Varjatud oht klaasis

1/2010 Silja Maasing

Kuulen tihtipeale kristlasi rääkimas oma suhetest alkoholiga. Korratakse meedialauseid, kuidas selle mõõdukas tarbimine võib olla tervisele kasulik ja ega mõni harv klaasike ikka suurt kahju teegi... Aga kas pole nii, et uuestisünnile eelneb täielik patutunnetus ja meeleparandus ning järgneb Püha Vaimuga täitumine? Selle järel ei saa sa isegi punase tulega üle tee minna ja pisivaletki rääkides kõlab häire – lõpeta see kohe! Seda artiklit kirjutama hakates sain Jumalalt palves sõna, et paljud Eestimaal vajavad seda.

Tehkem vahet hea ja kurja häälel

Jumal tahab, et me hoiaksime oma südamed täiesti puhtad ja eristaksime selgelt tema häält. Kas see pole mitte saatan, kes inimestele kõrva sosistab, et mis see mõni klaasike ikka teeb, see on ju lubatud? Inimesed ei kuula lihtsalt, mida Püha Vaim neile räägib. Iga korraga, kui nad oma südame ja kõrvad talle sulevad, kalestub nende vaim üha enam ja lõpuks ei saa nad enam aru, mis on õige ja mis vale. Asi pole üldse mingis ühes klaasis või ühes sigaretis, vaid oma südame kurjale avamises. Kui sa oled otsustanud võtta esimene pits, siis oled juba südame ukse irvakile teinud ja kuradil on väga lihtne see edasi lahti lüüa.

Ja sa oledki kõige kurja meelevallas ja siis imestad, miks on sul masendus ja muud mured.

Aga seal, kus on kuri, ei saa olla enam Jumal. Ja sa oledki kõige kurja meelevallas ja siis imestad, miks on sul masendus ja muud mured, kuigi tahad olla tubli kristlane ja käia kirikus. Vahel saame pidama alles sügavas kuristikus, imestades, et kust me ometi sinna sattusime.

Alkohol põhjustab õnnetut elu

Piibel ei anna täiskarskluse nõuet, kuid paljudes kohtades on öeldud, et alkohol põhjustab õnnetut elu. "Ära viibi veinijoojate ega lihaõgijate killas, sest joodik ja õgija jäävad vaeseks ja uimane olek sunnib riietuma räbalaisse." (Õp 23:20) "Kellel on häda? Kellel on halb? Kellel on tüli? Kellel on kaebus? Kellel on haavad põhjuseta? Kellel on tuhmid silmad? Neil, kes viibivad veini juures, kes lähevad maitsma segatud veini. Ära vaata veini, kuidas see punetab, kuidas see karikas sädeleb: see salvab viimaks maona ja mürgitab otsekui rästik!" (Õp 23:29-32) "Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine. Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu." (Ef 4:18) Aga kuidas sa saad olla kindel, et sa kasvõi ühest klaasist purju ei jää ja su tahtejõud edasise suhtes ei nõrgene? Nii on liiga sageli juhtunud, sest saatana meelevald on tugev. Ärge seda kunagi alahinnake. Tema suurim soov on, et te eksiksite Jumala Sõna ja tahte vastu.

Ristija Johannese eeskuju

Kui inimene tahab olla väga võitud ja käia kõrges kutsumuses, siis on talle parim eeskuju Ristija Johannes, kelle kohta öeldi: "Ta ei tohi juua veini ega muud vägijooki, ja ta täidetakse Püha Vaimuga." (Lk 1:15) See salm ei tulnud mulle pikkade Piibli uuringute tulemusel, Jumal lihtsalt ütles, ava nüüd Piibel. Vana Testamendi ajal sai Püha Vaimu õnnistus osaks vaid üksikutele inimestele. Nelipühast alates on see and kõigi kristlaste päralt; milleks siis veel alkoholi vaja? Me peaksime joovastuma ainult Pühast Vaimust ja kui me seda teeme, siis kaob igasugune isu meelemürkide järele. Sest see, mida pakub maailm, on nii tühine võrreldes Jumala poolt pakutavaga. Jumal ei taha kunagi midagi niisama ära võtta. Ta annab alati midagi palju paremat asemele. Kui Jumalaga lähedast osadust ei ole, jääb vaim nälga ja närbub ning siis tehakse endale ebajumal millestki muust. Käiakse isegi kirikus, aga süda ei ole puhas ja pole mingit rõõmu.

Olgem eeskujuks

Paljud maailma inimesed on veendunud, et kristlased elavad täiskarsket elu. Sageli on see olnud heaks tunnistuseks ja sillaks inimeste juurde jõudmisel, sest nad märkavad teist elustiili. Aga kui nähakse, et ka kristlane tarbib alkoholi, siis tema edasist vaimulikku sõnumit ei võeta enam tõsiselt. Kristlike põhimõtete järgi pole mingisugunegi alkohol joomiseks hea, sest ühest klaasist võib lõpuks kujuneda tõsine sõltuvus. Milleks siis tegeleda sellega, millel on potentsiaal hävitada meie elusid?

Täielik puhtus ka kogudustes

Ärgem siis andkem kuradile oma sõrme, sest viimaks võtab ta elu. Lõpp ei ole enam kaugel ja me ei taha ju olla need leiged kristlased, kes pühade esimesest ülesvõtust maha jäävad. Parandagem meelt – veel ei ole hilja! Hoidkem oma südamed puhtad, siis on osadus Jumalaga palju vahetum. Ja kui me oleme kaugeks jäänud, siis tuletame meelde, milline see lähedus temaga alguses oli.

Sooviksin pöörata meie tähelepanu ka juba varem sõnastatud seisukohtadele: „Eesti EKB Koguduste Liidu 2005.a. aastakonverentsi läkitus Liidu kogudustele karskuse küsimuses". Avaldatud Teekäijas 3/2005 ja Liidu kodulehel: www.ekklesia.ee/index.php?s=198.

Tutvusin sellega alles peale oma artikli kirjutamist. Nende põhimõtete kokkulangevus on selge näide sellest, kuidas Püha Vaim meid kõiki juhib tõe juurde, mis on õige just Eesti maale ja rahvale.

