Olin kord jõuluingel...

12/2011 Kristi Mänd

TK keeletoimetaja

 

Eelmise sajandi „kuumade kuuekümnendate" viimasel jõulureedel istus üks pooleaastane poisike Erki oma isa süles jõulukuuse all ja vaatas ootavalt kuuseladva poole. „Ei tea, kas ootab jõuluinglit?" arutasid ema-isa. Erki naeratas saladuslikult. 17 kristi erki

 

Lapsepõlv

Samal ajal võitles Nõmmel, Mai tänava sünnitusmajas, üks neljakilone tüdrukutirts õiguse eest siia maailma sündida. Hoolimata raskustest võitsin selle lahingu ja veidi enne kella 14.30 ma suure kisaga kohal olingi. Aga sellega mured veel ei lõppenud: ülekantud lapsena oli mu tervis nõrk ning sõit läks lastehaiglasse, kus minu elu eest veel kuu aega võideldi. Jällegi väljusin võitjana.

.

Loe edasi: Olin kord jõuluingel...

Pöörane Triin tuli Austraaliast tagasi

12/2011 Erki Tamm, Kalju koguduse pastor

Triin Pöör õpib Tallinna Ülikoolis reklaami ja imagoloogiat. Ta püüab aru saada, kuidas tänapäeva inimestega manipuleeritakse, soovides oma olemuse ning teamistega nõuks ja abiks olla teistele. Triin osaleb noorema vennaga Tallinna Kalju kiriku Alfa kursusel, sest kuigi ta on kristlikust kodust pärit, soovib ta kristluse kohta rohkem teada.

Mida tähendab sinu jaoks "kristlik perekond"? Kas mingeid erilisi kombeid ja arusaamisi?

.

Loe edasi: Pöörane Triin tuli Austraaliast tagasi

Eha ja Aare Lige: Hiiumaa kogudustele elatud elu

09/2011 Tarmo Kähr, Kärdla koguduse pastor

Põlised hiidlased Aare (17.1.1938) ja Eha (8.7.1938) Lige on töötanud aastakümneid Ligema ja Külamaa kogudustes. Kuldpulmapäeva (13.8.2011) järel jagasid nad Teekäijale oma elukogemusi.

Kui palju mäletate oma kõige varasemast lapsepõlvest?

Aare: Esimese vabariigi aega ma tegelikult ei mäleta, olin siis vaid 2-ne. Minu onu pidas Tallinnas lihakarni. Kui ta sealt vahel koju tuli, tõi oma emale ikka midagi. Mäletan, et vanaema ütles siis: „Ärge te lapsed seda kartke, kui mulle on midagi toodud: annan ka teile." Need on minu esimesed mälestused heast vanaemast.

.

Loe edasi: Eha ja Aare Lige: Hiiumaa kogudustele elatud elu

Tudengineiu Lisete Lige maa soolaks olemise lihtsus

11/2011 Lisete Lige

Tere, mina olen Lisete. Ma olen Oleviste koguduse liige ja teenin kaasa Kalju 19 liseteligebaptistkoguduse noortetöös. Olen viimase paari nädala jooksul mõtisklenud teema üle: kuidas olla kristlasena maailma keskel valguseks? Me, Jeesuse järgijad, oleme ju maa sool – seega tuleb meil vastutust kanda mitte ainult tõe kuulutamise eest, vaid elades ka kristlase täisväärtuslikku elu. Kuidas aga anda sellest märku uues koolis, töökohal, trennis... ?

.

