Kärt ja Siilas Kask toimivad südame järgi

06/2017
Tiina Kriste, Kohila kogukond

On juunikuu algus ning istume Kärdi ja Siilasega Kohilas ühe väärika maja korteris. Õunapuud akna taga on täies ehtes ja me joome Kärdi tehtud värsket piparmünditeed. 10 aastat on möödunud viimasest Teekäija artiklist Siilasega. 2007 lõpetas ta töö EKB Liidu noortejuhina. Täna, 10 aastat hiljem, on Siilase ja Kärdi pere ees uus kutsumus. Sellest järgnevalt juttu tulebki.

Tänaseks on Siilas olnud üle viie aasta Kohila mõisakooli eestvedaja ja hinnatud poisteklassi õpetaja.

Kohila on Eesti suurim alev (u 3500 elanikku). Siin on kaks kogudust – õigeusu kogudus ja peatselt oma 110. aastapäeva tähistav Kohila baptistikogudus ning ka kaks kooli – Kohila Gümnaasium ja viis aastat tagasi asutatud kasvav kristlik erakool Kohila mõisakool ning kaks lasteaeda – kõigi nendega on kokkupuudet nii Kärdil kui Siilasel.

Istume intervjuuks kokku põneval ajal – Kohila baptistikogudus on alates aasta algusest otsinud endale pastorit ja selle käigus on jõutud tõdemuseni, et tegelikult on vaja kahte ning kogudus on valinud Siilase teiseks pastoriks Viljar Lihti kõrvale.
Siilas ja Kärt on abielus olnud üle kümne aasta ning nende peres kasvab neli last – vaikne trompetimängija Paul (11), särav jalgpallur Leo (10), päikesekiir-suhtleja Klaus (3) ja pere printsess Aliis (1).
Intervjuu toimumise ajal on lastest kodus ainult Klaus ja Aliis, teised on parajasti oma tegemistes.

Kärti ja Siilast koos vaadates meenutame naljakaid seiku sellest, kuidas väikesekasvulisele Kärdile pakutakse kord Siilase tütre rolli või siis küsitakse ühistranspordis õpilaspiletit. Kord küsis üks Kohila koguduse uus liige, kas Siilasel naine ka on – teda on pühapäeviti ainult lastega näha...

Siilas ja Kärt on olnud koguduse töötegijad päris pikka aega.

Kärt on põlisest Kohila suguvõsast, tema vanavanaisa oli Kohilas õigeusu koguduse preester ja ta on sisuliselt kasvanud pühapäevakoolilapsest pühapäevakooli eestvedajaks. Igapäevaselt töötab ta väga pühendunult Sipsiku lasteaias, kuid praegu on lastega kodus. Kärdi missiooniprojektiks on olnud peaaegu 10 aastat iga-aastane kirikupühade tähistamine koguduses, kus kogudust külastavad mõlema lasteaia kõik rühmad ja algklassid.
Kärt: Kristlike pühade tutvustamine on oluline, sest nii õpivad lapsed tundma pühade sisu ja tähendust. Hea, kui nendest jääb positiivne mälestus ning kui tead, kus kirik asub, ja julged sinna sisse minna.

Siilas (saab peatselt 35) on Paide poiss, kes kasvas üles 6lapselises peres. Isa oli aastaid Koeru koguduse pastor ning ka Siilase kaks venda on pastoriteks – Margus Jõgeval ja Siim Hiiumaal.

Mida oled isalt ja vendadelt õppinud?

Siilas: Isalt olen kõige rohkem õppinud sihikindlust, et ei tasu alla anda ja et tuleb elada nii suure veendumusega, et sa ei lase end kõigutada. Ka siis, kui saal oleks tühi, jutlustad tühjale kirikule.
On väga tähtis, et pastoril oleks kontakt kohaliku elu ja kogukonnaga. Lapsepõlves elasime Paides ja isa töötas Koeru koguduses. Siis kogesime, et viljakad sidemed saavad tekkida vaid kohapeal elades.
Kohilasse tuli Siilas umbes 13 aastat tagasi, kui hakkas noorsootööd tegema, aga tema kohtumine Kärdiga ühes pühapäevakooli laagris eestvedajana oli juba ka südame Kohilasse toonud.