Jumalast muudetud mehed LOOTUSE KÜLAST

1/2010 Toivo Tänavsuu, Oleviste kogudus

Jumal teeb imesid inimestega, kelle elus ei paista olevat mingit perspektiivi ega lootust. Sellest räägivad Lootuse Külas elevate endiste alkohoolikute ja narkomaanide sütitavad tunnistused. Detsembris pälvis Lootuse Küla Eesti Kirikute Nõukogu 2009. aasta oikumeenilise sotsiaaltöö aastapreemia.

On aasta 2003. Elu Eestis paraneb väga kiiresti, tulevik näib helge. Lasnamäe noormehel Ilja Naiveltil (32) mõlgub peas aga vaid üks mõte: kust saada mõnisada krooni, et osta tänase päeva doos mõnuainet. Nii iga päev. Ilja tarbib heroiini ja amfetamiini.

Isa ja ema, kes on varem raha andnud, ei taha pojast enam midagi kuulda. Ka tüdruksõber on mehe hüljanud. Politsei tunneb Iljad vargana. Ilja ise tunneb, et ta on kui loom. Ta hoiab omaette ega suuda inimestega suhelda.

Kõigele lisaks jupsib noore mehe tervis. Teda valdab surmahirm.

Inimeste arvates pole tal mingit lootust.

Teine mees, Kert Simson (30) elab samal ajal tormilist elu. Teda saadavad narkootikumid, alkohol ja peod. Ta langeb välja ehituskoolist, kõik näib ühtäkki perspektiivitu. Suhted lähedastega teravnevad niivõrd, et vanaisa ei näe muud valikut kui paluda kohtult poisile lähenemiskeeldu.

Kerdis paisub viha ja andestamatus võõrasisa vastu. Ta lubab seda inimest vihkama jääda igavesti.

Kert varastab "sõprade" tagant ja talle korraldatakse kättemaksuks julm omakohus, kus mängus on pesapallikurikas. Karistusregistri järgi on Kert kelm ja varas. 10 aastat amfetamiini tarvitanud mees näeb enda ees vaid tupikut, teda haaravad enesetapumõtted. Elu näib täiesti raisku minevat.

Elu on võitlus. Kert otsib küll Jumalat, kuid tal napib kannatust. Ta liitub Lootuse Küla programmiga, kuid jätab ühel hetkel Piibli tolmu koguma ning väldib osadusi. Ta lahkub külast, lubades mitte naasta. Teda näeb tihti kodutute supiköökides.

Kolmas mees, Viktor Kersman (54) teeb hommikuti silmad lahti ja küsib kohe, kust peaparandust saaks. Lõunaks kuivab kurk taas alkoholi järele. Keskealine mees lahkub kodunt ning veedab ööd kodutute seltsis maha jäetud majades. Peas vasardab küsimus, kas surm on ukse ees.

Ei. Jumalal on kõigi kolme mehe jaoks hoopis parem plaan. Täna teenivad nii Ilja kui ka Kert Lootuse Külas Jumalat ja kaasinimesi. Nad on vabad ja rõõmsad ning valmistuvad perekondi looma. Viktor on Lootuse Küla vilistlane ning elab igati täisväärtuslikku elu.

Ilja on osav inglise-vene-eesti tõlk, õpetab ja varustab kolleege ning haldab küla veebilehte. Ta on vaba sõltuvustest ning leidnud rahu. Erilise õhinaga valmistub justkui uuesti sündinud mees sel kevadel naist võtma.

"See, mis minu elus on juhtunud, on üks suur Jumala ime! Ma ise pole seda ära teeninud," räägib Ilja. "Mõistsin, et Jumal on mu ainuke lootus, hakkasin teda otsima ja tänama. Kogesin, kuidas ta õnnistab."

2009. aasta lõpus istub Kert üle kümnekonna aasta taas ühises jõululauas oma perega. "Seejuures olime kõik kained!" ütleb ta. Andestamatus võõrasisa vastu on kadnud.

Kert läbis Lootuse Küla kümnekuulise rehabilitatsiooniprogrammi koguni kaks korda ning töötab praegu küla saekaatri juhatajana. Võlgu, mis tal vanast elust õhku jäid, maksis ta kohtutäiturile tagantjärele veel kolm aastat. Nüüd unistab mees, et külas oleks garaaž, kus saaks autosid remontida.

Viktor leiab, et abi saamiseks tuleb oma probleeme enne tunnistada. "Mulle öeldi, et külas tulevad raskused. Mõtlesin, et tuleb midagi tassima hakata. Aga selgus, et raskused on vaimsed – kõige raskem on oma mina maha surumine."

Viktor elab kenas korteris Haapsalus. Tal on töö ja mis veelgi olulisem – rahu. Süükoorem on maha pandud. Suhted, mis alkohol purustas, on tänaseks taastunud. Neid ei vahetaks Viktor enam millegi vastu.

Lootuse Külas käib elu üsna range distsipliini järgi. Äratus on juba kell 6 ning öörahu 22.30. Sinna vahele mahuvad söögid kolm korda päevas, töötunnid, kohustused, koristamine, aga ka isiklik ja ühine osadus Jumalaga. Mehed peavad palvevihikuid, kuhu kirjutavad üles mõtted ja palved ning Jumalalt saadud vastused. See on sisemiselt puhastav rutiin, mis aitab selgusele jõuda iseendas ning keskendada elu Jumalale.

Ilja: "Mul oli alguses väga raske, sest ei suutnud suhelda. Siin tuleb jagada oma mõtteid, kogemusi ja elamusi. Ma polnud nii harjunud. Mul oli raske oma tunnetest rääkida." Selle barjääri on Ilja tänaseks Jumala abiga ületanud.

Kokku on hubases ja vaikses kristlikus külas viie aasta jooksul alkoholist ja narkootikumidest võõrdunud 125 sõltlast. Programmi direktor Viljam Borissenko ütleb, et kümne kuuga võivad meeste elud muutuda 180 kraadi. "Nii et pere ei tunne neid enam äragi!"

"Mehed, kes pole elus kunagi teistele midagi head teinud, panevad rahad kokku, et osta kellelegi uued jalanõud, teevad üksteisele sünnipäevakinke," räägib Borissenko, kes on samuti endine heroiinisõltlane.

Ent siin juhtub ka hoopis teisest ooperist imesid.

