02/2019
Liis Borissenko, Riina pinginaaber; fotod Riina erakogust.
Oleme Riina Solmaniga koos olnud koolitee algusest, seega on meie suhe omanäoline ja pikaajaline, tean teda ja tema mind. Riina on alati olnud õigluse ja palju muu eest võitleja, võib isegi öelda, et tulihingeline võitleja. Ta ei jäta asja niisama, ta ei otsi endale mugavustsooni, vaid käib kindlalt lisamiili.
Tema efektiivsus on imetlusväärne, ühe päevaga jõuab ta palju. Ta on üks neist, kes ühe käega segab kulbiga keedupotis, teisega hoiab telefoni kõrva ääres ja samal ajal jõuab veel lapsele etteütlust teha. Ka tööelus on ikka mitmed asjad korraga lahendamisel. Ning selle juures heliseb telefon, saab alguse uus projekt ja juba see käibki!
Riina hoolib ja tegutseb oma südame järgi. Mäletan, kui 17 aastat tagasi elas prügimäel Ljuba, kes käis Olevistes ja helistas siis, kui tal nälg väga näpistas või külm tahtis jäsemed täiesti ära võtta. Riina võitles Ljuba eest, et ta saaks elamise ja töö ning pääseks välja sellest manduvast elust. Ei mäletagi, kuidas see lõppes, lõpuks vast rauges Ljuba ind, kuid kindlasti mitte Riina oma. Pole harvad korrad, kui ta tol perioodil mind kaasa palus, et „käime Pääsküla prügimäel ära, peab toitu viima, pime on, koos on julgem minna”.
Enne kui Riinale ka sõna annan, on oluline öelda, et Riina abikaasa Peeter on väga tore ja hea mees. Oleme ikka Riinaga koos õhanud, kuidas meie küll saime need maailma parimad mehed! Imeline on, et Peeter aktsepteerib oma abikaasat just sellisena, nagu ta on – nagu abielus olema peabki. Ka nüüd, kui on tihe valimiste-eelne aeg ja kohati lõppevad koosolekud-kohtumised kell 10 õhtul, on tal veel vaja teha poole ööni arvutis tööd. Peeter tunneb oma kaasat – ja just nii koos toimitaksegi.
Olen viimased 17 aastat näinud, millised mured hädasolijaid päriselt puudutavad.
Riina, milleks sulle seda kõike vaja on? Oled aastaid korraldanud kodututele „Inimväärsed jõule!“, vabariigi sünnipäevi, tasuta saunapäevi, riiete jagamisi, personaalseid aitamisi, tõstatanud vaesuse temaatikat avalikkuses. Nüüd pürid ka veel Riigikogusse?
Olen koos paljude kaasteelistega viimased 17 aastat näinud, millised mured hädasolijaid päriselt vaevavad. Olen oma igapäevatöö kõrvalt teinud sisulist koostööd linna Sotsiaaltöö keskusega ja vaesuse vastu võitlevate organisatsioonidega. Selles valdkonnas ei tee üksinda midagi ära. Sinu ja Viljamiga (Viljam Borissenko on Liisi abikaasa, toim.) koos tuli minu ellu ühe südameasjana ka narko- ja alkoholisõltlaste keskuste toetamine. Need on inimesed, kes tahavad tavaellu tagasi pöörduda. On väga märkimisväärne, et Lootuse Külas kristliku programmi lõpetanutest naaseb ühiskonda 70% meestest. Samaväärse tulemuslikkusega töötavad ka teised kristlikud rehabilitatsioonikeskused üle Eesti. Me räägime täna, et ootame Kalevipoegi Soomest tagasi, samas on meil kodus inimesed, keda on võimalik tagasi võita sõltuvushaigustest, kes saavad korralikeks maksumaksjateks ja tänulikeks pereisadeks-emadeks.
Mul on üsna selge nägemus, mida olen suuteline Riigikogu tasandil selles valdkonnas ära tegema (lisainfo: www.riinasolman.ee). Lühidalt soovin oma pürgimusega öelda, et meie ümber oleks tarvis rohkem inimestega arvestamist, eriti laste ja peredega. Lisaks on mulle oluline kristlike väärtuste au sees hoidmine.
Mida pead viimaste aastate olulisimaks, mida oled korda saatnud, milles kaasas olnud?
