05/2012 Heldur Kajaste, Vancouver
Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudus ei ole liikmete arvult just suur, aga siin on väga huvipakkuvaid inimesi. Nende elu- ja sünnipaiga-vahelisi kaugusi mõõdetakse tuhandete kilomeetritega; üle 90-aastastena juhivad nad ikka veel autot, sõidavad traktoriga ja teevad heina. Tundub, nagu oleks aeg nende puhul seisma jäänud.
.05/2012 Janice´it külastas ja tema mõtted eestindas Vilja Lige.
Kohtume Viinalasside-pere lahke kodu söögilauas, kus leidub mitmest rahvusest sõpru. Talle omase tagasihoidliku ja rõõmsa olekuga pereema Janice toob lauale erinevaid hõrgutisi. Jah, see on ikka pigem ameerikalik lõunalaud. Kuigi pere on juba pikki aastaid elanud Tartus, on nad siiski põhja-ameeriklasteks jäänud.
Elutoas istudes imetleme pereisa tehtud kiikhobust – see tuli jõuluks kõigile tänastele ja tulevastele lastelastele. „See hobu ühendab meie põlvkonnad," selgitab Janice ning räägib, miks see jõuluõhtul nii palju emotsioone majja toonud oli – kes nuttis ja kes naeris, ükskõikseks ei jätnud see kedagi.
Räägime lastest, kasvatusest, perekonnast. Palvetame oma armsate eest. Mul tekib mõte, et Janice võiks jagada ka teistele eesti emadele oma eduka ameerikaliku lastekasvatuse saladusi. „Ei, see pole ameerikalik, see on piibellik kasvatus," naeratab Janice.
Eesti kristlasele näib parim pool Ameerikast kauni ideaalina, kus rahatähtedele on trükitud „In God we trust" (me usaldame Jumalat) ning igas tänavas on kirik, kuhu pühapäeva hommikul pidulikult riietatud perekonnad suunduvad.
.Loe edasi: JANICE VIINALASS: Piibellik, mitte ameerikalik kasvatus
04/2012
Käesolev Teekäija erinumber on pühendatud Eesti Baptisti Jutlustajate Seminari asutamise 90. aastapäevale. Sel puhul usutles Eve Saumets tänase Seminari rektorit Margus Kaske.
Oled Seminari rektori ametis olnud kolm aastat. Millised tunded valdasid Sind, astudes rektorina esimest korda üle läve ja mida tunned täna?
See on keeruline küsimus; aeg läheb kiiresti, kõiki tundeid enam ei mäleta. Ilmselt olid „kuumad" tunded, sest oli juulikuu ja väga soe aeg.
Eks see mõnevõrra keeruline siiski oli, sest olin ju selles koolis õppinud ja Seminarile kaasa elanud, astusin ilmselt selle teadmisega üle läve, et ma olen nüüd rektor samas koolis. Mõtlesin, kuidas laabub koostöö õppejõudude, kooli omaniku EEKBK Liiduga ja kogudustega. Tänu Jumalale on see hästi toiminud. Arvan, et minu jaoks on tänaseks asjad rööpasse loksunud; olen saanud teha seda, mis on olnud minu kohustus. Loomulikult oli mul ka oma nägemus Seminari tulevikust, kuid mul ei olnud oma „agendat", mida tulin siia saavutama, lähtusin pigem sellest, mis on rektori ülesanded. Kõige põhilisem on ikkagi vastutada asutuse toimimise, kestmise ja arengu eest. Minu esimese rektori-aasta ajal hakkasime koostama arengukava – see pani intensiivselt töösse sisse elama. Samas kujundas ühise tulevikuvaate. Ükski asutus ega organisatsioon ei saa olla suurem kui ta parajasti on, ta elab omas arengurütmis ja mul on hea meel, et olen seda rütmi suutnud tagada ja käigus hoida. Seminari arengurütm on seotud ei millegi muuga kui kogudustega: me oleme koguduste kool. Me lõpetajad ja õppejõud töötavad kogudustes, sisseastujad tulevad kogudustest. Oleme aastate jooksul viinud mitmeid koolitusi läbi kogudustes, näiteks Viimsis, nüüd ka Kärdlas. Mitmeaastane viljakas koostöö Oleviste piiblikooliga on andnud viimastel aastatel palju lõpetajaid. Mul on hea meel Seminari saavutuste üle, kuid olulisem on tegelikult kurss, millel liigume.
