Teaduspreemia Tarmo Uustalule

02/2015 
Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja

Vabariigi Valitsuse 12. veebruari istungil määrati riigi teaduspreemia täppisteaduste alal
Tarmo Uustalule.

Tarmo, sinu teadustöid hinnati viimase nelja aasta perspektiivis ja leiti need parimad olevat. Milles seisneb sinu teemade olulisus ja aktuaalsus?

Ma olen loonud uut matemaatikat (loogikat ja algebrat) ja kasutanud tuntut programmeerimiskeelte ja neid toetavate programmeerija tööriistade täiustamiseks. Sihiks on, et eksimist koodis oluliselt raskendada või see sootuks võimatuks muuta. Üks kõige kiiremini
arenevaid tehnoloogiaid siin on funktsionaalprogrammeerimine, sh eriti selle eesliin, nn sõltuvate tüüpidega programmeerimine.

Sa tegutsed valdkonnas, mis on eriti rahvusvaheline. Milline on eesti teadlaste positsioon maailmas neis teemades?

Loe edasi: Teaduspreemia Tarmo Uustalule

Islam ja sallivus

02/2015 
Aarand Roos, Tallinna Kalju kogudus

Oli kord mees nimega Nasreddin Hodža, kelle nime võib ka kirjutada pisut teisiti, kuid araabia keeles ikkagi Nasr-el-Din, mis tähendab usuabistajat. Ta elas XIII, XIV või XV sajandil ja on maetud (kui ta nüüd üldse oli olnud elus inimene ja mitte ainult legend) praeguse Türgi väikelinnas Aksehir'is. Lähis-Idas on ta tänini populaarne kuju, olles ajalukku läinud suure humoristina (vastupidi prantsuse pilkeajakirjale heatahtliku humoristina), elukutselt aga islamiusu kuulutaja, kes jagas kord rahvale elutarkusi, kord lollitas neid ega häbenenud ka iseennast naerualuseks teha.

Tolerantne väärtustab mitte seda, mis inimesi lahutab, vaid seda, mis neid ühendab.

 No-nii, ühel reedesel päeval (mis on muhameedlastel pühapäevaks) läinud Nasreddin Hodža pühakoja kantslisse rahvale jutlust ütlema. Küsinud kõigepealt, kas rahvas teab, millest ta mõtleb kõnelda. Ei, sellest polnud kogunejatel aimugi. Selle peale pahvatas imaam: – Noh, kui te midagi ei tea, milleks siis teiega vaeva näha?

Järgmine nädal on uus reede ja Hodža asub taas kõnetooli. – Noh, ustavad, kas te ka teate, millest mõtlen rääkida? Seekord saab ta jaatava vastuse. Selle peale kostab Hodža: – Noh, kui te juba teate, pole mul mõtet aega viita. Ja lähebki ära.

Loe edasi: Islam ja sallivus

Teostades Jumala unistusi

02/2015 Daire Tiigivee, Valduste OÜ administratiivjuht

Kui Sõbralt Sõbrale meeskond ligi kolm aastat tagasi esimest „Hoolime koos" laagrit puudust kannatavate perede lastele planeeris, unistasime, et sellest võiks saada algus millelegi suurele ja jätkusuutlikule. Nüüd, kolm laagrit hiljem, mõistame, et nende laagrite korraldamine ei ole mitte üksnes meie, vaid ka Jumala ‒ kes laagreid on oma õnnistusega saatnud ja juhtinud ‒ unistuste teostumine.

Juba möödunud suvel laagrist lahkudes soovisid vabatahtlikud oma südames lastega taas kohtuda. Loodetavasti juba talvelaagris. Ehkki meie meeskonnal puudus varasem talvelaagri korraldamise kogemus, on kahe aasta jooksul kasvanud soov nende lastega tegeleda tihedamini kui vaid korra suvel. Ehk isegi kõikidel koolivaheaegadel.

Nii astusimegi sammukese unistusele talvelaagrist lähemale ja kutsusime kokku suvel koos olnud lapsed ja vabatahtlikud. Veebruari alguses võttis Nuutsaku laagrikeskus vastu 55 last ja 12 grupijuhti, et koos üks tore talvine nädalavahetus veeta. Seekordne laagriteema oli „Head viljad" ning kolm päeva tegelesime rõõmu, headuse, enesevalitsuse ja kannatlikkuse teemadega.

