Eestimaa kristlased koondusid Kristuspäeval

07-08/2012

Matteus Elbrecht, Kristuspäeva programmitoimkonna juht

Tallinna Lilleküla staadionil leidis aset üle-eestiline Kristuspäev "Eesti palvetab". Tegemist oli oikumeenilisse tänu- ja palveteenistusega, mille eesmärgiks oli kokku kutsuda kristlased Eestimaa erinevatest piirkondadest, et üheskoos oma maa ja rahvas palvekätel Jumala ette kanda. Kogu sündmuse korraldamise eestvedajaks oli Agape Eesti, peamised koostööpartnerid Eesti Kirikute Nõukogu ja EELK Misjonikeskus.
Ettevalmistused staadionil ja selle ümbruses algasid pea nädal varem. Suurem osa staadioni murust tuli katta spetsiaalse murukattega, üles ehitada suur lava, mis mahutaks ligi 500 inimest. Kogu sündmus sai edukalt toimuda ainult Jumala juhtimise ning kõigi osaliste ennastsalgava töö ja pühendumise tulemusena.
Laupäeval, 28. juulil kell 13:30 võis eelprogramm alata lastekoor Juhhei esitusega. Järgnevad pea kolm ja pool tundi olid täidetud vaimulike laulude ja ühiste palvetega. Ma usun, et kes tulid kohale tulid õige meelestatusega, võisid kogeda, et see sündmus ei olnud ainult välise säraga. Nii muusikud kui kõnelejad, kes lavalt midagi jagasid, tegid seda südamest ja oli tajuda igatsust Jumala juhtimise ja muutuste järele. Juba ainuüksi seik, et kristlased kõigist konfessioonidest tulid kokku ühel meelel kokku, on väga suur tänupõhjus ning ma usun, et neid vilju me näeme alles tulemas!
Minu jaoks oli eriline ja võimas hetk, kui vabatahtlike ja Eesti Kaitseväe lipukandjate koostööna moodustati Eesti haldusüksuste lippudest staadionile risti kujutis. Rist sümboliseeris kristlaskonna palveid kõigi Eestimaa piirkondade eest. See tähistas ühtlasi osa Kristuspäevast, mis kestab edasi. Kristuspäev oli alguseks üle-eestilisele palvevõrgustikule, mida on juba viimased pool aastat maakondade ja valdade tasandil ehitatud. "Eesti palvetab" jääb selle motoks ka edaspidi ning kõigil soovijatel on võimalik oma palvegrupi või kogudusega olla osa sellest liikumisest.
Kutsun meid kõiki üles jätkuvalt katma palvetega kogu Eestimaa, et Jumal võiks hoida ja kaitsta meie maad ja rahvast ning pöörata kõigi südamed enda poole. Lisaks palvekambrile saab igaüks meist olla valguseks kodu- ja töökohas, nõnda et tema armastus võiks levida kõikjale. Just seda pikemaajalist eesmärki kannab ka Kristuspäev.20 armin-7289406

Järgmisena tullakse samal viisil kokku Islandil, kus 2013. aasta mais hüüavad saareriigi kristlased oma maa pärast Jumala poole.

"Palvel on eriline jõud ... tänupalve on see, mida me ei tohiks unustada oma argipäevas. /.../ Olgem siis täna vähem nõudvad ning kriitilised, rohkem rahumeelsemad, ühtehoidvamad ning tänulikud. Õppigem andestama nii endale kui teistele meie eksimused. /.../ Nii oleme kaitstud meie ise, meie lapsed ja lapselapsed. Nii on hoitud ka Maarjamaa!" Ülle Rajasalu, Harju maavanem

.

Pastorina kordusõppustel

06/2012 Gunnar Kotiesenile esitas küsimusi Ermo Jürma

Miks pastor Kotiesen käib Eesti Kaitseväes kordusõppustel?
Olen tänulik Jumalale, et võin olla pastor, kuid leian, et esmalt olen lihtsalt Gunnar Kotiesen – abikaasa, isa, sõber, kodanik jne. Kordusõppustel ei käinud seega ainult pastor, vaid ka ka abikaasa ja... ning seal olles olin 32. pataljoni koosseisus olev miinipildujaülem, seersant Gunnar Kotiesen.
Miks – eks sellele on ühest küljest lihtne vastus – Eesti Vabariigi seadus käsib. Teisalt – tunnen koguduse karjasena enda sees vastutust/võimalust olla inimestega koos just seal, kus nad on.
21 seersant kotiesen
Kas sa oled kaalunud alternatiivteenistuse võimalust?
Tean mitmeid toredaid usuinimesi, kes on valinud alternatiivteenistuse ja ma arvan, et nad on teinud enda seisukohalt õige valiku. Mina seda valinud (ausalt öeldes ka kaalunud) ei ole.