Näiteks detsembris 2009 sünnib külas täiesti uskumatu lugu. Tulusid ja kulusid kokku lüües avastatakse, et 25 mehe söögile on kulutatud kõigest 360 krooni kuus! Seejuures on täisjõus mehemürakad söönud iga päev kolm korda sooja ja tervislikku toitu.

Tulusid ja kulusid kokku lüües avastatakse, et 25 mehe söögile on kulutatud kõigest 360 krooni kuus!

Küla tegutseb suuresti erinevatel annetustel ja seega pole raha kunagi üleliia. Liiatigi et talvel tuleb maksta suuremaid energiaarveid, annetused on masu tõttu väiksemad ning küla saekaater saab veidi vähem tellimusi.

"Meil siin sünnivad iga päev imed. Huvitav, millega Jumal järgmisena üllatab!" muigab Borissenko.

 

Lootuse Küla vajab toetust ja palveid

Lootuse Küla on piiskop Märt Vähi ja tema poja Andrew Vähi poolt 2000. aastal asutatud avalikes huvides tegutsev MTÜ, mille eesmärgiks on sotsiaalselt vähekaitstud ja probleemsete inimeste – sõltlaste – võõrutamine, rehabiliteerimine ja abistamine tavaühiskonda naasmisel.

Laitses tegutseva Lootuse Küla võõrutus- ja rehabilitatsiooniprogramm kestab 10 – 12 kuud ja on mõeldud meestele. Tulevikus plaanitakse alustada ka naistetööd. Kliendile tagatakse tasuta toitlustus, elukoht, riided, psühholoogiline ja vaimuliku abi.

Lootuse Küla usub, et kõige efektiivsem on alkoholi- ja narkosõltuvuse probleemile lähenda kristlikult ehk paluda Jumala abi. Sest nii pole tulemuseks mitte ainult kainus, vaid püsiv, sügav ja mõtestatud suhe Jumalaga, kes annab inimesele jõu elada rahus iseenda ja teiste inimestega uut, muudetud elu.

Küla on üles ehitatud omavahenditest, ilma laenudeta. Seal tegutseb saekaater ning hiljuti asutati priitahtlik tuletõrjekomando.

Et riiklik karistuspoliitika soosib tulevikus "pisikuritegude" puhul enam rehabilitatsiooni vangla asemel, annab see Lootuse Külale võimaluse juhtida veelgi enam inimesi Jumala juurde. Ehitusplaanidesse kuuluvad ühepereelamud, naiste- ja perekeskus.

Lootuse Küla võtab vastu annetusi MTÜ Lootuse Küla pangakontole Swedbank a/a 221017410925. Samas on oodatud ka mitterahalised annetused, olgu moosipurk, kootud kindapaar või ehitusmaterjal.

Igaüks saab küla toetada palves. Samuti juhatada külla inimesi, kelle elu vajab korrastamist. Abivajajatest saab teada anda telefonidel 56633804 või 6716198.

 

14_PA030044 Argipäeva hommikuti toimuvad Lootuse külas õppetunnid.

14_P4230004 Küla elanikud teevad kõik eluks vajaliku ise, puidutööstus õpetab meestele töö tegemist ning on ka peamine küla sissetuleku allikas.

14_PC190480 Jõuluaeg on perede taaskohtumise aeg ka Lootuse Küla rahvale.

14_PC290643 Lootuse Küla elanikud detsembris 2009.

 

.

Pere- ja töötajasõbralik firma Estanc

6/2009 Einike Pilli

Äripäeva iga-aastasel firmade konkursil oli sel aastal üllatajaks Raigo Tammole kuuluv firma Estanc, saavutades 2. koha peresõbralikkuses ja kolmanda töötajasõbralikkuses. Estanc edestades mitmeid Eesti suurettevõtjaid ning oli esimene tööstusettevõte, kes sellesse loetellu sattus. Raigo Tammoga vestles tütar Einike.

Ütle kõigepealt paar sõna enda tutvustuseks.

Olen sündinud Tallinnas ja elanud siin kogu oma elu. Isa oli mul pärit Hiiumaalt Emmastest. Ema lapsepõlvekodu oli Tallinnas. 18-aastaselt liitusin Oleviste kogudusega, kuhu kuulusin 1994-nda aastani, kui taasasutati Allika Baptistikogudus, kuhu ka enne sõda mu vanemad kuulusid. Abiellusin üsna noorelt, 20-aastaselt Katriniga ja meile on kingitud kuus last, kellest vanem on 40 ja noorim 20.

Millal ja mis asjaoludel Su firma Estanc alguse sai?

Kui minna päris Estanci alguse juurde, tulevad meelde meie pere head sõbrad Lahtis, perekond Kiurud. 20 aastat tagasi neil külas olles tekkis mõte osaleda kristlikus perelaagris. Selles laagris kohtusime lapsi hoidma tulnud ja ka meie poega Mihklit hoidnud Katjaga, kelle isal oli Soomes firma, kus valmistati mahuteid. Sõprusest Katja isa Aarniga on saanud kaks aastakümmet tihedat koostööd ja täna on Aarni Estanc AS-i tütarfirma Estanc OY tegevjuht.

Kui suur firma on ja millega tegelete?

Praeguseks on firma kasvanud 45 töötajaga metallitööstuseks, mille toodangust läheb praegu ligi 90% ekspordiks. Firma põhitoodanguks on terasest suured ümmargused tooted, mahutid, mis jagunevad surve-, kütuse- ja tehnoloogilisteks mahutiteks. Valmistame ka suurtele katlamajadele teraskorstnaid ja enamik Eesti bensiinijaamade mahuteid on Estancis valmistatud. Mul on väga hea meel, et firma juhtkond on panustanud palju töötajate heaolusse ja et töötajate vahel valitseb sõbralik õhkkond. Usun, et saadud tunnustus oli välja teenitud, sest üldjuhul tööstusfirmad ei satu sellise pingerea etteotsa. Firmal on ka kaks tütarfirmat, Estanc OY Soomes ja Estanc AB Rootsis.

Kas oled teinud firmas midagi teistmoodi, sest oled kristlane? Mida?

Oleme firma algusaastatest suutnud säilitada ühistel koosolemistel – suvepäevadel, jõulupeol ja muul puhul – põhimõtte, et firma poolt ei pakuta alkoholi. Kindlasti oli see mõnedele alguses mõistmatu, kuid nüüd, teades firma traditsioone, ei tekita see enam küsimusi. Samal ajal ei ole ma töötajaid valinud mitte ainult kristlaste hulgast ja vahel olen pidanud tõdema, et kaaskristlastega on tööalaselt raskemgi suhelda kui võõraste inimestega. Kindlasti on firma käekäiku mõjutanud nii perekond kui ka kristlastest sõbrad...

Kas oled kogenud vastuolu selle vahel, et oled kristlane ja firmaomanik ja kuidas oled selle vastuolu lahendanud?

On olnud olukordi, kus otsustada on kerge, aga ka neid, kus on tulnud valida pigem halvem lahendus, et mitte minna endaga vastuollu. Toeks on olnud firma juhtimises osalevad pojad Herty ja Anti ning tütremees Vaido, kellega arutame koos probleemid läbi. Usun, et äri sisu ei seisne teistele ärategemises...

Mis Sa arvad, kas kristlased võiksid olla ettevõtlikumad looma oma firmasid? On sellel mingi tähendus ka Jumala riigi seisukohalt?

Nii kristlaste hulgas kui eesti rahva hulgas laiemalt on veel palju kasutamata potentsiaali. Kahjuks ei julge paljud võtta neid riske, mida firma loomine endaga kaasa toob. Meile on antud ülesanne kasutada neid andeid, mida oleme kingituseks saanud. Paljud pastorid on öelnud, et nad said selguse töötada Jumala riigis. Usun, et mina olen saanud kutsumuse kasutada oma andeid inimestele töökohti luues ja neile vajalikke tooteid pakkudes. Tundsin ja toimisin „ettevõtjana" mitteametlikult juba 12-13 aastaselt. Alati olen leidnud tegevust, lihtsalt istuda ja midagi oodata on mulle võõras. Kuidas saaksin oma andeid maha matta? Ma vist olen selleks liiga arg, et matuseid korraldada...

Milline on olnud Su suurim ebaõnnestumine ettevõtjana ja kuidas selle lahendasid?

Raske on nimetada suurimat, kriitilisi hetki on olnud 17 tegevusaasta jooksul ehk kolm-neli. Viimane oli kaks või kolm aastat tagasi. Need on olnud rahutud ajad koos unetute ööde ja vastuste otsimisega lootusetuna tunduvas olukorras. Sellised olukorrad teevad väga alandlikuks ja hea on teada ka siis, kelle poole oma palved saata. Ühte oma kindlat seisukohta olen suutnud aga senini järgida: firmade arenguks ja ka laenudeks pole ma kordagi pannud tagatiseks oma pere ega kellegi teise isiklikku vara. Selleks pole mul lihtsalt õigust... Õnneks on firma areng olnud pidev ja küllaltki stabiilne.

Oled oma kahe tootmisfirmaga (Raigole kuulub osa ka T-Tammerist) olnud pikka aega EKB liidu töö ja ürituste suurtoetaja. Mis on Sind ajendanud seda tegema? Millised on Su soovitused EKB liidule tervikuna ja teistele toetuse küsijatele sponsori seisukohast?

Estanc ja T-Tammer on tõesti aastaid toetanud peamiselt EKB Liidu üritusi, kuid ka teiste organisatsioonide ettevõtmisi: CD-de ja raamatute väljaandmist, kooride vastuvõtmisi ja muud. Usun, et see on üks eeltingimus selleks, et firmade käekäik oleks edaspidi õnnistatud. Need otsused on tehtud koos firmade tegevjuhtidega, kes on ka ise toetamiseks ettepanekuid teinud.

Mul on EKB liidu juhtkonnale ettepanek koguda infot meie liidu liikmetest ettevõtjate kohta – kes nad on ja millega tegelevad. Selle infot kättesaadavus liidu kodulehel oleks vajalik mõlemapoolselt: EKB liit teaks, kellelt toetust küsida, ning inimesed saavad infot, kust vajalikku toodet või töö teostajat tellida. Praegu on liidu koduleheküljel sponsoritena kirjas vaid kolm firmat, kellest kaks on Estanc ja Tammer, aga liidus on ju 6000 liiget! Kutsun kristlikke ettevõtjaid oma infot liidu keskusele saatma.

Kas oled oodanud koguduselt rohkem toetust oma tööle ettevõtjana ja millises vormis?

Jah, olen oodanud, aga siiani asjata. Palvetame kogudustes haigete ja abivajajate pärast, aga ma ei mäleta, et oleks kunagi kuulnud palvet ettevõtjate pärast. Nemad vajavad koguduse hoolt ja palvet samamoodi, ja seda eriti praegu, majanduslanguse ajal.

Kuidas on Sul õnnestunud kuue lapsega pere elu ja töö ühendamine?

Perega saame tihti kokku, nii nagu kellegi olukorrad võimaldavad. Varakevadiseks traditsiooniks on saanud veeta kogu 22-liikmelise perega pikendatud nädalalõpp Kuressaares, mõnes sealses spas. Need on alati olnud mõnusad päevad ja pühapäeva hommikul oleme osalenud Siioni koguduse jumalateenistusel. Seal oleme veetnud koos aega, võinud unustada töömured, kuid pidanud ka mõttetalguid, kuidas lapsed näevad firmade arengut ja milline võiks olla nende panus.

Kuidas Sa puhkad ja uut jõudu saad?

On vist kummaline, aga ma puhkan toimetades. Hetkel on käsil maakodu kompleksi arenduse lõpufaas, mis on mõeldud perele kokkusaamise kohaks. Kõik pere liikmed on sellesse ehitusse panustanud ning nüüd tunneme juba tehtust rõõmu. Selles maakodus saavad ka firmad koosolekuid läbi viia ja puhata. Tunnen rõõmu headest kontsertidest. Rulluisutades naudin tuule vihinat. Mõnevõrra on õnnestunud ka reisida. Peaaegu igal pühapäeval osalen mõne koguduse jumalateenistusel, kasvõi Pildiraadio vahendusel.

Mida pead oma elu ja ettevõtluse suurimateks saavutusteks ja miks?

