijas

Primordiaalsed tundmused ja kodanikupoliitika uutes riikides

C. Geertz ütleb, et „ühiskondlikus perspektiivis on uutel riikidel ebatavaliselt suur kalduvus primordiaalsetest sidemetest tulenevale rahulolematusele” (lk 346). Primordiaalse sideme all peab ta silmas seda, mis tuleneb sotsiaalse eksistentsi „antustest” (täpsemalt, mida peetakse „antusteks”), kuna niisugustes asjades mängib alati rolli ka kultuur.

Meelelise kultuuri periood lõpeb sõdade, revolutsioonide, enesetappude, vaimuhaiguste ja vaesumisega.

03/2018
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor, KUSi õppejõud
Seminari talvekonverents „Vaba kirik, vaba riik”, 17. veebruar 2018

Paljud meist on kuulnud järgnevat vagajuttu. Keiser Nero ajal puhkes Roomas kristlaste verine tagakiusamine. Sõbrad soovitasid apostel Peetrusel linnast põgeneda. Ta asubki teele, kuid Via Appial kohtab ta Kristust. Ta küsib Kristuselt: „Quo vadis – kuhu lähed?” Kristus vastab: „Sinu eest uuesti surema!” Jeesuse vastus puudutab Peetruse südant sedavõrd, et ta pöördub Rooma tagasi. Seal ta vahistatakse ja hukatakse tagurpidi ristilöömisega.

Eesti Vabariigi 100. aastapäeva raames oli meil uuesti põhjust küsida iseendilt ja Kristuse koguduselt: Quo vadis – kuhu lähed?

Kristlaste hulgas ei tohiks valitseda mingit üleloomulikku sümpaatiat aristokraatia ja absolutismi põhimõtete suhtes.

Järgnev ettekanne ei ole niivõrd teoloogiline, kuivõrd Eesti ühiskonna oleviku ja tuleviku arenguid kirjeldav. Kuid iga kirjeldus kirjeldab ka kirjeldajat.
Teen ekskursi rahvusriigi tähendusele, ohtudele ja võimalustele. Kirjeldan postkoloniaalsete maade üldisi arengumustreid (n-ö rannalainetusi) ja globaalseid kultuurilisi arenguid (n-ö ookeanilaineid ja -hoovusi). Nõnda tuleviku võimalusi ja ohte kaardistades küsin: (kaudselt: „Kes me oleme?”), „Kuhu läheme?” ja „Mis on vabakogudustena meie püsiv ülesanne vabas riigis?”

02/2018
Triin Rait, Palvushommikusöögi toimkonna liige

„See oli nagu palsam hingele,” ütles riigikogulane Siiri Oviir, kui lõppes Eesti esimene palvushommikusöök. Tegemist oli kohalike valimiste järgse varahommikuga. Poliitilise kemplemise ja valimispinge asemel oli tunda rahu ja õnnistuse puudutust.

Üheskoos tõdeti, et kristlik mõtteviis on õpetanud Eesti inimesi elama ja ellu jääma; kui millegi nimel surra, siis elu nimel.

02/2018
Annely Veevo, Palade priikogudus

Kohtun peapiiskop Urmas Viilmaga tema Toompea kabinetis. Usutluse käigus rullub lahti tema usuletulek. Igas eluetapis ja olulisemas valikus on näha Jumala kätt. Jumal on suur ja temal on igaühe jaoks oma tee.

Lõpukirjandile läksin selge teadmisega, et ma kirjutan Piiblist.

Minu lapsepõlv oli väga ilus väikelinna elu koos rännakutega metsade, põldude ja maade vahel. Käisin lasteaias Saue mõisas, kooliteed alustasin Tallinnas Hiiu koolis. Kui Sauele ehitati kool, käisin seal 6. klassist kuni keskkooli lõpuni.
Kasvasin üles täiesti tüüpilises nõukogudeaegses keskmise eestlase perekonnas. Minu isa oli treial, ema raamatupidaja. Vanemad ei olnud kristlased, kuid elasid kristlike põhimõtete järgi. Meie kodus ei olnud Jumal ega kirik kunagi teemaks. Põhjus väga lihtne – Sauel lihtsalt kirikut ei olnud. Mingil määral puutusin kristlusega kokku vanaema kaudu, kes oli Kaarli koguduse liige. Kui teda jõulude ajal külastasime, laulis ta meile jõululaule.

02/2018
Mikael Raihhelgauz, Tallinna Betaania kogudus

Ma pole kunagi kogenud kiusamist oma rahvuse tõttu. Mäletan vaid üht juhtumit, mis lõppes siiski õnnelikult. See oli teises klassis. Riideid vahetades panin tähele, et paralleelklassi poisid on leidnud kellegi telefoni. Palusin, et nad viiksid mobiili koolitädile – sealt saaks omanik selle kätte. Vastusena kõlas roppuste jada, mida ilustas üks venelast tähistav poeetiline üte.

Üllatusena avastasin, et minu identiteedi lahutamatud osad on nii 1920ndate revolutsiooniliste motiividega venekeelsed hümnid kui ka Timo Lige ülistus-pop.

Poisse oli palju ning mina olin üksi, seega olin sunnitud taanduma ja abiväge otsima. Peagi olin tagasi, kaks tugevamat klassivenda kaasas. Nad seletasid rahulikul toonil, et nende sõpradega nii ei räägita. Telefon sai koolitädi juurde viidud. Pärast seda intsidenti ütles üks neist poistest (kes oli muide ise mustanahaline eestlane): „Pole vahet, mis värvi sa oled või mis keelt sa räägid. Tähtis on vaid see, et oled minu sõber.” See oli minu jaoks oluline sõnum, mis ei lähe ilmselt kunagi meelest ära.