Mida võiks „Kristuse Jeesuse tubli sõdur" (2Tm 2:3) õppida ajateenistuses?
Õppimimsvõime, mis on ju meeleparanduse peamine nurgakivi, on iga kristlase hädavajalik omadus. Oleme me siis oma eluga sõjas või rahus, kodus või tööl, koolis või suvevaheajal.
Olen kuulnud kordusõppuste suhtes palju kriitikat korraldusliku poole pealt jne, aga isiklikult leidsin mitmeid asju, millest sain õppida. Üks põnevamaid vaatepilte minu jaoks on see, kui tublid eesti mehed, kes on harjunud ennast elus positsioneerima autode, riiete, kellade jne väliste asjadega pannakse korraga ühtemoodi riidesse – s.t nad kaotavad kõik oma välised eelised – kuidas nad siis käituvad ja püüavad taasleida oma positsiooni/identiteeti uues keskkonnas. Minu jaoks oli seda põnev vaadata ja mis seal salata, ka enda nahal kogeda. Õppetund sellest on ikka väga lihtne – me oleme need, kes me oleme seesmiselt. Riiete, töökoha ja muuga saame oma sisu vaid ajutiselt varjata.
Teine väga lihtne taasmeeldetuletus olid inimsuhted. Mitmete meestega olime koos 2001. aasta suurõppustel. Kõik need, kellega olime jõudnud ehitada sisulisi suhteid, olid ka kümme aastat hiljem head vestluspartnerid ja vastupidi – ükski suhe, mis oli jäänud "allavoolu minevaks", ei olnud kuidagi paremaks käinud. Kui meil on elus midagi, mida peame väärtustama, siis kindlasti on need inimsuhted!

Kuivõrd oli kordusõppustel teemaks usk?
Usk oli täiesti igapäevane teema. Eriti peale seda kui tuli välja, et olen pastor. Mulle meeldis väga selles keskkonnas avatult suhelda Jumala, kristluse ja koguduse teemadel. Mehed ei pea seal metsas kellelegi midagi tõestama, see annab aluse väga otsesteks ja ausateks vestluseks.

Kas sõnal „distsipliin" on mingit ühisosa kaitseväes ja koguduses?
Ma arvan, et distsipliin on väga oluline meie igapäevaelu kordaminekutes. Loomulikult ei olnud reservistide elu kordusõppustel päris nii reglementeeritud kui ajateenijatel, aga meilgi olid omad ülesanded ja kohustused, mida tavaelus ju ei ole. Tuli leida enda sees sisemine motivatsioon, et teha ka neid asju rõõmsa meelega, mitte virisedes ja halvustades. Minu meelest on see järgimistväärt põhimõte ka koguduse igapäevaelus. Tehes vahel asju, mis ei ole ilmselt meie esimene valik, on olnuline leida oma südames üles rõõm ja vabadus, et tegutseda ausatel ja jätkusuutlikel motiividel.

Kui südamest saab „seda asja" teha?
Arvan, et kordusõppustel saab olla igaüks kogu südamega. Samuti ei näe ma vahet sõjaolukorral. Ainus erinevus võib olla ehk sellel, millist ülesannet keegi peab täitma. Kui inimene on kindel, et ta relva ei haara, siis on sellest hea koheselt ja selgelt rääkida. Aga kodumaa kaitsmisel on palju ka selliseid kohti, kus relva ei pea haarama – olgu siis need inimesed panustamas seal kogu südamega!

.

Ärgem jätkem Euroopat ainuüksi poliitikutele

01/2012 Klaus Rösler / Helle Liht

Eelmise aasta detsembri alguses toimus Prahas Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) tavapärane meeskonna aasta-lõpu koosolek, millest võttis esmakordselt osa ka 2011. aasta septembris presidendiks valitud saksa pastor Hans Guderian. Teekäija vahendab Hans Guderiani sõnumi EBFi meeskonnale ka oma lugejatele.

Hans Guderiani sõnul on EBFi liikmesliitudel oma koguduste ja nende liikmetega suur roll Euroopa edendamisel. EBFi kuulub 57 baptistiliitu kokku 850 000 liikmega Euroopas, Lähis-Idas ja Kesk-Aasias. See on täiesti arvestatav elanikkond EBFi piirkonnas, kelle ülesandeks on praeguse kriisi olukorras jõuda kaugemale poliitilistest ja majanduslikest püüdlustest ning täita Euroopa eluga, mida iseloomustab üksteisega suhtlemine, üksteisest hoolimine ja üksteisemõistmine.

Koguduste ülesandeks on jõuda kaugemale ka rahvuslikest huvidest, mis on nii mõneski Euroopa riigis võtnud äärmusliku vormi ja väljenduvad natsionalistlike rühmituste võidukäigus, mis seab ohtu teistest rahvustest inimeste elu ja heaolu. „Me peame üksteisele meelde tuletama, kui hea on ühinenud ja avatud Euroopa meie jaoks," on Hans Guderian veendunud. Tema sõnul ei saa enam eeldada, et kogudused väärtustavad osadust teiste maade ja teistest rahvustest kogudustega. Pärast Teist maailmasõda oli Saksa kantsleri Konrad Adenaueri (1876-1967) ja Prantsusmaa presidendi Charles de Gaulle (1890-1970) südameasjaks sõjaaja vaenlaste lepitamine. Sellel ajal innustus kogudustevaheline koostöö nendes riikides ning mitmete ühiste projektide kaudu avardus koguduseliikmete nägemus Jumala riigist. Sõjajärgselt rajati ka Euroopa Baptistiföderatsioon, mis ühendas sõja ajal vaenujalal olnud riikide kogudusi ning selle kaudu levitas ja kehastas Jumala riigi sõnumit lepitusest ja osadusest. Pärast raudeesriide langemist 1989. aastal olid nii „läänekad" kui „idakad" väga innukad kasutama saabunud vabadust ja üksteist külastama, sõprussuhteid rajama ja üksteist tundma õppima. Üle Euroopa tekkis palju sõpruskogudusi, kelle ühise töö tulemusena rikastusid väga paljude inimeste elud. Täna, 20 aastat hiljem, on see entusiasm ja teadlikkus taandumas. Poliitiliselt ühinenud ja avatud Euroopas on taas pead tõstmas individualism ja rahvusäärmuslikud ideed. Samuti kipub kaduma osadus eri riikide koguduste vahel.

„Rahu, lepitus, osadus – need on olulised väärtused, mille poole me peame jätkuvalt püüdlema ka täna," väidab Hans Guderian. Neid tuleb välja elada eelkõige erinevate koguduste tasandil ega tohi jätta ainult riigiametnike läbirääkimiste teemadeks. Hans Guderian soovitab luua ja arendada olemasolevatest veel tugevamaid sõprussidemeid kohtumiste, jumalateenistuste, puhkelaagrite ja teiste ühisprojektide kaudu. Ainult nii võib üksteist paremini tundma õppida ja ühiste jõududega ühiskonnas osadust ja üksteisemõistmist väärtustada. Ainult nii võib osa saada Jumala loodud rikkustest, millele igal maal ja rahval on lisada oma killuke. Rahvusvahelised kohtumised aitavad mõista, mida Jumal on tegemas teistes maades ja selle läbi avardada ka iseenda arusaamist Jumala riigist ja selle olemusest. „Me ei tohi jätta Euroopat ainult poliitikutele," ütleb Hans Guderian, kes näeb EBFi ühe olulise ülesandena EBFi liikmesliitude omavahelise suhtlemise ja koostöö edendamist.

