02/2015 Daire Tiigivee, Valduste OÜ administratiivjuht

Kui Sõbralt Sõbrale meeskond ligi kolm aastat tagasi esimest „Hoolime koos" laagrit puudust kannatavate perede lastele planeeris, unistasime, et sellest võiks saada algus millelegi suurele ja jätkusuutlikule. Nüüd, kolm laagrit hiljem, mõistame, et nende laagrite korraldamine ei ole mitte üksnes meie, vaid ka Jumala ‒ kes laagreid on oma õnnistusega saatnud ja juhtinud ‒ unistuste teostumine.

Juba möödunud suvel laagrist lahkudes soovisid vabatahtlikud oma südames lastega taas kohtuda. Loodetavasti juba talvelaagris. Ehkki meie meeskonnal puudus varasem talvelaagri korraldamise kogemus, on kahe aasta jooksul kasvanud soov nende lastega tegeleda tihedamini kui vaid korra suvel. Ehk isegi kõikidel koolivaheaegadel.

Nii astusimegi sammukese unistusele talvelaagrist lähemale ja kutsusime kokku suvel koos olnud lapsed ja vabatahtlikud. Veebruari alguses võttis Nuutsaku laagrikeskus vastu 55 last ja 12 grupijuhti, et koos üks tore talvine nädalavahetus veeta. Seekordne laagriteema oli „Head viljad" ning kolm päeva tegelesime rõõmu, headuse, enesevalitsuse ja kannatlikkuse teemadega.

02/2015 
Alar Kilp, TÜ politoloog

Ma usun, et valimispäeval on nii Jumala kui inimeste ees õige, valida selline erakond, erakonna kandidaat või üksik-kandidaat, nii nagu endale südames õige tundub. Igaüks meist on oma hääle täieõiguslik omanik. Igaüks meist võiks teha oma demokraatliku häälega just seda, mida ise õigeks peab. Meil on kõik õigused anda oma hääl naabrimehele või -naisele, tuttavale või sugulasele, kelle tõenäosus valituks saada on väike. Me kõik omame valimistel võrdset häält, sõltumata varast, kuulsusest või erinevast tööalasest ametist. Niivõrd võrdsed, kui me oleme valimispäeval valimiskasti juures, ei ole me poliitikas kusagil mujal. Sellepärast tasub kasutada oma kodanikuõigust ja kindlasti valida.

Keda valida, seda ma soovitada ei saa, kuna see ei oleks demokraatlik (demokraatiale on omane, et õigekspeetavaid valikuid on mitu ja see, mis õige, sõltub eelkõige valijast), küll aga saan esitada mõned üldisemad tähelepanekud.

Nii poliitika kui ka ühiskond laiemalt on muutunud rahvusvahelisemaks (vähem rahvuskeskseks).

Viimased küsitlused näitavad, et Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal ja Vabaerakonnal on üsna tõenäolised lootused ületada valimiskünnist. Kui see neil õnnestub, siis on hea, et nad toovad Riigikokku uut mõtlemist ja uut koosseisu. Ehkki on vaid aja küsimus, millal nad muutuvad üheks „vanadest erakondadest", on ajutine Riigikogu koosseisu värskendus kindlasti hea.

02/2015 
Ardo Ojasalu, Valduste OÜ nõukogu esimees

Nagu me teame juba seitsme lihava ja seitsme lahja lehma loost (1Ms 41), on majandusele omane tsükliline areng. Joosepist tänaseni on küll palju muutunud, kuid see seaduspärasus on jäänud. 2008. aasta alanud „lahjade lehmade" ajajärku on nimetatud majandusleksikas finantskriisiks. Alguse sai see USA finantsinstrumentide turult ja tekitas raskusi eelkõige rahandussektorile, mis oli oma riske ala- ja varasid ülehinnanud. Enne kriisi oli 2000. aasta algus ja eriti keskpaik olnud periood, kus kõigil läks majanduses väga hästi. Eestis märgistas seda perioodi Eesti liitumine Euroopa Liiduga ning buumiperiood kinnisvarahindades ja ehitustegevuses.