Loe edasi: Tudengineiu Lisete Lige maa soolaks olemise lihtsus

Margo Kõlar: muusika on mu kutsumus

11/2011 Küsinud Anu Kõlar

Helilooja ja pedagoog, Erich K-i ja Elena Poznjak-K-i poeg, kirjutatakse Eesti muusika biograafilises leksikonis (EMBL I 2007: 357). Oma peamise tööandja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia jaoks on Margo Kõlar elektronmuusika stuudio juhataja, dotsent; paljudele pillimängijatele ja komponistidele helirežissöör, keda otsitakse, kui vajatakse kvaliteetset salvestust. Ansamblile Heinavanker on ta juba 15 aastat juht, kes püüab vähestest proovidest ja hõivatud lauljatest võtta maksimumi, et kõlaks täpne ja viimistletud vaimulik muusika. 06 k6lari pere

 

Kirikuregistrite järgi on Margo Kõlar Tapa Elava Usu koguduse liige, keda pühapäeviti võib kuulda aga laulmas pigem Pirital birgitiinide kloostri missal. EKB Liidu kristlased mäletavad teda ehk kõige enam dirigendina kammerkoor Gloria ees ning heliloojana 2010. aasta suvefestivalil, mille lõputeenistusel Oleviste kirikus kõlas kooridelt ja orkestrilt tema eestikeelne Pirita Missa. Veel on Margo kuue lapse isa, kes alati püüab neid mõista ja mõistlikult toetada; kes on päris palju kodust ära, kuid nõuandjana ikka olemas. Ja siinküsijale on ta hea abikaasa ja usaldusväärseim sõber pea 30 aastat.

 

Nõnda siis on Margo oma ajas ja ruumis paljudele saanud vajalikuks, ent küllap viimsena on ta ikka lihtsalt teeline, kes püüab usus, lootuses ja armastuses liikuda oma päriskodu poole. Et 2. oktoobril möödus sel teel 50. verstapost, siis oli Margo valmis Teekäija palvel jagama mõnda mõtet muusikast, loomisest, nähtavast ja nähtamatust maailmast.

Pool sajandit elatud – kas see aeg on pikk või lühike, ons Sinu „parim" lõppenud, just praegu või alles ees?

Kõige parem aeg on alati just nüüd, igal ajahetkel. Hea on märgata oleviku võimalusi, eriti loomiseks. Mis oli, seda ei saa muuta, võib vaid andeks saada. Mis tuleb, seda ei tea, võib ainult püüda valmis olla ja õnnistusele loota. Kuid praegune hetk on meie otsuste päralt.

Olen aja üle õieti sageli mõtisklenud: ühelt poolt vabandame end tihti ajapuudusega, minugi kohta on arvatud, et peaksin rohkem aega leidma ühe või teise asja jaoks. Ma ei tahaks siiski kunagi öelda, et mul pole aega. Aeg on võib-olla ainus kapital, mis inimesele on antud, selle kasutamine aga on kõik tema otsustuste ja eelistuste asi. Olulisele on aega piisavalt.

Oled oma elus tegelnud paljude asjadega, ka muusikas oled Sa mitmekülgne – helilooja, dirigent, helirežissöör, õpetaja. Miks Sa liigud nii mitmes suunas?

Mind on alati tagant tõuganud uudishimu, soov avastada ja teada saada. Oma eksistentsi olulisima komponendi – et ma olen muusik – sõnastasin siiski üpris noorelt ja sellest pole ma lahti lasknud. Muusika on mu kutsumus, usun, et just selles ja selle kaudu saab Jumal mind kõnetada ja kasutada.

Aga muusikalises mitmekülgsuses on olulisim ja suuremat väljakutset pakkuv ikkagi helilooming. Õieti on loomingulised ju kõik valdkonnad, kus tuleb ja saab kujutlust kasutada: teoste interpreteerimine kindlasti ja isegi näiliselt tehniline tegevus, nt soovitava kõlapildi saavutamine või tehnilise lahenduse leidmine helisalvestusel, isegi esitusparameetrite ülitäpne fikseerimine arvutimuusikas. Ent komponeerimine, milles vähesest „algainest" saab ehitada üles palju, on mu jaoks siiski üks väärikamaid tegevusi. Samas on mind palju vajatud ja rakendatud näiteks helirežissööri või juhendajana, et toetada kellegi teise ettevõtmisi. Ühest küljest on koostöö ja teenimine kristlikus elus tõepoolest tähtis. Ometi olen mõelnud, eriti siis, kui mu elu näibki lahustuvat teiste n-ö muusikalises teenindamises, et ehk saaks Jumal mind rohkem kasutada mu enda loojaksolemise kaudu? Või omandabki loovus mõtte läbi teenimise? Küllap on see tasakaalu küsimus. Igal juhul on oluline, et oskaksin Jumala tahet leida ega tegeleks tühisusega.