Siilas: Enda puhul olen näinud, et mul on kontakt inimestega. Alustasin päevakeskuses laagrite läbiviimist ja ringitegevust, seal tekkisid kontaktid lastega ja siiamaani olen igal aastal teinud poisteringi. Esimestest poistest on saanud juba lapsevanemad. Nüüd nad toovad oma lapsi poisteringi või kooli.

Kontaktid tekkisid ka tänu tööle, kui olin vallas haridusnõunik. Selles suhtes tunnen, et olen omaks võetud. Käin mööda tänavat ja vaatan, et ei saa paljudest teretamata mööda minna.
Peale noorsootööd oli Siilas 1,5 aastat Kohila valla haridusnõunik. Tema üheks kujundajaks oli nn Ülo kool.

Siilas: Minu kujunemist on väga mõjutanud Ülo Vooglaid. Kui olin haridusnõunik, tuli ta igal nädalal minu töö juurde ja oli mulle mentoriks. Temalt õppisin rohkem kui ülikoolis kokku. Need kokkusaamised ei olnud kokku lepitud, aga ühel hetkel sain aru, et ta külastab mind sihipäraselt. Kohtumised temaga mõjutasid mind. Ta avas mu mõtlemist kastist välja, pani teistmoodi nägema maailma, inimesi, põhjuseid ja seoseid.

Lasteaiatöö paneb Kärdi särama ja tegutsema.

Siilas: Mina ja mõned lapsevanemad alustasime mõisakooliga umbes viis aastat tagasi. Grupp lapsevanemaid tahtsid teistsugust kooli ja meid toetas Vanalinna Hariduskolleegium. Tulin palgatöölt ära ja töötasin pool aastat vabatahtlikult kooli heaks, kuni saime koolitusloa.

Kärt: Siilas on olnud mõisakooli sünni juures. Ta uskus selle vajalikkust algusest peale. Selle kooli sünd oli ime. Mäletan, kuidas ta suvel kirjutas õppekavasid. Sel hetkel, kui oli kooli õnnistamine, see tähendab 1. septembril, saabus koolitusluba.
Siilas: Töötasin üheksast üheksani. Lisaks õppetööle oli ehitamine ja remont. See oli väga intensiivne periood ka meie pere jaoks. Kui saime koolitusloa, siis otsustasin kooli juhtimise asemel pühenduda ainult õpetamisele ja perele.
Mõisakooli esimesed lapsed lähevad sel sügisel V klassi ja sügisest on õpilasi juba 130 ringis. 2/3 lastest tuleb mittekristlikest kodudest. Nüüd on kristlik keskkond nende jaoks tuttav, see on kultuuri loomulik osa. Samas tegin seda kooli ka oma laste pärast – Paul lõpetas sel aastal neljanda klassi ja Leo kolmanda. Neile seal meeldib.

Kärt: Mina näen, et Siilase missioon on usuõpetus, mida ta annab kõikidele klassidele. Siilas saab suurepäraselt kontakti lastega, kes pole kodus varem usuga kokku puutunud. See on väga suur roll ja võimalus. Lapsed kasvavad kristlikus keskkonnas. Kui üks tema õpilastest kuulis, et Siilas valiti pastoriks, siis ütles ta, et see peabki nii olema, sest õpetaja Siilas tunneb ikkagi kõige paremini Jumalat.
Ma näen mõisakoolis, et seal on head suhted laste ja õpetajate vahel ning sellele pööratakse tähelepanu. Mina olen tänulik ja õnnelik, et mu lapsed saavad selles koolis käia. Nad tunnevad end seal turvaliselt, nad saavad olla need, kes nad on, ega pea häbenema oma usku.

Kõik meie lapsed on paarinädalasest saadik kirikus käinud.

