Endel Palmiku armust kantud elutee

Aprill 2020 18 endel yksi
Enn Palmik, Tartu Annelinna koguduse pastor
Fotod: Anete Toming

Istun Tallinnas Mustamäel oma vanemate korteris ja meenutan, kuidas 50 aastat tagasi astusin 12-aastase poisina koos isaga tühja tuppa. Toona ei olnud siin veel mööblit, kuid aknalaual lebas Piibel. Enne kui jõudsime ringi vaadata, avas isa Pühakirja, luges ja palus uuele kodule õnnistust. Oli ta ju Siberist tulnud ja mõistis milline väärtus on oma kodul. Nüüd, palju aastaid hiljem, võin tõdeda, et see Endli ja Imbi avatud ustega kodu on olnud õnnistuseks mitte ainult nende perele, vaid ka sadadele teistele. Meenuvad ajad, kui salaja kogunesid siin pühapäevakooli lapsed ja noored. Poisid kutsusid oma kohtumisõhtutele Priit Rannutit, Osvald Tärki ja teisi. Aastakümneid on võinud nendes tubades koguneda Oleviste koguduse kodugrupid. Kõiki tulijaid on vastu võetud armastuse ja kaetud lauaga.

Praegusel keerulisel ajal on mul eesõigus koos Teekäija lugejaga vaadata tagasi Endli pikale elule ja küsida: „Kuidas on võimalik tulla läbi elu raskustest kibestumata?“

Karl Reitsi vastus oli lühike: „Jumal ütles mulle!“

Loe edasi: Endel Palmiku armust kantud elutee

Külli Bärenson – arst juba 37 aastat

Aprill2020 06 kylli jaan
Jaan Bärenson, Eesti Piibliseltsi peasekretär
Fotod: Bärensonide erakogu

Olen intervjuud tehes erilises olukorras. Paljude aastate jooksul on tulnud intervjueerida erinevaid inimesi nii trükisõna kui raadio jaoks. Nii lähedase inimese, kui oma abikaasaga, ei ole veel kordagi intervjuud teinud.

Oled olnud aastakümneid arst. Osaled aktiivselt kristlike arstide tegevuses ja oled olnud ka koguduses mitmetes ülesannetes. Alustame aga algusest, kust algas sinu tee siin maailmas, mida mäletad lapsepõlvest, kes olid su vanemad?
Sündisin Tallinnas. Kasvasin üles Viru tänaval Tallinna ajaloolises vanalinnas. Mäletan, et hommikuti ajas mind üles hobuste kabjaplagin. Vanalinna väikestesse poodidesse toodi kaupa hobustega. Nii oli see 50ndate lõpus ja 60ndate alguses.
Minu vanemad olid tööl, ema läks tööle tagasi, kui olin saanud 6kuuseks. Mind hoidis päeval hoidjatädi, tädi Mii, nagu teda kutsusime. Ta oli Oleviste kogudusest ja temaga koos lauldes õppisin paljud Talle kiituse laulud selgeks. Talle kiituse lauliku üks pikemaid laule – „Ameerikamaal üks usklik ema“ – oli mul peas. Hoidjatädi võttis mind kaasa oma sõbrannade juurde, kus ma alati laulsin neid laule. Mulle need laulud ja laulmine väga meeldisid.
Mäletan sellest ajast kaerahelbeputru ja kohukesi – kohupiimakohukesi pulga otsas.

Talle kiituse lauliku üks pikemaid laule – „Ameerikamaal üks usklik ema“ – oli mul peas.

Loe edasi: Külli Bärenson – arst juba 37 aastat

Pisikese Saamueli lugu: ta on seal, kus pole enam valu

Märts 2020 21 emme saamuel
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus

Kristi Järg on kolmandat põlve kristlane ja Selise koguduses aktiivne kaasateenija. Ustav on kogudusetöös ka tema abikaasa Silver Järg, kes leidis tee Jumala juurde tagasi tänu Kristi isale, keda Jumal 2006. aastal Selise kogudust teenima kutsus. 2008. aastal Kristi ja Silver abiellusid. 2016. aasta maikuus, pärast pikka ootust, sündis nende perre pisipoeg Saamuel, kelle elutee jäi aga siinilmas lühikeseks.
Kui Kristi mulle Saamueli lugu oma nõo ja minu hea sõbranna pulmas rääkis, tõmbas mu süda värske emana valust kokku ja silmist voolasid pisarad. Tema enda pale aga säras ja seal polnud jälgegi kibedusest. See oli ühtaegu uskumatu ja võimatu ning üksiti justkui reaalne tõendus Jumala ja taeva olemasolust. Miski ei tröösti leinava ema südant enam kui kindel teadmine, et pärast maise elu lõppu on parim alles ees. Minu palvel oli Kristi nõus Saamueli loo ka Teekäija lugejate jaoks kirja panema. Usun, et see võib olla julgustuseks paljudele.

Nii teadsime, et meie poja nimeks saab Saamuel.

Milline oli Saamueli ootusaeg?
Arvan, et kõik abielupaarid soovivad, et Issand kingiks neile järeltulevat põlve. See ongi suur Taevaisa kingitus. Ka meie ootasime väga meie esimese lapse sündi.
Kui olime taas arsti juures kontrollis, tuli mu südames esile eriti just see Jumala kingituse osa. Kuna olin lastetööga seotult teinud mitmeid kordi piiblilugu Hannast ja Saamuelist, tõusis kuidagi eriliselt esile Saamueli nimi. Nii teadsime, et meie poja nimeks saab Saamuel. Ootusaeg jäi talve ja kevadesse ning oli rahulik. Tegin jätkuvalt lastetööd ühenduses Lapsed Eestis. 2015. aastal kinkisid Põhja-Iirimaa kristlased ühendusele Hea Sõnumi bussi, millega saab sõita laste juurde asulatesse ja küladesse ning jagada klassiruumiks ümberehitatud linnaliinibussis evangeeliumi. Sõitsin sellega iganädalaselt mitmetes asulates, et viia läbi Hea Sõnumi ringi. Samuti jõulude ajal ja kevadel ülestõusmispühade paiku. Saamuel pidi sündima 2016. aasta juunikuus, kuid viimasel trimestril ilmnesid mõned komplikatsioonid. Teadsin, et Jumal on arstidele kinkinud tarkuse, ja usaldasin, et kõik on Issanda kätes. Maikuus, 35. rasedusnädalal sündis meie perre poeg Saamuel.

Loe edasi: Pisikese Saamueli lugu: ta on seal, kus pole enam valu

Aili ja Joel Raasik – südamega Eestimaa südames

Märts 2020 06 joel aili
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Aili (64) ja Joel (68) Raasik tulid talvisel koolivaheajal Paidest oma poja perele Tartusse külla ja astusid ka Teekäija toimetusse, kus enne paastuaja algust arenes kohvilauas elav vestlus.

Paide baptistikoguduses juba vanaduspõlve pidav evangelist-pastor Johannes Jääger oli ühel päeval palunud, et talle tuleks külla koguduse uus pastor. Joel ja Anatoli olid Paide keskväljakul arutanud samu küsimusi. Joel lubas oma heale sõbrale, et ta võib juhatada noortetööd, kui Anatoli võtab pastori ülesanded endale ja toimetab kõik tähtsamad asjad. Anatolil olla selleks ka parem ja valjem (laulu)hääl. Nii astusid vana karjase üllatuseks tema tuppa korraga kaks venda.
Paraku tõmbas Eesti taasiseseisvumise tuultes tõusnud USA-sse emigreerumise laine Paide koguduse värske juhi Anatoli Venkovi endaga kaasa.
1991. aastal Soomest naaberkogudusse Järva-Jaani saabunud Esko Vainio julgustas, et Joel Raasik võtaks Paides vaimuliku töö juhtimise üle. Issanda kogudus vajab karjast ja küll Issand ka varustab.

„Mina tulen kirikusse siis, kui sinna tulevad ka noored!“

Loe edasi: Aili ja Joel Raasik – südamega Eestimaa südames

Tiina Teppo – 30 aastat Rakkes rakkes

Jaanuar 2020 06 tiina pere
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus

Tiina Teppo on Rakke koguduses oldud ligi 30 aastaga kõige kauaaegsem liige ja viimased viis aastat töötanud pastori kohusetäitjana. Ehkki koguduses on olnud ka keerulisi aegu, ei ole need kustutanud Tiina teotahet ja sära ta silmist.

