Väärtustepõhine majandamine

3/2009 Meelis Kibuspuu, Tartu Kolgata koguduse juhatuse esimees

Meie majandus läbib raskeid aegu. Ka optimistlikumad analüütikud ei julge olukorra paranemist ennustada. Kõigil on vastuolulisi tunded, rida küsimusi ja erinevaid arvamusi. Kui palju see meid puudutab? Kas asi on tõesti nii halb kui kirjeldatakse? Kuidas peaksime käituma ja kas meie käitumine üldse midagi muudab?

Tänane majanduskriis puudutab organisatsioone ja inimesi erinevalt. On neid ettevõtteid, kes on sattunud tõesti raskustesse ega leia väljapääsuteed. Nad on astunud radikaalseid samme ja teinud valusaid koondamisi. Samas on neid, kellele uus olukord võib pakkuda võimalusi (peamiselt odavamate kaupade ja teenuste pakkujad, kes on võimelised paindlikumalt turuolukorrale reageerima). Nii mõnegi ettevõtte jätkusuutlikkus on aga suhtumise ja tahtmise küsimus. Kas oldi valmis möödunud perioodide kasumit tulevikku investeerima või rabas omanik seda vaid endale. Täna selekteeritakse välja need, kelle väärtushinnangud on enamas kui vaid rahas ja kasumis. Need on firmad, kes võtavad vastutust ka ühiskonna ees ja kellele töötajad, koostööpartnerid ning kliendid on enam väärt kui lihtsalt rikastumisvahendid. Kriisiolukorras toimub turupuhastumine, kus enesele orienteeritud ettevõtted peavad kas oma suhtumist muutma või nad lükatakse välja. Sellest võidab kindlasti tarbija. Inflatsioon ongi juba pidurdunud ja kaupade ning teenuste hinnad langevad.

Selline majanduse tsüklilisus on omane turumajandusele. Majandusteoreetik Adam Smith sõnastas juba 18. sajandi lõpul sellise iseregulatsiooni majanduses „nähtamatu käena". Kuigi see loob võimalusi tarbimiskäitumise mõjutamiseks ettevõtete poolt, on turu dikteerijaks eelkõige tarbija. Pakkumine turul sõltub nõudluse suurusest ja nõudluse kujundab tarbijakäitumine. Teine majandusklassik John Maynard Keynes õhutas 30ndate aastate majanduskriisi ajal riiki rohkem majandusse sekkuma, et stimuleerida nõudlust. Täna on ka Eesti riigil vaja pead murda, kuidas sekkuda „nähtamatu käe" suunamisse ja tagada jätkusuutlik majanduskeskkond (ettevõtluse toetamine, ekspordi soodustamine, maksupoliitika, dotatsioonid jms). Nende kahe pealtnäha vastandliku, kuid tegelikult teineteist täiendava majandusteooria vahel tuleb leida sobiv tasakaal. Kusagil ei toimi puhas turumajandus kontrollimatu „nähtamatu käe" kaudu, kuid samas ei soovi me ka Nõukogude Eestis valitsenud majanduspoliitikat.

Kuidas see kõik meid puudutab? Viimastel kuudel on pea 50 000 inimest kaotanud töö. Keegi ei tohiks öelda, et see teda ei puuduta. Ilmselt oleme täna tarbijatena kõik ettevaatlikumad ja tunneme ebakindlust tuleviku osas. Selline hoiak on eluterve, kuid samas tuleks mõistlikku tarbimist jätkata, sest tarbimismahtudest sõltub täna paljude inimeste töö. Nii ei saa päriselt nõustuda üleskutsega minimaalselt tarbida, vaid pigem tuleks õppima mõistlikult tarbima, kaupmeest hoolikamalt valida ja oma vajadusi ning võimalusi adekvaatselt hinnata. Kriis on aeg, mil kõik peavad uute oludega kohanema ja sõnastama enda jaoks kõige olulisemad väärtused.