Loe edasi: Teostades Jumala unistusi

Valimised rahvusvahelistuvas Eestis

02/2015 
Alar Kilp, TÜ politoloog

Ma usun, et valimispäeval on nii Jumala kui inimeste ees õige, valida selline erakond, erakonna kandidaat või üksik-kandidaat, nii nagu endale südames õige tundub. Igaüks meist on oma hääle täieõiguslik omanik. Igaüks meist võiks teha oma demokraatliku häälega just seda, mida ise õigeks peab. Meil on kõik õigused anda oma hääl naabrimehele või -naisele, tuttavale või sugulasele, kelle tõenäosus valituks saada on väike. Me kõik omame valimistel võrdset häält, sõltumata varast, kuulsusest või erinevast tööalasest ametist. Niivõrd võrdsed, kui me oleme valimispäeval valimiskasti juures, ei ole me poliitikas kusagil mujal. Sellepärast tasub kasutada oma kodanikuõigust ja kindlasti valida.

Keda valida, seda ma soovitada ei saa, kuna see ei oleks demokraatlik (demokraatiale on omane, et õigekspeetavaid valikuid on mitu ja see, mis õige, sõltub eelkõige valijast), küll aga saan esitada mõned üldisemad tähelepanekud.

Nii poliitika kui ka ühiskond laiemalt on muutunud rahvusvahelisemaks (vähem rahvuskeskseks).

Viimased küsitlused näitavad, et Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal ja Vabaerakonnal on üsna tõenäolised lootused ületada valimiskünnist. Kui see neil õnnestub, siis on hea, et nad toovad Riigikokku uut mõtlemist ja uut koosseisu. Ehkki on vaid aja küsimus, millal nad muutuvad üheks „vanadest erakondadest", on ajutine Riigikogu koosseisu värskendus kindlasti hea.

Loe edasi: Valimised rahvusvahelistuvas Eestis

Aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda

02/2015 
Ardo Ojasalu, Valduste OÜ nõukogu esimees

Nagu me teame juba seitsme lihava ja seitsme lahja lehma loost (1Ms 41), on majandusele omane tsükliline areng. Joosepist tänaseni on küll palju muutunud, kuid see seaduspärasus on jäänud. 2008. aasta alanud „lahjade lehmade" ajajärku on nimetatud majandusleksikas finantskriisiks. Alguse sai see USA finantsinstrumentide turult ja tekitas raskusi eelkõige rahandussektorile, mis oli oma riske ala- ja varasid ülehinnanud. Enne kriisi oli 2000. aasta algus ja eriti keskpaik olnud periood, kus kõigil läks majanduses väga hästi. Eestis märgistas seda perioodi Eesti liitumine Euroopa Liiduga ning buumiperiood kinnisvarahindades ja ehitustegevuses.

Moodne elukorraldus kultiveerib peresuhteid, kus lapsed enam oma vanaks jäänud vanemaid ei toeta.

Säästude kogumine

Kas ühel hoolikal kristlasel, kes oma kodu hea sulase kombel majandada püüab, on selle majanduse seaduspärasusega midagi peale hakata? Joosep soovitas vaaraol külluseaastatel varuda vilja, et järgnevad rasked aastad üle elada. Tänapäeval soovitavad asjatundjad inimestel säästa, sest moodne elukorraldus kultiveerib peresuhteid, kus lapsed enam oma vanaks jäänud vanemaid ei toeta, selle asemel maksab riik pensioni ja igaüks ise peab koguma endale oma pensionisambad. Lastel on oma elu elada, palk teenida, eluks-oluks kulutada, kodulaenud ja liisingud maksta ning oma lapsed üles kasvatada. Ja ega neid lapsi enam palju ei olegi. Kahe vanema kohta ei tule kahte lastki ja nii on ka keeruline eeldada, et väiksemaarvuline järeltulev põlvkond oma vanemate heaolu tagaks.

Loe edasi: Aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda