Einike Pilli: „Olla ikka siinsamas kohal!“
10/2018 
Juubilari usutles Meego Remmel, 3D koguduse koolituspastor
Istume Tallinna lahe ääres. Mis mõtteid meri sulle toob?
Mulle meri meeldib. Arvan, et Tallinna tüdrukuna on meri osa minust, avarusest ja piirideta olemisest.
Mina mõtlen ikka, mis edasi: kas minna veele, vette, teisele kaldale või lihtsalt istuda ja nautida hetke? Mis seosed sul siin kivi peal istudes tekivad?
Arvan, mida ma olen õppinud elus, on nautida hetke. See on võib-olla asi, mida ikka veel tuleb õppida. Aga elus on omad perioodid – on aeg minna vette, on aeg astuda vee peale, on aeg mõelda, kuidas jõuda teisele poole. Võib-olla kõige olulisem on see, et hoida neid kõiki koos ja olla ikka siinsamas kohal.
Tundub, et tegelikult sa oledki inimene, kes oskab olla spontaanne ja loominguline, samaaegselt ratsionaalne. Hoiad hästi tasakaalu. Kuidas sa seda suudad?
Ega ma ei tea ju. Ma olengi selline. Mõtled, et praegu ongi kõige parem allesjäänud elu hetk. Ei tasu seda käest lasta! Väga ratsionaalne! Eluraskused on aidanud näha, et lihtsad asjad ei ole nii enesestmõistetavad. Minus on aastatega kasvanud äratundmine, et on nii palju head ‒ seda tuleb märgata.
Sind kõrvalt vaatavad inimesed, ka mina, tõdevad, et oled alati positiivne, rõõmsameelne, leiad ikka tänupõhjust. Tuleb see eaga või on su loomuses – koos Jumalaga elatud elus?
See tuleb mul kergelt. Jumal on nii palju head teinud. Ei saa ju poriseda, kui hästi on. Ja kui on keerulisemad ajad, siis kuidagi lähevad needki ju mööda?
Hästi elatud elu on nagu hea jazz.
Mille eest sa tänulik oled? 
Jumala-suhe on mu ellu väga palju andnud, toonud tasakaalu, isegi emotsionaalsuse-ratsionaalsuse vahel. Kui mõni asi kisub negatiivses mõttes emotsionaalseks, aitab Jumalaga läbirääkimine ja tasakaalustamine.
Perekonna eest, ilmselgelt. Oleks ilmalik öelda, et mul on vedanud. Jumal on väga hea olnud. Mõnda asja hakkad kontrastina tajuma. Olen väga tänulik sõprade eest, kellega olen ümbritsetud ja kes lasevad mul olla, kes ma olen. Samas nad teevad ka minust selle, kes ma olen. Ainus häda on, et mul on ebanormaalselt palju häid sõpru.
Teen tööd, mis mulle meeldib. See polnud töö, mida ma oleks ise plaaninud või tahtnud. Kui aga tagasi vaatan, siis mu ettevalmistus sobib sellega. Isegi kasvamine ettevõtjate peres kulub ära, kui tuleb finantspoolega tegeleda. Kõik tuleb kuidagi hästi kokku.
Mulle väga meeldib noorte inimestega tegeleda ja tulevikku luua. See on ka vastutus. Siiski – ma ei muretse – kuidagi on Jumal aidanud suured mured tema peale panna.
Meeldib kogudus, kus olen. See ei ole ühetaoline ja alati kerge kogudus. Aga meeleolu on meil hea. Paljud ütlevad, et meil on kodune tunne.
Ma olen suur Eesti fänn. Olen ka mujal elanud: pool aastat Ameerikas ja üle kolme aasta Tšehhis ja veel jupikesi Soomes ning Inglismaal. Nüüd tean selgemini kui varem – ma ikka armastan seda maad väga.
Kas sa muretsed mingite asjade pärast vahel, ja kui, siis mis su südant muretsema paneb?