Leibkonnad, kes on kaotanud töö või osa sissetulekust, peavad eriti hoolikalt oma kulutused läbi mõtlema ja ka raskeid otsuseid langetama. Kui napid sissetulekud võivad kujuneda pikemaajaliseks, peaks kaaluma suuremate kohustuste vähendamist (eluase, autoliising, suvemaja vms). Kindlasti saab edasi lükata vabaaja veetmisega seotud suuri kulusid (puhkusereisid, kontserdid vms meelelahutus). Hoiduma peaks kõikvõimalikest tarbimislaenudest ja veelgi enam lühiajaliste kallite laenude võtmisest teiste laenukohustuste katmiseks. See tekitaks lumepalliefekti ja viiks kiiresti pankrotti.

Ilmselt on neid, kes elasid ka seni oma esmavajaduste rahuldamise piiril. Nüüd võib aga ka nende täitmise muutuda väga raskeks. Sellises olukorras tuleks oma raskusi tunnistada ja häbi tundmata abi otsida. „Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha!" (Õp 3:27) kutsub Piibel meid abivajajaid aitama.

Nii nagu riigi ja ettevõtete, nii on ka iga majapidamise jaoks oluline tagada jätkusuutlikkus. See tähendab, et oma kulud ja kohustused tuleb viia tasemele, kus neid suudetakse katta pikemaajaliselt. See ei pruugi õnnestuda päevapealt ja võib-olla ei olegi kohe vaja teha radikaalseid otsuseid. Paradoksaalsel kombel on jätkusuutlikkuse tagamise oluline eeldus ka oskus, elada üks päev korraga. Liigne muretsemine tuleviku pärast tekitab mõttetuid pingeid.

Majandamine on erinevate väärtuste vahetamise protsess. Igaühel tuleb enda jaoks olulised väärtused paika panna. Avalikkuses leviv hinnang majandusele on minu meelest täna liiga depressiivne. Käesolevas artiklis on esile tulnud mitmeid positiivseid tahke, mille on tinginud tänane majanduskriis. Oluline on säilitada usk ja teadmine, et kõige tähtsamad asjad siin elus ei sõltu rahast ja majandusolukorrast maailmas. Tuleks keskenduda sellele, mis meie elus on täna hästi. Kuni on tervist, hingame värsket õhku suhteliselt rahulikus maailmanurgas, meie kõrval on häid inimesi, võime endid pidada õnnelikeks sõltumata sellest, milline number on meie pangakontol. Elu sõltub suuresti sellest, kuidas sellesse suhtuda. Pühendugem rohkem oma peredele ja veetkem aega oma lähedastega ning hinnakem neid rohkem kui kunagi varem. Kalli puhkusereisi asemel võib ka lihtsalt perega jalutamas käia, lumes sumbata või lastega mürada. Nii ununevad vähemalt mõneks ajaks argimured, väheneb stressitase ja õpime elu hindama hoopis elutervemalt. Taevane Isa kutsub meid pühenduma eelkõige temale ja kaasinimestele ning mitte muretsema vaid majandusprobleemide pärast.

Elu kitsamatel aegadel

1/2009 Terje Roose, turundusjuht

Mõnedki meie seast vajavad alanud aastal jätkuvalt õnnistatud märkamise aega. Õnnelikud võiksid olla need kodud, kus ollakse majanduslangusest seni räsimata. Hirm koondamise, sissetulekute vähenemise ja ülejõu käivate laenumaksete ees on viinud mitmedki eesti leibkonnad ahastusse.

Kokku saab hoida seal, kus on, mida kokku hoida, raisata saab seal, kus on mida raisata.

Kuulsin supikööki külastanud noorest kenast pereemast. Selle pere esimene mure oli korterilaenu maksmine ja muud möödapääsmatud maksud. Toidule enam raha ei jätkunud ja tühi kõht oli peres igapäevane kaaslane. Olen ise suure pere ema ja tean nii tudengite, gümnaasiumi- kui ka põhikooliõpilaste rahalisi vajadusi. Kõik koolivälised huvialaringid käivituvad ainult lapsevanemate rahakoti kaudu. Oleks väga kurb, kui lapse muusika- ja kunstiharrastused või sporditreeningud peavad rahapuudusel katkema. Lapse arenguks on ka need tegevused hädavajalikud. Iga pere peab siin ise õieti otsustama, nagu otsustati ka headel aegadel, kui oli rohkem võimalusi. Tihti pole hättasattujad ise otseselt süüdi oma raskustes. Ka tubli töömees võib kaotada töö ja mitte seepärast, et ta oleks saamatu ja laisk. Lihtsalt alati ei ole töötajad süüdi ettevõtte halvas käekäigus.