Päris raske küsimus. Ma pole sellele veel mõelnudki – ju siis pole veel aastaid ehk nii palju... (Muigab.) Ja palju siis nendes saavutustes üldse on minu osa... Tean kindlasti öelda, et elus on olnud rohkesti Jumala hoidmist ja õnnistust, ka väga kriitilistel silmapilkudel. Usun, et pole suuremat rikkust, kui omada kuut tervet ja tublit last, kes kõik tulevad endaga kenasti toime ja on ettevõtlikud. On ka õnn, et liigset riski võtmata, kuid pidevalt arenedes, on firmad olnud jätkusuutlikud ja edenenud. On hea, et praegused tegevjuhid koos juhtkonnaga mõtlevad regulaarselt ka töötajatele ja nende peredele.

Mis plaanid on Sul tulevikuks?

Ega meie päevad pole meie enda kätes, kuid usun, et kui päevi veel antakse, alustan millegi päris uuega. Kindlasti on aga plaanis veeta rohkem aega oma perega, laste ja lastelastega ja teha ehk edaspidi veidi vähem tööd.

Maarahvast eestlasteks

2/2009 Leho Paldre, Tartu Kolgata baptistikoguduse pastor

Jakob Hurda piibliveendumus sundis teda eestlasi ühendama

Eesti rahva kujunemisloos on mees, kes vaatas sügava usuga Kristusele ja keda see isiklik usk sundis sõnastama nägemuse, mis muutis kogu rahvast. Tema nägemus sütitas nii, et paarikümne aastaga kujunes killustatud maarahvas eesti rahvuseks. See mees on Jakob Hurt.

Jakob Hurdalt pärinevad sõnad: „Kuna me pole suured jõult ega arvult, siis peame saama suureks oma vaimult ja kultuurilt." Vabariigi 90. juubeliaasta lõpul on põhjust seada eeskujuks tema usk Kristusesse, tema julgus omada visiooni ja elada sellele visioonile.

Hurt oli kirikuõpetaja, rahvaluulekoguja ja teadlane, rahvusliku ärkamisliikumise liider. Aga üle kõige, julgen öelda, oli ta Eesti suuremaid usumehi. Ka tänapäeva teaduslikus eluloos tõdetakse, et ta rajas oma elu lapsemeelsele usule Kristusesse ja Piibli õpetusse (Mart Laar, 1995).

Pea igas teises Hurda jutluses kordub piiblisalm: „Me ei ela üksnes leivast." Sellega mõtles Hurt, et tuleb endaga vaeva näha, südameharidust nõuda, uskuda – väliste asjade, ka ühiskondlike asjade juured on usus Jeesusesse. See on hämmastav ja tohutult usku kinnitav, kui läbiv, loomulik ja esmatähtis oli Hurda jaoks usk Kristusesse! Ükski tema põhjalikum elukäsitlus ei saa sellest mööda. Kui see Hurda elust ära võtta, siis ei oleks ka tema rahvuslikul visioonil enam alust.

Jakob Hurdastki oleks võinud saada sakslane

Eesti rahvas ei olnud 150 aastat tagasi veel omaette rahvus. Iga eesti keelt kõnelev inimene, kui ta sai vähegi rohkem haridust, muutus sakslaseks. See polnud isegi mitte taunimisväärne – see oli sama loomulik kui näiteks meil edasiõppimine pärast põhikooli lõpetamist. Eestlasi kui rahvust polnud olemas – olid inimesed, kes rääkisid maakeelt. Üldlevinud seisukoht oli, et eestlastele on kõige parem, kui nad muutuvad sakslasteks. Nii arvasid ka eestlased ise. Sellises keskkonnas kasvas Jakob Hurt: lõpetas saksa keeles gümnaasiumi ja läks ülikooli – kõigi eelduste kohaselt oleks temastki pidanud saama sakslane.

Aga 1850ndatest alates hakkas tulema muutus. Tekkis eestikeelne ajakirjandus ja see hakkas ühendama neid, kes nõudsid eesti rahvale eluõigust. 10 aasta jooksul kasvas rahvuslike organisatsioonide ja aktivistide hulk. Vaja oli ühendavat tõuget. Selleks sai esimene üldlaulupidu 1869, mille eesmärgiks oli koondada palju rahvast, et tekiks üks tervik. Seal, esimesel laulupeol, pidas peakõne 30aastane Jakob Hurt.

Rahva visioon vajas sõnastajat

Jakob Hurda veendumus oli, et eestlastest peab saama teistega võrdväärne rahvas, kes räägib oma keelt ja kus on esindatud kõik ühiskonnakihid. Hurda jaoks oli see eelkõige usulis-kõlbeline küsimus: kui eestlased on Jumala tahtest ilma loodud, siis peab neil olema õigus enesemääratlusele. Laulupeokõnes esitas ta kolm üleskutset: (1) jääda oma rahvusele truuks, eriti kõrgemas seisuses; (2) kasvatada rahva ühtsustunnet ühistegevuse kaudu; (3) edendada emakeelset haridust. Sellest laulupeokõnest sai omamoodi programm, mis sõnastas kokkutulnute meelsuse. Kreutzwald kommenteeris: „Hurt torkas oma kõnega otsekui herilasepessa."

Aasta hiljem, rahvuslike juhtide nõupidamisel Helmes, ütles Hurt välja mõtte, mis on ta tuntuks teinud: „Kuna me pole suured jõult ega arvult, siis peame saama suureks oma vaimult ja kultuurilt." Loomulikult polnud tegemist ainulaadse ideega. Hurt lihtsalt suutis leida õnnestunud sõnastuse. Hurdast 20 aastat vanem Jannsen tänas Hurta pisarates. Kiidusõnadega polnud kitsi Jakobson. Koidula kirjutas: „See oli värskendav vaimukarastus, niisugune kosutus, mis mulle ja teistele küll harva osaks võib saada; ühtlasi külv, mis tulevikus peaks oma head ja rohket vilja kandma."

Läks veel 20 aastat, milles oli palju keerulisi olukordi, vastuseisu ja õnnestumisi. 1870ndate keskel muutus rahvuslik mõtlemine Eestis normaalseks ja enesestmõistetavaks asjaks. Veel mõni aasta edasi ja ebaloomulikuks muutus vastupidine: vastuseis rahvuslikele püüetele.

Julge unistada suurtest asjadest!

Mida on meil õppida selle usumehe, Jakob Hurda elust. Kõigepealt, Hurda jaoks oli eestluse küsimus eelkõige usuline, mitte poliitiline küsimus. „Vaadakem üles Kristusele" (Hb 12:1) on iga tõelise visiooni eeldus. Hurt oli kodunt kaasa saanud vennastekoguduse tausta ja kuigi ta luges ka mitmesuguseid moodsaid vaateid Piiblile, jäi ta enda sõnutsi „lihtsa lapseliku piibliristiusu" juurde.