Kaladest, plastjäätmetest ja Jumala rahvast

09/2011 Helle Liht

Kuidas ma kala kallistasin

Looduse vastu hakkasin rohkem huvi tundma siis, kui oma Keskonnaministeeriumis töötava sõbranna õhutusel kandideerisin ühe looduskaitsealase projekti administraatoriks. Uus amet viis mind ekspertide seltsis metsadesse, rabadesse ja niitudele, mille olemasolust ei olnud mul siiani aimugi. Erinevate mõõtmiste, monitooringute ja hindmiste käigus hakkasid metsad, rohumaad, jõed ja järved korraga hingama. Ühtäkki märkasin enda ümber elu, mida ma ei olnud siiani tähele pannud ega ka hoolinud.

Üks väljasõit viis meid Pedja jõele kalu märgistama, et uurida nende kudemisharjumusi ja rändeid. Minu ülesandeks oli kala tugevasti kahe käega oma rinna vastas hoida, sel ajal kui kolleeg talle märgistuse uime torkas. Mõned kalad olid tunduvalt suuremad kui need, mida linnainimesed poeletilt kaalu järgi jupikaupa kaasa ostavad, ja lisaks sellele hiigla libedad. Pidin kogu oma osavuse appi võtma, et kala 'kallistada', kuni kogu protseduur lõpule jõudis. Kala oma rinna vastu pigistades püüdsin seda teha võimalikult hellasti, et talle mitte haiget teha. Korraga tajusin, et see kala oli minu jaoks oluline. Teda tagasi vette visates soovisin talle head teed ja lootsin, et ta jõuab turvaliselt oma kudemispaika.

Kõik suhted on olulised

Töö looduskaitseprojektidega muutis oluliselt minu elu-nägemist. Olin suhteid kogu aeg tähtsaks pidanud, aga nüüd tajusin, et oluliste suhete võrgustik on tunduvalt laiem. Avastasin, et lisaks suhtele Jumala ja kaasinimestega ei saa mööda minna loodusest. Tajusin, et oskus näha, kuulata ja tõlgendada looduse rütme aitab mõtestada meie endi olemist, meie suhet Jumalaga ja meie kohta tema loodud maailmas.

Avastasin ka seda, et elu-hoidva suhte asemel võib meie suhe loodusega olla elu-hukutav. See oli minu elus periood, kui hakkasin tähele panema lugusid tööstuse arendamisele lõivu maksvast loodusest – keskkonnareostusest, looduslike elupaikade hävimisest, osoonikihi hõrenemisest.

Aga miks alles siis, kui olin oma jope rinnaesise kalasoomustega ligaseks teinud? Kristlasena ja baptistikoguduse liikmena ei kuulunud loodushoiu temaatika minu jaoks oluliste asjade nimekirja. Vabakogudusliku õpetuse rõhuasetus on mitmel põhjusel olnud suhete korrashoidmisel Jumala ja kaasinimesega ning hingede võitmisel Kristusele. Ei minu sekulaarne ega ka kristlik haridus olnud mind õpetanud nägema kogu elu terviklikkust. Ma ei kuulnud, näinud ega hoolitsenud sellest, mis ei väljendanud end inimkeeles ja jäi väljapoole inimühiskonda. Uskusin, et Jumala lunastusplaani ainuke eesmärk on inimene ja võib-olla isegi mitte kogu inimene, vaid ainult tema hing.

Ma pidin 'kala kallistama', et mu silmad hakkaksid avanema Jumala tegudele Looja, Alalhoidja ja Lunastajana. Ma pidin oma jope ja käed ära määrima, et õppida midagi ühe kala elust, tema pikast teekonnast oma kudemispaika ja inimese seatud takistustest, millest keskkonnareostus on suurim. Ma pidin välja astuma müüride vahelt, mis liigitasid asjad igaviku vaatepunktist lähtudes olulisteks ja mitteolulisteks, et õppida tundma kogu universumi Jumalat.

Plastjäätmete küüsis

Paraku on inimese elu-hukutav käitumine saavutanud väga ulatuslikud mõõtmed. Tajusin seda erilise selgusega oma möödunud-suvisel reisil Havai saartele.

Kui ma Honolulus lennukilt maha astusin, tundus, nagu oleksin jõudnud maailma lõppu. Mitmeid tunde oli lennuki aknast alla vaadates näha ainult vett. Lõpuks hakkas paistma kild kuiva maad. Havai koosneb sadadest saartest, mille kogupindala on veidi suurem kui pool Eestit. 1,3 miljonit inimest elavad peamiselt kaheksal saarel.

