Islam ja sallivus
02/2015
Aarand Roos, Tallinna Kalju kogudus
Oli kord mees nimega Nasreddin Hodža, kelle nime võib ka kirjutada pisut teisiti, kuid araabia keeles ikkagi Nasr-el-Din, mis tähendab usuabistajat. Ta elas XIII, XIV või XV sajandil ja on maetud (kui ta nüüd üldse oli olnud elus inimene ja mitte ainult legend) praeguse Türgi väikelinnas Aksehir'is. Lähis-Idas on ta tänini populaarne kuju, olles ajalukku läinud suure humoristina (vastupidi prantsuse pilkeajakirjale heatahtliku humoristina), elukutselt aga islamiusu kuulutaja, kes jagas kord rahvale elutarkusi, kord lollitas neid ega häbenenud ka iseennast naerualuseks teha.
Tolerantne väärtustab mitte seda, mis inimesi lahutab, vaid seda, mis neid ühendab.
No-nii, ühel reedesel päeval (mis on muhameedlastel pühapäevaks) läinud Nasreddin Hodža pühakoja kantslisse rahvale jutlust ütlema. Küsinud kõigepealt, kas rahvas teab, millest ta mõtleb kõnelda. Ei, sellest polnud kogunejatel aimugi. Selle peale pahvatas imaam: – Noh, kui te midagi ei tea, milleks siis teiega vaeva näha?
Järgmine nädal on uus reede ja Hodža asub taas kõnetooli. – Noh, ustavad, kas te ka teate, millest mõtlen rääkida? Seekord saab ta jaatava vastuse. Selle peale kostab Hodža: – Noh, kui te juba teate, pole mul mõtet aega viita. Ja lähebki ära.