Viimased neli aastat olen töötanud justiitsminister Urmas Reinsalu kõrval. Algul ministeeriumi avalike suhete juhina ja hiljem nõunikuna ning samal ajal ka Isamaa erakonna kommunikatsioonivõime tõstmisse panustades.
Töö ministri kõrval algas Kooseluseaduse pealesurumise peatamisega ja jõudis eelmise aasta lõpul rändeleppeni, millele Isamaa erakond seisis üheselt vastu. Seepärast nõudis koalitsioonierakonna esimees Jevgeni Ossinvoski Reinsalu kohest tagasiastumist. Justiitsministri kõrval töötades juba igav ei ole hakanud.
Üks meie esimesi koostööprojekte oli Kommunismiohvrite memoriaali ehitamise kavandamine. Represseeritute organisatsioonid ootasid seda mälestusmärki juba kaua. Mäletan nendega jutuajamist 10 aastat tagasi, mil töötasin kaitseminister Jaak Aaviksoo nõunikuna ja olin kaasas Vabadussõja võidusamba rajamisel. Minu ülesandeks oli kommunismiohvrite memoriaali puhul planeerida kommunikatsiooni selliselt, et arvesse saaksid võetud kõik riskid ja vead, mida valitsus 10 aastat tagasi nii olulise riikliku monumendi rajamisel, nagu Vabadussõja võidusammas on, tegi. Kui eelmise aasta augustis Maarjamäe memoriaal avati, tuli pisar silma, sest niivõrd liigutav oli kunstnike ja arhitektide ja ehitajate poolt ühiselt rajatud mälestusmärk, mis aitab meeles pidada eestlaste okupatsiooniaegseid kannatusi ja võõrvõimu kuritegusid meie rahva kallal.
Justiitsministeeriumi neljast aastast märgiksin siin intervjuus veel ära, et just Reinsalu oli ministrina see, kes on „kalevi alla pannud“ EL-i direktiivi vihakõne ja vaenukuritegude kriminaliseerimise kohta. Selle vastuvõtmise korral oleks paljudel kristlastel oht õige pea „vihakõnelejateks“ sildistatud saada.
EL-i direktiivi vihakõne ja vaenukuritegude kriminaliseerimise vastuvõtmisel oleks paljudel kristlastel oht „vihakõnelejateks“ sildistatud saada.
Mis sina arvad palju poleemikat ja polariseerumist tekitanud kooseluseadusest?
See, kuidas kooseluseadus neli aastat tagasi riigikogus peale suruti, on ajalooline häbiplekk Eesti parlamentaarsele praktikale. Euroopa vanades demokraatiates võttis samasuguse protsessi arutamine ja oma rahvaga läbirääkimine üle kümne aasta aega. Eestis tuldi ratsarünnakuga ja see lõhestas meie rahva erinevateks poolteks. Eriti kurb oli, et väiksem osa, kes seadust läbi surus, hakkas ennast pidama progressiivseks ja teist poolt sildistama keskaegseks või harimatuks.
Minu isiklik seisukoht on, et kooseluseadus sellisel kujul tuleb tühistada. Täna ei aita see kuidagi neid, kelle nimel see justkui tehtud on. Tüli kestab edasi, osapooled kaebavad riiki kohtusse. Samal ajal on kõiki vähemust puudutavaid murekohti võimalik notari juures lahendada. Pean seda ideoloogilis-poliitiliseks rünnakuks. Ilmselt kestab see lahing edasi, mõni erakond on juba teatanud, et tunnistab kõiki perekonnavorme. Seetõttu usun, et konkreetne Isamaa poolt külmutatud leping võidakse uuesti lauasahtlist välja koukida, kui uues valitsuses ei ole konservatiivseid jõude, kes selle vastu seisavad. Isamaal on kooseluseaduse tühistamine ka programmi oluline osa. Nii on kirjutatud meie põhialustesse, et tunnustame abielu mehe ja naise vahelise liiduna. Olen nendes küsimustes täiesti ühte meelt Eesti kirikujuhtidega ja tsiteerin siinkohal Rooma-Katoliku kiriku juhti Eestis, Isa Philippe Jourdan’i, kes ütles: „Lapsele on parim, kui ta sünnib kodus, kus on ema ja isa“.
Kas kristlased ja poliitika sobivad üldse kokku?
