Juuni 2021 
Sven-Joonatan Siibak, Rakvere Karmeli kogudus

Erilise ilumeelega ja loomingust rõõmu tundev Lisete Lige on tunnustatud käsitöö ja kodunduse õpetaja. Ta tuleb perekonnast, kus mõlemas suguvõsas on vanaisad olnud pastorid (Aare Lige Ligemal, Tiit Niilo Valklas). Isa Tarmo Lige on Tallinna Kalju baptistikoguduse pastor ja vanem vend Jonatan Lige Tallinna Kogukondade kogudusevanem. Lisete on täna jagamas oma parimat Tallinnas 3D koguduse ühe kogukonna juhina. Missioonitundeliselt läheneb ta nii oma tööle kui igapäevaelule.

Mis on Sinu perekondliku pärandi väärtus ja mõju Sinu eluloos?
Alles mõned aastad tagasi mõistsin, et kogu elu on mu ümber olnud kristlased ja sellise perelooga inimene on tõeline haruldus. Tihtipeale näen, et inimeste suhted on väga keerulised ja ka pealiskaudsed, aga minu ümber on olnud hästi terviklik ja kindel taustsüsteem. Kristlik perepärand väljendubki paljus selles eluviisis, mis mul täna on. Mitmed mu ümber ütlevad, et ma olen rahulik ja stabiilne. Kuid seegi on võtnud omajagu aega. Lapseeas olin sellega harjunud, teismeeas võitlesin sellega, aga nüüd täiskasvanuna näen, kuidas pärandi väärtus pidevalt tõuseb. Eriliselt on mind kandnud piiblisalm: „Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse“ (Hb 10:36).

Elus on mõned hetked, mida ei oskagi ära seletada, aga tunned, et Jumal tõmbab sind oma plaani.

Aprill 2021 
Kerli Valk, Tartu Kolgata baptistikogudus

Crick Porieri esimesest Eesti-reisist täitub tänavu 20 aastat. Eestise kolisid Crick ja Mindy koos 2aastase Faithiga üheksa aastat tagasi, teine laps Asher on täiesti Eestis sündinud ja kasvanud. Nende kutsumuseks on aidata kaasa jumalariigi levikul eriti noorte hulgas. Saame teada, kuidas Crick ja Mindy said Issandalt kutse misjonitööle, kuidas nad jõudsid Eestisse ja miks nad end siin nii hästi tunnevad.

Kes te olete ja kust tulete?
Mindy: Oleme mõlemad pärit Ameerikast, Wisconsini osariigist. Mina sain päästetud, kui olin 14-aastane. Käisin koguduse noorteõhtutel, hakkasin kaasa teenima, õpetasin pühapäevakoolis, lastelaagrites, käisin misjonireisidel. Crickiga kohtusin keskkoolis, olin 16-aastane, kui hakkasime käima.
Crick: Mina teenisin keskkooli ajal kaasa noortetöös, samuti lastelaagrites. Kui olin 17-aastane, läksin esimest korda rahvusvahelisele misjonireisile Guatemalasse, kus kogetu lausa šokeeris mind. Töötasin noorte ja lastega ühes väikeses mägikülas. Sellel reisil tundsin oma südames, et Jumal kutsub mind töötama noortega. Palvetasin ja arvasin, et lähen kunagi tagasi Guatemalasse.
Mindy: Minu lugu on sarnane. 17-aastaselt käisin esimesel rahvusvahelisel misjonireisil Ecuadoris. Sellel reisil kutsus Jumal mind misjonitööle. Seejärel õppisin viis aastat hispaania keelt, arvates et lähen tagasi Lõuna-Ameerikasse.

Seejärel õppisin viis aastat hispaania keelt, arvates et lähen tagasi Lõuna-Ameerikasse.

Märts 2021 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus
Fotod: Tomuskite erakogu

Kuuldes võimalusest teha intervjuu Ilmar Tomuskiga, olin väga elevil. Mulle kui emakeeleõpetajale on ta eeskuju mitmes mõttes: kristlane ja keeleinimene, heade lasteraamatute autor ja inimesena konstruktiivne, eetiline ja töökas. Ta on EKB Liiduga soojades suhetes ja teenib kaasa mitmes koguduses.