Tänu Ainile olen saanud koguduses aktiivselt kaasa teenida: tema hoidis lapsi, kui mina olin kirikus.

Räägi pisut endast ja sellest, kuidas Sa leidsid tee Jumala juurde?
Ma olen sündinud Haapsalus ja üles kasvanud Tallinnas. Kui olin 4-aastane, abiellus ema uuesti, kolisime Tallinna ja ma sain kaks nooremat venda.
Haapsalu lähedal Jalukse külas elas mu vanaema, kelle juures veetsin kõik suved ja enamus nädalavahetusi. Vanaema tuli üsna hilises eas elavale usule. Temaga käisime ka Haapsalu metodisti kirikus ja tema Piiblist õppisin gooti kirjas lugema. Nii kasvasin üles teadmisega, et Jumal on olemas. Kuna ma olin elava loomuga ja krutskeid täis laps, arvasin suuremaks saades, et ma ei kõlba Jumalale.
Tallinnas oli mul hiljem kristlastest tuttavaid, kes kutsusid Oleviste kiriku noorteõhtutele, aga tookord ma südames kutset ei tundnud.
1984. aastal lõpetasin nn pisipeda, kus õppisin lasteaiakasvatajaks, ja läksin tööle Tallinna 33. lastesõime. Suviti olin malevas. Seal sain 1989. aasta suvel tuttavaks oma abikaasa Ainiga, kes oli majandis malevlastele autojuhiks.
Aasta jooksul külastasime Ainiga teineteist vastastikku – tema mind Tallinnas ja mina teda Rakkes, kus ta oma vanemate kodus elas. 1990. aasta kevadel kinkis ta mulle meie uue kodu võtmed Rakkes.
See oli 1990/91. aasta talvel. Me olime kuskilt saanud Sõnajalgade kasseti, mis mulle tegelikult üldse ei meeldinud. Aga ühel hetkel leidsin end miskipärast seda üksi kodus kuulamast. Ja siis tuli laul, kus olid sõnad, et kui Jeesus tuleb tagasi, kas sa jooksed talle vastu või põgened kaljukoobastesse? See sõnum puudutas mind sügavuti ja isiklikult. Mõtlesin, et mina ei tahaks põgeneda, kui Jeesus tuleb. Langesin põlvili ja palusin nuttes Jumalat appi. Tagantjärele sain teada, et samal ajal, kui kogesin Jumala puudutust, olid Airin ja Alland Parman Rakke koguduses palvetanud, et Jumal kutsuks inimesi.

Loe edasi: Tiina Teppo – 30 aastat Rakkes rakkes

Kaarel B. Väljamäe – mees kahe kutsumuse pingeväljas

Detsember 2019 06 kaarel valjamae
Maarja-Liis Mölder, Tallinna Kristlik Mosaiik Kogudus

Tõtt-öelda on natuke veider järgnevat intervjuuks nimetada. Kirjanik Kaarel B. Väljamäe (38) on minu jaoks ennekõike sõber. Temaga vesteldes olen mõndagi õppinud ja päris paljust terveks naernud. Meid ühendab muu hulgas luule ja Tallinna Kristlik Mosaiik Kogudus, mille üks rajajaid samuti Kaarel on. Sinul, armas lugeja, on nüüd võimalus ühte meie pühadeeelset jutuajamist „pealt kuulata“. Me ei pane seda üldse pahaks, hoopis loodame, et kõnetab.

Jumal ei anna ande niisama, vaid eesmärgiga. See on millegi teenistuses, mida tema tahab korda saata.

Milline on kõige varasem jõulumälestus, mis Sulle meenub?
Vanaema-vanaisa maja ja vanaisa tehtud vorstid. Neid me sõime alati peale kingituste avamist ja kõike muud. Vanaisa ütles, et „pane ikka moosi ka”. Meil oli kindel pühaderutiin. Nii meie kui vanavanemad elasime Kohilas, aga meie olime korteris, nii et jõuluõhtu veetsime vanade juures. Neil oli oma maja.

Loe edasi: Kaarel B. Väljamäe – mees kahe kutsumuse pingeväljas