Mulle õudselt meeldib risk. Põhiliselt muretsen, et ma riskiga üle ääre ei läheks. Armastan asjadest otse rääkida. Pole ju mõtet öelda asju, milles pole väljakutset või kasvuruumi. Ka seminari juhtides võtan päris palju ette. Mõnikord ei tea, kas me suudame ettevõetud tee lõpuni kõndida ja kas teised jaksavad järele tulla. Muretsen natuke, sest mõte on julgem kui reaalsus. Ja vahel muretsen meie liidu pärast. Mõtlen, kuidas need arengud kõik lähevad. Muretsen koguduse pärast. Üks murekoht on, kui ma ei näe head järelkasvu. Aga seal on Jumal mind rahustanud, et „Einike, see on minu töö, mitte sinu töö, võta rahulikult“. Harjutan seda. Siiski arvan, et mul on olnud suhteliselt kerge elada, sest ma ei muretse mõnede asjade pärast, mille pärast inimesed mu ümber muretsevad. Ilmselt see on naiivne ja naiselikult rumal, aga ma ei muretse suure poliitika pärast. Tunnen, et palvetada tuleb ja siis tuleb elada sellega, mis tuleb. Vahel mõtlen, et selle, mis olnud, oleme üle elanud, küll elame järgmised asjad ka üle. Ja siis muretsen veel, et teen kogemata mingi jama. Mu hirmsaim õudusunenägu on, et saadan mingi isikliku e-maili liidu listi. Aga õnneks pole seda juhtunud.
Oled öelnud, et vahel tundub, nagu peaksid kogu maailma kätel hoidma, vastutama, et kõik tuleksid toime?
Et kipun liidu pärast muretsema, on üks ülemuretsemise näide. See on pigem Erki Tamme mure. Aga mul on vist kalduvus – see on mu nõrk koht – vastutada rohkem kui peaks. Ilmselt tuleb see mu taustast pere vanima lapsena. Siis ütlen endale, et nüüd ei ole minu vastutus, et ma ei pea – ja nii saab ratsionaalne emotsionaalset kontrollida.
Ütlesid, et Jumala-suhe teeb sind tänulikuks, et saad temaga asju läbi rääkida. Kuidas see käib? 
Mu lemmikud on pikad sõidud üksi autos. Kui on mõni sõlm kuskil sees, pean ma natuke endas selgust saama. Armastan asju häälega Jumalale rääkida. Saab ära rääkida ka kõik need jutud, mis kipuvad kuskile hingenurka jääma. Kui kohale jõuan, on hingetuba puhas. Piibli lugemine tasakaalustab. Vahel tervendab, vahel korrigeerib. Jumala-suhte juurde käib ka inimsuhete korrastamine. Saan aru, et mina päris lõpuni ei vastuta selle töö tulemuslikkuse eest, mida teen. Aga vastutan selle eest, nagu Pühakiri ütleb, et ei lase ühtegi kibeduse juurt kasvama.
Milline see Jumal on, keda sa tunned ja kellega sa suhtled? Kas Jumal armastab ka nalja, nagu juutidel, lõbutseb koos sinuga?
Jumalal on väga hea huumorimeel, arvan. Jumal tunneb rõõmu lainetest ja muusikast, ta ei hoia ennast tagasi. Nagu meie abielus Toivoga. Nagu noored, kellega mulle meeldib olla. Igatsen seda jumalikku rõõmu rohkem kogeda koguduse kontekstis. Minu ja Jumala vahel on see väga olemas.
Kuidas sa oma mehega neid hetki naudid, mis teile tähenduslikud on? Mida te koos teete?
Oleme õppinud teineteisele süstemaatiliselt aega võtma. Kuna elame natuke ebanormaalse graafikuga, siis planeerime pikalt ette. Meil on uus tore traditsioon, et viime üksteist sünnipäeval saladuslikku kohta, mida teisele enne ei ütle. Mängulisus meeldib mulle väga. Aeg-ajalt liigume täitsa eri trajektoore pidi, aga siis on vahva taas kokku saada ja muljetest rääkida. Ei pea kogu aeg olema kõrvuti. Muidugi teeme asju ka koos. Meil on kombeks öelda, et mina aitan Toivot koguduses ja tema mind seminaris. Lisaks on meie suhtes teineteise emotsionaalset toetamist. Ütlesin kord Toivole, et mul on rasketel hetkedel väga vaja, et ta mind toetab. Siis ta vaatas mulle otsa ja ütles, et tal on samamoodi toetust vaja.
Mida ma olen õppinud elus, on nautida hetke.
Oled öelnud, et olete Toivoga väga erinevad. Kuidas see dünaamika teil töötab?
