06/2013 Tiina Nõlvakut intervjueeris Erki Tamm

Tiina Nõlvak on üks staažikamaid kristliku kirjanduse toimetajaid Eestis. Tema organiseerimisel on 20 aasta jooksul ilmavalgust näinud ligi pool tuhat raamatut. Hariduselt on Tiina aga lasteaednik, kuid tööd on ta pidanud tegema ka veoautoga ringi sõites. Tiina isa oli pastor. Abikaasa Andresega on neil neli last ja kaks lapselast.

Meie kokkusaamisele jõuab Tiina Apollo raamatupoest, sest trükist ilmunud uut raamatut ei kannata lattu seisma panna. Kui küsin, mitmes raamat see välja anda on, ei pea Tiina kaua mõtlema. „Allika kirjastusel 187-s, Logose ajast alates on neid ligi pool tuhat."

„Uue raamatu trükikojast kättesaamine on alati erutav sündmus," räägib Tiina. „Istun autosse ja rebin paki lahti. Võtan raamatu juhuslikust kohast lahti ning vahel juhtub, et hoolimata kahest korrast korrektuuri lugemisest satun kohe trükiveale."

05/2013
Kersti Salu, Oleviste kogudus

Ühel päiksepaistelisel hommikul saan kokku Oleviste noortepastor Veljo Kapteiniga, et rääkida temast endast, kogudusest ja noortest.

Noortetöösse tulek kui usuhüpe
Oled töötanud koolis usuõpetajana ning lahingukoolis kaplanina. Kuidas sa leidsid oma kutsumuse tulla Oleviste koguduse noortepastoriks?

See oli 2002. aasta veebruarikuus, kui Oleviste kogudus saatis mulle kirja ettepanekuga kandideerida noortepastori kohale. Võtsin selle kirja südamevärinaga vastu, sest olin noortetööd kogu aeg kartnud. Tundsin oma sisemuses, et mul pole noortega midagi ühist ja ma ei oska nende moodi mõelda. Juba väiksena meeldis mulle viibida minust vanemate inimeste seltskonnas ning omaealistega tundsin sageli, et mul pole nendega millestki rääkida. Poisterühm, mis mulle koguduses usaldati, valgus laiali. Mõtlesin, et kui ma pühapäevakoolis olin läbi kukkunud, siis noortetöös ammugi. Parema meelega oleksin külastanud vanu, jutlustanud, matnud surnuid ja seda ma koguduses ka tegin. Noored tundusid mulle ambitsioonikad ja tundsin, et ma pole noortetööks suuteline. Kartsin ka seetõttu, et pealinna koguduses on inimestel suured ootused. Vastutus on väga suur.

Kerge on vaimustuda, raske on pühenduda.

04/2013
Erki Tamm, fotod erakogu

Anti Tammo (34) juhib terasprofiil- ja silemetalluksi tootvat ettevõtet Tammer ning on aastaid olnud Allika koguduse juhatuse liige ja esimees. Oli aeg, kui olid suured plaanid ka korvpalliga. Anti on mees, kes armastab oma peret ning just neist asjust oli ta valmis Teekäija lugejatega rääkima.

Ameeriklastel on ütlemine, et „Mooses on Mooses ja äri on äri". Kuid Anti leiab, et kristlikud väärtused saavad ja peavad ka äriajamisel esikohal olema. Ausus ja hoolivus omavahelistes suhetes on vaid üheks näiteks, mida ta toob. Pole vist palju selliseid ettevõtteid, kus ei soosita ka firma vabaaja koosolemistel alkoholi tarbimist. Enamus ettevõtte töötajaid ei pruugi jagada juhi usulisi vaateid, aga on õppinud sellest tulenevaid otsuseid respekteerima.

Minu roll on panna erinevate isikuomadustega spetsialistid ühe eesmärgi nimel tööle.

03/2013 Lilli Kauri lugu

Olen sündinud ja kasvanud Siberis. Tsaariajal anti Peterburi lähedal soovijatele maad. Minu emapoolsetel vanavanematel oli viis last ja vajadus maa järele väga suur. Enne tsaari kukutamist nad saidki oma maaosa kätte. Pärast Oktoobrirevolutsiooni see otsus aga tühistati. Osa eestlasi sai võimaluse sõita tagasi Eestisse, ent minu vanavanemad pandi koos lastega rongile ja saadeti Siberisse. Seal ma sündisingi ja kasvasin neiuks.

Minu vanemad olid mõlemad töökad ja tublid, ent kahjuks jäi isa pärast minu sündimist kopsuhaigeks. Ema pidi toime tulema nelja lapse ja haige mehega. Kaheksa-aastasena käisime koos emaga kolhoosi seakarjas. Kahekesi käimine oli oluline, et saada kirja rohkem päevi. Emal polnud aega meiega suhelda ja meid õpetada. Mäletan selgelt ainult ühte päeva, mil ta minuga vestles. Oli kuum päev, sead ja põrsad läksid porri tukkuma. Ema rääkis, et Siber ei olegi meie kodumaa. Ei olegi? Meie kodumaa on Eesti! See teadmine jäi sügavale minu hinge. Isa surma ajal olin juba täiskasvanu.

August ütles selge häälega: „Kiidan, austan ja tänan Jumalat!"

02.2013
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Urmas Roosimaa

Rakvere Vene tänava haiglas kõlasid 1976. aasta 18. augustil kell 23.30 sõnad: „Teile on sündinud poiss." Ilmavalgust nägi tumeda pea ja pruunide silmadega uus ilmakodanik. Rakvere Karmeli koguduse pastor Roosimaa perre lisandus viies liige – Urmas. 36 ja pool aastat hiljem elab Urmase pere Tartus, tütred Mari-Ly ja Ene-Ly käivad kolmandas klassis, abikaasa Inga töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis anesteesia õena ning Urmas Eesti kaitseväes kaplanina.

Kuidas sai sinust kaitseväe vaimulik?

Keskkooli viimases klassis muutus aktuaalseks elukutse valik. Enamus minu klassikaaslasi pürgisid ülikoolidesse, mõni asus ka kohe tööle. Olin ainuke, kes läks sõjaväkke. Ausalt öeldes proovisin ka mina ülikooli astuda, aga esimese sisseastumiseksamiga põrusin nii korralikult, et edasisele oli kriips peal. Nii läksingi aega teenima Tallinna Sidepataljoni.

Ajateenistuses olles tundsin selgemat kutset vaimulikule tööle. Sel ajal loodi Eesti kaitseväes kaplaniteenistust ja kuna mind huvitas ka sõjandus, otsustasin need kaks poolt ühendada. Selleks tuli lõpetada ajateenistus, omandada teoloogiline kõrgharidus, sooritada kaheaastane koguduslik praktika − ja siis sai minna kaplaniks.

Juba seminariõpingute ajal teenisin kaks aastat Võnnu baptistikoguduses. Seejärel aitasin pool aastat Jõgeva kogudust, siis õppisin kolm kuud Hamburgis Tabea Diakooniakeskuses hingehoidu ja 2000. a juunis läksin kaitseväe tegevteenistusse. Minu esimeseks töökohaks sai Tallinna Üksik-Päästekompanii Harjumaal Kose vallas.