Rivo Rajandu: Vaimuliku kutse sain koos pöördumisega

04/2015 06 img 0008
Leho Paldre, Tartu Kolgata baptistikoguduse pastor
Fotod: Helari Hellenurm, Kaev.net

Käesoleva aasta veebruaris registreeriti Tartus ametlikult uus kogudus TELK. Värske koguduse pastor Rivo Rajandu sai Jumalalt vaimuliku töö kutse ja Püha Vaimu anni Pühakirja seletada 13 aastat tagasi koos pöördumisega. Uue koguduse rajamise mõtte andis Jumal sõltumatult mitme inimese südamesse 3–4 aastat tagasi. Aastakonverentsil võeti kogudus EKB Liidu liikmeks.

Oma usu tagakambrisse ma kõiki teooriaid ei lasknud.

Teeme kõigepealt selgeks selle, miks on uue koguduse nimi suurtäheline TELK. Alguses oli mõte panna nimeks Tartu Evangeelne Linnakogudus, lühendina TELK. Siis aga pani kahtlema tõik, et Tallinnas on sarnase nimega, ent tundmatu sisuga kogudus. Pealegi tundus TELK suupärasem ja sisukam. Telk on nii Jumala asupaik Vanas Testamendis kui ka sümbol Jumala kohalolust Ilmutuse raamatus. Kuna aga eesti õigekirja reeglid ei lubanud läbivate suurtähtedega nime panna, siis registreeriti 4. märtsil 2015 kogudus ametliku nimega Tartu Evangeelne Linnakogudus, lühendina TELK. Praktikas kasutatakse põhiliselt nime Tartu TELK kogudus.

Loe edasi: Rivo Rajandu: Vaimuliku kutse sain koos pöördumisega

Eli Kõllo – püha raha arvepidaja

03/2015 06 eli enoki juures-1
Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja

Presidendid, peasekretärid ja noortejuhid on tulnud ja läinud, aga Eli Kõllo on EKB Liidu kantseleis järjepanu 17 aastat raamatupidamist korras hoidnud. Tegelikult on ta seda tööd teinud terve elu. Varemalt Räpina ja Kohila paberivabrikutes. Abikaasa Enokiga (68) on nad abielus olnud 42 aastat.

Sa võid ise uskuda küll, aga suu hoia kinni.

Elu ja surma piiridel

Vahel nimetatakse seda, kui keegi on surmasuust tagasi tulnud, tema teiseks sünnipäevaks. Eli aga sündis surnuna. Ema palus, et kui see laps hakkab Jumalat teenima, siis saagu ta endale eluvõimalus, kui aga mitte, võtku Jumal ta kohe enda juurde. Ema hingevalu sealjuures võib mõista tütrele pandud nime järgi, mis tuleb Jeesuse karjest ristil: „Elii, elii, lemaa sabahtani?" – see tähendab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?" (Mt 27:46).

Tegelikult on Eli elus olnud veel teinegi kriitiline aeg, kui polnud teada, kas ja kui palju elupäevi pikendatakse. 38-aastasena sai Eli tuberkuloosiravi, mille tulemusel jäi ta äärmiselt nõrgaks. Alles paar aastat hiljem avastati, et tegemist on kasvajaga. Toona mõtles ta, et on ikka hea küll, et Jumalaga on kõik korras. Peale operatsiooni hakkas tervis taastuma.

Loe edasi: Eli Kõllo – püha raha arvepidaja

Eesti abi teekond Ukrainasse

01/2015 06 isa pojad
Erki Tamm, EKB Liidu peasekretär

MTÜ Ukraina Kultuurikeskus korraldas 21.–29. novembril 2014 kampaania „Ukraina heaks!" raames üleeestilise talveriiete kogumise aktsiooni Ida-Ukraina konfliktis kannatadasaanute toetamiseks. Vaid kaheksa päevaga annetasid Eesti elanikud ligi 50 tonni talvevarustust: sooje riideid, jalatseid, magamiskotte ja isegi küttekehi. Suur osa sellest abist korjati kokku Sõbralt Sõbrale kauplusteketi kaudu. 25. detsembril jõudsid kolm veoautot selle humanitaarabiga Ukrainasse. Kogu ettevõtmise hingeks on Eestis sündinud ukrainlane Bogdan Ljutjuk (34), kes koos isa Anatoli ja vend Nestoriga abi kohaletoimetamisel kaasas olid.

