Jüri Puusaag – ma suudan kõik Kristuses

September 2020 06 juubel 80
Ermo Jürma, Teekäija peatoimetaja

Minu tutvus Jüri Puusaagiga tekkis 1978. aastal, kui Robert Võsu saatis meid Moskvasse Piibli kaugõppe kursustele (tolle aja ainus legaalne vaimulik kool NSVLis). Jõudsime hommikuselt rongilt Malovuzovskaja baptistikirikusse, kus istus rohkesti vendi. Seal küsis keegi: „Kes oli Aadama järel seitsmes?“ Sosistasin Jürile, et olen vist vales kohas, sest minul nii suuri teadmisi Piiblist küll ei ole. Jüri vastas, et „ole mureta, see küsija pole õppejõud“. Siiski katkes meie ühine koolitee pärast teist sessiooni. Jüri kutsuti Kanadasse McMasteri Kolledžisse ja mind lähetati Saksamaale Buckowi Seminari usuteadust õppima. Kuid soe koolisõprus püsib tänaseni.

Kuidas sai Sinust kristlane?
Usklikuks sain ma 1955. aastal Oleviste töö keskel. Neljapäevaõhtustel koosolekutel hoidis ema mulle puupüsti täis kirikus kohta ja nii sain ma koolist tulles osa väga sisukast piibliõppest. Kuid 15-aastase poisi otsus Jeesust järgida ei sündinud mitte jumalateenistusel, vaid matemaatika ülesande lahendamisel. Ma pole emotsionaalne inimene. Õppisin Tallinna Reaalkoolis ja omandasin Tehnikaülikoolis elektriinseneri kutse.
Kõrge torniga kiriku kõrval asus julgeolekumaja ja sealt jälgiti valvsalt, kes siin kogunevad. Seepärast toimus noorte vendade süstemaatiline vaimulik väljaõpe Robert Võsu initsiatiivil Tallinnas Kalamaja kirikus. Sinna kutsuti mind juba teismelisena. Nii on mu uussünnile järgnenud pidev vaimulik kasvamine.

15-aastase poisi otsus Jeesust järgida ei sündinud mitte jumalateenistusel, vaid matemaatika ülesande lahendamisel.

Loe edasi: Jüri Puusaag – ma suudan kõik Kristuses

SVEN-JOONATAN – põnevil Jumala plaanist

August 2020 06 sven piiblipaevadel
Mona Ungru, Rakvere Karmeli kogudus

Nakatava naeruga Sven-Joonatan Siibak on koguduse karjane, kes kirjeldab end kui inimeste inimest. See ei pane vist kedagi imestama, sest ta ümber on alati inimesed – kas näiteks EKB Liidus oma igapäevast tööd tehes või sõpradele väljasõite korraldades. Ta sai paar aastat tagasi koos oma abikaasa Heliniga südamesse kolida Rakverre ja hakata teenima Karmeli koguduses, kus ta sel suvel pastoriks ordineeriti.

2016. aastal Teekäijas ilmunud loos vastasid küsimusele „Milline on su tavaline päev“, et ärkad vara ja lähed kooli, sest õpetad 10–12-aastaseid lapsi. Samuti ütlesid, et juhid ühte 3D koguduse kogukonda ja pead hingehoidlikke vestlusi, püüad igas päevas leida aega, et kuulda Jumala häält, lugeda Piiblit ja süüa üks söögikord koos oma abikaasa Heliniga. Lisaks tõid sinu päevad EKB Liiduga seotud tegevusi.
Kuidas sa vastaksid nüüd, neli aastat hiljem, sellele küsimusele?
Tõsi, praegu ma koolis enam ei tööta ja seetõttu on vahel hommikud pisut hilisemad kui varem. Sellegipoolest on elu tegus ja minu päevakava väga mitmekülgne. Töötan alates 2018. aasta augustist täiskohaga EKB Liidus. Hetkel on minu rollideks Liidu noorsootöö juhtimine ja arendusjuhi töö, mis keskendub eelkõige koguduste rajamisele ning jüngerlusele.
Pean ütlema, et jätkuvalt on minu tavalises päevas hetki Jumala ja tema sõnaga ning söögiosadus oma abikaasaga, vahel ka laiemas ringis. Kord vaatasin, et kalendris on rohkem asju seotud tegevuste kui inimestega. Kuna ma olen väga „inimeste inimene“, siis korrigeerisin oma ajakava selliselt, et igas nädalas oleks piisavalt aega lihtsalt inimesi kuulata, julgustada ja osaduses olla. Omajagu tuleb ette ka sõitmist, kuna elame Rakveres ja minu tööpõld ning kolleegid on üle Eesti.
Jätkuvalt usun väga kohaliku koguduse olulisusesse ja seetõttu olen aktiivselt panustamas ka Rakvere Karmelis.

