Filantroop võib olla ka 300-eurose pensioniga

12/2015 08 foto 5
Toivo Tänavsuu, Oleviste kogudus

Hille Tänavsuu Vähiravifondi „Kingitud elu” juhataja ja ajakirjanik Toivo Tänavsuu vastab Teekäija küsimustele ja toob esile, et see fond ei ravi mitte ainult haigeid, vaid ka terveid.

Paljud eesti inimesed elasid kaasa sinu võitlusele ema elu eest. Kuidas mõjutas see aeg ning pühendumine sinu suhtumist laste ja vanemate vahekorda ning perekonda laiemalt?

Ema oli vaieldamatult minu parim sõber. Mitte et oleksime teineteisega jaganud kõiki oma südameigatsusi. Ei. Aga kui ta oli olemas, siis tundsin end turvaliselt. Täna teda pole, kuid mõtlen talle tihti.

Vahel me tahame oma kallitele teha kalleid kingitusi, poputada ja nunnutada, hoolitseda ja teenida. Kuid sageli piisab vaid sellest, et me olemas oleme. Et me võtame vastu telefonikõne. Et me kuulame. Et oleme olemas nii meeleheites kui ka rõõmus.

Seda õppisingi, kui ema oma teekonna lõpus nagu väike laps järjest enam oma poegadele toetus ja vanemate-laste rollid justkui vahetusid. Lapsevanemana õpin iga päev kunsti rohkem kuulata ja sõnatult suunata, vähem käskida ja õiendada.

Loe edasi: Filantroop võib olla ka 300-eurose pensioniga

Kaarel Väljamäe: meie isadest, isast ja Isast

11/2015 Kaarel Väljamäe, Allika baptistikogudus06 kaarelvaljamae hh


Ma ei mäleta isiklikust kogemusest päris täpselt, millal isadepäeva tähistama hakati. Emadepäev ja emade tänamine tundusid lapsena loomulikud. Emadepäev on alati olnud, selle mõistmine tuleb emapiimaga, kuid isadepäev ei meenu. Natuke imelik. Tuleb meelde üks kooliüritus, mis võis olla ka esimene isadepäeva pidu, minu jaoks. Mäletan imestust selle üle, et isad kooli tulid ja et minu oma oli nende seas. Peeti võistlusi, isad-pojad olid ühiselt hasardis. Ma usun, et olin õnnelik.

Vargamäe Andres tegi tööd, ent armastus jäi tulemata.

Eks ma kannatasin lapsena nõukogude repressioonide käes. Teatavasti üritati Nõukogude Liidu ajal isade austamist ühendada armee aastapäevaga. Isad väärisid tunnustust sõjameestena. Pisut kriipiv, kas pole? Kuigi valmidus mingis vormis hea ja õige asja eest võidelda kuulub isaduse ja mehisuse juurde. Kuid isa ei saa olla ainult lahingus. Me vajame ka rahuaegset isa, rahutegijat isa. Kuid sageli ei seostu see isadega. Pigem on mingi võõristustunne. Midagi on pildil valesti, nagu tänapäeval öeldakse. Isa on meie kultuuris olemas, aga sageli puuduolevana. Jah, te lugesite õigesti. Meil on selline emaduse tüvitekst nagu „Ema süda". Ärge pange pahaks, aga hästi masendav lugu. Ta lihtsalt on nii kohutavalt kurb ja rõhuv. Mõtlen ikka, et kas emadele tõesti meeldib? Vanu isade luuletusi ei meenugi. Need laulud, mida lapsed nüüdsel ajal isadepäeva puhul esitavad, on märksa rõõmsamad. Psühholoogilises plaanis on see huvitav. Emaduse lugu on kurb. Kurb võib-olla ka seepärast, et isa ei ole. Ja liiga palju kurbust me välja ei kannata ning järelikult tuleb isadest laulda rõõmsamalt. Tegelikult ei olegi isadega lood nii halvad. Kui ma oma tutvusringkonnale mõtlen, siis näen palju tublisid mehi, kes kannavad laste kasvatamise vastutust väga kenasti.

Loe edasi: Kaarel Väljamäe: meie isadest, isast ja Isast

Stepan Maerko juhib kogudust, peret, elektrisüsteeme ja piiblikooli

10/2015 06 image-4
Julia Maerko, Tallinna Betaania kogudus

Stepan Maerko on Tallinna Vene EKB Koguduse Betaania pastor. Äsja täitus tal neli aastat sellesse ametisse valimisest. Isaga vestles tütar Julia.