Kogu rahvast haaranud visiooni aluseks oli Hurda jaoks neljas käsk: „Austa oma isa ja ema!" Inimene, kes ei jää truuks vanemate keelele ja meelele, et austa oma vanemaid. 19aastasena kirjutas Hurt päevikusse: „Eesti rahvas, miks ei austa sa oma vanemaid." Elu lõpuosas kirjutas ta sugulastele: „Pidage kinni neljandast käsust... jääge ustavaks oma rahvale ja rahvusele, milles Jumal teil sündida on lasknud ja milles te elate ja liigute" (Laar, lk 173).

William Wilberforce, kes võitles kogu oma elu orjakauplemise keelustamise eest Inglismaal, kurtis kord oma sõbrale: „Me oleme vist liiga noored selleks, et saada aru, et mõni asi lihtsalt pole võimalik." Sõber vastas: „Sellepärast me neid asju teemegi." Ärgem piirdugem sellega, mis on inimlikult mõistlik, võimalik või jõukohane. Kui me teeksime ainult seda, mis on inimlikult mõistlik või jõukohane, siis jääks maailm päästmata, püha elu elamata ja igavene kuningriik kätte saamata. Armasta Jeesust – ja julge unistada suurtest asjadest!

Jumala riik on rohkem kui sõnad

Teiseks on meil Hurdast õppida seda, et jumalariik on rohkem kui sõnad. Me oleme küll taevariigi kodanikud ja maa peal ainult ajutised külalised. Ent Jumal on meid siia pannud selleks, et me mõjutaksime oma kogukonda. Kogudus on „maa sool" ja „maailma valgus" ainult siis, kui ta on kaasas selle maailma tegemistes.

Hurda kutsumuseks oli saada kirikuõpetajaks, mitte poliitikuks. Oma visiooni kirjutas ta 21aastase noormehena isiklikku päevikusse. Seda ei mõelnud ta välja eduka poliitilise kampaania läbiviimiseks. Aga ustavus Jumalalt saadud visioonile tegi temast paratamatult ühiskonnategelase, ehkki ta jäi elu lõpuni esmalt kirikuõpetajaks.

Nii ka meie vaimulik kutsumus teeb meist ühel või teisel viisil ühiskonna aktiivsed liikmed. Meie vaimulik visioon sunnib meid paratamatult osalema ühiskonnas ja muutma seda paremaks, õiglasemaks, rõõmsamaks. Nõukogude ühiskond surus usu kiriku seinte vahele ja inimeste südametesse. Aga Jeesus näitas eeskuju, kuidas jumalariigi kodanik seisab õigluse eest, tervise eest, looduse eest, halastuse eest, rahu eest. Meil ei ole õigust jääda oma väikesesse turvalisse maailma. Meil on jumalik kohustus mõelda laiemalt, omada visiooni ka teiste jaoks, mõjutada maailma! Muidu on meil surnud usk.

Ole valmis vastuseisuks

Kolmandaks on meil Hurda elust õppida püsivust vastasseisudes. Suureks valuks oli Hurdale see, et eesti asja ajamine oli peaaegu patuasjaks paljude teiste kirikuõpetajate jaoks, kes üldiselt olid ju saksakeelsed. Kiriku sinod hindas 1875. aastal rahvuslikud püüded kahjulikeks, peaaegu et anti-kristlikeks.

Mida julgem on visioon, seda rohkem võib eeldada vastasseisu. „Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka... Kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt.... Taevariiki rünnatakse ja ründajad kisuvad selle endale" (Mt 10:34,38; 11:12). On olukordi, kus oma visiooni eest tuleb võidelda, raevukalt võidelda – nõuda jumalariiki ja Tema õigust.

Teistlaadi vastasseis tuli rahvusliku liikumise rivaalide poolt. 40aastaseselt lahkus Hurt kirikuõpetajaks Peterburi. Seal asus suurim eestlastest linnakogukond, koguduses oli 10.000 liiget ja Hurda ajal kasvas liikmete arv 20.000-le. Hurda siirdumist Peterburi kasutasid aga ära tema rivaalid rahvuslikus liikumises: ta tagandati mitmelt oluliselt kohalt, tema vastu kirjutati laimu ajalehtedes. See oli suur pettumus. Teatud määral Hurt taandus rahvuslikust liikumisest, tegeles kogudusega, teadustööga. Aga visioon ei kadunud – ainult selle väljund teisenes. Sama visiooni „Ära salga oma vanemate keelt ja meelt" edendas ta nüüd Peterburi eestlaste seas. Kuna samal ajal tugevnes Eestis venestamine, siis sai Peterburi eestluse edulugu omamoodi lootuskiireks rahvuslikule ärkamisele. Jumal kasutab ka olukordi, mis meie arvates on läbikukkumised!

Hurda visiooni tulemused

Hurda viimaseks suureks kõneks jäi 1906. aastal Tartu Vanemuise teatrimaja avakõne. Väikesest aguliseltsist oli saanud Baltimaade moodsaima seltsimajaga rahvuslik organisatsioon. Killustunud maarahvas tundis end vaieldamatult ühtse rahvana. Visiooni algusest oli möödas 40 aastat.

Selles kõnes ütleb Hurt inimese visiooni täideviimise kohta: „Tahame ükskord eluõhtul magusasti surma unesse suikuda, siis ei tohi me oma ajalikus elus mitte magada..., vaid peame oma kohuseid õieti tundma ja nõnda kui ustavad majapidajad neid ausasti täitma. Pidagu igaüks oma ametit nõnda, kui kord ja kohus on" (Laar, lk 173).

***

Tasub küsida, mis on see märksõna, mis sinu südame põksuma paneb; mille juurde sa ikka ja jälle tagasi tuled. Igatsusest visioonini on vaid üks samm. Vaata Kristusele, mõtle suurelt, unista julgelt! See ei tähenda, et sa juba tead, mida selle visiooniga peale hakata. Kui see on Kristuselt, siis sunnib see paratamatult tegutsema ja muudab maailma.

