Jaanuar 2022
Helina Voogne, KUSi haridustehnoloog

Selle talve elektrihindade ja taevasse kerkinud kulude valguses võivad sõnad „rohepööre“ ja „loodushoid“ paljudel „harja punaseks“ ajada. Siiski, vähesed vaidlevad vastu asjaolule, et peaksime hoolt kandma oma elukeskkonna eest, tundma muret ja ette võtma midagi reostuse, metsade liigse mahavõtmise ja muu sellise vastu. Samas, kas see ikkagi on probleem, millega kristlased peaksid tegelema? Lühike vastus on jah, sest piibelliku maailmavaate kohaselt lõi Jumal mitte ainult inimese, vaid kogu ökosüsteemi ja jättis selle inimese hooldada. Ükskõik, mida keegi mõtleb maailma saatusest lõpuaegadel, on meil juba loomisloost tulenev kohustus Jumala loominguga ringi käia nii, et selles väljendub meie armastus Jumala ja ligimese vastu.
Lisaks ei ole looduhoid lihtsalt „maine“ või sekulaarne probleem (kui üldse nõnda võib asju lahterdada). Seda väljendab järgnev tsitaat:

Arvasin kunagi, et kõige suuremad globaalsed keskkonnaprobleemid on elurikkuse vähenemine, ökosüsteemide kokkukukkumine ja kliimamuutused. Arvutasin, et 30 aastat head teadust võiks need probleemid lahendada. Aga mul ei olnud õigus. Kõige suuremad keskkonnaprobleemid on isekus, ahnus ja apaatia ning nendega tegelemiseks vajame vaimset ja kultuurilist muutust. Ja meie, teadlased, ei oska seda. (Gus Speth, õigusteaduse professor)

September 2021 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees

Taas lähenevad valimised. Tõsi küll, kohalikud.
Peame meiegi meelde tuletama prohvet Jeremija sõnu: „Ja taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli!“ (Jr 29:7).
Päev-päevalt satume järjest rohkem poliitikute huviorbiiti. Ühest küljest kuulutame kristlastena Jumala ja ligimesearmastust. Samas saame väga hästi aru, et ligimesearmastus saab olla alati vaid konkreetne. Selle teostamine toimub ju konkreetses kogukonnas. Väga hästi näeme seda Jeesuse poolt jutustatud halastaja samaarlase tähendamissõnas. (Lk 10)

Jumala armastus ja ligimese armastus kuuluvad kokku ja ligimesearmastus on alati konkreetne.

Seda kristlikku põhihoiakut polegi nii lihtne poliitilisse keelde tõlkida ja seejärel ka konkreetseid valikuid langetada. Kuid just nendes väljendub meie vaimulaad ühiskonnas. Kristlaste ja kodanikena oleme maksumaksjad. Meiegi maksudest moodustub nii omavalitsuse kui riigi tulubaas. On loomulik, et meilgi on õigus ja kohustus selle raha jagamisel kaasa rääkida. Niisiis peaksime taotlema siingi õiglust ja ausust, et heaolu oleks kogu linna ühisvara.

August 2021 
Erki Tamm, EKB Liidu president

Eesti taasiseseisvumise ajal õppisin Usuteadusliku Seminari teisel kursusel. Olin 23 – noored mehed selles eas päevikut ei pea. Elu on liiga kiire ja põnev ülestähenduste tegemiseks. 1990. aastal sain Kärdla koguduselt ettepaneku tulla pastoriks. Abikaasa Riinat, kellega ülemeretee kahe aasta pärast ette võtsime, kohtasin alles 1991. aasta sügisel.
Eelnenud laulvast revolutsioonist lugesin lehtedest, mis mulle sõjaväkke Kaliningradi saadeti. Kuna enamus orkestrikaaslastest olid baltimaade poisid, vaidlesime üleajateenijatega iseseisvaks saamise perspektiivi(tuse) üle. Nemad arvasid, et kui see juhtubki, tuleme mõne aja pärast paluma end Nõukogude Liitu tagasi võtta. Nii väike ja maavaravaene maa ei saa olla iseseisev.

Neile sõnadele oli tõmmatud laineline punane joon alla ja lisatud kommentaar – stiiliviga.

August 2021 
Peeter Võsu, Oleviste kogudus

Läbi 30 aasta on kõlanud erinevaid seisukohti Eesti iseseisvuse taastamise kohta. Mõne arvates oli meil lihtsalt õnne. On ka pakutud, et olime piisavalt nutikad või et keskvõimul ei jäänud muud üle, kui meie vabadusetaotlusega nõustuda. On öeldud ka, et see oli ime. Üksikud on lisanud: „Jumala ime.“

Puudus manuaal „Kuidas Nõukogude Liidust lahkuda“.

On ilmselge, et jõuga ei oleks me midagi ära teinud. Meil polnud relvastust ega armeed. Polnud ka pretsedenti, mida iseseisvumise saavutamiseks järgida. Nõukogude Liidust ei olnud ju ükski riik lahkunud. Kõik varasemad katsetused seda teha olid läbi kukkunud. Puudus manuaal „Kuidas Nõukogude Liidust lahkuda“.
Meediasse on nendest aegadest jõudnud nii rahvuslike kui toonaste riigijuhtide ausaid tunnistusi, et vabaduse suunas liikumine oli hästi edenenud, kuid puudus selgus, kuidas astuda reaalne samm, et ka soovitud tulemuseni jõuda. Vaatamata sündmuste ootamatule arengule, mis tõi Moskvas võimule Jeltsini, oleks ka tema võinud okupeeritud alade vabanemisele vastu seista. See oleks meie oma riigi lootused kustutanud. Ka rahvusvaheline üldsus ei kiirustanud meie iseseisvust tunnustama enne, kui Venemaa seda tegi.
Oleme väikese rahvana oma iseseisvuse saanud kingitusena, mille eest võlgneme tänu Jumalale. Loomulikult oli kogu selles loos terve hulk erinevate rollidega inimesi, kes tegid ära palju, et need püüdlused realiseeruks. Vaatamata kõigele oli see ime, mille eest saame vaid tänada.

August 2021

4. augustil otsustasid Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) kõigi liikmeskirikute ja -liitude juhid esitada vaide Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2021 korralduse nr 270 peale. See korraldus käsitleb meetmeid, mis peaksid tagama COVID-19 viiruse leviku taaskordse laienemise pidurdumise.
EKNi pöördumises toonitatakse, et avalike jumalateenistuste korraldamist ei saa põhiõiguste mõttes taandada kogunemisvabaduse realiseerimisele. „Usuvabaduse sisu ja olemus on spetsiifiline“ ning lisatakse, „õigus osaleda jumalateenistusel soovi korral anonüümselt on põhiõigus. Arusaam, et kogudus võiks hakata inimesi, kes soovivad jumalateenistusele tulla, liigitama erinevate tervisetõendite ja vaktsineerimise alusel, on vastuolus sellega, mis on kiriku ja koguduse olemus ja eesmärk.“ Samuti rõhutatakse, et „kogudused on paikadeks, kust saavad hingelist ja vaimset kindlust, abi ja tuge mitte ainult selle koguduse liikmed, vaid kõik, kes seda soovivad. Kui aga tekitatakse inimestes tunne, et kirikusse minnes võidakse hakata kontrollima tema tervisedokumente koos isikusamasusega, võib see tähendada paljude inimeste jaoks ka sellest hingetoest loobumist…“