02/2018
Triin Rait, Palvushommikusöögi toimkonna liige

„See oli nagu palsam hingele,” ütles riigikogulane Siiri Oviir, kui lõppes Eesti esimene palvushommikusöök. Tegemist oli kohalike valimiste järgse varahommikuga. Poliitilise kemplemise ja valimispinge asemel oli tunda rahu ja õnnistuse puudutust.

Üheskoos tõdeti, et kristlik mõtteviis on õpetanud Eesti inimesi elama ja ellu jääma; kui millegi nimel surra, siis elu nimel.

02/2018
Annely Veevo, Palade priikogudus

Kohtun peapiiskop Urmas Viilmaga tema Toompea kabinetis. Usutluse käigus rullub lahti tema usuletulek. Igas eluetapis ja olulisemas valikus on näha Jumala kätt. Jumal on suur ja temal on igaühe jaoks oma tee.

Lõpukirjandile läksin selge teadmisega, et ma kirjutan Piiblist.

Minu lapsepõlv oli väga ilus väikelinna elu koos rännakutega metsade, põldude ja maade vahel. Käisin lasteaias Saue mõisas, kooliteed alustasin Tallinnas Hiiu koolis. Kui Sauele ehitati kool, käisin seal 6. klassist kuni keskkooli lõpuni.
Kasvasin üles täiesti tüüpilises nõukogudeaegses keskmise eestlase perekonnas. Minu isa oli treial, ema raamatupidaja. Vanemad ei olnud kristlased, kuid elasid kristlike põhimõtete järgi. Meie kodus ei olnud Jumal ega kirik kunagi teemaks. Põhjus väga lihtne – Sauel lihtsalt kirikut ei olnud. Mingil määral puutusin kristlusega kokku vanaema kaudu, kes oli Kaarli koguduse liige. Kui teda jõulude ajal külastasime, laulis ta meile jõululaule.

02/2018
Mikael Raihhelgauz, Tallinna Betaania kogudus

Ma pole kunagi kogenud kiusamist oma rahvuse tõttu. Mäletan vaid üht juhtumit, mis lõppes siiski õnnelikult. See oli teises klassis. Riideid vahetades panin tähele, et paralleelklassi poisid on leidnud kellegi telefoni. Palusin, et nad viiksid mobiili koolitädile – sealt saaks omanik selle kätte. Vastusena kõlas roppuste jada, mida ilustas üks venelast tähistav poeetiline üte.

Üllatusena avastasin, et minu identiteedi lahutamatud osad on nii 1920ndate revolutsiooniliste motiividega venekeelsed hümnid kui ka Timo Lige ülistus-pop.

Poisse oli palju ning mina olin üksi, seega olin sunnitud taanduma ja abiväge otsima. Peagi olin tagasi, kaks tugevamat klassivenda kaasas. Nad seletasid rahulikul toonil, et nende sõpradega nii ei räägita. Telefon sai koolitädi juurde viidud. Pärast seda intsidenti ütles üks neist poistest (kes oli muide ise mustanahaline eestlane): „Pole vahet, mis värvi sa oled või mis keelt sa räägid. Tähtis on vaid see, et oled minu sõber.” See oli minu jaoks oluline sõnum, mis ei lähe ilmselt kunagi meelest ära.

06/2017
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Samal päeval, kui Kõrgema Usuteadusliku Seminari tudengid kaitsevad oma lõputöid, saan kokku EKB Liidu endise presidendi Meego Remmeliga, kes hetkel töötab rahvusvahelise õppejõu, 3D koguduse juhatuse liikme ning Eesti Kirikute Nõukogu asepresidendina. Räägime temaga teemal, mis viis teda maikuus Washington DC-sse, esindamaks Eestit ja siinseid kristlasi. World Summit in Defence of Persecuted Christians oli tippkohtumise pealkiri, ehk teisisõnu, ülemaailmne kogunemine tagakiusatud kristlaste kaitseks.

Sellel tippkohtumisel oli 650 inimest esindamas 130 riiki, kes olid kutse järgi kas „persecuted” (tagakiusatud) või „advocate” (heakskõnelejad)? Sina olid vist pigem see viimane?
Jah, aga kui küsiti, kuidas meil Eestis elu on, siis lõin silmad piinlikkustundest maha. Meil on ikka ülim rahu võrreldes teistega. Samas olen selle teemaga kokku puutunud ka varasemalt, olles olnud Evangeelse Alliansi peasekretär. Allianss on selle teemaga tegelenud aastakümneid ja tal on ÜRO juures vaatlejastaatus inimõiguste teemal. Aga selline kogunemine nagu Washingtonis oli kindlasti midagi erakordset.

12/2016

PISA-lapsed skoorivad nullidele
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Detsembrikuu algas suure uhkustundega. Haridus- ja teadusminister Mailis Reps teadvustas pressikonverentsil üle kolme aasta uued PISA-testide tulemused. Sel korral oleme möödunud ka Soomest ja meist on tublimad vaid Jaapani ning Singapuri lapsed. Järgmise põlvkonna üle ei ole uhke mitte ainult kuuendat last ootav minister, vaid ilmselt ka kõik Maarjamaa suured ja väiksed. Võib öelda, et kooliharidus on head vilja kandnud, võime hinge tõmmata ja rahulikud jõulud vastu võtta.

Kuid see on ilusam pool meie rahvamustrist. Nimelt jõudis kaks nädalat enne PISA tulemuste avalikustamist mees nimega Eerik Jõks (Eesti Kirikute Nõukogu teadur) tulla välja mahuka kogumikteosega „Kuhu lähed MAARJAMAA?”. Ja olgem ausad, see on eeskätt valus ja alles siis poeetiline küsimus. Nimelt on 500leheküljelises raamatus kirjutanud 46 autorit südamevaluga ridu, mis heidavad valgust meie tulevikule ja noorte hingeelule. Raamat põhineb Saar Polli uurimusel „Elust, usust ja usuelust”, mille järgi oleme rahvas, kes istub pimeduses.