Ajalooliste andmete osas olen kasutanud Mart Laari monograafiat „Raamat Jakob Hurdast", Tartu: Ilmamaa, 1995.

.

Mõtlemise mõnust mõttetalgutel

5/2009 Einike Pilli

Minu Eesti mõttetalgute ettevalmistused meenutasid mitmes mõttes elujõulise koguduse õhkkonda – inimesed olid valmis õppima uusi asju ilma eksimist kartmata, üksteist toetati igati ja õhus oli heade muutuste ootust. Korraldajad ei küsinud, mis nad sellest saavad, vaid panustasid oma aega ja muid ressursse.

Mõttetalgute eesmärk oli tuua kokku inimesi, et koos mõelda, otsustada ja siis midagi ära teha. Ei korraldatud loenguid, polnud ühte teadjat, kelle korraldusi teised pidid kuulama ning järgima. Kõigi initsiatiiv oli teretulnud, oli kõigil võimalus enda jaoks tähenduslikke küsimusi esitada. Ja küsimusi tõepoolest esitati!

Meie, „Sõbralt sõbrale" mõttekojas räägiti peamiselt haridusest ja elukestvast õppest, mis haakus ka töötuse küsimustega. Üheks meelde jäänud küsimuseks oli: „Kuidas viia kokku inimene, kes vajab tööd või abi ja inimene, kellel on võimalik abi või tööd anda?" Arutasime ka selle üle, kuidas õpetada koolis seda, mida tegelikult elus vaja läheb ja kuidas hoida lapsi ja noori tänavalt ära.

Leidsime ühiselt arutades mitmeid lahendusi, tegime hulga lubadusi. Mina näiteks lubasin panna oma koguduse seinale tabeli, mille esimesse veergu saavad inimesed kirja panna oma abivajadused ja tööpakkumised. Tabeli teise veergu saavad oma nimed ja telefoninumbrid panna need, kellel on huvi seda tööd teha või valmidus abi pakkuda. Näiteks võib see aidata koguduse noortel peredel lapsehoidjat leida.

Teistes mõttekodades olid teemad veidi teistsugused, kuid mõte liikus ikka rahvuse kestmajäämise ja elujõu radadel. Näiteks Harjumaal, Vanamõisa seltsimajas küsiti, kuidas säilitada Eesti omariiklust ja Eesti rahva elujõudu ning koos otsustati, et Eesti lippu peaks laiemalt kasutama ja lasteringides laialdasemalt rääkima isamaast ja Eestimaa väärtustest. Heaks ettepanekuks oli ka heade uudiste veebilehe avamine.

Avatud Karlova mõttekojas küsiti muuhulgas, kuidas tugevdada kogukonnatunnet Karlova linnaosas ning toetada samas väikeettevõtluse arengut, kuidas muuta Karlovat tolerantsemaks ja kuidas teha matkarada ümber Eesti.

Küsisin oma tuttavatelt, kes erinevates mõttekodades osalesid, millised olid nende muljed. Tallinnas kogunenud Vanalinna ülikooli mõttekoja talgujuht Randar Tasmuth pidas eriti väärtuslikuks rahva sõbralikkust ja innukat töötahet. Sama koja teine talgujuht Avo Üprus võttis oma muljed kokku järgmiselt: „Mul oli hea meel näha Eestit. Seda Eestit, mis on orienteeritud arengule, põhineb väärtustel ja mille kodanikel silmad säravad."

Avatud Karlova mõttekojas osalenud Raivo ja Aune Valk pidasid suureks väärtuseks erinevate põlvkondade ühist arutelu. Aune lisas: "Peamine väärtus minu jaoks oli mõnede mõtete testimine endast ja oma sõpradest erinevate inimeste peal." Sama mõttekoja talgujuht Meego Remmel rõõmustas vahetu suhtlemiskogemuse üle, milles veenduti, et ollaks osa suuremast kogukonnast. Ene Tammeoru Vanamõisa seltsimajast lisas: "Meelde jäi väga mõnus ja sõbralik õhkkond. Inimesed, kes algul tulid lihtsalt vaatama, jäid kuni lõpuni."

Mõnda korralduslikku puudust nimetati ka. Randar märkis, et püüti leida liiga kiireid lahendusi ja et mitteterriotoriaalses ideedekojas oli praktilisi koostegemise võimalusi keeruline leida. Aune soovitas valida mõtlemiseks teistsuguse aastaaja. Meego ja Ene mainisid negatiivse meediafooni segavat mõju, mille tõttu ilmselt mitmed tulemata jäid.

Olen erinevates vestlusringides osaledes märganud suhtumist, et kui teised käituksid või elaksid teisiti, siis muutuks Eestimaa paremaks. Mõttetalgute keskne küsimus oli, kuidas mina ja meie koos saame Eesti elu paremaks teha. Stephen Covey ütleb, et kõik asjad luuakse kaks korda: kõigepealt mõttes ja siis tegudes. Seepärast kõlab mõttetalgutel mitte osalenud inimeste iroonia viinamarjade hapukskuulutamisena. Ma pole kohanud veel ühtegi inimest, kes osales mõttetalgutel ja ütles, et see oli mõttetu.

Lõpuks, usun, et Minu Eesti mõttetalgutel toimunu on mitmel viisil sarnane sellele, kuidas asetuvad kogudused ühiskonnas: neid, kes on kohal, on vähe, aga nad on ära tundnud kogudusse ja kokku kuulumise jõu ja potentsiaali. Need, kes kohal pole, peavad kogunenud vähemust omapäraseks ja nende kogunemist vähem või rohkem mõttetuks.

Oleks ainult meie kogudustes rohkem samasugust koostöömeelt, häid ideid enda ümber olevat maailma paremaks muuta ja ise selles reaalselt osaleda!

Väärtustepõhine majandamine

3/2009 Meelis Kibuspuu, Tartu Kolgata koguduse juhatuse esimees

Meie majandus läbib raskeid aegu. Ka optimistlikumad analüütikud ei julge olukorra paranemist ennustada. Kõigil on vastuolulisi tunded, rida küsimusi ja erinevaid arvamusi. Kui palju see meid puudutab? Kas asi on tõesti nii halb kui kirjeldatakse? Kuidas peaksime käituma ja kas meie käitumine üldse midagi muudab?

