Kristjan Allika vaimulik tunnetus suureneb

04/2011 Küsimused esitas Agnes Pulk, KUS üliõpilane

Kristjan Allikas (24) on Kõrgema Usuteadusliku Seminari I kursuse üliõpilane ja Pärnu Sool ja Valgus Koguduse pastor.

See aasta on toonud kaasa palju muudatusi. Peamine on kindlasti isalt pastoriameti ülevõtmine. Algul tundus, et see kohustus kukkus äkitselt taevast sülle. Pidin päris kiiresti otsustama ja see ei olnud lihtne. Nüüd tunnen järjest enam, et pastorina teenimine on midagi muud, kui siiani olen ette kujutanud. Varem olen mõelnud, mida ma koguduses teistmoodi teeksin. Olen palju virisenud selle üle, mis koguduses tundus valesti olevat. Kandes nüüd aga kogudusevanema vastutust Jumala ja inimeste ees mõtlen, kuidas ma nii rumal olen olnud.

Loe edasi: Kristjan Allika vaimulik tunnetus suureneb

Oleviste tornis Jumala lähedal

11/2011 Jüri KochMargus Einlo, Vormsi pastor

Tallinna Linnavalitsus on kord otsustanud, et Eesti pealinnas ei tohi olla kõrgemat ehitist kui Oleviste kirik. Kohtun selle pühakoja valvuri Jüri Kochiga kiriku käärkambris.

Mida tähendab valvata Tallinna kõige kõrgemat hoonet?

Kirikuvalvuri amet on väga põnev. Alati, kui vaatan üles, tuleb vastu Jumal.

Nii vana ehitise juurde käib raudselt mingi saladus; kas kusagilt keldri sügavusest läheb käik Soome või vähemalt Piritale, Vello Salo juurde?

Mõnigi turist on mulle rääkinud, et siin olla mingisuguseid katakombe või midagi üleloomulikku ja lasku ma temal uuesti vaadata. Kui me tõesti kaevaks siit läbi Piritale, siis midagi kindlasti ka leiaks. (Muigab)

.

Loe edasi: Oleviste tornis Jumala lähedal

Kuuskede kodu täidab muusika. Viljar Kuuse lugu

7-8/2011 Nele Otto

Oleviste kogudus

Võtta kellegi elu paari lehekülje peale kokku on ilmselgelt võimatu, aga sellegipoolest jagas muusik, muusikapedagoog ja kitarrimeister Viljar Kuusk ühel päikesepaistelisel augustikuisel pärastlõunal mõningaid momente oma senisest mitmekülgsest eluteest.

Muusikast

Mäletan, kuidas kord ostis isa mulle kas jõuludeks või sünnipäevaks pisikese kuue-rublase laste kitarri. Ta oskas mängida üht lugu, mille sõnad olid „Milleks ehitas laeva nüüd Noa...". Ja see on mulle millegipärast jäänud hinge rohkem, kui kogu muusikakoolis käimine ja viiuli õppimine.

.

Loe edasi: Kuuskede kodu täidab muusika. Viljar Kuuse lugu

Kui jõuluajal on teistel kõigil keegi...

12/2008 Teisi Remmel

 

Suures peres kasvanud Eesti Õdede Ühingu president Teisi Remmeli õed-vennad lõid perekonnad, neile sündisid lapsed. Tema enda elu läks aga teisiti. Karjäär viis tippu, aga seegi lõplikult ei rahuldanud üksindust. Rõõm tuli talle hoopis teistmoodi.

 

Lapsepõlves oli palju lähedust

Lapsena tundsime oma suure perega jõulude saabumisel sügavat rõõmu ja lähedust, vaatamata ainelisele puudusele. Isa koos vendadega tõid alati koju suure kuuse, mida ehiti küünalde ja vatitupsudega. Olime sõjakeerises kaotanud kõik materiaalsed väärtused ja peale sõda asunud taas elama Pärnu. Pereliikmeid, kes vajasid igapäevast toitu ja riiet, oli 13. Isa ei saanud nõukogude võimu tõttu ametlikku tööd, sest oli olnud pastor. Ta pidi töötama iseseisvalt: muretses endale hobuse ja vankri (ree) ning viis inimestele kütet. Kuid kõik see ei võtnud südamest ära rõõmutunnet.