Loe edasi: SVEN-JOONATAN – põnevil Jumala plaanist

JAVIER GIL VIDAL – Hispaania matemaatik kohtub Tartus Kristusega

Juuni 2020 06 javier kohvikus
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Francisco Javier Gil Vidal on Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna arvutiteaduse instituudi doktorant. Me istume alma mater’i vanas kohvikus laua taga. Mu vestluskaaslasel on „kodutöö“ tehtud: esmane ülevaade EKB Liidust ja selle häälekandjast Teekäija on tal omandatud (arvutist üle inglise keele). Arvutis on lahti ka LEO online hispaania-saksa-inglise tõlkesõnastik, et iga lause kohale jõuaks.

Kes olid Sinu vanemad?
Mu vanemad on hispaanlased. Kaliitsias sündinud isa José Gil Eiró (1920–2013) pidi teismelisena Hispaania kodusõja (1936–1939) ajal põgenema öösel paadiga üle Maini jõe. Kuid piirivalve märkas neid ja pimedas kuulirahe all palvetasid mehed neitsi Maarja poole ning lubasid eluga pääsemise korral tulevikus kodukirikus tänuanni tuua. Hiljem täitsid nad ühel usupühal ka oma tõotuse.
Isa elas mõnda aega illegaalina Portugalis. Seal sai ta passi ja tal lubati lahkelt koju tagasi pöörduda. Kuid see oli pettus ja ta sattus pikemaks ajaks kurikuulsasse Miranda de Ebro (Burgos) koonduslaagrisse. Aga seal kuulis ta teateid Argentiinast, mida kujutati kui paradiisi, kuhu tal 1948. aastal emigreeruda õnnestus. Oma pääsemise üle oli ta väga õnnelik, kuigi oma kallimast Esperanza Vidal Fernandez'est (sünd 1928) lahutas teda veel seitse aastat ajalises mõttes ja Atlandi ookean ruumilises tähenduses. Kuid nad olid teineteisele truud. Nende kirglik kirjavahetus oli isegi ehk naiivne. Pruut saatis ka külakirikust ostetud väikesi kujukesi. 1955. aastal tuli isa Hispaaniasse ja nad abiellusid ning siirdusid seejärel Argentiinasse.

Loe edasi: JAVIER GIL VIDAL – Hispaania matemaatik kohtub Tartus Kristusega

Endel Palmiku armust kantud elutee

Aprill 2020 18 endel yksi
Enn Palmik, Tartu Annelinna koguduse pastor
Fotod: Anete Toming

Istun Tallinnas Mustamäel oma vanemate korteris ja meenutan, kuidas 50 aastat tagasi astusin 12-aastase poisina koos isaga tühja tuppa. Toona ei olnud siin veel mööblit, kuid aknalaual lebas Piibel. Enne kui jõudsime ringi vaadata, avas isa Pühakirja, luges ja palus uuele kodule õnnistust. Oli ta ju Siberist tulnud ja mõistis milline väärtus on oma kodul. Nüüd, palju aastaid hiljem, võin tõdeda, et see Endli ja Imbi avatud ustega kodu on olnud õnnistuseks mitte ainult nende perele, vaid ka sadadele teistele. Meenuvad ajad, kui salaja kogunesid siin pühapäevakooli lapsed ja noored. Poisid kutsusid oma kohtumisõhtutele Priit Rannutit, Osvald Tärki ja teisi. Aastakümneid on võinud nendes tubades koguneda Oleviste koguduse kodugrupid. Kõiki tulijaid on vastu võetud armastuse ja kaetud lauaga.

Praegusel keerulisel ajal on mul eesõigus koos Teekäija lugejaga vaadata tagasi Endli pikale elule ja küsida: „Kuidas on võimalik tulla läbi elu raskustest kibestumata?“

Karl Reitsi vastus oli lühike: „Jumal ütles mulle!“

Loe edasi: Endel Palmiku armust kantud elutee

Külli Bärenson – arst juba 37 aastat

Aprill2020 06 kylli jaan
Jaan Bärenson, Eesti Piibliseltsi peasekretär
Fotod: Bärensonide erakogu

Olen intervjuud tehes erilises olukorras. Paljude aastate jooksul on tulnud intervjueerida erinevaid inimesi nii trükisõna kui raadio jaoks. Nii lähedase inimese, kui oma abikaasaga, ei ole veel kordagi intervjuud teinud.