Miks olla täna õpetaja?
Siilas: Õpetaja saab suunata õpilaste arengut ja anda võimaluse nendes oleva potentsiaali väljatulemiseks. Õpetaja saab näha uusi algusi ja seda, kuidas lapsed hakkavad kujunema. Kõige raskem on see, et lõppresultaati ei näe. Näed, kuidas aasta jooksul on kellegi etteütlused paranenud, aga kuidas ta inimesena on välja kujunenud, jääb ikkagi varjatuks. Seepärast ongi vaja õpetajatel leida võimalusi, et noored end leiaksid.
Kärt: Mina lasteaia õpetajana näen, et lastetöö on väga oluline, sest rajatakse vundamenti kogu eluks. Lasteaias on kõige olulisem väärtuste õppimine ja sotsiaalsed suhted laste vahel.
Hästi oluline on see, et saad toetada lapse arengut ja olla ta kõrval. Eriti eelkoolieas, et laps tunneks end turvaliselt ja hästi. Laps veedab lasteaias pikki päevi, vahel isegi rohkem kui koos oma vanematega. Oluline on, et see keskkond oleks arengut toetav ja positiivne. Minul paneb silmad särama see, kui lapsed on avatud ja uudishimulikud ning imevad infot, mida neile annad, ning peegeldavad seda tagasi. Siis näedki kiiret arengut ja progressi. Õpetajatöö ei ole kunagi rutiinne, vaid on alati vaheldusrikas, huvitav ja uus.

Mis on üks elusalm ehk juhtmõte, mis on teid elus aidanud?
Siilas: Kunagi ütles Henri Laks ühel kontserdil: Elada iseendale on mõttetus, elada teistele on elu. See on siiani meeles.
Kärt: Siilase puhul on see nii, et ta mõtleb igas valdkonnas pigem teistele kui endale.
Siilas: See on kodust tulnud, teistega arvestamine, teistele tegemine, rõõmu kogemine sellest, et saad teistele midagi anda.
Kärt: Minu jaoks on olnud oluline mõte see, et me oleme loodud millegi kõrgema jaoks, et armastada ja olla armastatud (ema Teresa). Seda olen ma oma elus kogenud ja kui olen kogenud Jumala armastust oma elus, siis seda soovin jagada teistega.

Kohila koguduses on esimene poolaasta olnud otsimise aeg. Otsitud on pastorit. Mis te arvate, kuidas peaks üks kogudus tegutsema, kui ta otsib pastorit?
Siilas: Arvan, et pastori otsing algab palju varem ehk järelkasvu kasvatamisest. Võime loota, et pastorid roteeruvad kogudusest kogudusse. Kuid me teame, et meil pole nii palju pastoreid, neid on vähem kui kogudusi. Suuremas koguduses on võimalus kasvada ja olla kasvatatud ning ka töötegijaid välja saata. See tähendab missiooniteadlikkust ja põhimõttelist otsust, et panustatakse inimestesse.

Siilas on olnud Kohila koguduse diakon 2009. aastast ning on olnud koguduses pühapäevakooli ja poistetöö eestvedaja. Siilase juhtimisel on poisid käinud ellujäämislaagrites ja ehast koiduni palverännul Tallinnast Kohilasse... Räägi oma kutsumisest vaimulikule tööle?
Siilas: Vaimuliku kutse teekond algas kodust, seal anti palju ülesandeid. Minu selgem kutsumine algas 20 aastat tagasi liidu suvefestivalil pappkastide tõstmisest, seejärel hakkasin laste- ja noortetööd tegema.
Kui olin 10. või 11. klassis, siis toimus Riias Billy Grahami evangelismi konverents. Isa võttis mind ja ka teised lapsed kaasa. See oli selline eriline kogemus. Ma ei mäleta tagantjärele väga palju sisu, aga seda tunnet mäletan. Sain näha suuremat kristlikku kogudust. Et kristlik maailm on suurem kui Koeru kogudus.
Samuti on pühapäevakooli- ja noortetöö mulle aluse pannud. Tegime koos Rakke kogudusega noortelaagrit ja mäletan, et Gunnar Kotiesen tuli jutlustama. Vaatasin teda ja mõtlesin, et tahaks ka olla selline mees! See on siiani eredalt meeles.
Ülikoolis käies olin Nõmme koguduses. Urmas Roosimaa oli Nõmmel abipastor. Ta küsis, kas oleksin nõus olema Nõmme noortejuhiks, aga asjad hakkasid liikuma Kohila poole. Õppisin noorsootööd, sain siia praktikale. Lapsed ja noored on siiamaani südames olnud.
Koguduse juhatuses olles ja pühapäevakooli tehes olen suurema koguduse elu ja igasugu probleeme näinud ja need on palju õpetanud. Kogemused, mida kõrvalt olen näinud, on avardanud. Pastoritööd ei alusta ma üksi, vaid koos Viljariga, seetõttu on lihtsam. Olen elus ühe matuse läbi viinud, aga eks ees seisab õppimise aeg.
Pastoriks saamisel kinnitas mind ja lõpliku tõuke andis see, et paar koguduse liiget said prohvetliku nägemuse. Kui kogudus otsib, siis antakse ka lahendus.

