Eliise, Sa oled meile kallis!

02/2014
Aare Tamm, Eliise sõber ja kaasteekäija Ridalast

Ridala mailt pärit Eliise Kivi saab 90-aastaseks. Ta sündis 8. märtsil 1924 Aliide ja Johannes Unga teise lapsena. Üks õde oli vanem, kaks nooremad – neli toredat tüdrukut.

Eliise oli Ridala uue palvela ehituse üks põhilisi eestvedajaid.

Eliise on suure südamega ja väga aktiivne kristlane. Lapsest saadik on ta seotud Ridala kogudusega: pühapäevakool, noortetöö, koorijuht, koguduse juhatus. Eliise oli ka Ridala uue palvela ehituse üks eestvedajaid. Oma suures tagasihoidlikkuses vaidleb ta muidugi vastu. Aga rahvas teab paremini. Tähtsad ehitusalased nõupidamised toimusid kõik Eliise kodus. Kaaluti küsimust – kas taastada 1983. a mahapõlenud palvela või laiendada hoopis Haapsalu palvelat ja panna kogudused kokku? Eliise vedas jõuliselt seda osa, kes oli Ridala ülesehitamise poolt. Vastaste argument oli – kellele seda baptisti mälestusmärki tarvis on? Ümberkaudu rahvast ju pole! Aga 1988. a on Ridala kaunis pühakoda püsti. Kaks aastat peale avamist ristiti siin 29 uut õde-venda ühe aastaga!

Loe edasi: Eliise, Sa oled meile kallis!

Robert Võsu: olen eestlane, aga ka tartlane

02/2014
Erki Tamm, Kalju koguduse pastor

17. veebruaril möödus 100 aastat Robert Võsu sünnist. Tema isa oli Lõuna-Eestis Palupera koguduse vanem. Lapsepõlves soovis ka Robert saada baptisti jutlustajaks. Kuna hariduse saamiseks erilist lootust polnud, töötas ta noorpõlveaastad talusulasena. Unistuse täitumise poole viis õppimine Eesti Baptisti Jutlustajate Seminaris. 1939. aastal Robert ja Leida abiellusid ning neile sündis poeg ja kaks tütart. Tartu Ülikoolis ajalooõppimine jäi sõjaajale. Kuigi pere oleks soovinud oma elu siduda Tartuga, juhtis Jumal nad pealinna. 1944. aastal sai Võsust kolmekümneks aastaks Tallinna I Baptistikoguduse pastor, hiljem ka Eesti EKB Koguduste Liidu juht.

Tallinna jäämine
Robert Võsu avaldamata memuaarid. „Koostati evakueeritavate nimekirja. Mul oli ka võimalus ennast koos perekonnaga kirja panna. Ärasõit laevaga pidi algama järgmisel päeval (vist 20. septembril). Olin kogu aeg mõelnud, et kommunistide valitsuse alla ma küll ei jää. Kuid sel otsustaval silmapilgul mult võeti see mõte ära. Ma ütlesin, et ma ei lähe. Selle üle imestati. Aga minu südames oli imeline rahu ja mul polnud „arupidamist liha ja verega".

Keerukas olukorras hakkas ilmnema uue karjase meelekindlus.

Loe edasi: Robert Võsu: olen eestlane, aga ka tartlane

Eduard Kakko kuulutab evangeeliumi kodukohas

01/2014
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Eduard Kakko: „Need mõtted jõuavad sinuni tänu vend Ermo algatusele ja minu 60. sünnipäevale 25.12.2013. Põhjuseks ikka seesama suurim puudus, mis mind iseloomustab – kui ei ole piisavat põhjust ära öelda, siis tavaliselt teen, mida minult palutakse."

Olen rääkinud asjadest, mida teised puudutada ei tohi või ei julge.

Kuidas möödus Sinu lapsepõlv ja noorusaeg?

Seda on isegi raske meenutada. Olen kolmas laps kahe õe järel ja nendega mul suuremat tegemist ei olnud. Mäletan, et rehetoas oli pikk pink köitega parte küljes kiigeks ja nii ma seal koos õdedega kiikusin ja laulsin. Hiljem tulid vendadega ühised mängud ja ettevõtmised koos külalastega.
Mäletan vanatädi, kelle lapseks ma olin. Ema õpetas meile selgeks õhtupalved ja võttis vajadusel vitsa välja, kui külapoistelt õpitud rumalaid laule laulsime.