Oled olnud aastakümneid arst. Osaled aktiivselt kristlike arstide tegevuses ja oled olnud ka koguduses mitmetes ülesannetes. Alustame aga algusest, kust algas sinu tee siin maailmas, mida mäletad lapsepõlvest, kes olid su vanemad?
Sündisin Tallinnas. Kasvasin üles Viru tänaval Tallinna ajaloolises vanalinnas. Mäletan, et hommikuti ajas mind üles hobuste kabjaplagin. Vanalinna väikestesse poodidesse toodi kaupa hobustega. Nii oli see 50ndate lõpus ja 60ndate alguses.
Minu vanemad olid tööl, ema läks tööle tagasi, kui olin saanud 6kuuseks. Mind hoidis päeval hoidjatädi, tädi Mii, nagu teda kutsusime. Ta oli Oleviste kogudusest ja temaga koos lauldes õppisin paljud Talle kiituse laulud selgeks. Talle kiituse lauliku üks pikemaid laule – „Ameerikamaal üks usklik ema“ – oli mul peas. Hoidjatädi võttis mind kaasa oma sõbrannade juurde, kus ma alati laulsin neid laule. Mulle need laulud ja laulmine väga meeldisid.
Mäletan sellest ajast kaerahelbeputru ja kohukesi – kohupiimakohukesi pulga otsas.

Talle kiituse lauliku üks pikemaid laule – „Ameerikamaal üks usklik ema“ – oli mul peas.

Loe edasi: Külli Bärenson – arst juba 37 aastat

Pisikese Saamueli lugu: ta on seal, kus pole enam valu

Märts 2020 21 emme saamuel
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus

Kristi Järg on kolmandat põlve kristlane ja Selise koguduses aktiivne kaasateenija. Ustav on kogudusetöös ka tema abikaasa Silver Järg, kes leidis tee Jumala juurde tagasi tänu Kristi isale, keda Jumal 2006. aastal Selise kogudust teenima kutsus. 2008. aastal Kristi ja Silver abiellusid. 2016. aasta maikuus, pärast pikka ootust, sündis nende perre pisipoeg Saamuel, kelle elutee jäi aga siinilmas lühikeseks.
Kui Kristi mulle Saamueli lugu oma nõo ja minu hea sõbranna pulmas rääkis, tõmbas mu süda värske emana valust kokku ja silmist voolasid pisarad. Tema enda pale aga säras ja seal polnud jälgegi kibedusest. See oli ühtaegu uskumatu ja võimatu ning üksiti justkui reaalne tõendus Jumala ja taeva olemasolust. Miski ei tröösti leinava ema südant enam kui kindel teadmine, et pärast maise elu lõppu on parim alles ees. Minu palvel oli Kristi nõus Saamueli loo ka Teekäija lugejate jaoks kirja panema. Usun, et see võib olla julgustuseks paljudele.

Nii teadsime, et meie poja nimeks saab Saamuel.

Milline oli Saamueli ootusaeg?
Arvan, et kõik abielupaarid soovivad, et Issand kingiks neile järeltulevat põlve. See ongi suur Taevaisa kingitus. Ka meie ootasime väga meie esimese lapse sündi.
Kui olime taas arsti juures kontrollis, tuli mu südames esile eriti just see Jumala kingituse osa. Kuna olin lastetööga seotult teinud mitmeid kordi piiblilugu Hannast ja Saamuelist, tõusis kuidagi eriliselt esile Saamueli nimi. Nii teadsime, et meie poja nimeks saab Saamuel. Ootusaeg jäi talve ja kevadesse ning oli rahulik. Tegin jätkuvalt lastetööd ühenduses Lapsed Eestis. 2015. aastal kinkisid Põhja-Iirimaa kristlased ühendusele Hea Sõnumi bussi, millega saab sõita laste juurde asulatesse ja küladesse ning jagada klassiruumiks ümberehitatud linnaliinibussis evangeeliumi. Sõitsin sellega iganädalaselt mitmetes asulates, et viia läbi Hea Sõnumi ringi. Samuti jõulude ajal ja kevadel ülestõusmispühade paiku. Saamuel pidi sündima 2016. aasta juunikuus, kuid viimasel trimestril ilmnesid mõned komplikatsioonid. Teadsin, et Jumal on arstidele kinkinud tarkuse, ja usaldasin, et kõik on Issanda kätes. Maikuus, 35. rasedusnädalal sündis meie perre poeg Saamuel.

Loe edasi: Pisikese Saamueli lugu: ta on seal, kus pole enam valu