Eesti on parlamentaarne riik ja meil on demokraatlik riigikord, kus konkureerivad erineva maailmavaatega erakonnad. Poliitiline protsess on elu osa ja ka kristlased peavad ju ometi igapäevaelus osalema. Ses mõttes ma vastuolu ei näe. Ma ei pea õigeks kohati levinud seisukohta, et poliitika on nii räpane, mistõttu kristlased seal osalema ei peaks. Aga milline eluvaldkond ülipuhas on, igal pool on ju ikkagi inimesed! Elaksime siis ju igapäevaselt rollis, kus teised meie eest otsustavad ja vastutavad.
Meenub, kuidas armas pastor Rein Uuemõis hoiatas mind poliitika eest, kui ma kutsele erakonda tööle minna ei suutnud kuidagi „ei“ öelda. Ta ei tahtnud, et tema lapsel oleks elus raskusi. Esimesed aastad osutusidki keerukateks, aga tunnistan, et mulle poliitika väga meeldib. Olen seda tööd praktilistel tasanditel linnavolikogus ja linnaosakogus tegema õppinud ja arvan, et sinna ongi tarvis erinevatelt elualadelt kogenud ja eelkõige koostöövõimelisi inimesi.
Kooseluseadust läbisuruv väiksem osa hakkas ennast pidama progressiivseks ja teist poolt sildistama keskaegseks või harimatuks.
Mida soovid kirikule ja kristlastele mõeldes ära teha?
Olen mõelnud need teemad läbi, mida minu hinnangul riik kirikute ja koguduste puhul kindlasti ära teha saab. Esiteks: kaasamine ja koguduste usaldamine. Valimiste ajal on väga vähe juttu riigi ja omavalitsuste suuremast koostööst erinevate MTÜ-de ja abiorganisatsioonidega. Leian, et see näitab riigi usaldust oma kodanike vastu, kui ta delegeerib ühiskondlikult vajaliku teenuse osutamise heategevuslikele ja sotsiaalvaldkonnas tegutsevatele organisatsioonidele, ka kirikutele. Paljudel kogudustel üle Eesti on sotsiaaltöö osa nende identiteedist ja sellega kaasneb valmidus vabatahtlikult, missioonitundest lähtuvalt panustada. „200%-line suhtumine“ ja panustamine, nagu seda Oleviste koguduses öeldakse.
Täna on näiteid, kus omavalitsus kogudustelt saadavat lisaväärtust ei arvesta, ja nii võibki tunduda, et lihtsam ja odavam on anda supiköök ühele suvalisele toitu valmistavale firmale, kes jagab portsud välja, arvestamata, et lisaväärtus jääb samas nulliks.
Teiseks sooviksin riiklikku projektimajandust mõistlikumaks muuta – hoolekande- ja ennetustöös pakutavad riigipoolsed projektid peavad jaotuma palju mõistlikumale ajaperioodile, kui need on täna korraldatud. Näiteks, kristlik õendusabi leiab end iga kolme aasta tagant olukorrast, kus tuleb kõik oma 40 õde koju saata, sest projekti korras võidakse eelistada odavamat hanget. Samuti on Diakooniahaigla Eestis üks väheseid kohti, kus võimaldatakse väärikas lahkumine siit elust, ja sellele peaks riigi tugi olema mitte ainult projektipõhine.
Ka kristlikud rehablitatsioonikeskused pakuvad olulist inimeste elule aitamist. Hiljuti ähvardas ühe keskuse elanikke tänavale tõstmine, riik saaks siin palju enam aidata. Need keskused toimetavad üldjuhul annetuste baasil, aeg-ajalt rahapuuduses, kuigi tegelevad omavalitsustele väga olulise taasühiskonnastamisega.
Mulle on väga oluline abielu kui mehe ja naise vahelise liidu toetamine, pereväärtuste au sees hoidmine. Riigi toetus abielule annab kindlama toe meie lastele. Kõnelen siin endise üksikemana ka oma isiklikust kogemusest. Väärtustan kõrgelt üksikvanemate tööd laste kasvatamisel, neil on üksinda keerulisem. Kuid just oma kogemusele toetudes arvan, et lapsele on parim kasvada peres, kus on nii ema kui isa.
Eesti Põhiseadus ütleb, et tuleb „kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki“. Meie ülesanne on tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. On ju perekond ühiskonna alus, pereliikmed ja lapsed on need, kes kannavad edasi eesti keelt ja kultuuri. Eesti riik saab ainult sel kombel kesta.
