11/2015
Jael Puusaag, misjonär Bosnias

„Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale, sest nad olid väsitatud ja vaevatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast” (Mt 9:36).

Novembri algul olime oma rühmaga Serbia/Horvaatia piiril põgenikke aitamas. Igal ööpäeval voolas sealt läbi ligi 7000 pagulast! Uudistes näeme sageli ainult rahvamasse ja suuri numbreid, aga tegelikult on oma lugu igal inimesel. Järgnevalt mõned pildid sealsest reaalsusest.

Esimene päev, kell 16. Meie esimene vahetus algas. Kuulsime, et hommikust alates oli läbi käinud 4000 inimest, aga päeva lõpuks oodatakse veel 5000. Horvaatias on riigipüha ja bussid ei liigu, aga Serbia bussid toovad aina uusi gruppe. Inimesed pannakse maha orus, sealt on piiripunkti üle kilomeetri mäkketõusvat teed. Paljud emad tulevad imikutega, teised kannavad süles palavikus lapsi. Rasedad naised on üles jõudes peaaegu minestamas, aga istuda saab ainult tee peal, tungleva rahvamassi keskel. Tunneme end nii abitutena: mida suudame meie nende heaks teha?

10/2015 

Enn Veevo, Palade priikogudus

Oktoobri esimesel nädalal jäid mulle maailma uudistes silma kaks lugu kristlaste vastu suunatud vägivallast maailmas. 2. oktoobril šokeeris maailma koolitulistamine Umpqua kolledžis väikeses Roseburgi linnas USA Oregoni osariigis. Tulistajaks oli samas koolis õppiv 26-aastane noormees. Ellujäänud tunnistavad, et vähemalt osaliselt valis tulistaja oma ohvreid nimelt klassis olnud kristlaste hulgast. Tunnistajate sõnul küsis ta kaasõpilaste käest, kas nad on kristlased ja jaatava vastuse korral tappis nad.

Open Doors hindas 2014. aastat moodsa aja kõige kristlastevaenulikumaks, hoiatades samas, et hullem on tulemas.

Teine juhtum on Süüriast. Misjoniorganisatsiooni Christian Aid Mission teatel vangistasid ISIS-e terroristid augustis Aleppo lähedal 11 kohaliku päritoluga misjonäri ja ühe töötaja 12-aastase poja, kes olid keeldunud piirkonnast lahkumast ja olid jätkanud tööd, millele Jumal oli neid kutsunud.

06/2015 
Helle Liht, EBF asepeasekretär

Kas nad leiavad koha, kus komps maha ja pea padjale panna?

Põgenike teema on paari viimase aasta ja eriti selle kevade ühiskondlike arengute taustal saanud aktuaalsemaks kui kunagi varem. See on valus teema.
Valus sellele, kes on sunnitud või otsustanud põgeneda kas sõja, tagakiusu või katastroofi tagajärgede eest. Ei ole kerge maha jätta oma kodu, isegi kui see on puruks pommitatud, sest kodu ei ole ju ainult maja, milles elatakse. Kodu on juured, mälestused ja lootused, pere ja naabrid. Suurel osal põgenikel ei ole aga valikut, sest väga sageli on põgenemine ainus võimalus ellu jääda. Nad võtavad suure riski, sageli oma perede ja laste nimel, ning astuvad sõna otseses mõttes tundmatusse. Vähesed pambud turjal ja lapsed käe otsas. Hirmul. Nii nagu paljud eestlased teise maailmasõja ajal. Kas nad võetakse vastu? Kas nad leiavad koha, kus komps maha ja pea padjale panna?

06/2015 
Daire Tiigivee, Valduste OÜ administratiivjuht

Meile kõigile meeldib, kui meid sünnipäeval meeles peetakse – väikselt või suurelt, see polegi nii oluline ‒ kindlasti igatseme tähelepanu ja meelespidamist. Püüdkem aga end samastada lapsega, kes avab sünnipäeva hommikul silmad ja mõistab kurvastades, et eelmisel õhtul magama minnes soovitud sünnipäevasoov ei olegi täitunud.

Lapsi, kelle sünnipäevi ei tähistata, on Eestis palju. Tahame Sõbralt Sõbrale meeskonna, heade partnerite ja vabatahtlike abiga korraldada meeldejääva peo just neile, kelle sünnipäev jääb peamiselt majanduslikel põhjustel sõprade seltsis tähistamata. Selleks et sünnipäev oleks mälestusväärne, kutsume sünnipäevaseltskonna näiteks Tartu Loodusmajja, mõnda toredasse muuseumi, seiklusparki või mängumaale, kus lapsi ootavad kringel ja vahvad tegevused. Põnevaid ja harivaid kohti sünnipäeva pidamiseks on üle Eesti palju.

05/2015 

Daire Tiigivee, Valduste OÜ administratiivjuht

Sõbralt Sõbrale meeskonna soov on olnud kaasa teenida kogukondlikult neis piirkondades, kus asuvad meie kauplused. Ent seni on teenimisvõimalused avanenud pigem pärast poe avamist. Seekord juhtis Jumal meie samme teistpidi. Esmalt tekkisid kontaktid Narva-Jõesuu kogudusega, kes Narva sotsiaalmajas ennastohverdavalt puudust kannatavate lastega tegelevad. Remontisime ja kaasajastasime seal ühe tegevustoa. Ja siis avasime kaupluse.

Esimesest päevast peale on Jumal meid hoidnud, juhtinud ja kinnitanud. Narva minek oli meie jaoks suurem ususamm kui teiste poodide tegemine, aga kogu ettevalmistus kujunes üle ootuste meeldivaks. Oleme tänulikud ka selle eest, et saame pakkuda tööd seitsmele inimesele, kellest enamus on noored emad ning olid enne meile tööleasumist töötud.

Usume ja loodame, et olles nüüd Narvas kohal, saame veelgi aktiivsemalt seal piirkonnas sotsiaalsete valupunktide leevendamisel kaasa aidata. Näiteks on juba sel suvel sama sotsiaalmaja lapsed „Hoolime koos" lastelaagrisse tulemas.
Tere tulemast Narva!