.

Loe edasi: Kui jõuluajal on teistel kõigil keegi...

Miks Jumal? - Rebecca Kontus

12/2008 Riina Vändre, Oleviste kogudus

Sa oled ju nii noor, ilus ja edukas!

Kohtume tuntud lauljatari, Rebecca Kontusega (24) hilisel õhtutunnil vanalinnas, Kunstiakadeemias. Tal polnud lihtsalt teist aega päevas, vaevalt oleks leidnud midagi nädala lõpul. Rebecca õpib kolmandal kursusel sisearhitektuuri, lisaks muusika tegemisele ja töötamisele sisearhitektuuribüroos, on tal on parasjagu käsil eksamid. Alles hiljuti esitles ta oma uut plaati „Deja Vu", mida muusikat tundvad inimesed on nimetanud ülivõrdes kompromissituks. Muuseas, kuulates Rebeccat ongi Deja Vu. Nii tema muusikat, kui tema mõtteid hilisel õhtutunnil.

.

Loe edasi: Miks Jumal? - Rebecca Kontus

Nikolai Orehhov - Valgevenest Tallinna pastoriks

11/2008 Nikolai Orehhov

Valgevenest pärit Nikolai Orehhov on Tallinna ainust venekeelset baptistikogudust teeninud pastorina 30 aastat. Kalju kogudusega üle poole sajandi ruume jaganud 210-liikmelise koguduse elujõust annab tunnistust igapühapäevasele jumalateenistusele kogunev täissaal rahvast, aktiivselt tegutsevad noored ning mitmekesine muusikatöö.

---

Mõeldes tagasi läbitud kolmekümne aastasele pastoritööle võin täheldada selles Jumala juhtimist ja armu.

Kas tõesti ma oleksin noore mehena osanud mõelda või endale ette kujutada, et Jumal näeb oma plaanis mind teenimas tema rahvast Tallinna Vene EKB Koguduse „Betaania" pastorina?!

Sündisin 5. mail 1949. aastal Valgevenes, Bresti oblastis, usklike vanemate perekonnas. Minu vanaema oli üks esimesi, kes sai ristitud usu peale Jeesuses Kristuses kahekümnenda sajandi kolmekümnendatel aastatel. 1960. aastal asusid mu vanemad elama Eestisse ja mõni aeg hiljem toodi mind koos õega samuti Tallinna. Olin siis kaheteistkümneaastane. Siia elamaasumise põhjuseks oli usuline tagakiusamine Valgevenes. Isa töötas toona velskrina. Talle anti valida, kas ütleb avalikult kohalikus lehes usust lahti ning saab kõrgema palga ja korteri või peab lahkuma töölt. Pärast vabatahtlikult lahkumisavalduse kirjutamist teda enam kuskile tööle ei võetud. Siis kirjutas talle üks valgevene vend Tallinnast. Siin oli neil peaaegu ainult usklikest moodustatud ehitusbrigaad. Alguses tulid vanemad ainult kahekesi. Mõne aja möödudes said nad toa tänase vabaõhumuuseumi lähedal asunud barakis. Seejärel tulime ka meie vanaemaga Tallinna elama. Aastaid hiljem saime korteri Mustamäele. Tänaseks on minu isa, ema ja vanaema juba igavikus ning nad puhkavad Eestimaa mullas, oodates esimest ülestõusmist.

Pöördumise ja patukahetsuse elasin üle 1972. aastal, kuigi Jeesusest Kristusest teadsin alates lapsepõlvest. Usuristimise läbisin 30. juunil 1973. aastal. Sellest ajast on möödunud juba kolmkümmend viis aastat. Ristis mind looduslikult kaunis Pirita jões kohaliku koguduse pastor Leonid Konstantinov.