„Põgenesin Donetskist suvel kleidiväel."

Olid esimest korda Ukrainas peale konflikti puhkemist Venemaaga 2014. aasta märtsikuus. Kindlasti on väga valus näha oma kodumaad sõjajälgedes. Mis puudutas sind eriti valusalt? 08 jagatud tuba

Maidani sündmuste (veebruarikuine vastasseis Kiievis) ajal oli väga suur tahtmine kohale minna. Oli aga selge, et Eestis saan palju rohkem abiks olla. Nii tegime väga tihedat koostööd Eesti välisministeeriumiga, kogusime abivahendeid, tegelesime haavatute Eestisse ravile toomisega, rääkimata pikettidest, toetuskontsertidest jne.

Kõige valusamalt elasin üle oma sõbra surma. Viktor oli väga aktiivne vabatahtlik ja fotograaf. Ta soovis oma kodumaad kaitsta. Ta langes 19. oktoobril Luganski piirkonnas haavatute evakueerimisel. Nende auto kõrvale langes mürsk, mille killust sai Viktor surmavalt haavata. Temast jäi maha kaheaastane tütreke ja abikaasa. Iga selline surm on suur tragöödia.

Loe edasi: Eesti abi teekond Ukrainasse

Juko-Mart Kõlar võtab kaks trepiastet korraga

12/2014 
Intervjueeris Erki Tamm
Fotod: erakogu

Jõulueelsel kiirel ajal leiame ühe pühapäeva õhtu, kui oma ellu lubavad vaadata Juko-Mart (31) ja Maarja Kõlar ning nende kaks imearmast last, Markus (5) ja Gloria (4).

Juko-Mart, sul on huvitav ja mitte väga sageli esinev nimede kombinatsioon. Kas sa tead, mis su vanemaid seda valikut tehes suunas?

Helistasin emale ja küsisin üle. Asi selles, et minu isa Margo vanemad tahtsid midagi väga erilist panna ja nii sai paika Juko. Ema soovis seda nime aga mõne päris eesti nimega tasakaalustada ja nii sai paika Mart. Juko tuleb Johannesest ja sellest tulevad ka meie pere järgmiste vendade nimed.

Kuivõrd sa puutud veel kokku ühe väga omapärase eesti linnaga, Tapaga, kuhu su juured tagasi viivad?

Tapaga on seotud erakordselt palju mälestusi. Olime väga lähedased vanaema Adaga ja veetsime suure osa lapsepõlvest Tapal Tähe tänaval. Keskkooli ajal õppisin vahetusõpilasena Ameerika Ühendriikides, mistõttu tundsin ennast süvatasemel inglise keeles üsna koduselt. Hakkasin siis ülikooliga paralleelselt Tapa Gümnaasiumis inglise keele ja muusikaajaloo tunde andma. See kestis kolm aastat, aga tõi meile abielu esimestel aastatel leiva lauale. Sel ajal sain ka aktiivsemalt Tapa koguduses kaasa aidata. Olen viimastel aastatel käinud Tapa Gümnaasiumis „Tagasi kooli" programmi raames külalistunde andmas.

Sinu isa Margo on helilooja ja ema Anu muusikateadlane. Selle põhjal võiks arvata, et sinu tulevik oli otsustatud. Ometi tuli su haridusteel ette päris palju ootamatuid pöördeid.