Lennuki pardal tuli kõigil reisijatel täita küsimustik, mis puudutas peamiselt keskkonnateemat, nt – kas te olete kaasa toonud taimi? Kas te olete kaasa toonud loomi? Kas te olete kaasa toonud baktereid? Selgus, et havailased on looduskaitse küsimustes väga ranged. Võõrliikide sissetoomise korral oleks need konfiskeeritud ja hävitatud, sest nii pisikese maalapi peal keset tohutut ookeani ei saa riskida sellega, et võõrliigid lämmatavad kohaliku fauna ja floora ning rikuvad kogu saarestiku ökoloogilise tasakaalu. Havailased on ka väga agarad kasutama päikeseenergiat ja valmistama igapäevatarbeid taaskasutatud materjalidest. Paljude WC-de tehnoloogia on nad viinud tasemele, kus puhtuse saavutamiseks pole kallist vett vajagi.

Kuigi havailased ise on väga keskkonnasäästlikud ja loodushoidlikud, pole nad kaitstud väljast tulevate ohtude eest. Peamine neist on Vaikse ookeani reostus. Saarestiku ümber hulbib tuhandete meremiilide kaupa Kalifornia rannikust kuni peaaegu Jaapanini plastmassi-supp, mida hoiavad koos veealused hoovused. Okeanograaf Charles Moore hindab piirkonnas ringi ujuva rämpsu koguhulgaks sada miljonit tonni ja selle pindala on kaks korda suurem kui USA. Seal leidub kõike – jalgpalle, lego-klotse ja kilekotte igast maailmajaost ning ilmselt ei puudu ka asjad, millel eestikeelne tekst.

See, viimase 50-60 aasta jooksul korjunud plast-supp, ei ole sugugi ainult esteetiline probleem, mis rikub randade kuldset liiva ja vaadet merele. ÜRO keskkonnaprogrammi andmetel hukkub igal aastal plastjäätmete tõttu rohkem kui miljon merelindu ja üle saja tuhande mereimetaja. Prügi ekslikult toiduks pidanud ja surnud merelindude seedekulglast on leitud süstlaid, tulemasinaid ja hambaharju. Lisaks kujutab see ohtu ka inimeste tervisele – kemikaale endasse imenud plastmass satub mereloomade organismi ja lõpuks inimese toidulauale.

Meie peremehetsemine selle sõna nii kurvas ja kurjas tähenduses on võtnud meie tillukesel planeedil tohutud mõõtmed. Maa tervikliku ökosüsteemi tõttu on meie elud siin Eestis ja teisel pool maakera Havai saartel, Aafrikas ja Indias tihedalt seotud isegi siis, kui me seda igapäevaselt ei näe ega taju. Meie vildakad tarbimisharjumused – ikka rohkem ja odavamalt! – mõjutavad nii loodus- kui inimressursside kasutamist kogu maailmas. Inimesed, ja väga sageli lapsed, on tööjõuna orjastatud odavat laiatarbekaupa tootvates vabrikutes; mereandide drastiline ülepüük on välja kurnanud kalavarud ja teinud lõpu mitmetele liikidele. Loetelu võiks jätkata veel pikalt.

Loodushoid – kas ainult entusiastidele?

Aga kas saame end pidada elu Alalhoidja ja Lunastaja kaastöölisteks, kui paljud meie toimetused võiks lahterdada pigem elu-hukutavate kilda?

Keskkonnauudised on meie igapäevaelu loomulik osa – metsatulekahjud, põuad, üleujutused, veekogude reostus, kalavarude ülepüük, metsade ulatuslikud ebaseaduslikud lageraided jne. Ja ega kristlikud ringkonnadki enam loodushoiu küsimustest suure ringiga mööda käi. Tasapisi on erinevad konfessioonid nii Euroopas kui mujal maailmas hakanud välja töötama nn hea majapidaja programme, mis pakuvad ideid loodushoiule keskenduvate jumalateenistuste läbiviimiseks, piiblitundideks ja praktiliseks tegevuseks. Ometi jääb mulje, et kõik need kenad algatused on mõeldud entusiastidele, kellel on piisavalt aega prügi sorteerida ja auto asemel jalgrattaga sõita või piisavalt rahalisi vahendeid, et tarbida kallimat rohelist energiat ning ökoloogiliselt toodetud kaupu. Aga kas tähelepanelik ja elu-hoidev suhtumine loodusesse on tõesti vaid meie isikliku valiku ja stiili küsimus?