Ma arvan, et oleme õppinud teineteise erinevustega elama. Vahel ikka ajab naerma ka, kui teine väga teise äärde läheb. Mul on hea meel, et meie abielus on ruumi. Kui üks tahab midagi teha, siis teine ütleb, et „mine ja ma ootan sind tagasi“. Või üks tahab jääda ja teine käib ära ja tuleb tagasi. Oleme olulistel hetkedel teineteise kõrval olnud: koos kõik lapsed sünnitanud ja koos oma doktorid kaitsnud.
Kas teie abielus on ka võistlemist?
Olen ammu harjunud sellega, et Toivo on minust targem ja parem. Oma mehe varjus on päris hea elada.
Mida on su ellu kinkinud lapsepõlvekodu? 
Lapsepõlvekodus olime paras itaalia perekond – emotsioonid olid tugevad ja rahvast palju ‒ kuus last. Aga meil lubati olla me ise ja ma pean seda üheks suurimaks kingituseks, mis ma olen kodust kaasa saanud. Lisaks veendumusele, et Jumal on olemas ja et mind armastatakse.
Sul on veel kolm poega.
Võib-olla Jumal teadis, et ma pole väga hea tüdrukutega nunnutaja, ja kinkis mulle pojad. Mulle meeldivad rohkem metsikud tüdrukud. Vanemana lapsi kasvatades ju kunagi ei tea, kuidas nad välja tulevad. Ja siis on mingid perioodid, kus tead veel vähem, kui arvasid, et tead. Ja siis istud ühel päeval nendega ühe laua taga ja oled Jumalale ütlemata tänulik, et ta on nendest puudulikest vanemlikest võimetest teinud midagi nii ilusat!
Sa panustad lisaks oma perele ka teistesse inimestesse. Sul on täna 12 menteed. Kuidas sa seda suudad?
Ei tohi oma aega täis tuupida. Peab olema mere ääres jutuajamise aegu. Ma väga tahaks, et kui keegi tahab rääkida, siis mul on aega ja mitte liiga kauges tulevikus. Minu suurim dilemma ongi selles, kuidas hoida tasakaalu pere, noorte inimeste ja oma sõprade vahel, keda ise väga vajan. Arvan, et ma žongleerin. Ja eks mõni pall kukub ikka vahel maha ka.
Ilmselt me ei jõua kõike nii või teisiti. Sa oled koolitajana tunnustatud. Mida see sulle tähendab, et elad laiemalt Eesti ühiskonnale?
Olen hoidnud reeglit, et teen kuus ühe päeva koolitusi kristlikust ringist väljas, et hoida kontakti ja reaalsustaju. Palvetan osalejate eest. Olen saanud ja saan jätkuvalt kaasa rääkida eesti hariduse arengutes. Ja kui ärinaiselikult vastata, siis väike lisasissetulek kulub ka ära.
Milline oleks sinu unistuste pilt meie liidu koolitusmaailmast?
Me ütleme seminaris, et oleme koguduste kasuks ja kasvuks. Seepärast vastan läbi koguduste. Ma väga igatsen, et kõigis meie kogudustes on liidu arengukava sarnaselt tasakaal Jumala sõna ja Jumala väe vahel. Igatsen, et neis on tarka mõtet, intelligentset arutelu, aga ka Vaimu väge. Unistan, et meie juhid on kõrghariduse tasemel teoloogias, et nad suudavad Jumala sõna hästi õpetada. Ja igatsen, et meie kristlikes kogukondades tunnevad inimesed ennast armastatuna, ükskõik millised nad siis pole. Jumalik järjekord on armastus enne meeleparandust.
Ja lõpuks tahaks lapselapsi ka!
Mida võib meie teoloogiline mõte anda laiemalt Eesti ühiskonnale või laiemalt Euroopale, maailmale ‒, mida mitte kusagilt mujalt ei saa?
Sa küsid väga suure pildi küsimusi. Ma proovin Eesti otsast peale hakata. Eestis saame ikkagi hoida kristlikke väärtusi pildil. Peaksime seda võib-olla palju julgemini tegema. Aga tegema kristlikus meelsuses. Mul on vahel raske näha agressiivset kristlike väärtuste eest seismist. Selles on isegi terminite vastuolu. Seminaril on koos kogudustega maa soola roll, et palvetada oma rahva eest. Vahel mõtlen, et kui õnnestuks kuidagi Eesti rahva muret vähendada ja üksteisest hoolimist suurendada. Kui inimesed leiavad tasakaalu ja toetuspinna Jumalas ning leiavad osaduskonna, kus kogevad tuge, muutuvad nad ka ühiskonnas teistsugusteks. Siis on meil kõigil hea siin maal elada.
