Kärt ja Siilas Kask toimivad südame järgi

06/2017 06 kased 010
Tiina Kriste, Kohila kogukond

On juunikuu algus ning istume Kärdi ja Siilasega Kohilas ühe väärika maja korteris. Õunapuud akna taga on täies ehtes ja me joome Kärdi tehtud värsket piparmünditeed. 10 aastat on möödunud viimasest Teekäija artiklist Siilasega. 2007 lõpetas ta töö EKB Liidu noortejuhina. Täna, 10 aastat hiljem, on Siilase ja Kärdi pere ees uus kutsumus. Sellest järgnevalt juttu tulebki.

Tänaseks on Siilas olnud üle viie aasta Kohila mõisakooli eestvedaja ja hinnatud poisteklassi õpetaja.

Kohila on Eesti suurim alev (u 3500 elanikku). Siin on kaks kogudust – õigeusu kogudus ja peatselt oma 110. aastapäeva tähistav Kohila baptistikogudus ning ka kaks kooli – Kohila Gümnaasium ja viis aastat tagasi asutatud kasvav kristlik erakool Kohila mõisakool ning kaks lasteaeda – kõigi nendega on kokkupuudet nii Kärdil kui Siilasel.

Istume intervjuuks kokku põneval ajal – Kohila baptistikogudus on alates aasta algusest otsinud endale pastorit ja selle käigus on jõutud tõdemuseni, et tegelikult on vaja kahte ning kogudus on valinud Siilase teiseks pastoriks Viljar Lihti kõrvale.
Siilas ja Kärt on abielus olnud üle kümne aasta ning nende peres kasvab neli last – vaikne trompetimängija Paul (11), särav jalgpallur Leo (10), päikesekiir-suhtleja Klaus (3) ja pere printsess Aliis (1).
Intervjuu toimumise ajal on lastest kodus ainult Klaus ja Aliis, teised on parajasti oma tegemistes.

Kärti ja Siilast koos vaadates meenutame naljakaid seiku sellest, kuidas väikesekasvulisele Kärdile pakutakse kord Siilase tütre rolli või siis küsitakse ühistranspordis õpilaspiletit. Kord küsis üks Kohila koguduse uus liige, kas Siilasel naine ka on – teda on pühapäeviti ainult lastega näha...

Siilas ja Kärt on olnud koguduse töötegijad päris pikka aega.

Kärt on põlisest Kohila suguvõsast, tema vanavanaisa oli Kohilas õigeusu koguduse preester ja ta on sisuliselt kasvanud pühapäevakoolilapsest pühapäevakooli eestvedajaks. Igapäevaselt töötab ta väga pühendunult Sipsiku lasteaias, kuid praegu on lastega kodus. Kärdi missiooniprojektiks on olnud peaaegu 10 aastat iga-aastane kirikupühade tähistamine koguduses, kus kogudust külastavad mõlema lasteaia kõik rühmad ja algklassid.
Kärt: Kristlike pühade tutvustamine on oluline, sest nii õpivad lapsed tundma pühade sisu ja tähendust. Hea, kui nendest jääb positiivne mälestus ning kui tead, kus kirik asub, ja julged sinna sisse minna. 07 kased 422

Siilas (saab peatselt 35) on Paide poiss, kes kasvas üles 6lapselises peres. Isa oli aastaid Koeru koguduse pastor ning ka Siilase kaks venda on pastoriteks – Margus Jõgeval ja Siim Hiiumaal.

Mida oled isalt ja vendadelt õppinud?

Siilas: Isalt olen kõige rohkem õppinud sihikindlust, et ei tasu alla anda ja et tuleb elada nii suure veendumusega, et sa ei lase end kõigutada. Ka siis, kui saal oleks tühi, jutlustad tühjale kirikule.
On väga tähtis, et pastoril oleks kontakt kohaliku elu ja kogukonnaga. Lapsepõlves elasime Paides ja isa töötas Koeru koguduses. Siis kogesime, et viljakad sidemed saavad tekkida vaid kohapeal elades.
Kohilasse tuli Siilas umbes 13 aastat tagasi, kui hakkas noorsootööd tegema, aga tema kohtumine Kärdiga ühes pühapäevakooli laagris eestvedajana oli juba ka südame Kohilasse toonud.