Tänane majanduskriis puudutab organisatsioone ja inimesi erinevalt. On neid ettevõtteid, kes on sattunud tõesti raskustesse ega leia väljapääsuteed. Nad on astunud radikaalseid samme ja teinud valusaid koondamisi. Samas on neid, kellele uus olukord võib pakkuda võimalusi (peamiselt odavamate kaupade ja teenuste pakkujad, kes on võimelised paindlikumalt turuolukorrale reageerima). Nii mõnegi ettevõtte jätkusuutlikkus on aga suhtumise ja tahtmise küsimus. Kas oldi valmis möödunud perioodide kasumit tulevikku investeerima või rabas omanik seda vaid endale. Täna selekteeritakse välja need, kelle väärtushinnangud on enamas kui vaid rahas ja kasumis. Need on firmad, kes võtavad vastutust ka ühiskonna ees ja kellele töötajad, koostööpartnerid ning kliendid on enam väärt kui lihtsalt rikastumisvahendid. Kriisiolukorras toimub turupuhastumine, kus enesele orienteeritud ettevõtted peavad kas oma suhtumist muutma või nad lükatakse välja. Sellest võidab kindlasti tarbija. Inflatsioon ongi juba pidurdunud ja kaupade ning teenuste hinnad langevad.

Selline majanduse tsüklilisus on omane turumajandusele. Majandusteoreetik Adam Smith sõnastas juba 18. sajandi lõpul sellise iseregulatsiooni majanduses „nähtamatu käena". Kuigi see loob võimalusi tarbimiskäitumise mõjutamiseks ettevõtete poolt, on turu dikteerijaks eelkõige tarbija. Pakkumine turul sõltub nõudluse suurusest ja nõudluse kujundab tarbijakäitumine. Teine majandusklassik John Maynard Keynes õhutas 30ndate aastate majanduskriisi ajal riiki rohkem majandusse sekkuma, et stimuleerida nõudlust. Täna on ka Eesti riigil vaja pead murda, kuidas sekkuda „nähtamatu käe" suunamisse ja tagada jätkusuutlik majanduskeskkond (ettevõtluse toetamine, ekspordi soodustamine, maksupoliitika, dotatsioonid jms). Nende kahe pealtnäha vastandliku, kuid tegelikult teineteist täiendava majandusteooria vahel tuleb leida sobiv tasakaal. Kusagil ei toimi puhas turumajandus kontrollimatu „nähtamatu käe" kaudu, kuid samas ei soovi me ka Nõukogude Eestis valitsenud majanduspoliitikat.

Kuidas see kõik meid puudutab? Viimastel kuudel on pea 50 000 inimest kaotanud töö. Keegi ei tohiks öelda, et see teda ei puuduta. Ilmselt oleme täna tarbijatena kõik ettevaatlikumad ja tunneme ebakindlust tuleviku osas. Selline hoiak on eluterve, kuid samas tuleks mõistlikku tarbimist jätkata, sest tarbimismahtudest sõltub täna paljude inimeste töö. Nii ei saa päriselt nõustuda üleskutsega minimaalselt tarbida, vaid pigem tuleks õppima mõistlikult tarbima, kaupmeest hoolikamalt valida ja oma vajadusi ning võimalusi adekvaatselt hinnata. Kriis on aeg, mil kõik peavad uute oludega kohanema ja sõnastama enda jaoks kõige olulisemad väärtused.

Leibkonnad, kes on kaotanud töö või osa sissetulekust, peavad eriti hoolikalt oma kulutused läbi mõtlema ja ka raskeid otsuseid langetama. Kui napid sissetulekud võivad kujuneda pikemaajaliseks, peaks kaaluma suuremate kohustuste vähendamist (eluase, autoliising, suvemaja vms). Kindlasti saab edasi lükata vabaaja veetmisega seotud suuri kulusid (puhkusereisid, kontserdid vms meelelahutus). Hoiduma peaks kõikvõimalikest tarbimislaenudest ja veelgi enam lühiajaliste kallite laenude võtmisest teiste laenukohustuste katmiseks. See tekitaks lumepalliefekti ja viiks kiiresti pankrotti.

Ilmselt on neid, kes elasid ka seni oma esmavajaduste rahuldamise piiril. Nüüd võib aga ka nende täitmise muutuda väga raskeks. Sellises olukorras tuleks oma raskusi tunnistada ja häbi tundmata abi otsida. „Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha!" (Õp 3:27) kutsub Piibel meid abivajajaid aitama.

Nii nagu riigi ja ettevõtete, nii on ka iga majapidamise jaoks oluline tagada jätkusuutlikkus. See tähendab, et oma kulud ja kohustused tuleb viia tasemele, kus neid suudetakse katta pikemaajaliselt. See ei pruugi õnnestuda päevapealt ja võib-olla ei olegi kohe vaja teha radikaalseid otsuseid. Paradoksaalsel kombel on jätkusuutlikkuse tagamise oluline eeldus ka oskus, elada üks päev korraga. Liigne muretsemine tuleviku pärast tekitab mõttetuid pingeid.

Majandamine on erinevate väärtuste vahetamise protsess. Igaühel tuleb enda jaoks olulised väärtused paika panna. Avalikkuses leviv hinnang majandusele on minu meelest täna liiga depressiivne. Käesolevas artiklis on esile tulnud mitmeid positiivseid tahke, mille on tinginud tänane majanduskriis. Oluline on säilitada usk ja teadmine, et kõige tähtsamad asjad siin elus ei sõltu rahast ja majandusolukorrast maailmas. Tuleks keskenduda sellele, mis meie elus on täna hästi. Kuni on tervist, hingame värsket õhku suhteliselt rahulikus maailmanurgas, meie kõrval on häid inimesi, võime endid pidada õnnelikeks sõltumata sellest, milline number on meie pangakontol. Elu sõltub suuresti sellest, kuidas sellesse suhtuda. Pühendugem rohkem oma peredele ja veetkem aega oma lähedastega ning hinnakem neid rohkem kui kunagi varem. Kalli puhkusereisi asemel võib ka lihtsalt perega jalutamas käia, lumes sumbata või lastega mürada. Nii ununevad vähemalt mõneks ajaks argimured, väheneb stressitase ja õpime elu hindama hoopis elutervemalt. Taevane Isa kutsub meid pühenduma eelkõige temale ja kaasinimestele ning mitte muretsema vaid majandusprobleemide pärast.