Vana Testamendi jutustus veeuputusest, Noa laevast ning veeuputuse-järgsest lepingust kannab rahvapäraselt Noa lepingu nime. Tähelepanelik lugeja leiab seal, et Jumal ei teinud lepingut mitte ainult Noa ja tema perega, vaid „iga elava hingega, kes teie juures on: lindudega, kariloomadega ja kõigi metsloomadega, kes teie juures on, kõigiga, kes laevast välja tulid, kõigi maa loomadega" (1Ms 9:10). Vana Testament kirjeldab taevaid, mis jutustavad Jumala aust ja kiitlevad tema kätetööst, sipelgaid, kes jagavad õpetusi inimestele, värskeid allikaid, mis pakuvad karastavat vett nii loomadele kui inimestele. Uus Testament annab edasi Apostel Pauluse nägemuse, et kogu loodu ägab ja ootab Jumala laste ilmsikssaamist ning vabastust kaduvuse orjusest (Rm 8:19-22). Inglise baptisti teoloog Paul S. Fiddes argumenteerib, et need poeetilised pildid tunnistavad looduse võimest ja ülesandest vastata Jumala kui oma Looja eesmärgile. Inimesel on valik, aga looduse vastus sõltub suuresti sellest, millise vastuse annab inimene.

Siinkohal on sobiv tsiteerida Osvald Tärki, kes juba 1980ndatel kommenteeris Pauluse Rooma kirja teksti nõnda: „Paulus tahtis näidata, kuivõrd inimese elu on seotud loodusega. Jumala sõna käsib inimesel näha looduse kannatamises enda süüd. Inimese langemine mõjutas loodust. Paulusele on loodus nagu suur rippuv ahel, mille esimeseks lüliks on inimene. Esimese lüli murdudes varises kokku terve ahel. ... Kuid Paulus näeb veel midagi – loodus pääseb koos inimesega kord "kaduvuse orjusest" (s21). Nii elusa kui eluta looduse eksistents pole mõttetu. Keegi ei saa öelda, et looduse olukord oleks praegu parimas vormis. Et looduse olukorda parandada, on vaja kaevata, ehitada, künda ja külvata. Kõik see viitab suurele tulevikule, kus iga asi leiab oma koha ja otstarbe."

Inimeste seotus üksteisega üle kogu maailma on globaalse majanduse ja tervikliku ökosüsteemi kaudu siiski ainult üks osa meie vastutusest. Kuid samaväärne on meie vastutus Jumala ees, sest me elame tema maailmas ja tema loodu keskel ning oleme kõik koos kutsutud täitma tema eesmärki. Vaikse ookeani plast-suppi 'uppuvad' kalad ja teised mereelukad on ju ainult üks näide sellest, kuidas Jumalast seatud looduse eesmärk jääb inimese elu-hukutava tegevuse tõttu täitmata.

Ameerika protestantlik teoloog Douglas J. Hall kirjeldab Jumala, inimese ja looduse vahelist seost ning räägib vältimatust kolmekordsest suhtestumisest, milles ei ole võimalik alahinnata ühtegi suhet, ilma, et see mõjutaks teisi. Ta väidab, et judeo-kristlikku ontoloogiat saabki mõista vaid 'koos-olemise' võtmes, sest meie enese-mõistmine areneb ja liigub täielikkuse suunas ainult suhetes teiste inimeste, looduse ja Jumalaga. 'Koos-olemise' mõte aga omandab tähenduse Jumala enda olemuse – armastuse – kaudu, kui ta kirjeldab ennast kui Immaanuel – Jumal on meiega.

Selles kolmekordses suhete võrgustikus on Jumala rahvas kutsutud kehastama Jumala enda suhet oma looduga. 'Koos-olemine' kaasinimeste ja ülejäänud looduga toimub küll erinevates vormides, aga nende suhete viimne eesmärk on väljendada Jumala armastust kogu loodu vastu. J.Hulli seisukoht on, et selle vältimatu seotuse tõttu nii Looja kui tema looduga ei ole võimalik olla armastavas suhtes Jumalaga ja samaaegselt olla hoolimatu teiste inimeste ja ülejäänud loodu suhtes. Olen temaga samas paadis.