Siilas: Enda puhul olen näinud, et mul on kontakt inimestega. Alustasin päevakeskuses laagrite läbiviimist ja ringitegevust, seal tekkisid kontaktid lastega ja siiamaani olen igal aastal teinud poisteringi. Esimestest poistest on saanud juba lapsevanemad. Nüüd nad toovad oma lapsi poisteringi või kooli.

Kontaktid tekkisid ka tänu tööle, kui olin vallas haridusnõunik. Selles suhtes tunnen, et olen omaks võetud. Käin mööda tänavat ja vaatan, et ei saa paljudest teretamata mööda minna.
Peale noorsootööd oli Siilas 1,5 aastat Kohila valla haridusnõunik. Tema üheks kujundajaks oli nn Ülo kool.

Siilas: Minu kujunemist on väga mõjutanud Ülo Vooglaid. Kui olin haridusnõunik, tuli ta igal nädalal minu töö juurde ja oli mulle mentoriks. Temalt õppisin rohkem kui ülikoolis kokku. Need kokkusaamised ei olnud kokku lepitud, aga ühel hetkel sain aru, et ta külastab mind sihipäraselt. Kohtumised temaga mõjutasid mind. Ta avas mu mõtlemist kastist välja, pani teistmoodi nägema maailma, inimesi, põhjuseid ja seoseid.

Lasteaiatöö paneb Kärdi särama ja tegutsema.

Siilas: Mina ja mõned lapsevanemad alustasime mõisakooliga umbes viis aastat tagasi. Grupp lapsevanemaid tahtsid teistsugust kooli ja meid toetas Vanalinna Hariduskolleegium. Tulin palgatöölt ära ja töötasin pool aastat vabatahtlikult kooli heaks, kuni saime koolitusloa.

Kärt: Siilas on olnud mõisakooli sünni juures. Ta uskus selle vajalikkust algusest peale. Selle kooli sünd oli ime. Mäletan, kuidas ta suvel kirjutas õppekavasid. Sel hetkel, kui oli kooli õnnistamine, see tähendab 1. septembril, saabus koolitusluba.
Siilas: Töötasin üheksast üheksani. Lisaks õppetööle oli ehitamine ja remont. See oli väga intensiivne periood ka meie pere jaoks. Kui saime koolitusloa, siis otsustasin kooli juhtimise asemel pühenduda ainult õpetamisele ja perele.
Mõisakooli esimesed lapsed lähevad sel sügisel V klassi ja sügisest on õpilasi juba 130 ringis. 2/3 lastest tuleb mittekristlikest kodudest. Nüüd on kristlik keskkond nende jaoks tuttav, see on kultuuri loomulik osa. Samas tegin seda kooli ka oma laste pärast – Paul lõpetas sel aastal neljanda klassi ja Leo kolmanda. Neile seal meeldib.
08 kased 681
Kärt: Mina näen, et Siilase missioon on usuõpetus, mida ta annab kõikidele klassidele. Siilas saab suurepäraselt kontakti lastega, kes pole kodus varem usuga kokku puutunud. See on väga suur roll ja võimalus. Lapsed kasvavad kristlikus keskkonnas. Kui üks tema õpilastest kuulis, et Siilas valiti pastoriks, siis ütles ta, et see peabki nii olema, sest õpetaja Siilas tunneb ikkagi kõige paremini Jumalat.
Ma näen mõisakoolis, et seal on head suhted laste ja õpetajate vahel ning sellele pööratakse tähelepanu. Mina olen tänulik ja õnnelik, et mu lapsed saavad selles koolis käia. Nad tunnevad end seal turvaliselt, nad saavad olla need, kes nad on, ega pea häbenema oma usku.

Kõik meie lapsed on paarinädalasest saadik kirikus käinud.

Miks olla täna õpetaja?
Siilas: Õpetaja saab suunata õpilaste arengut ja anda võimaluse nendes oleva potentsiaali väljatulemiseks. Õpetaja saab näha uusi algusi ja seda, kuidas lapsed hakkavad kujunema. Kõige raskem on see, et lõppresultaati ei näe. Näed, kuidas aasta jooksul on kellegi etteütlused paranenud, aga kuidas ta inimesena on välja kujunenud, jääb ikkagi varjatuks. Seepärast ongi vaja õpetajatel leida võimalusi, et noored end leiaksid.
Kärt: Mina lasteaia õpetajana näen, et lastetöö on väga oluline, sest rajatakse vundamenti kogu eluks. Lasteaias on kõige olulisem väärtuste õppimine ja sotsiaalsed suhted laste vahel.
Hästi oluline on see, et saad toetada lapse arengut ja olla ta kõrval. Eriti eelkoolieas, et laps tunneks end turvaliselt ja hästi. Laps veedab lasteaias pikki päevi, vahel isegi rohkem kui koos oma vanematega. Oluline on, et see keskkond oleks arengut toetav ja positiivne. Minul paneb silmad särama see, kui lapsed on avatud ja uudishimulikud ning imevad infot, mida neile annad, ning peegeldavad seda tagasi. Siis näedki kiiret arengut ja progressi. Õpetajatöö ei ole kunagi rutiinne, vaid on alati vaheldusrikas, huvitav ja uus.

Mis on üks elusalm ehk juhtmõte, mis on teid elus aidanud?
Siilas: Kunagi ütles Henri Laks ühel kontserdil: Elada iseendale on mõttetus, elada teistele on elu. See on siiani meeles.
Kärt: Siilase puhul on see nii, et ta mõtleb igas valdkonnas pigem teistele kui endale.
Siilas: See on kodust tulnud, teistega arvestamine, teistele tegemine, rõõmu kogemine sellest, et saad teistele midagi anda.
Kärt: Minu jaoks on olnud oluline mõte see, et me oleme loodud millegi kõrgema jaoks, et armastada ja olla armastatud (ema Teresa). Seda olen ma oma elus kogenud ja kui olen kogenud Jumala armastust oma elus, siis seda soovin jagada teistega.

Kohila koguduses on esimene poolaasta olnud otsimise aeg. Otsitud on pastorit. Mis te arvate, kuidas peaks üks kogudus tegutsema, kui ta otsib pastorit?
Siilas: Arvan, et pastori otsing algab palju varem ehk järelkasvu kasvatamisest. Võime loota, et pastorid roteeruvad kogudusest kogudusse. Kuid me teame, et meil pole nii palju pastoreid, neid on vähem kui kogudusi. Suuremas koguduses on võimalus kasvada ja olla kasvatatud ning ka töötegijaid välja saata. See tähendab missiooniteadlikkust ja põhimõttelist otsust, et panustatakse inimestesse. 09 kased 6387

Siilas on olnud Kohila koguduse diakon 2009. aastast ning on olnud koguduses pühapäevakooli ja poistetöö eestvedaja. Siilase juhtimisel on poisid käinud ellujäämislaagrites ja ehast koiduni palverännul Tallinnast Kohilasse... Räägi oma kutsumisest vaimulikule tööle?
Siilas: Vaimuliku kutse teekond algas kodust, seal anti palju ülesandeid. Minu selgem kutsumine algas 20 aastat tagasi liidu suvefestivalil pappkastide tõstmisest, seejärel hakkasin laste- ja noortetööd tegema.
Kui olin 10. või 11. klassis, siis toimus Riias Billy Grahami evangelismi konverents. Isa võttis mind ja ka teised lapsed kaasa. See oli selline eriline kogemus. Ma ei mäleta tagantjärele väga palju sisu, aga seda tunnet mäletan. Sain näha suuremat kristlikku kogudust. Et kristlik maailm on suurem kui Koeru kogudus.
Samuti on pühapäevakooli- ja noortetöö mulle aluse pannud. Tegime koos Rakke kogudusega noortelaagrit ja mäletan, et Gunnar Kotiesen tuli jutlustama. Vaatasin teda ja mõtlesin, et tahaks ka olla selline mees! See on siiani eredalt meeles.
Ülikoolis käies olin Nõmme koguduses. Urmas Roosimaa oli Nõmmel abipastor. Ta küsis, kas oleksin nõus olema Nõmme noortejuhiks, aga asjad hakkasid liikuma Kohila poole. Õppisin noorsootööd, sain siia praktikale. Lapsed ja noored on siiamaani südames olnud.
Koguduse juhatuses olles ja pühapäevakooli tehes olen suurema koguduse elu ja igasugu probleeme näinud ja need on palju õpetanud. Kogemused, mida kõrvalt olen näinud, on avardanud. Pastoritööd ei alusta ma üksi, vaid koos Viljariga, seetõttu on lihtsam. Olen elus ühe matuse läbi viinud, aga eks ees seisab õppimise aeg.
Pastoriks saamisel kinnitas mind ja lõpliku tõuke andis see, et paar koguduse liiget said prohvetliku nägemuse. Kui kogudus otsib, siis antakse ka lahendus.

Samal ajal, kui Siilas tegi otsuseid, oli Kärt Aliisiga kolmenädalasel reisil Balil oma õde külastamas. Siilas oli teiste lastega kodus.
Kärt: Minu jaoks tuli lõppotsus ootamatult – kogu asi toimus siis, kui mind polnud kodus. Teisest küljest oli see küpsemise protsess. Jumal kinnitas mind eemal olles, sain selguse-kindluse ühe unenäo kaudu.
Kärt: Siilase kodus oli nii, et kõik lapsed läksid alati kirikusse koos vanematega. Ja seda joont on ta ka meie peres hoidnud. See on kindel otsus ja põhimõte, et kõik lapsed tulevad kirikusse. See on nii loomulik, et teisiti ei kujuta ettegi. Kõik meie lapsed on paarinädalasest saadik kirikus käinud. See on keskkond, kus nad on üles kasvanud, see on laste jaoks parim keskkond. Mul on hea meel, et nende sõbrad on kirikus ja see on nende kodu. Näiteks, kui Paul on olnud pühapäeval mõne sõbra juures külas, siis ta on palunud, et issi tuleks talle järele ja viiks ta kirikusse, et ta saaks pühapäevakooli minna.

Kui te peaksite üksteist iseloomustama, siis kuidas seda teete...
Kärt: Siilas on tasane, aga väga sügav. Temas on palju aardeid peidus. Aastatega oleme kokku kasvanud, aga näen, et temas on ikka midagi uut, mida avastada. Minu esimene pikk eemalolek sel kevadel võimaldas mõista, kui väga me teineteist igatseme.
Mina olen väga õnnelik, et mul on selline perekond. Siilas on suurepärane isa. Temas on mingi eriline tarkus õpetada, juhatada lapsi, temas on kannatlikku närvi ja tasakaalukust. Lapsed kuulavad teda ja ta oskab ennast kehtestada läbi headuse.
Mina võin lugeda raamatuid, kuidas midagi teha, aga Siilasel on see tarkus loomupäraselt olemas.
Siilas: Kärt on hästi igatsev Jumala järele, vaimuinimene. Lapsed on tema elu. Ta oskab väga hästi lastega kontakti saada. Lasteaiatöö ongi tema hobi ja armastus. See paneb ta särama ja tegutsema. Ja ta annab endast kõik, et lastel oleks hea ja saaks oma tööd hästi teha. Näen seda armastust tema südames.

Kuidas te puhkate ja oma armastuse eest hoolitsete?
Kärt: Me oleme mõlemad looduseinimesed. Kõik suved me veedame koos. Juulikuu on puhkusekuu. Siiani oleme igal aastal olnud Saaremaa suvekodus. Et minna teise keskkonda, elada metsaelu ja olla seal koos oma perega. See on meeldinud.
Meil on ühised väärtused ja meie töö on seotud lastega.
Siilas: Puhkame tõesti looduses viibides. Kodu lähedal meeldib meile Kõnnu järve ääres käia.
Head retsepti pole. Oleme tavalised inimesed. Meile on tähtis, et räägime läbi ja lahendame. Pahandamine ei tähenda suures pildis paljut. Jumal on meid kokku pannud ja nii me oleme.

Soovime Siilase ja Kärdi perele hoidmist ja õnnistust!

Pelmeenid ja lapsevankrid Jumala kätes

05/2017 09 edite siiri
ehk kuidas läti perekond sai Eestis kristlasteks
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Võiks öelda, et perekond Supede lugu algas Eestis trööstitult. Äsja 28aastaseks saanud Edite meenutab, et esimesed kolm aastat nendega ei sõbrutsetud ega kutsutud külla. Kõik aga muutus siis, kui ta abikaasa Arnis nende Ihaste korteris pelmeene küpsetas ja elekter ühtäkki ära läks.

On ainult üks Jumal ja temani on ainult üks tee, kelleks on Jeesus.

„Mind ennast tol õhtul kodus ei olnud,” meenutab Edite, tollal veel 20ndate alguses, kuid tänaseks kolme lapse ema ja kosmeetik. „Samal ajal kui Arnis pelmeene tegi, läks elekter ära. Kui ta kuulis, et üks naabritest on rõdul, läks ta sinna küsima, kuidas neil on.”

Loe edasi: Pelmeenid ja lapsevankrid Jumala kätes

Innar Kruglov – ostukeskuses evangeliseeriv kogudusekarjane

05/2017 06 innar krug
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Olen palunud ühel oma heal sõbral, Risttee kogudusevanemal ja Kõrgema Usuteadusliku Seminari arendusjuhil, Innar Kruglovil võtta mind tunniks-kaheks töövarjuks. Nimelt kibeleb minus soov teada saada, kuidas ta juba mitu kuud järjest, iganädalaselt, võõrastele inimestele Jumalast räägib ja ehk isegi elumuutuseid näeb. Sätime kalendrid sünkrooni ja kohtume esmaspäeva lõunal Tartu Annelinna Selveris. Selleks, et kogemus võimalikult sügavalt mällu jäädvustada, võtsin kaasa pastaka, hunniku tühje pabereid ja fotoaparaadi.

Innari kohta võiks öelda, et ta on lihtne mees ja pärit Pärnust. Õppinud Maaülikoolis, perekonna loonud Tartus. Sõidab sinise autoga, kannab halli pusa ja kasvatab habet. Saame temaga kokku ostukeskuse kohvikus, istume maha ja peame plaani. Innar ütleb, et tal tervelt kolm ideed, kuidas ja kellele Jumalast rääkida, aga kõigepealt ta telliks kanasalatit. Mõtlen, et olgu nii, ise olen lõunatanud, aga küsimusi mul jagub. Pärin talt, mis need kolm ettepanekut siis on?

Ta ütleb, et käis varasemalt poes veidi ringi ja uuris maad. Meie lähedal olevat kalatarvete kauplus, kus olevat sõbralik müüja. Teiseks on poe ees Jazz autopesula, kus Innar on mööda minnes näinud korduvalt kleepsu peal sõna “CHRIST” (Kristus) ja tal on suur isu putkas istuvalt teenindajalt küsida, miks see sõna seal on. Kolmas vestlus olevat võimalik teostada sellessamas Siriuse kohvikus, kus parasjagu istume. Siin olevat klienditeenindajaks üks Innari tuttav, keda ta tunneb küll nimepidi, aga kellega pole kunagi pikemalt rääkinud.

Pakun omalt poolt välja, et tegelikult võiks ju kõik kolm võimalust ära kasutada, ja Innar pole vastu. Ta tõuseb toolilt ja läheb toitu tellima. Ja seal nad siis räägivadki! Varsti Innar naaseb ja ta näib üllatavalt rahulik.

Loe edasi: Innar Kruglov – ostukeskuses evangeliseeriv kogudusekarjane

Marit ja Ilmar Roosimaa – peret ja usku peab hoidma

04/2017
Laura Jõgar, Tartu Salemi kogudus 06 perek roosimaad 1

Hambaarst Ilmar (44) ja arst, kuid 15 aastat koduperenaine Marit (43) Roosimaa on Tartu Kolgata Baptistikoguduse liikmed ja töötegijad. Nende peres on neli last ja nemadki käivad samas koguduses.

Millistes kogudustes olete tegevad olnud?