Moodne elukorraldus kultiveerib peresuhteid, kus lapsed enam oma vanaks jäänud vanemaid ei toeta.

Säästude kogumine

Kas ühel hoolikal kristlasel, kes oma kodu hea sulase kombel majandada püüab, on selle majanduse seaduspärasusega midagi peale hakata? Joosep soovitas vaaraol külluseaastatel varuda vilja, et järgnevad rasked aastad üle elada. Tänapäeval soovitavad asjatundjad inimestel säästa, sest moodne elukorraldus kultiveerib peresuhteid, kus lapsed enam oma vanaks jäänud vanemaid ei toeta, selle asemel maksab riik pensioni ja igaüks ise peab koguma endale oma pensionisambad. Lastel on oma elu elada, palk teenida, eluks-oluks kulutada, kodulaenud ja liisingud maksta ning oma lapsed üles kasvatada. Ja ega neid lapsi enam palju ei olegi. Kahe vanema kohta ei tule kahte lastki ja nii on ka keeruline eeldada, et väiksemaarvuline järeltulev põlvkond oma vanemate heaolu tagaks.

02/2015Erki Tamm, EKB Liidu peasekretär

Teekäija küsitles viit 1. märtsi riigikogu valimistel kandideerivat inimest. Valiku tegemisel lähtusime kandidaatide senisest tegevusest – nad on tuntud oma elus ja erialases töös tunnistavate kristlastena. Valimisnimekirjades on neid õnneks veel, aga Teekäija maht rohkemate arvamust küsida kahjuks ei võimaldanud. 

Saagem tuttavaks!

Riina Solman, RS. Töötan Viimsi vallavalitsuse kommunikatsiooni- ja arendusjuhina. Lõpetanud Tallinna Ülikooli (võrdsustatud magistrikraadiga) kasvatusteaduste teaduskonna klassiõpetajana. Täiendavalt läbinud Tartu Ülikooli kommunikatsiooniteooriate ja EBSi turundusjuhtimise kursused. 

Tõnu Lehtsaar, TL. Olen religiooni- ja suhtlemispsühholoog, Tartu Ülikooli professor ja koolitaja. Olen kaitsnud kandidaadikraadi pedagoogikas Tartu Ülikoolis ja doktorikraadi religioonipsühholoogias Amsterdami Ülikoolis.

Artur Põld, AP. Keskharidus. Olen teeninud Eesti Metodisti Kiriku pastorina 21 aastat.

Rein Ratas, RR. Olen lõpetanud Üleliidulise Kaugõppe Metsatehnilise Instituudi (S. M. Kirovi nimelise Metsatehnilise Akadeemia juures) ja ENSV Teaduste Akadeemia aspirantuuri. Diplomeeritud metsamajanduse insener, bioloogiakandidaat ökoloogia erialal.

Priit Sibul, PS. Riigikogu XII koosseisu liige. Enne seda Põlva maavanem 2007–2011 ja töötanud ka Maksuametis. Lõpetanud 1998. a Tallinna Majanduskooli rahanduse ja krediidi ning 2007. a Tartu Ülikooli ärijuhtimise erialal.

Riigikogu ei teagi, kui palju kirikud riigi raha kokku hoiavad.

12/2014 
Erki Tamm, EKB Liidu peasekretär

Esmakordselt PÖFF'i (Pimedate ööde filmifestival) 18-aastases ajaloos kutsuti filme hindama ka kirikute esindajatest koosnev oikumeeniline žürii, mille üheks liikmeks oli ka allakirjutanu. Eesti Apostelliku Õigeusu Kiriku esindajana andis oma seisukoha isa Sakarias Leppik, kes vastas ka minus tekkinud küsimusele auhinna saanud filmide kohta.

Kas pole omapärane, et eesti kirikute esindajad nägid enim kristlikke väärtusi islamistliku riigi Iraani filmilooja Reza Mirkarimi filmis „Täna", kuid samas filmifestivali Grand Prix anti Belgia režissööri Gust van den Berghe filmile „Lucifer"?