September 2022
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu kogudus
Kui augustikuisel pastorite perepäeval Henri Lehtsaarelt (36) küsisin, kas võiksin temast Teekäijasse kaaneloo kirjutada, polnud mul aimugi, millise seikluse algus see on. Hetk varem oli ajakirja peatoimetaja soovitanud, et loo võiks teha kellegi nooremapoolse kohalviibijaga, keda ma hästi ei tunne. Ma ei ole Henriga vist elus kunagi varem rääkinud, aga nii palju tean, et ta on Tõnu Lehtsaare poeg. Olen üsna kindel, et pastor ta ei ole, ja tahan leida kellegi võimalikult tavalise kristlase, kellega Teekäija lugejal oleks kerge samastuda. Avalalt naeratades on Henri intervjuuga nõus. Ta arvab, et loodav Eluringikeskus on põhjus, miks teda Teekäija kaanele tahetakse. Minul polnud muidugi aimugi ja olen natuke murelikki – ehk sattusin nüüd hoopis kellegi VIPi otsa.
Kui hiljem Ermolt Henri kohta taustainfot palun, teeb see asja ainult hullemaks. Saan teada, et Henri on Valduste OÜ tegevjuht, Annemõisa Kinnisvara OÜ juhatuse liige, tal on oma ettevõte Kidsland ja ta juhatab aeg-ajalt Kolgatal ka jumalateenistusi.
Kui ma end nädal aega kogunud olen ja Henrile küsimused ära saadan, ei tule mitu päeva mingit vastust. Aeg tiksub ja kolme päeva möödudes hakkan teda erinevate suhtluskanalite kaudu pommitama, hinges närimas kahtlus, kas ta on ehk ümber mõelnud. Aga ei – Henri on sõnapidaja mees, ta on lihtsalt äärmiselt hõivatud. Aja vastamiseks leiab ta nädal pärast küsimuste saamist lennureisil olles. Paraku on see alles algus, sest tuleb välja, et avatud ja tegus Henri endast palju ei räägi. Mõtleme peatoimetaja Ermoga, kas kaanelugu tuleks ehk erandkorras teha lehekülje võrra lühem, aga seegi eeldaks tublisti lisainfot. Me oleme hädas, aga õnneks on ka abi lähedal. Henri abikaasa Tuuli aitab puuduvat osa täita, kinnitades, et Henri on tõesti rohkem tegude kui sõnade mees ja pole ime, et ta endast rääkides tagasihoidlikuks jääb.
Tuuli ja Henri näikse olevat väga lähedased. Kohtusin Henriga esimest korda Nuutsaku peamaja trepil, aga ta ütles, et räägib intervjuu osas ka Tuuliga läbi. Eks see ongi loomulik, sest ajakirjalugu hõlmab enamasti tervet peret. Aga mulle jääb kõrvu, et Henri rõhutab seda meie vestluse lõpus veel uuesti üle. Hiljem, kui Henrilt ajakirja jaoks pilte palun, saadab ta mulle viis fotot, ühe endast ja kõik teised oma perest. Pere on Henri jaoks kahtlemata väga oluline.
Henri ja Tuuli on mõlemad pärit Tartust ja kristlikest peredest – Tuuli käis Salemis ja Henri Kolgatal. Esimest korda kohtusid nad 18 aastat tagasi Going Up’il – suurel kristlikul noorteüritusel. Toona 19-aastane Henri jättis paar aastat vanemale Tuulile oma madala bassihääle ja silmapaistva viisakusega endast vanema mulje. Henri käitumine ja olek võlusid Tuulit juba esimesel kohtumisel. See kohtumine ei jäänud viimaseks – tänu tekkinud ühistele sõpradele nähti teineteist edaspidigi. Tuulile avaldasid muljet Henri kindel usk Jumalasse ja hea huumorimeel. Üsna pea tegid noored otsuse abielluda.
19-aastane Henri jättis paar aastat vanemale Tuulile oma madala bassihääle ja silmapaistva viisakusega endast vanema mulje.