.04/2012 küsitles Eve Saumets
Tarmo, sa lõpetad juunis Seminari. Mida meenutad, heites pilgu möödunud õppeaastatele?
Parafraseerides dr Peeter Roosimaad, võiks öelda nii, et sündmuse toimumise saab siis kinnitada, kui on tehtud vastavad õiguslikud toimingud – lõputöö kaitstud ja diplom käes.
Aga eks see olukord ole võrreldav usueluga – meie usk peab olema suurem kui hetkeseis.
Õpime Tallinna rühmaga individuaalsete plaanide alusel.
Viimane õppeaasta oli eriline selle poolest, et raskemad ained olid jäänud kõige lõppu, sh heebrea keel. Need ained esitasid tõsiseid väljakutseid ("to be or not to be"). Ainete läbimine on meie grupil seotud nii õppejõudude kui ka üliõpilaste võimaluste ühendamisega. Kõike seda on mitmed õppeprorektorid suurepäraselt koordineerinud. Ma arvan, et neil on pidevalt vaja lahendada mitme muutujaga võrrandeid ja oma ülesanded lahendavad nad alati hindele "A".
.02/2012 Leho Paldre, Tartu Kolgata koguduse pastor
„See on sinu maa!" kuulis Ukrainast Eestisse saabunud Angelina Jumala kõnetust. Ta seisis Tartus Toomemäel ja vaatas allpool laiuvale linnale. Siis oli ta inseneriharidusega kompartei sekretär. Nüüd on ta Tartu vangla kaplan, abielus kunstniku ja ehitaja Ain Urbeliga. Esimesel kohtumisel oleks rahvusliku verega Ain saatnud Angelina otse Moskva rongile. Koos teenivad nad Tartu Salemi koguduse venekeelset osakonda.
Eesti rahvuslik ärkamine oli just tuult tiibadesse saamas. 1989. aasta alguses oli Angelina Raškovskaja tulnud Kiievist Tartusse kristlikule konverentsile. „Seisin Toomemäel, vaatasin Eestit: millise maa on küll Jumal loonud! Mulle näidati seda maad. Ma lausa vaimustusin, täitusin armastusega selle maa vastu. Sain aru, et see on nagu kingitus."
Loe edasi: Angelina Urbel: eestlasega abielus ja Tartu vanglas tööl
01/2012
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
"Teekäija" vestluskaaslaseks on sel korral auväärne emeriitõpetaja, teoloogiadoktor Toomas Paul, kellel 20. detsembril täitus pool sajandit hingekarjase ametisse ordineerimisest. T. Paul on Aadu Luukase 2011. aasta missioonipreemia üks laureaatidest. "Postimehe" sõnade kohaselt on ta "tuntud mõtleja, ühiskonnategelane ja vaimulik". Samas on toodud Sihtasutuse nõukogu esimees Indrek Luukase kommentaar: «Kestev majandussurutis, mis on omandanud globaalsed mõõtmed, ei ole meist ilmselt kellestki möödunud jälgi jätmata. Sellistel aegadel me vajame ja märkame endi seas inimesi, kes hoiavad inimeste ja ühiskonna vaimu üleval ning oskavad näha kaugemaid eesmärke. Käesoleval aastal otsustas nõukogu tunnustada just neid inimesi ja organisatsioone, kes on aidanud «teed juhatada» – olgu selleks siis uued teadmised ja ühiskonna enesepeegeldus läbi inimarengu aruannete, meie vaimsed väärtused või abi vajavate ligimeste märkamine».
.