Kuidas möödus sinu lapsepõlv?

Ma sündisin Valgevenes 1955. aastal, ajal, kui suri suur füüsik Albert Einstein. Ei tea, kas see on juhus või Jumala ettenägemine, kuid kogu oma järgneva elu kuni tänase päevani olen veetnud matemaatiliste valemite keskel. Seda pole ma veel kordagi kahetsenud.

Varasest lapsepõlvest peale olin kuulnud Eestist ja Tallinnast. Siin elas ja elab mu tädi. Iga kord, kui ta oma perega meile külla sõitis, tõi ta maitsvaid komme. Mu esimene ettekujutus Tallinnast oligi – selles linnas on maitsev šokolaad.

Loe edasi: Stepan Maerko juhib kogudust, peret, elektrisüsteeme ja piiblikooli

Leili ja Tanel – oleme selleks, et teenida

09/2015 06 koos poegadega-1
Ulvi Põllu, Oleviste kogudus

On ilus augustikuu õhtu. Viljandimaal – maalilise Nuutsaku järve kaldal asuvast puhke- ja õppekeskusest – tõttavad järjekordsed laagrilised autodesse, et alustada koduteed. Mõned tänusõnad pererahvale, lühike hüvastijätt ja juba ongi Nuutsaku õu külalistest tühi. Leili ja Tanel, selle keskuse perenaine ja peremees, seisavad õuemurul. Kui viimane auto on lahkunud, alustavad nad tööd, et juba järgmisel päeval saabuvad uued laagrilised saaksid end siin mugavalt ja hästi tunda...

Tanel: „Nuutsaku areng on paljude inimeste koostöö."

Taas olen Nuutsakul septembris. Istun Vainurate pere hubases köögis, et panna kirja nende – Leili ja Taneli – lugu. Esialgu arvavad mõlemad, et pole neist midagi huvipakkuvat kirjutada. Ent kui jutuots lahti läheb, siis kuulen hämmastavat lugu Jumala juhtimisest ja imedest.

Loe edasi: Leili ja Tanel – oleme selleks, et teenida

Talvi ja Allan Helde jätkavad Viljandis

07-08/2015 06 1helded 25
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Allan, kas Viljandi koguduse kutse oli Sulle mingis mõttes üllatav?

Ühe jumalateenistuse järelpalve osas ütles üks pastor minu eest palvetades: „Ära löö oma telgivaiasid nii sügavale, et Jumal ei saaks sind liigutada..." Aastal 2003, kui kolisime Raplas korterist oma majja, tänas koguduse armas õde oma palves: „Tänu, Jeesus, nüüd nad jäävadki siia!"

Rapla kogudust teenima minnes oli mul teadmine, et see periood on kümme aastat. Siiski venis aeg märksa pikemaks. Kui olin seal ameti üle andnud, tuli ühel ilusal päeval teiselt meie liidu koguduselt kutse tulla sinna pastorina teenima. Kuid palvekambris saabus teadmine, et see ei ole veel see kogudus, vaid hoopis Viljandi. Vahepealsel ajal siirdusime tagasi Kohila kogudusse, kes meid 2000. aastal välja läkitas.

Loe edasi: Talvi ja Allan Helde jätkavad Viljandis

TV7 nägemust rahaks ei vaheta

06/2015 06 marttijaMirja2

Erki Tamm, Teekäija peatoimetja

Kristliku programmiga telekanalit TV7 on eesti inimestel võimalik vaadata alates 2009. aasta detsembrikuust. Kuus aastat varem panid Mirja ja Martti Ojares aluse esimesele kristlikule telekanalile Soomes. Täna on TV7 vaadatav peale Soome ja Eesti ka Rootsis. Kogu ettevõtmine maksab päevas 10 000 eurot.

Kas tõesti on võimalik annetustega televisiooni teha?

Seda võib olla raske uskuda, et üksikannetajatest usklike inimeste toel me seda teemegi. Esimesel aastal oli päevakulu 500 eurot ja palka said seitse inimest. Esimese stuudio suurus oli 50 ruutmeetrit. Täna on see number üksnes Helsingis 2000. Palgasaajaid on kokku ligi 100. Päris keeruline on teha pikaajalisi lepinguid, kui töö oleneb annetajatest. See on pidevalt usus käimine.

Loe edasi: TV7 nägemust rahaks ei vaheta