Mis on loomine Sinu jaoks, kust tuleb inspiratsioon, kellele ja miks Sa õieti komponeerid?

Mulle näib, et maailma nähtava poole kirjeldamise ja tõlgendamisega saavad paljud hakkama. Nähtamatu maailmaga on keerulisem. Võin öelda, et muusika komponeerimine on minu püüd otsida ja mõtestada nähtamatut maailma, leida oma eksistentsi alus. Olen kindel, et loomeinspiratsioon tuleb ülalt, kuid see, kas selle ära tunnen või kas oskan sellega midagi peale hakata, on valmisoleku küsimus. Tahaksin olla avatud ja valmis Looja märguandeid tajuma, sest kusagil on need sõnumid, mis tulevad nähtamatust maailmast inimese poole. Muusika eesmärgiks võikski olla inimesi häälestada neid märguandeid tähele panema, kuulma ja kuulama.

Alati ei pruugi üles suunatud, nähtamatut maailma otsiv muusika olla defineeritud kirikumuusikana, liiatigi on kirikumuusikat ennast võimatu üheselt määratleda. On ju selge, et aegade vältel ja erinevates konfessioonides on mõistetud kirikumuusikana stiililt ja väljendusvahenditelt eripalgelist helimaailma. Väheke liialdatult võib öelda, et kirikumuusika ajalugu on olnud pidev võitlus vana ja uue vahel. Ühelt poolt on jumalateenistus ja selle muusika elus asi, teiselt poolt võiks see tugineda ajas püsima jäänud alustele. Kindlasti on aga tähtis, et muusika välised märgid – sound, meloodiad, kooskõlad – seostuksid kirikuliste jaoks palvega, Jumala Sõnaga, ülistamisega. Mida rohkem neid ühendusi või lülitusi on, seda paremini täidab kirikumuusika oma ülesannet. Ja on paratamatu, et sellised seosed on erineva vanuse ja ajalooga kogudustes erinevad.

Aga vaimuliku ja kirikumuusika esitamine – kas ka selle kaudu saab nähtamatule maailmale lähemale?

Kindlasti. Nii varasema Gloria kooriga kui praegu mu peatähelepanu hõivava ansambliga Heinavanker oleme selle poole püüelnud algusest peale. Juba nimevalik – Heinavanker – tulenes sellest, et Hieronymos Boschi 15. sajandi lõpul maalitud samanimelisel tiibaltaril tajusin täiesti eriliselt peegeldumas kahe maailma samaaegset olemasolu, ja see on ju tänapäevalgi nii. Nimelt on sel kummalisel pildil kujutatud heinakoormat veeremas läbi saamahimus vaevleva maa hukatuse poole. Pildi keskmes aga sünnib muusika, mida püüavad oma mõjusfääri saada nii salalik deemon kui palvetav ingel. Samasugust kõrgemale pürgimist ja püüdu helide kaudu tungida nähtamatusse ilma tahaksime esile tuua igal oma kontserdil. Meie kavades on enam-vähem võrdsel kohal nii varajane kirikumuusika (ladinakeelne ühehäälne laul, renessansiajastu meistrite, eriti Johannes Ockeghemi teosed) kui ka eesti rahvakoraalid ja viimasel ajal üha enam regilaulud ja seto leelod. Nende sõnum on müstiline, põnev ja vajab jätkuvat avastamist ja süvenemist.

Nõnda siis tundub, et kirikumuusika on Sinu jaoks avar ja samas üha uusi võimalusi pakkuv teekond. Kuidas laiendas ja muutis seda pilti kogemus, mille osaliseks saime oma hiljutisel Jeruusalemma reisil?