Samal ajal, kui Siilas tegi otsuseid, oli Kärt Aliisiga kolmenädalasel reisil Balil oma õde külastamas. Siilas oli teiste lastega kodus.
Kärt: Minu jaoks tuli lõppotsus ootamatult – kogu asi toimus siis, kui mind polnud kodus. Teisest küljest oli see küpsemise protsess. Jumal kinnitas mind eemal olles, sain selguse-kindluse ühe unenäo kaudu.
Kärt: Siilase kodus oli nii, et kõik lapsed läksid alati kirikusse koos vanematega. Ja seda joont on ta ka meie peres hoidnud. See on kindel otsus ja põhimõte, et kõik lapsed tulevad kirikusse. See on nii loomulik, et teisiti ei kujuta ettegi. Kõik meie lapsed on paarinädalasest saadik kirikus käinud. See on keskkond, kus nad on üles kasvanud, see on laste jaoks parim keskkond. Mul on hea meel, et nende sõbrad on kirikus ja see on nende kodu. Näiteks, kui Paul on olnud pühapäeval mõne sõbra juures külas, siis ta on palunud, et issi tuleks talle järele ja viiks ta kirikusse, et ta saaks pühapäevakooli minna.

Kui te peaksite üksteist iseloomustama, siis kuidas seda teete...
Kärt: Siilas on tasane, aga väga sügav. Temas on palju aardeid peidus. Aastatega oleme kokku kasvanud, aga näen, et temas on ikka midagi uut, mida avastada. Minu esimene pikk eemalolek sel kevadel võimaldas mõista, kui väga me teineteist igatseme.
Mina olen väga õnnelik, et mul on selline perekond. Siilas on suurepärane isa. Temas on mingi eriline tarkus õpetada, juhatada lapsi, temas on kannatlikku närvi ja tasakaalukust. Lapsed kuulavad teda ja ta oskab ennast kehtestada läbi headuse.
Mina võin lugeda raamatuid, kuidas midagi teha, aga Siilasel on see tarkus loomupäraselt olemas.
Siilas: Kärt on hästi igatsev Jumala järele, vaimuinimene. Lapsed on tema elu. Ta oskab väga hästi lastega kontakti saada. Lasteaiatöö ongi tema hobi ja armastus. See paneb ta särama ja tegutsema. Ja ta annab endast kõik, et lastel oleks hea ja saaks oma tööd hästi teha. Näen seda armastust tema südames.

Kuidas te puhkate ja oma armastuse eest hoolitsete?
Kärt: Me oleme mõlemad looduseinimesed. Kõik suved me veedame koos. Juulikuu on puhkusekuu. Siiani oleme igal aastal olnud Saaremaa suvekodus. Et minna teise keskkonda, elada metsaelu ja olla seal koos oma perega. See on meeldinud.
Meil on ühised väärtused ja meie töö on seotud lastega.
Siilas: Puhkame tõesti looduses viibides. Kodu lähedal meeldib meile Kõnnu järve ääres käia.
Head retsepti pole. Oleme tavalised inimesed. Meile on tähtis, et räägime läbi ja lahendame. Pahandamine ei tähenda suures pildis paljut. Jumal on meid kokku pannud ja nii me oleme.

Soovime Siilase ja Kärdi perele hoidmist ja õnnistust!