Isikuvabadustest rääkides on oluline rõhutada ka usuvabadust kui üht baasvabadust. Veel 17. sajandi alguses dikteeris riik, mida ja kuidas tohtis inimene uskuda. Tänapäeval on poliitilisi ilminguid, mis nõuavad, et riik hakkaks piirama usklike sõnavabadust ja kus kristlike põhitõdede järgijaid on hakatud nimetama vihakõnelejateks. Seadusi välja töötades ja EL-i direktiive kohaldades ei arvestata meil väga sageli mujal maailmas juba esile kerkinud ohtudega.
Pagulasteemast ja islamiohust rääkides tuleks silmas pidada, et riik saab toetada sõjapõgenikke ja abivajajaid nii palju, kui meie riigieelarve oma inimeste puuduse kõrvalt võimaldab. On fakt, et „kõigi maade islamiseerimine“ on eksisteeriva nähtusena suunatud tegevus. Teame, et evangeeliumi kuulutamise eesmärk on inimese lepitamine Jumalaga, islami kuulutajad toovad kaasa aga teisitimõtlejate allutamise väevõimuga.
Nüüd on Jumal andnud mulle toreda mehe ja kokku lausa kolm poega.
Miks liitus Eesti rändelepinguga ja miks Isamaa lepingu vastu oli?
Rändepakt ei saanud heakskiitu ka Eesti valitsuselt, kus Isamaa selle blokeeris. Samas pole teada, kui paljud riigid esitasid leppele omapoolseid lisaklausleid. Seda infot meile ei avaldata. Me ei tohi ega saa selles küsimuses veel alla anda!
Tegemist on väga põhimõttelise lahkheliga ja see ei ole üksnes valitsusesisene. Me näeme erinevaid seisukohti Riigikogus, ka erakondade sees. Eesti ühiskond on selles küsimuses polariseerunud ja uuring näitas, et kahekordne enamus Eestimaa elanikest seda lepet ei toeta.
Seda kõike on palju, kuhu mahub siin pere ja kogudus, isiklik suhe Jumalaga?
Jumal on olnud minu toetuspunkt juba 18 aastat. Ma ei kujutaks ette, et oleksin suutnud ilma Temata elada. Minu tee Jeesuse juurde algas juba keskkoolis, kui laulsime Viljandi Pauluse koguduse kooris, koos sinu ja teiste klassiõdedega. See oli ammu, üle kolmekümne aasta tagasi.
Mulle on oluline olla Oleviste suure pere liige, kus vanempastor Siim Teekel on tihti mu hea nõuandja. Julgustav on oma mõtteid kraadida ja kindlust saada, kus on vaja võidelda ja kus ei ole. Olen püüdnud oma poliitikaga tegelemise teed igati koos Jumalaga käia ja arvan, et asjaolu, et ministrite nõunikeks on tõsiusklikud kristlased, pole sugugi juhuslik. Mind on alati kõnetanud – ja võiks öelda – saatnud Psalm 23:
Issand on mu karjane,
mul pole millestki puudust.
.....
Ka kui ma kõnniksin pimedas orus,
ei karda ma kurja,
sest sina oled minuga;
su karjasekepp ja su sau,
need trööstivad mind.
Mul on raske tõmmata piiri, et siit algab minu isiklik elu ja siin on töö. Ma olengi pere, töö ja kõik muu kokku. Pere toetab mind, oleme koos ja teeme asju koos. Eelmisel aastal saime soetada endale maale suvekodu, see on meie pelgupaik. Koht, kuhu linnast ära põgeneme. Marten ja Karl on juba suured ning ei vaja igapäevast hoolt, Oskar Jaak on päike mu päevas. Muidugi olen ma väga tänulik oma abikaasa Peetri üle. Kui ma aegu tagasi Marteniga kahekesi elasin, igatsesin endale veel lapsi. Nüüd on Jumal andnud mulle toreda mehe ja kokku lausa kolm poega.
Pean siinkohal Riina peatama, ta teeb kõike kirega ja nii on ka meie jutud täna olnud pikad, nii et meile antud leheruum on vast pilgeni täis. Paljust oleks tahtnud veel rääkida. Paljut oleks soovinud veel esile tõsta. Eks praegune Riigikogu valimisteperiood annab tänastele juttudele oma tooni.