.

Talkshow kõigutas teadusesse uskujate optimismi

11/2011 Carmen Karabelnik

Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühendus ja Agape Eesti korraldasid 20. oktoobril Tartus tudengite sügispäevade raames talkshow: Teadlased diskuteerivad: „Raskesti uuritavad alad". Ürituse motoks oli kuulsa füüsiku Alberti Einsteini mõte: Teadus ilma religioonita on lombakas, religioon ilma teaduseta on pime.

Noored teadlased, kes sel teemal oma mõtteid Tartu ülikooli raamatukogu kohviku õdusas õhkkonnas jagasid, olid kõik EEÜÜ vilistlased. Marko Kääramehe erialaks on arvutiteadus, Annika Kilgi uurib eesti kirjakeele kujunemist erinevates piiblitõlgetes, metsanduse haridusega Raul Rosenvaldi doktoritöö uurimisobjektiks oli säilikpuude roll.

Mis ühendab usku ja teadust? Üks talkshow külalistest vastas sellele nõnda: mõlemad tunnevad huvi nähtamatu vastu; piirkondade vastu, mis on veel läbi uurimata, asjade vastu, mida pole veel kogetud. 17 teadlased v6itlevad

Talkshow läbiva mõttena jäi kõlama, et on küll võimalik olla korraga nii tõsiseltvõetav kristlane kui ka tõsiseltvõetav teadusetegija. Usk ja teadus ei olnud kõnelejate elus mingid eraldiseisvad ja teineteist segavad üksused. Vastupidi: usk aitab mõtestada teadustööd, suunates ausalt küsima, miks teadlane üht või teist asja uurib (kas ainult seepärast, et vastavat teemat rahastatakse või on sel enamat tähendust). Teaduslik mõtlemine aitab esitada kriitilisi küsimusi usu sisu ja traditsioonide kohta – kas kõik, mida usutakse, on piibellik või on mõnel puhul tegemist inimlike arvamustega.

Esimese poole koha pealt tunnistas Annika, et tal on olnud teinekord tunne, kas ikka igavikulisest perspektiivist on keele ajaloo uurimisel mõtet – selle uurimata jätmisel keegi nälga ei jää ja päästet see kellelegi ei too. Oma siseheitlusele leidis ta lahenduse mõttes, et suure osa inimese heaolust moodustab tema identiteet ja eesti rahva identiteedi jaoks on tähtis roll eesti keelel. Seega toetab eesti keele ajaloo uurimine eestlaste identiteeti.

Kuidas teaduslik mõtlemine on aidanud kriitiliselt oma usku reflekteerida, selle näiteks tõi Raul evolutsiooniteooria ümber käivad vaidlused ja küsis, kas kristlasel on tegelikult mõtet panustada oma energiat evolutsiooniteooria ümberlükkamisele – kui ka evolutsiooniteooria kummutatud saaks, kas see veenaks inimesi uskuma? Ta ei pidanud õigeks, et nii mõnigi kord võidakse teaduse sildi all oma usulisi veendumusi peale suruda. Nii kristlastele kui mittekristlastele on vaja enam oskust iseennast ja oma uskumusi kõrvalt vaadata.

Marko puudutas kaoseteooria teemat ja rääkis elementaarosakeste uurimise võimatusest (nende uurimine muudab nende käitumist). Kokkuvõttes kõigutati teadusesse uskujate optimismi, nagu suudaks teadlased kunagi kõik välja uurida ja et arvuti abil annab kõike modelleerida ja ette ennustada. Kui panna pliiats tera peale püsti seisma, on võimatu ette ennustada, kummale poole ta kukub. Võib vaid ise edasi mõtelda, kui palju asju võivad selliselt inimlikult ennustamatul moel nö „pliiatsitera peal" ühele või teisele poole kalduda.

Lisaks sellele, kuidas noored kristlastest teadlased oma elus usku ja teadust näevad, said kuulajad teada ka palju põnevat nende uurimisaladest. Vaid üks näide: Annika rääkis, et Lõuna-Eesti on meid õpetanud eitama nii, nagu me seda tänapäeval teeme – Põhja-Eesti keeles oli eitust väljendavaks sõnaks ep, Lõuna-Eesti keeles aga ei.