Samal aastal kinkis Jumal mulle abikaasa, õe Issandas, Olga. Laulatus toimus Ukrainas, pruudi sünnimaal.

Ka sellest ajast on möödunud 35 aastat. Jumal on õnnistanud meid ja kinkinud meile kuus last: kaks tütart ja neli poega. Kuivõrd Jumala õnnistused rikastavad meid, siis nüüdseks on meil lisaks kaks väimeest ja kaks miniat ning neli lapselast.

Kõik meie lapsed on koguduse liikmed ja osalevad aktiivselt vaimulikus töös.

Kui vend Leonid Konstantinov loobus tervise tõttu koguduse pastori ametist, siis jäi kogudus ilma karjaseta. Liidu vanempresbüteriks oli sel ajal vend Robert Võsu, kes määras koguduse hooldajaks vend Arpad Arderi. Arder sai vene koguduse pastoriks alates 1. jaanuaraist 1978. Ta oli rõõmus, avara südamega ja kõikide poolt armastatud ning oli koguduse vaimulikuks hooldajaks kümme kuud. Tal jätkus palju armastust ja nagu mulle näis, oli tal kerge kinni katta meie puudused ja eriti selle, mis puudutas vendade ühtsust.

Ükskord kutsus Robert Võsu mind oma koju vestlusele, millest võttis ka osa tema abi vene koguduste küsimustes Johannes Togi. Mulle esitati küsimus – kas ma näen endas pastori kutsumust? Olin siis 29-aastane. Vastasin, et olen veel noor ja puudub vastava töö kogemus. Vend Võsu tsiteeris prohvet Jeremija raamatut: „Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan ja räägi kõike, mida ma sind käsin" (Jr 1:7). Vastasin selle peale, et kui see on Jumala tahe ja ta kutsub mind sellesse teenistusse, siis ma ei taha olla vastupanija. Töötasin toona laevatehases ning hiljem ka kaubasadamas kokku üle 20 aasta. Andsin nõusoleku võtta nüüd enda peale ka vaimulik teenimistöö. Koguduse täiskogu koosolekul, 6. oktoobril 1978, pöördus tolleaegne vendluse vanempresbüter Robert Võsu koguduse liikmete poole küsimusega – kas kogudus soovib, et Nikolai Orehhov täidaks pastori ülesandeid kuni pastori valimiseni? Kogudus hääletas üksmeelselt selle ettepaneku poolt ja minust sai pastori kohustusetäitja. Kuu hiljem, 3. detsembril 1978. aastal ordineeriti mind diakoniks (vaimuliku talituse viisid läbi Robert Võsu ja Arpad Arder).

Pisut enam kui aasta möödumisel, 30. detsembril 1979 valiti mind ühehäälselt koguduse pastoriks. Ma tundsin selles teenimises veel suuremat vastutust koguduse ja Jumala ees.

Kord helistas vend Togi ja ütles: „Me oleme unustanud, et sa ei ole veel pastoriks ordineeritud." Ma vastasin: „Ma ei tea sellest midagi. Täidan neid ülesandeid, mis mulle usaldati." 10. jaanuaril 1982 ordineeriti mind pastoriks. Vaimuliku talituse viisid läbi Robert Võsu, Arpad Arder, Leonid Konstantinov ja Nikolai Kolesnikov Moskvast. Kogudus saatis mind Moskva Piibli Kaugõppe Instituuti, kus õppisin koos Üllas Linderiga Valgast ja me lõpetasime kooli 1984. aastal.

1986. aastal valiti mind Vene regiooni vanempresbüteriks ja seda ülesannet olen täitnud Jumala abiga 22 aastat.

Kogu selle presbüteriks olemise aja jooksul olen kogenud palju rõõmu, aga ka üleelamisi.

Kõige selle eest tänan oma Issandat Jeesust Kristust.

Palvetan Issanda poole, et Ta annaks mulle tarkust ja jõudu teha kõike nurisemata ja vaidlemata (Fl 2:14).

.