Arvo Raja suusatas Eestile 100 maratoni

03/2018
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus
Fotod: erakogu

On aasta 2014. Kuigi on olnud soe talv ja lund vähevõitu, sõtkub keset Rootsimaad 15 000 suusatajat. Teekond on pikk ‒ 90 kilomeetrit – ja kuninga käsul on toodud mägedest tonnide viisi lund. On otsustatud, et maailma suurim ja pikima ajalooga maraton ei tohi mitte mingi hinna eest ära jääda, Vasaloppet peab jätkuma – iga ilmaga!

Kõikide teiste sõitjate seas rassib mäest üles eesti päritolu mees. See on Arvo Raja, kes on jõudnud 50ndate eluaastate künnisele ja kelle silme ees on ei muu kui medal. Täpsustuseks: mitte kuld, hõbe ega pronks, vaid hoopis midagi säravamat. See on vanaisaks saamise medal. Aga medali saab ta vaid juhul, kui esikohale rohkem kui kahe tunniga alla ei jää ja umbes 6 tunni sisse sõidab.

Seekordne suusatamine pole mingi naljaasi. Muidu elektrikuna töötav Arvo peab juba esimese kolme kilomeetriga end tõestama. Kohe algul on korralik tõus ja kui ta seda 20 aastat varem sõitis, liikusid massid ta ümber sellest üles tervelt poolteist tundi. Õnneks on Arvol sel korral varasematest eesti maratonidest head tulemused ja nii stardib ta neljandas grupis ning võtab esimese tõusu mitte rohkem ega vähem kui 23 minutiga.
Värskel vanaisal on lootust, aga tal tuleb teha veel palju tööd! Sõit jätkub.

Loe edasi: Arvo Raja suusatas Eestile 100 maratoni

Valter Karp on vanem kui Eesti Vabariik

02/2018
Heldur Kajaste, Oleviste koguduse pastor, tekst ja fotod

Tugevus ei väljendu üksnes välises vormis. Ma mäletan vägevaid mehemürakaid, kes pidid üsna noorelt sellest ilmast lahkuma, sest tervis ütles üles. Samas on mul heameel tunda neid, kes hoolimata välisest kidurusest on sisemiselt ikka tugevad. Üks selliseid mehi on Valter Karp, kes sündis üks kuu ja üks päev enne seda, kui Eesti Vabariik ilmavalgust nägi.

Valter sündis Kalamajas 23. jaanuaril 1918. Oma sõnutsi on ta üks viimaseid liivlasi, kuna ta ema oli seda – Piza külas sündinud Anna Elise Belte. Ema sattus Tallinna I ilmasõja ajal, kui üks tsaari sõjalaev teda koos teiste rannakaluritega sõjapakku tõi.

Loe edasi: Valter Karp on vanem kui Eesti Vabariik

Seminari taastaja Peeter Roosimaa 70

02/2018

Tartus Salemi kirikus tähistati meie seminari taastaja Peeter Roosimaa 70. sünnipäeva. Eriti hea meel oli juubilaril kooli vilistlaste seas tehtud üleskutse peale kokkupandud kingitusest, mis võimaldab tal jätkata Uue Testamendi uurimistööga. Jumala arm on suur – selle tunnistuseks oli KUSi esimese lennu kaasateenimine kogu koosseisus tänujumalateenistusel ja eestpalve oma õpetaja ning rektori eest.
Ühele oma viljakamale kaasautorile soovib Jumala rohkeid õnnistusi ka ajakiri Teekäija.

Teekäija

Aarand Roos – kahe riigi saadik

02/2018
Tarmo Lige, Tallinna Oleviste kogudus

Aarand Roos sündis 28. mail 1940. 1944. aastal põgenes ta koos vanematega Rootsi, kus sai hea hariduse. Õppis Lundi ja Uppsala ülikoolis, täiendas ennast Helsingi ja Jyväskylä ülikoolis ning ka Ungaris Szeged'i ülikooli juures. 1980. aastal kaitses doktorikraadi Lundi ülikoolis soome-ugri keelte alal.

Rootsis elades on ta töötanud mustlaste algkoolis õpetajana, Lundi ülikoolis õppejõuna, Washingtonis Ameerika Hääle Eesti osakonnas toimetajana, New Yorgis Eesti Vabariigi konsulina, Eesti Washingtoni saatkonna nõunikuna ja Eesti Vabariigi Välisministeeriumis tõlgina.

Olnud Eesti Vabariigi presidendi kandidaat (Eesti Kristlikud Demokraadid, 2001).

Saanud president Lennart Merilt Eesti Riigivapi IV klassi teenetemärgi.
Prosaist ja luuletaja, jutlustaja.

Aarand Roosil on abielust Maaja Duesbergiga poeg Taavo ja tütar Leila. Abikaasa on helilooja Rudolf Tobiase tütretütar.

Loe edasi: Aarand Roos – kahe riigi saadik

Armastus, mis ei lähe ära

01/2018
Gunnar Mägi, Keila baptistikoguduse pastor

Märjamaa Vabakoguduses 19. detsembril 2017 ametisse seatud pastor Indrek-Eliel Tambek vabandab, et ei saa seekordsel pastorite kogunemisel osaleda – seoses noorte väljasõiduga. – „Oleme külas Saaremaa Siioni ja Nelikaare koguduste ühisel noorteõhtul.” Sellise põhjenduse peale läheb minu suu vett täis. Ta tundub hea karjasena, kes väheste lammaste vajadused suure määgiva karja ette tõstab.
Uurin Indreku plaanide kohta Märjamaal. Tema vastus pole sugugi poleeritud nagu töövestlusele tulijal: „Tuleva nädala esmaspäeval lähen eemale vaikusesse ja küsin Jumalalt eesmärke, möllust eraldudes. Selle järel oskan ma kindlasti täpsemalt rääkida. Mingid ootused on mul siiski.

Sooja südant ja hoolimist õpetas mulle esmalt mu ema, kes juhatas mind ja mu venda Jeesuse juurde.

Olen unistanud orgaanilisemast kogudusest. Sellisest, kus igaüks tunnetab oma rolli. Sellisest, kus jagatakse sõna omavahel ja tunnistatakse, ülistatakse Jumalat ja jagatakse evangeeliumi. Need on lihtsad asjad, milleks Jeesus kutsub meid koguduses. Ta ootab meilt Jeesuse-, koguduse- ja misjonikesksust. Kui me suudaksime seda ainult modelleerida nii, et linnarahvas mitte ainult ei kuule meie häält, vaid ka näeb meie tegusid.
Tahan, et meie koguduse viiel liikmel ja nendega kaasas käivatel noortel oleks koguduse elus kaasasolemine lihtne, aga – paradoksaalselt – võimatu ilma Jeesusega suhet omamata.
Oleme osa võtmas M4 koolitusest ja leidnud, et seal õpitu on olnud väga kasulik ja praktiline eesmärkide seadmisel. Olen õppinud, mida paluda, kuidas panna meeskonda kokku, kuidas ajajoonel eesmärke seada. Nii on minu roll ka teatud aastate järel tagada, et Märjamaa vabakogudusel oleks ühel hetkel potentsiaalselt uus pastor.
Ma ei tunne, et kõik oleks juba paika loksunud.”

Loe edasi: Armastus, mis ei lähe ära