Viimasel ajal võib järjest tihedamini kohata üleskutseid ja õpetussõnu kuidas säästa, kokku hoida ja toime tulla. Kokku saab hoida seal, kus on, mida kokku hoida, raisata saab seal, kus on mida raisata. Kuidagi peavad elama needki, kellel on vähe või ei ole üldse midagi.

Toime peavad tulema kõik – nii need, kes on ise süüdi oma muredes kui ka need, kes on hädas tänu üldisele depressioonile. Kel tarkust ja võimalusi, see aidaku! Kui hädaldajad hädalistest eraldatud, saavad ka aitajad palju ära teha. Kristlaste lootusrikkus aitab märgata neid, kel lootus kaduma kipub.

 

.

Kristlasena valimiskasti ees ja sees

9/2009 Rinno Lige, Karismaatilise Episkopaalkiriku liige

Kohalike omavalitsuste volikogude valimised on käega katsuda. See on aeg, mil tehakse kokkuvõte valitsejate poolt tehtust ja tegemata jätmistest, antakse mandaat jätkamiseks või kutsutakse laua ümber uued inimesed.

Kindlasti on valimiskabiinides ka hulgaliselt kristlasi, kes peavad andma oma eelistuse ühele või teisele kohaliku elu korraldajale. On ka mitmed kristlased, kes on julgenud ja leidnud kutsumuse teenida kohalikku kogukonda volikogus.

Olen tegelenud kohaliku poliitikaga nii aktiivselt kui passiivselt pikki aastaid. Vaatamata sellele hakkasin alles sel sügisel juurdlema küsimusele üle, kas kristlane käitub või peaks käituma valimiskasti ees või siis aktiivselt poliitikas osalejana kuidagi teisti võrreldes ennast kristlaseks mittetunnistava kodanikuga? Kas valimistel osalemine valija või valitavana on kristlase jaoks üldse oluline?

Kristlasena valimiskasti ees

Proovisin korraldada kiirküsitluse tuttavate seas, kellest arvasin, et nad on enda jaoks selle teema selgeks mõelnud. Üllatuseks oli see, et küsimus ise osutus üllatuseks. Enamus polnud sellele mõelnud.

Laias laastus kohtasin kahte lähenemist. Ühed vastasid, et valivad alati kristlast, kui see vähegi võimalik on. Teised eelistavad valida ennekõike spetsialisti, kes tunneb kohalikku elu, kuid on ka võimalikult eetiliselt käituv. Tema usulised veendumustest või kirikusse kuulumine pole nii tähtis.

Esimene lähenemine eeldab, et ka väiksema kogemuse ja teovõimega kristlane on volikogus alati parem kui mittekristlane. Siin ei lähtuta ka võimalikest erinevatest poliitilistest vaadetest, mis võivad kristlastel olla. Sellist lähenemist võib mõista, sest juba rahu ja üksmeele taotlemine, üksteisest lugupidamine ja oma töö tegemine „otse kui Issandale" on väärtused, mida poliitikult võiks loota.

Teine lähenemine eeldab, et ennekõike on vaja professionaalsust. Olgu selle väljenduseks siis oraatori võimed, et kogukonna ees seisvaid probleeme arusaadaval viisil esile tuua ja lahendusi selgitada. Või teisel jälle süsteemne mõtlemine ja analüüsivõime, mis võimaldab lahendusi leida ja otstarbekaimad otsuseid langetada. Samas eeldab see ka selget veendumust, et üks poliitiline vaade on teistest sisukam ja otstarbekam. Aga oluline on, et kandidaat on aus ja oma jutus ning tegudes siiras.

Nii ei saanudki suurt targemaks, millise kandidaadi poolt ma siis lõpuks hääletan. Mõlemad tunduvad olevat mõistlikud lähenemised, vaatamata sellele, et oma olemuselt on nad vastandlikud. Ehk otsin vastust valest kohast? Oh mis rõõm oleks valida kristlast, kes esindaks mulle sobivat maailmavaadet ja oleks tõeline poliitiline proff.