Minu koolitee algas 3. klassis. Kuna Vanalinna Hariduskolleegiumis ei olnud minule sobival tasemel poisteklassi, pidin otse lasteaiast minema 3. klassi. Järgmisel aastal jätkasin õpinguid Tallinna 7. Keskkooli (praegune Tallinna Inglise Kolledž) 2. klassis, kus käisin põhikooli lõpuni, seejärel Tallinna Reaalkoolis.
Gümnaasiumi 11. klassis viibisin pool aastat vahetusõpilasena Ameerika Ühendriikides, kus õppisin süvendatult keemiat, briti kirjandust, ameerika ajalugu ja koori- ning jazzmuusikat. Loogiline jätk tundus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias dirigeerimise eriala. Variante oleks olnud ilmselt teisigi, sest lõpukirjandi tulemuseks õnnestus saada 100 punkti. Kuna EMTA sisseastumiskatsed toimusid esimesena, siis langes valik sellele. Pärast üht õpinguaastat mõistsin, et ma ei ole valitud erialal kuigi tugev ja „rongile jõudmiseks" kuluks ebaproportsionaalselt palju aastaid. Seepärast langes valik sotsioloogia kasuks Tallinna ja Helsingi ülikoolis. Järgnes Sibeliuse Akadeemias kultuurikorralduse magistrantuur.

Loe edasi: Juko-Mart Kõlar võtab kaks trepiastet korraga

Bill Ankerberg – skandinaavlaste järeltulija, kes armastab Eestit

11/2014 06 family 2014
Aldo Randmaa, Valkla baptistikoguduse pastor

Bill Ankerberg on mees, kellel on Eesti baptistide, priilaste ja vabakoguduslaste seas palju sõpru. EKB Liidu kaudu on ta teinud Eesti heaks palju, aga tema tuntus siin ei ole nii suur, kui võiks olla.

Bill on 63-aastane ameeriklane, kelle kõik esivanemad on pärit Rootsist. Tema vanaema tuli Ameerikasse 16-aastase tüdrukuna Malmöst. Converge Worldwide, koguduste liit, mida Bill esindab, sai alguse 19. sajandil Ameerika rootsi baptistikoguduste moodustatud ühendusena Swedish Baptist General Conference. 1945. aastal kadus nimest sõna „Swedish", „Rootsi", ja 2008. aastal võttis juba 1200 kogudusega liit endale täiesti uue nime Converge Worldwide. Muidugi on sellise nimemuutuse taga liikmeskonna muutused. Tänaseks ei ole tegemist enam ainult skandinaavia päritolu usklike ühendusega, vaid sellesse kuulub näiteks ka mustanahaliste ameeriklaste kogudusi.

Jeesuse palus ta oma südamesse juba 8-aastase poisina.

Loe edasi: Bill Ankerberg – skandinaavlaste järeltulija, kes armastab Eestit

Anne ja Rein Vilt teevad kõike südamega

10/2014 06 lapsed investeering
Fotod: erakogu

Tartu Kolgata koguduse keskea raudvarasse kuuluvad Anne (57) ja Rein (62) Vilt, kes teenivad oma aja ja andidega mitmes töölõigus. Oma kogemusi jagasid nad lahkesti Teekäija toimetajaga.

Kuidas te tutvusite?

Anne: Töötasime nooruses Reinuga ühes asutuses ja paratamatult puutusime vahetevahel kokku. Tegemist oli kultuurimajaga, kus toimus pidevalt mitmesuguseid üritusi. Olin seal kultuuritöö metoodik ja Rein oli helitehnik. Seal oli remondinurgake, kus Rein omaette nokitses. Minu jaoks oli see koht nagu omamoodi rahuoaas keset lärmi ja melu. Käisin seal vahetevahel temaga juttu ajamas ja me saime sõpradeks. Mulle sümpatiseeris tema rahulik ja tasakaalukas iseloom. Ajapikku sai sõprusest midagi enamat ja me abiellusime.

Rein: Mulle meeldis Anne juures see, et ta oli kena, tragi ja temas oli sisemist ilu ning temaga oli väga huvitav mistahes maailma asjade üle arutleda. Samas hindasin ma Anne ausust, abivalmidust ja optimistlikku eluhoiakut. Kõik see pole ka praeguseks sugugi kadunud, vaid kogu 33 kooseluaasta jooksul ennemini süvenenud.

Loe edasi: Anne ja Rein Vilt teevad kõike südamega