Võõrad ja majalised
11/2015
Jael Puusaag, misjonär Bosnias
„Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale, sest nad olid väsitatud ja vaevatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast” (Mt 9:36).
Novembri algul olime oma rühmaga Serbia/Horvaatia piiril põgenikke aitamas. Igal ööpäeval voolas sealt läbi ligi 7000 pagulast! Uudistes näeme sageli ainult rahvamasse ja suuri numbreid, aga tegelikult on oma lugu igal inimesel. Järgnevalt mõned pildid sealsest reaalsusest.
Esimene päev, kell 16. Meie esimene vahetus algas. Kuulsime, et hommikust alates oli läbi käinud 4000 inimest, aga päeva lõpuks oodatakse veel 5000. Horvaatias on riigipüha ja bussid ei liigu, aga Serbia bussid toovad aina uusi gruppe. Inimesed pannakse maha orus, sealt on piiripunkti üle kilomeetri mäkketõusvat teed. Paljud emad tulevad imikutega, teised kannavad süles palavikus lapsi. Rasedad naised on üles jõudes peaaegu minestamas, aga istuda saab ainult tee peal, tungleva rahvamassi keskel. Tunneme end nii abitutena: mida suudame meie nende heaks teha?