Kristlasena valimiskasti sees

Poliitikuna tegutsev kristlane on kohalikul tasandil väiksem erand kui riigis üldiselt. Valla- ja linnavolikogudes kohtab neid sageli. Kirikuõpetajad, preestrid ja kogudusevanemad on kohalikul tasandil tuntud. Juhul, kui nad tunnevad kutsumust volikogu töös osaleda, siis keskmiste ja väikeste omavalitsuste volikogudesse nad ka ilma suurema pingutuseta saavad. Samuti ei tohiks igal teisel tõsisel kristlasel olla raske valijate toetus saada, kui ollakse kohalikus kogukonnas tubli ja teada inimene. Ometi tundub, et liialt vähe on poliitikas Jeesusesse kui Lunastajasse uskuvaid kaaskodanikke.

Poliitika on räpane ja ebaeetiline äri! Kahjuks on see liiga levinud väide, mille näiteid armastab meedia tugevdada. Kõik poliitikud on salakavalad, ebaausad, korrumpeerunud valetajad, tühjade lubaduste loopijad ja langetavad otsuseid vaid isiklikke või korporatiivseid huve silmas pidades. Isegi kui see on vaid poliitikute kohta käiv kuvand, ei ole „sääraste kahtlaste tüüpidega" ühte lauda sattuda meeldiv. Kardan, et mitmed tõsised usklikud inimesed ei soovi kandideerida valimistel, kuna soovivad esindada sootuks vastupidiseid väärusi. Ometi istus Jeesus tölnerite ja patustega ühes lauas. Kristlikud poliitikud on igale vallale ja linnale hädavajalikud. Jeesus on andnud eeskuju teenimise tähtsusest, alandliku meele olemusest. Just seda me ju eeldame poliitikult – oma rahva ja kogukonna teenimist, mitte võimu teostamist.

Ühelt poolt on kristlasena poliitik olla väga raske. Sõltumata maailmavaatest, professionaalsusest ja elukogemusest on ju kristliku maailma vundamendiks armastus, andeks andmine, rahulik meel, ligimese aitamise ja toetamine. Paraku on praktilise võimufilosoofia aluseks pahatihti hoopis edevus, näilise tõemonopoli omamine, selle valimatu ja ebaviisakas pealesurumine, ärategemine, halvustamine, solvamine ja kõige tipuks kaasinimese õnnetusest rõõmustamine. Alandlik ei saa tavaarusaamas ju poliitik kuidagi olla, rääkimata siis vaenlase armastamisest. Kristlane poliitikas on otsekui Taaniel lõvide keskel.

Teisalt on kristlasel sellised tööriistad, mis annavad määratu eelise. Esimene ja olulisim on mastaabi vahe. Hoopis teine tera on teha tööd volikogus, kui sa tead, et selle kaudu oled teenimas Taevast Kuningriiki. See määratu erinevus võimaldab mitte ärrituda tühiasjadest, vabastab kärsitusest ja enese eksponeerimise vajadusest.

Teisalt on kristlasel sellised tööriistad, mis annavad määratu eelise.

Isiklikult kogetud Isa piiritu armastus annab innustust ulatada abikäsi kaaslasele, keda pori ja valega hävitada püütakse või kes on koorma all nõrkemas. Arusaamine igavikust aitab asjad ja sündmused sättida mõistlikku pingeritta. Mis mõtet on tegeleda populismi või poliitilise purusilmaajamisega, kui selle ilmsiks tulemine on paratamatu reaalsus. Isiklikul solvumisel ja kibestumisel ei ole samuti ruumi, sest see ei oma teadaolevas perspektiivis mingit tähtsust. Oh, mis imet – ei tuli ega lõvid suutnud Taanielile liiga teha.

Kristlane palvekambris

Nii valimiskasti ees, kui ka sees – kristlasel on armust teadmine ja kindel usk, et ennekõike me teenime Jumalariiki ja kui armastav Isa on minu poolt, siis kes saaks olla vastu. Võime olla kindlad ka selles, et see mida Isa tahab, on meile ja kaaskondlastele kõige parem. Oma tahet soovib ta meile teada anda nii selleks, et langetaksime targa otsuse valimiskupongi täitmisel kui ka oma võimete, aja ja võimaluste andmisel kogukonna teenistusse poliitikuna. Küsimuste vastused saame teada oma palvekambris, kus meil on täita ka kohustus eestpalveks kõigi valitsejate eest, et maailmas võiks olla õigus ja rahu.