Isa oli alatasa tööl ja mälestus temast jääb liialt lühikeseks. Ühel heal päeval teda enam ei olnud. Ootasime lastega ema linnast koju. Kui ta õhtul lõpuks saabus, saime teada suurest õnnetusest, mis meie isa paari nädala pärast igavikku viis. Kõige ilusa kõrval oli ka sellist, mis oleks võinud olemata olla. Mäletan, et kord koos temaga lumes sumades tegin endale eraldi raja, sest ei tahtnud „isa jälgedes" käia.

Loe edasi: Eduard Kakko kuulutab evangeeliumi kodukohas

Laura ja Joel Remmeli esimesed ühised jõulud

12/2013 Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja

Joel Remmel on tuntud jazz-pianist. Laura Remmel aga laulja, keda abiellumiseni tunti perekonnanime Põldvere järgi. Joel on elupõline tallinlane. Laura kooliaeg möödus Tartus. Ees ootavad esimesed ühised jõulud.

Piibli Õpetussõnade kirjutaja imestab asjade üle, mis tunduvad tavamõistusest suuremad. Üks neist on mehe tee naise juurde.

Laurat tundis Joel juba varem. Koos õpiti Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Laura oli selleks ajaks juba avaliku elu tegelane. „Vähemalt mulle tundus nii. Ei julgenudki suhelda," tunnistab Joel häbelikult. Tegelik pilt avatud ja rõõmsameelsest tüdrukust oli pisut üllatuslikki, kui hakati proovides tihedamalt kokku puutuma või koolisööklas lõunatamas käima. Laura nimetab Joeli esialgset lähenemist ootamatuks, kuid ühel hetkel muutus see meeldivaks.

Mulle meeldib Joeli huumorimeel. Pisut absurdikallakuga.

Pulmapeol esitas Joel Laurale omatehtud laulu. Tegelikult on ta instrumentaalmuusik. Sõnadega oligi kõige raskem. Laura laulab sageli armastusest. Laululoojatel võisid olla omad motiivid, kuid tema paneb lauludesse oma tunded.

Laurale meeldib Joeli huumorimeel. Pisut absurdikallakuga. Jääb mulje, nagu Joel ei saaks asjadest aru. Tegelikult saab küll. See, et Joel üldse ei ärritu, ärritab Laurat. „Võiks ju natuke," muigab ta raja-teelelikult.

Loe edasi: Laura ja Joel Remmeli esimesed ühised jõulud

Minu isa Heino Tuulik

11/2013
Tiia Heidmets, tütar

Minu isa Heino Tuulik oleks saanud 8. novembril 100-aastaseks. Ta oli kuldsete kätega meistrimees ja rõõmsameelne inimene. Tema kätetöid on üle Eesti kirikutes ja palvemajades, samuti paljudes kodudes nii kodu- kui välismaal. Puidust altareid, kantsleid, barjääre, leivamurdmislaudu, vaimuliku tekstiga seinaplaate ja pinke leidub Harju-Jaanis, Nõmmel, Tapal, Mustvees, Kehras, Elvas, Pärnus, Hiiumaal ja Loksal.

Kuid laupäeval lõpetas ta töö lõunapaiku ja pühapäevad olid puhkepäevad.

Intarsiatehnikaga alustas isa 1960-ndate paiku. Ta sättis kokku erineva mustri ja värviga vineere, millest valmisid lauaplaadid, kapiuksed, seinataldrikud, pildid, kummutid, väikesed ja suuremad kirstud. Ta on teinud huvitavatest puutükkidest, näiteks kadakaratastest, palju küünlajalgu. Enamuse töid on ta ära kinkinud. Ka tellitud tööde eest ei julgenud isa tasu küsida. Ta ütles ikka, et kuidas ma tuttavatelt raha võtan. Tema üks moto oli: kui sa näed, et võid kellelegi head teha ja rõõmu valmistada, siis tee seda!
Juba 15-aastaselt hakkas Heino oma onu – täpse ja range õpetaja – kõrval puutööd tegema. Isa meenutas, et kui onu vaatas tema esimest aknaraami, viskas ta selle põrandale puruks ja ütles: „Poiss, tee uus!"

Loe edasi: Minu isa Heino Tuulik