11/2015 Kaarel Väljamäe, Allika baptistikogudus

Ma ei mäleta isiklikust kogemusest päris täpselt, millal isadepäeva tähistama hakati. Emadepäev ja emade tänamine tundusid lapsena loomulikud. Emadepäev on alati olnud, selle mõistmine tuleb emapiimaga, kuid isadepäev ei meenu. Natuke imelik. Tuleb meelde üks kooliüritus, mis võis olla ka esimene isadepäeva pidu, minu jaoks. Mäletan imestust selle üle, et isad kooli tulid ja et minu oma oli nende seas. Peeti võistlusi, isad-pojad olid ühiselt hasardis. Ma usun, et olin õnnelik.

Vargamäe Andres tegi tööd, ent armastus jäi tulemata.

Eks ma kannatasin lapsena nõukogude repressioonide käes. Teatavasti üritati Nõukogude Liidu ajal isade austamist ühendada armee aastapäevaga. Isad väärisid tunnustust sõjameestena. Pisut kriipiv, kas pole? Kuigi valmidus mingis vormis hea ja õige asja eest võidelda kuulub isaduse ja mehisuse juurde. Kuid isa ei saa olla ainult lahingus. Me vajame ka rahuaegset isa, rahutegijat isa. Kuid sageli ei seostu see isadega. Pigem on mingi võõristustunne. Midagi on pildil valesti, nagu tänapäeval öeldakse. Isa on meie kultuuris olemas, aga sageli puuduolevana. Jah, te lugesite õigesti. Meil on selline emaduse tüvitekst nagu „Ema süda". Ärge pange pahaks, aga hästi masendav lugu. Ta lihtsalt on nii kohutavalt kurb ja rõhuv. Mõtlen ikka, et kas emadele tõesti meeldib? Vanu isade luuletusi ei meenugi. Need laulud, mida lapsed nüüdsel ajal isadepäeva puhul esitavad, on märksa rõõmsamad. Psühholoogilises plaanis on see huvitav. Emaduse lugu on kurb. Kurb võib-olla ka seepärast, et isa ei ole. Ja liiga palju kurbust me välja ei kannata ning järelikult tuleb isadest laulda rõõmsamalt. Tegelikult ei olegi isadega lood nii halvad. Kui ma oma tutvusringkonnale mõtlen, siis näen palju tublisid mehi, kes kannavad laste kasvatamise vastutust väga kenasti.

10/2015 
Julia Maerko, Tallinna Betaania kogudus

Stepan Maerko on Tallinna Vene EKB Koguduse Betaania pastor. Äsja täitus tal neli aastat sellesse ametisse valimisest. Isaga vestles tütar Julia.

Kuidas möödus sinu lapsepõlv?

Ma sündisin Valgevenes 1955. aastal, ajal, kui suri suur füüsik Albert Einstein. Ei tea, kas see on juhus või Jumala ettenägemine, kuid kogu oma järgneva elu kuni tänase päevani olen veetnud matemaatiliste valemite keskel. Seda pole ma veel kordagi kahetsenud.

Varasest lapsepõlvest peale olin kuulnud Eestist ja Tallinnast. Siin elas ja elab mu tädi. Iga kord, kui ta oma perega meile külla sõitis, tõi ta maitsvaid komme. Mu esimene ettekujutus Tallinnast oligi – selles linnas on maitsev šokolaad.

09/2015 
Ulvi Põllu, Oleviste kogudus

On ilus augustikuu õhtu. Viljandimaal – maalilise Nuutsaku järve kaldal asuvast puhke- ja õppekeskusest – tõttavad järjekordsed laagrilised autodesse, et alustada koduteed. Mõned tänusõnad pererahvale, lühike hüvastijätt ja juba ongi Nuutsaku õu külalistest tühi. Leili ja Tanel, selle keskuse perenaine ja peremees, seisavad õuemurul. Kui viimane auto on lahkunud, alustavad nad tööd, et juba järgmisel päeval saabuvad uued laagrilised saaksid end siin mugavalt ja hästi tunda...

Tanel: „Nuutsaku areng on paljude inimeste koostöö."

Taas olen Nuutsakul septembris. Istun Vainurate pere hubases köögis, et panna kirja nende – Leili ja Taneli – lugu. Esialgu arvavad mõlemad, et pole neist midagi huvipakkuvat kirjutada. Ent kui jutuots lahti läheb, siis kuulen hämmastavat lugu Jumala juhtimisest ja imedest.

07-08/2015 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Allan, kas Viljandi koguduse kutse oli Sulle mingis mõttes üllatav?

Ühe jumalateenistuse järelpalve osas ütles üks pastor minu eest palvetades: „Ära löö oma telgivaiasid nii sügavale, et Jumal ei saaks sind liigutada..." Aastal 2003, kui kolisime Raplas korterist oma majja, tänas koguduse armas õde oma palves: „Tänu, Jeesus, nüüd nad jäävadki siia!"

Rapla kogudust teenima minnes oli mul teadmine, et see periood on kümme aastat. Siiski venis aeg märksa pikemaks. Kui olin seal ameti üle andnud, tuli ühel ilusal päeval teiselt meie liidu koguduselt kutse tulla sinna pastorina teenima. Kuid palvekambris saabus teadmine, et see ei ole veel see kogudus, vaid hoopis Viljandi. Vahepealsel ajal siirdusime tagasi Kohila kogudusse, kes meid 2000. aastal välja läkitas.

06/2015 

Erki Tamm, Teekäija peatoimetja

Kristliku programmiga telekanalit TV7 on eesti inimestel võimalik vaadata alates 2009. aasta detsembrikuust. Kuus aastat varem panid Mirja ja Martti Ojares aluse esimesele kristlikule telekanalile Soomes. Täna on TV7 vaadatav peale Soome ja Eesti ka Rootsis. Kogu ettevõtmine maksab päevas 10 000 eurot.

Kas tõesti on võimalik annetustega televisiooni teha?

Seda võib olla raske uskuda, et üksikannetajatest usklike inimeste toel me seda teemegi. Esimesel aastal oli päevakulu 500 eurot ja palka said seitse inimest. Esimese stuudio suurus oli 50 ruutmeetrit. Täna on see number üksnes Helsingis 2000. Palgasaajaid on kokku ligi 100. Päris keeruline on teha pikaajalisi lepinguid, kui töö oleneb annetajatest. See on pidevalt usus käimine.