Jeruusalemm on täiesti enneolematu ja haruldane kogemus. Kui Tallinnaski teenitakse kirikutes Jumalat muusikaliselt mitmel moel, siis Pühas Linnas on kõik mitmekordistunud. See on paik, kus eri religioonid eksisteerivad kõrvuti, isegi läbipõimunuina, samas selgelt iseseisvaina. Kuulsime väga iidseid traditsioone, alates juudi sünagoogiteenistusest ning vanimast kristlikust laulust kopti ja armeenia kirikutes kuni uuema heebreakeelse gospelmuusikani. Mis muud, kui jääb vaid imestada ja imetleda, kui erinevalt on võimalik näha vastuseid samadele, inimeksistentsi puudutavatele põhiküsimustele! Ja veel – kui kõik juutide ja kristlaste laulud kõlavad pühakodades, siis Jeruusalemma avalikus linnaruumis kostub valjuhäälditest mitu korda ööpäevas moslemi imaamide laul.

Kui Jumal annab elu ja uusi aegu, siis mida tahaksid kirikumuusikas veel teha?

Saabuvate jõulude eel, täpsemalt 22. detsembril kell 20.11 alustavad kümme Tallinna vanalinna kirikut "Tornikellade laulu" mille komponeerimisele olen praegu keskendunud. Kogu ettevalmistusaeg selleks on olnud erakordne: mul avanes võimalus ronida kõikide vanalinna kirikute tornidesse ja tutvuda lähemalt sealsete kellahelidega. See oli tõesti eriline kogemus. Selgus, et igal kellal on peale isikupärase kõla veel nii palju põnevat pajatada. Enamik kellasid pärinevad kaugetest sajanditest ja kaugetelt maadelt, paljud neist on valmistatud kui isiksused, kellel on oma nimi, kelladele valatud tekstid võivad lugejat kõnetada "mina" vormis. Igal kellal on oma lugu jutustada, mis on alati ka tükike Tallinna, Eesti ja meie endi loost.

Aga mis kõige tähtsam – Tallinnal on olemas imeline muusikainstrumentide komplekt, mille võimas sõnum kostab selgelt kõigile, kel kõrvu kuulda. Loodan väga, et "Tornikellade laul" vanalinna kirikute kelladele, mis püüab läbida kirikuaasta erinevaid seisundeid, kutsub meid hetkeks tõstma oma mõtted argistest asjadest kõrgemale.

Lõpetuseks veel Sinu isaksolemisest. Mida pead tähtsaks oma lastele edasi anda?

Ma tahaksin, et lapsed leiaksid tasakaalu praeguses nii muutuvas ja heitlikus maailmas. Ühelt poolt tuleb meil elu dünaamilisusega kohaneda ja kaasa minna. Teiselt poolt on selles muutumises kindel telg, igavene ja püsiv tüvi. Selleks, et seda leida, on vaja kõrvu, et kuulda ja silmi, et näha. Soovin, et kõik meie lapsed leiaksid selle põhilise. Et nad suudaksid ja tahaksid end avada heale, mida Jumal tahab neile saata.

.

“Halloomees” Vardo Holm

10/2011 Veronika Arderi märkmeid kasutades tänutundes oma vanaisa meenutades Lehari Kaustel

Felix Moor kutsus Eesti Raadio raamatupidajat Vardo Holmi tema loomupäraselt kõlava hääle ja selge diktsiooni pärast vahetevahel ka teadustajatööd tegema. Peagi pidi ta toime tulema nii lastestuudio sisustamise, spordivõistluste reportaažide kui ka muuga. Seda kõike põhitöö kõrvalt ja ilma tasuta. Peagi tundis kogu Eesti raadiomeest nimega "Halloomees Vardo Holm".

Vardo Holm sündis 29. augustil 1911 Harjumaal Raikkülas vallakirjutaja peres. 1918. aastal asus pere Tallinna, kus isa teenis politseiametis.

.

Loe edasi: “Halloomees” Vardo Holm