Kust oled Sa pärit, kuidas möödus lapsepõlv ja kooliiga?
Sündisin 28. juunil 1964. aastal Tallinnas, mul on vanem õde ja vend, samuti noorem õde ja vend. Et peres oli viis last, leidsid vanemad, et lasteaeda pole meid mõtet panna, sest kodus on lasteaiarühm olemas.
Kuna isa-ema käisid tööl, tuli suurematel väikeste eest hoolt kanda. Õppisin üsna varakult beebidel mähkmeid vahetama, minu arvates oli see lõbus.
Kõik lapsed oskasid ise süüa teha, kui vaid oli, millest teha. Tihti oli toiduga kitsas ja ma ei tea siiani, kuidas emal õnnestus peaaegu mitte millestki suurele perele laud katta.
Usuasjadega meil ei tegeldud. Isa hooldas Eesti Raadio saatejaama tehnikat. Selles ametis ei tulnud usu mainimine kõne allagi.

Jaanuar 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Üllas Linder (67) on toimetanud 32 aastakäiku kristlikku lehte Kuulutaja, millest esimene aasta oli poolik. 374 numbrit koondavad palju ajastuloolist materjali, jutluseid, intervjuusid, uudiseid misjonipõldudelt jne. Teekäija vestles teeneka pastori, kaplani ja kirjamehega.

Kuidas Sa Kristuse järgijaks said?
Minu vanavanemad olid usklikud ja nende talus Kaius Raplamaal kogunes kogudus kuni vanaisa Hans Linderi surmani 1961. aastal. Seejärel ei lubanud riigivõimud enam uut juhti valida. Nii sain esimesed usulised teadmised vanaisalt.
Koos emaga käisin vähemalt jõulude ajal kirikus. Olin koolipoiss, kui keegi usklikest sugulastest saatis mind Kalju palvelasse. Seal näitas tulevane vanempresbüter Robert Võsu oma Kanada-reisi pilte. Ma kuulasin kõike kerge irooniaga: tegelevad niisuguse tühja-tähjaga... Kuid seal jõudis mulle kohale: „Kui sellel mehel on õigus ning tõesti on olemas taevas ja põrgu, siis ei ole tähtsamat asja kui sellega tegelemine.“
Ma tulin elavale usule kümnendas klassis. See sündis Olevistes nende keskel, kellest hiljem arenes Effataa. Koos pastor Oskar Olvikuga palvetades võtsin Jeesuse vastu kui isikliku Päästja.

Äsja igavesele kodumaale kutsutud pastor Jüri Jürgensonil oli minu arengus väga suur roll.

Detsember 2020 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus

Kui mina Priiduga (32) tuttavaks sain, oli ta üsna värskelt kristlaseks saanud ehitajamees, kes sõitis BMW-ga ja tegi palju sporti. Mind võlusid tema särav naeratus ja soe süda. Mõne aasta pärast me abiellusime. Järgnenud aastatel teda kõrvalt nähes ei olnud mul kahtlust, et Jumal on kutsunud teda töötama inimestega, tema hingehoidlik and on silmapaistev. Tänaseks ongi temast saanud kõrgharidusega hingehoidja. Isadepäeval ordineeriti Priidu Tapa Elava Usu Koguduses pastoriks. Kuid mitte koguduse pastoriks: tema ordinatsioon on seotud kaplanitööga politseis. Tema teekond vaimulikuks on üsna tavapäratu, aga seda särtsakam.

Sain aru, et pean saama ristitud, ja hakkasin otsima selleks võimalusi.

Räägi pisut oma lapsepõlvest ja noorusajast!
Kasvasime üles Tallinnas: ema, isa, vanem vend ja vanem õde, mina ning kaks nooremat venda. Olime suur pere ja aeg-ajalt tuli kannatada ka puudust, kui isa töötuks jäi. Mu ema oli hariduselt kunstnik, kunstiakadeemia lõpetanud, kuid selle ametiga ta sissetulekut peaaegu ei saanudki. Aga tal tuli mõte panna minust ja mu kahest nooremast vennast kokku perebänd Ellamvelled. Mina ja Ville mängisime plokkflööti ja kõige noorem vend Enno viiulit. Käisime Tallinna vanalinnas mängimas ja niimoodi teenisime perele raha.
Tänavatel esinemine mulle tol ajal üldse ei meeldinud, sest koolikaaslaste ees oli väga piinlik. 14-aastaselt õnnestus mul leida tööd muruniitjana ja tänu sellele sain pillimängimisest vabastuse. Järgnevatel aastatel pidasin erinevaid ameteid. Kui kutsekooli ära lõpetasin (õppisin automaatikat), läksin tööle hoopis vuukide hermetiseerijaks.
Elasin sellist elu, et käisin tööl ja pidutsesin. Samas tundsin, et ei taha niimoodi jätkata, sest nii ei jõua elus edasi. Aga muuta midagi ka ei osanud.