Helle Liht – eesmineja valu ja õnnistus
Aprill 2022 
Kristiina Krabi-Klanberg, Tallinna Kalju baptistikogudus
On ülestõusmispüha õhtu. Helle on äsja naasnud Ukraina kriisikoldest ja rutanud ema Mai ja venna Sulevi sünnipäevale ning lõpuks maandub meie söögilaua taga. Oleme juba üle 30 aasta teineteist tundnud ja võtan seetõttu õiguse teha väikese sissejuhatuse.
Mõtlen imetlusega Helle ampluaale – ta on kogu aeg lennus – küll Gruusias kaht Liitu lepitamas, Inglismaal misjoniorganisatsiooni juhatuses või otsib koroona kontekstis ära öeldud konverentsi kohaks viimasel hetkel ruume ja lepib kokku eelarveid ning samas leiab alati aega hommikukohviks, mis lõpeb hilisel pärastlõunal. Tõsi, viimasel ajal on seda vähemaks jäänud. Aastatega on kasvanud tema võime avada teoloogiat lihtsalt ja mõjusalt, mis on järjepideva teenimise ja õppimise vili. Hellel on ka vähem teada tegude mõõde – ta on alati külalislahke. Tema juures on leidnud öömaja kümned inimesed. Täna elab tema kodus sõja eest põgenenud Ukraina sõbranna oma tütrega.
Ta on vajalik ekspert, õppejõud, aga minu jaoks sõber, kaaskristlane, kellega koos on jagatud rõõme ja muresid ning kelle jutlused ei jäta kunagi külmaks.
Oma igapäevast tööelu Euroopas elava Helle juured on Kohila koguduses ja tema vaimulikul kujunemisel oli eriline koht koguduse kauaaegsel pastoril Kaljo Raidil (või onu Kaljul, nagu Helle teda kutsub), kes omaaegseid noori kaasas, usaldas ning vastutust andis. 1980. aastate sula ajal panid lapsevanemad Kohila pühapäevakooli 100–120 last ja Helle hakkas seda juhtima.
Muretsesin, kuidas ma emale ütlen, et ma ei tulegi koju, vaid jään veel edasi Prahasse.
Räägime Su lapsepõlvekodust. Mida oled oma kodust kaasa saanud?
Ma olen kasvanud kristlikus kodus ja nii palju kui mäletan, alati kirikus käinud. Kui olime teismelised, hakkasime koos venna Suleviga Kohilas käima, sest seal olid meievanused noored sugulased. Kolmel päeval nädalas võttis Sulev kitarri ja jooksime Mustamäelt läbi kalmistu Liiva jaama rongile ning õhtul sama teed tagasi. See ei olnud meile raske.
Ema ja isa võtsid usku väga tõsiselt, aga meid ei sunnitud kunagi koguduses käima – see oli meie valik. Keegi ei teinud etteheiteid, kui me ei läinud.
Sulevi kui vanema venna jälgedes käimine on olnud minu kujunemises määrava tähendusega – isegi eestpalvele läksin 11aastasena tema järel, et mitte maha jääda. Seda otsust olen ikka aeg-ajalt uuendatud, aga algus oli seal.
Kui olime teismelised, sai isast Lähtru koguduse pastor. Tema suur pühendumine kogudusele oli vahel isegi mõistetamatu, aga äratas aukartust ja tähtsustas koguduslikku teenimist.
Meie kodu oli alati meie eakaaslastele – sõpradele-sugulastele – avatud. Kui olid esimesed Piiblipäevad Tallinnas, siis ei mäletagi, kas me ema ette hoiatasime, aga me majutasime 3-toalises Mustamäe korteris 12–15 noort.