Ilmar: Lapsena käisin Rakvere Karmeli koguduses. 18aastaselt tulin Tartusse õppima ja liitusin Kolgata kogudusega. Vahepeal Helsingis õppides käisin 3 aastat Filadelfia-nimelises rootsikeelses nelipühikirikus. Pärast seda sai Tartu Annelinna Koguduses oldud ligi 20 aastat ning nüüd olen jälle Kolgatal tagasi.
Marit: Mind ristiti 16aastaselt ning minust sai Suigu koguduse liige. Kui läksin Tartusse ülikooli õppima, siis käisin Kolgatal ja pärast abiellumist liitusin Annelinna kogudusega.

Loe edasi: Marit ja Ilmar Roosimaa – peret ja usku peab hoidma

Misjonär Johann Theron

04/2017 13 j theron

Johann Theron on töötanud 12 aastat pastorina Lõuna-Aafrika erinevates kogudustes. 1998. aastal rajas ta Kaplinnas uskkondadevahelise misjoniorganisatsiooni Kingfisher. Selle fookuses on aidata Kristuse ihul taasavastada jüngerlust kui Jumala Kuningriigi ehitamise peateed. Koos abikaasa Annalenaga on nad teeninud aastast 1996 kaasa Ida-Euroopas. Siin on nad viinud kogudustes läbi erinevaid praktilisi töötubasid ning vaimuliku ja emotsionaalse kasvu seminare.

Theronid elavad Kaplinna lähedal Paarl'is. Seal osalevad nad mitmetes kogukonna arengu projektides. Nad on abielus 34 aastat ja neil on kolm last, kes samuti järgivad Jeesust.

Erki Tamm: Kohtusime koos mitme Tallinna pastoriga Johann Theroniga esimest korda 2014. aastal. Samal sügisel kutsusime teda alustama seminaride sarjaga jüngerlusest. See tundus nii vajalik ja ajakohane – mõtestada kristlaseks olemist Jeesuse jüngriks olemise kaudu –, selleks et Jumala Kuningriigi mõju kristlaste kaudu avalduks igapäevaelu keskel praegusest hoopis tugevamalt.

Meelis Allsalu – metsamehest harrastusteoloog

03/2017 06 h6bepulm 2010

Pärnu Immaanueli koguduse diakoni, laululoojat, iseõppijat ja Facebooki kommenteerijat Meelis Allsalu (60) küsitles Ermo Jürma.

Mis meenub vanematekodust?
Lapsepõlvest meenuvad eelkõige sulnid seigad. Elasime Tartus Staadioni tänaval, puumaja teisel korrusel. Alati, kui oma kodust aadressi nimetasin, hakkasid inimesed naerma. Lapsena ma selle põhjust ei mõistnud. Hiljem taipasin, et selleks oli tänava lõpus asunud hullumaja.

Ema õpetas, et kuhugi sisse astudes tuleb öelda „Tere!”.

Naljakas seik juhtus piimapoes. Tol ammusel ajal sai piima piimapoest, leiba leivapoest, kommi kommipoest jne. Ema õpetas, et kuhugi sisse astudes tuleb öelda „Tere!”. Nii sisenesin väikesesse piimapoodi ja ütlesin kõva häälega „Tere!”. Selle peale pahvatasid kõik järjekorras seisjad naerma. See ehmatas väikemehe nii ära, et kargasin kibekähku uksest välja ja seadsin sammud teise piimapoodi, mis polnud õnneks kuigi kaugel.
Mu isa oli pärit Tartumaalt ja ema Viljandimaalt. Mõlemad kuulusid Tartu Kolgata kogudusse ja koos nendega käsin seal minagi. Lapsena jäi kuuldust meelde, et ehkki inimesed ükskord surevad, siis meiega seda ei juhtu, kuna oleme usklikud ja teistest paremad. Mõistagi oli see arusaamine vildakas, mõte surematusest mulle aga meeldis, sest surra ma ei tahtnud. Ülejõe linnaosas asub mitu surnuaeda ja tihti nägin matuserongkäike haua poole liikumas – sellal käidi viimne tee jalgsi puhkpillihelide saatel. See tekitas kurbust, aga oli tore mõelda, et minuga sellist asja ei juhtu.

Loe edasi: Meelis Allsalu – metsamehest harrastusteoloog