Kokkuvõtteks ei saanud eitada, et esinenud noored teadlased oskavad mitte ainult enda jaoks oma teadusala lahti mõtestada, vaid ka teistele seda põnevalt ja haaravalt edasi anda.

.

Uskmatuse võidujooks

10/2011  Erki Tamm, EKB Koguduste Liidu peasekretär

Rootslased ise peavad end Euroopa üheks enim ilmalikustunud ühiskonnaks. Eestlased vaidlevad sellele vastu. Toimumas on justkui võistlus kõige uskmatuma rahva väljaselgitamiseks. Seda üllatavamalt mõjuvad vastupidised kogemused.

Nässjö linnakeses septembri lõpus toimunud misjonikonverentsil oli tunda samasugust vaimulikku innukust ja julgust küsida olulisi küsimusi, nagu tajun seda paljudes Eestimaa kogudustes. Kohaliku misjonikoguduse pastori Erling Andersson'i sõnul kaheldi veel viis aastat tagasi vajaduses uusi kogudusi rajada, kuniks vanades kirikutes kohti jätkub. Koguduste kohalolu hinnati enam kirikuhoonete olemasolu ja arvu järgi asumis, nägemata oma võimetust luua uusi suhteid. Täna on kogudus alustanud uue koguduse rajamisega noore pastori Gabriel Blad'i eestvedamisel, kelle alandlikkus ja pühendumine jätsid sügava mulje. Sama tuleb öelda noorte kohta, kes sarnaselt kasvõi mu kodukogudusele Kaljus, on pühendunud ja väga avatud Jumala tööle. Vahva oli näha särasilmseid ja usujulgeid noori juhte, kelle eestvedamisel oli reedeõhtusele üritusele kogunenud üle kolmekümne noore. Peale Tõnis Roosimaa sõnumit avasid mitmed oma südamed eestpalves Jumalale.

Naaberlinna Eksjö sootuks ajaloolisemas keskkonnas tegutseva misjonikoguduse juhatuse esimehe, Martin Rejleri sõnul ei välista nad ühtki toimivat meetodit ega kanalit jõudmaks evangeeliumiga kodulinna inimesteni. Kohalike koguduste koostöös on moodustatud nii kooli-kui haiglakaplanaadi fond. Sellest tasutakse pastoritele töö eest, mida nad teevad kogudusetööle lisaks kohalikus maakonnahaiglas ja koolis. Eriti viimastes on osutunud erakordselt populaarseks iga-aastased Piiblit tutvustavad „kiirkursused", kus mõne tunni vältel koolipäevas esitatakse elavalt Pühakirja olulisemaid lugusid. Kuna ka Eksjö on ühinenud Smålandi maakonna üheksat kogudust hõlmava Sillaehituse projektiga, koguvad nad kaks korda aastas linnaelanikelt riideid ja jalanõusid. Nendel päevadel tekivad kiriku ukse taha pikad järjekorrad inimestest, kes soovivad müüa ja ära anda väga erinevat kaupa. Nõnda saavad ka kirikuga mitteseotud inimesed osaleda kohaliku koguduse kaudu misjonitöös, mille üks sillaots puudutab Eestimaa inimeste vajadusi.

Kõrvalt on keeruline hinnata teise maa ja kultuuri sees toimuvate arengute tagamaid ja seoseid. Saab vaadelda ja püüda mõista. Kuid Rootsi „piiblivööks" peetavas piirkonnas on tunnetatav koguduste igatsus ja pühendumine, et jõuda Kristuse evangeeliumiga nii usuleigete kaasmaalaste, kui ka usuvõõraste eestlasteni.

TEKSTIKAST:

Toimumas on justkui võistlus kõige uskmatuma rahva väljaselgitamiseks.

23_lea_erki_tonis Foto Hans Olsson. Tõlk Lea Vaher ning pastorid Erki Tamm ja Tõnis Roosimaa enne konverentsipäeva Nässjö misjonikiriku ees.

23_erling_gabriel Foto Hans Olsson. Nässjö misjonikoguduse pastor Erling Andersson intervjueeris koguduserajajat, pioneerpastor Gabriel Blad'i.

.