Aga ilmalike kõrgkoolide esindajatega suheldes räägin seminarist kui näitjuhtumist, kus oleme üht-teist juba proovinud. Ja nemad vaatavad: kas see on tõesti võimalik? Aga meil ongi need asjad võimalikud! Meil on väike kool, inimesed tulevad kaasa. Eesti roll võib ka olla maailmas see, et me suudame midagi ette näidata. Mingeid asju juba ju suudame, kus meie maad vaadatakse, et vau, neil on võimalik, äkki on meil ka. Aga maailmavisiooni ei ole mul välja mõeldud.
Sa tahtsid oma juubelit pidada niimoodi, et tood konverentsile „Eluloolisi vaateid teoloogiale“ kokku kõik oma sõbrad, inimesed, kes on sulle tähtsad. Kui sa saaksid tuua ühe õhtusöögilaua ümber oma koju inimesed, kes on sind teoloogiliselt või eluliselt läbi aegade mõjutanud, kes need oleksid? 
Neid on liiga palju, et kõiki ära nimetada. Ma tooksin oma vanemad, kellelt olen õppinud Jumalat tundma. Tooksin oma pühapäevakooliõpetaja Liivia Kausteli. Kutsuksin Kalevi Lehtineni, kelle raamatu abiga õppisin Jumala armu tundma. Tooksin oma flöödiõpetaja Kalju Vesti, kes on õpetanud inimlikku õpetajaks olemist. Tooksin vana hea sõbra Nigel Wrighti, kelle raamatud on mind väga mõjutanud. Ja siis ma tooksin sinna oma lähimad sõbrad, kelleta ma ei tahaks seda õhtusööki iial pidada. Tooksin Toivo, Helle, Meego, Karmeni-Meelise ja Gunnari. Ja siis Sven-Joonatani, mu noore andeka sõbra. Ning Anni ja Joonase, kes häid küsimusi küsivad. Aga selle laua häda on, et see jääb liiga väikseks – neid inimesi on palju veel. Seepärast tegingi konverentsi.
No päris suur õhtusöök tuleks! Ja siis lased veel jazz-ansamblil mängida! Miks?
Jazz on minu keel – see lihtsalt kõnetab mind. Mind paelub hea meeskonnamäng – abielus, sõpradega, koguduses, seminaris. See tähendab, et usalduse tase on nii suur, et üksteise käest võetakse ja antakse ja ei kardeta appi minna ega abi küsida ega seda, et mul ei tule nii hästi välja kui tal või mul tuleb palju paremini välja kui tal. Jazz'is leiab see kuidagi vormi. Sellepärast on minu jaoks väga võõras ka hierarhiline juhtimismudel. Ma saan hakkama, kui vaja, aga ise ei tahaks selliseid meeskondi luua. Hästi elatud elu on nagu hea jazz. Seal on vaja improviseerida, rolle vahetada, teha vastavalt sellele, kuidas hetkel mingi roll välja kannab.
Mida sa oma elu järgmiseks 50-ks soovid?
Ma tahaksin rohkem mere ääres istumist nautida, seda hetkes olemist. Sest kiirustada ei ole ju enam kuskile. Tahaksin panustada nendesse, kes jäävad, igas mõttes, keskkonna loomise mõttes ja neisse isiklikult ka. Tahaksin, et nad elaksid julgelt, rõõmsalt ja isegi natukene ulakalt – heas mõttes. Tahaksin, et aruka mõtte traditsioon läheks meie koguduste liidus ja meie kogudustes edasi. Et ei oleks pelgalt emotsionaalne, kuigi see on ka oluline, vaid oleks sügavuti minev. Sellesse tahaks veel kuidagi panustada ja seminar on hea koht seda teha. Olen mõelnud, et ma tahaksin olla veel ühes koguduslikus arenduses järgmise 50 jooksul, meeskonnas, kes ehitab midagi julget, avarat, hästi toimivat ja samal ajal kodust ning üksteist toetavat. Ja lõpuks tahaks lapselapsi ka!
Aitäh, Einike! See oli suvelõpu viimane soe õhtu. Oli tore. Õnnistatud tulevikku!
