Margus Mäemets: Jumalale „ei“ ei öelnud

11/201306 margus 50
Tarmo Lige, Oleviste kogudus
Fotod erakogu.

Millest mõtleb 50aastane mees? Kuidas leida see „õige" ja kas peale 25 abieluaastat on võimalik oma naisega ikka veel „kurameerida"? Mis elus on oluline? Kuidas mõtestada igavikku ja surma?
Loe ja saad teada. Saad ka naerda, sest Marguse huumor ei jäta kedagi külmaks. Loodetavasti mõtled mõnele tema siirale väljaütlemisele veel kaua. Vestlused Margusega on ehtsad. Ta võib ootamatult teha sellise nalja, et naerad silmad märjaks. Mõne aja pärast räägib ta elu olulisematest küsimustest. See on siiras.

Otsustasin, et ei tee enam Piiblit lahti, aga Jumalal oli ka muid vahendeid.

Mis on vahet 40- ja 50aastasel mehel?
Et nagu peaks olema? Lapsed on kümme aastat vanemad ja kodust läinud. See vahe on küll märgatav. Endal on mõni hall karv habemes, aga tütred ei luba maha ajada. Võimlen hommikuti ja püüan käia regulaarselt ujumas ning jälgin, mida söön. Neljakümneselt seda tarkust veel ei olnud. Muud nõtrused on kõik needsamad, mis kümme aastat tagasi. Loodan, et sandid (saare murdes: sant = vastik) iseloomujooned ei ole süvenenud.

Loe edasi: Margus Mäemets: Jumalale „ei“ ei öelnud

Eha Uibo: palve on igapäevane vajadus

10/201306 eha-kay uibo Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Eha-Kay Uibo on lahke ja toimekas usklik vanaproua. 64 aastat on ta olnud kaasas Tartu Kolgata koguduse teenimistöös. 86aastase tartlanna suhtlusring on jätkuvalt suur, kuid pensionipõlves oskab ta hinnata ja kasutada vaikset osadusaega oma Jumalaga.

Enamikes kodudes oli siis usk Jumalasse loomulik nähtus.

Päiksepaisteline lapsepõlvekodu

Eha meenutab: „Ma kasvasin ja käisin koolis möödunud sajandi esimesel poolel. Mu vanemad kuulusid Tartu Pauluse kogudusse ja on seal ka laulatatud. Teineteist olid nad õppinud tundma Peterburis, kui isa käis sõjakoolis ja ema oli meditsiiniõpingutel. Mõlemad tegid läbi ka Eesti vabadussõja. Üks isa võitluskaaslane oli Julius Kuperjanov, kelle paar kirja isale on meie koduses hoiukarbis.

.

Loe edasi: Eha Uibo: palve on igapäevane vajadus

Ülo Kikas: hiidlaseks sündinud ja jäänud

09/2013 07 yloga merel
Erki Tamm, fotod erakogu

Põline hiidlane ja Emmaste mees Ülo Kikas on 43aastane Hiiumaa Ametikooli juht ja väikese Emmaste-Nurste koguduse liige. Üheksateist aastat tagasi tuli Ülo saatuslikult merereisilt Rootsi eluga tagasi. Tartlannast abikaasa Merjega on neil peres kolm poega. Hiiumaal elamise põhjenduseks ütleb Ülo, et „siin on puhas õhk". Suuremõisa kooli sõidab ta tihti jalgrattaga.

 

Pedagoogiline lapsepõlv

06 merjega emaisaÜlo isa oli Emmaste kooli juht ja õpetaja. Ema saksa keele õpetaja. Oma koduse kasvatuse kohta ütleb Ülo, et see oli range. Õhtul tuli õigel ajal magama minna. Õpetajatööle lisaks kasvatati loomi. Lapsedki pidid abiks olema. „Meil olid lehm, pull, lambad, kanad, kalkunid, paar siga, katsetati veel jäneste, nutriatega," saab loomade nimekiri päris pikk. Suvel aidati isal koolimaja uueks õppeaastaks ette valmistada. Hiljem tuli kodune lisatöö kolhoosi suveniiritsehhi tellimusel.

Ülo kiidab vanemate omavahelist läbisaamist. „Ma ei mäleta ema-isa vahel ühtegi tüli," ütleb ta.

Loe edasi: Ülo Kikas: hiidlaseks sündinud ja jäänud

Toivo Tänavsuu: maailmaparandamine terava sõnaga ei ole võimalik

08/201320 gaza sektoris
Hanna Hark, Hele-Maria Taimla

Toivo Tänavsuu (32) on Oleviste koguduse liige ja kümneaastase staažiga ajakirjanik, kes põhitööna kirjutab artikleid Eesti Ekspressile.

Ajakirjanikuks läbi juhuse

Otsus meediat õppida sündis Toivol spontaanselt. Pärast keskkooli lõpetamist läks ta Tartu Ülikooli katsetele, sest abiturientidel oli nii kombeks. Et katsed valitud erialas, politoloogias, ei õnnestunud ootuspäraselt, tuli valida plaan B. Tol ajal tegutses Viimsis Concordia Rahvusvaheline Ülikool, mis pakkus majandus- ja meediaharidust paljudele Baltikumi tudengitele. Teiste seas õppis seal ka Toivo vanem vend. Kuna Toivo ema Hille Tänavsuu on staažikas ajakirjanik (kokku üle 40 aasta väljaannetes Säde, Õhtuleht, Postimees jne), oli Toivo meediaalaga juba tuttav. Meediahuvi varjutas vaid vähene erialane praktika, kuid kooli sisseastumisel see takistuseks ei saanud.

Ühel 2002. a suvepäeval märkas Toivo ülikooli seinal reklaami, et Eesti Päevaleht otsib suveks praktikante, ja otsustas kandideerida. Selleks hetkeks olid kohad juba hõivatud, kuid sama aasta septembris palkas Päevalehe majandustoimetus Toivo reporteriks.

Loe edasi: Toivo Tänavsuu: maailmaparandamine terava sõnaga ei ole võimalik

Tiina Nõlvak usaldab lugejat ja tema kriitikameelt

06 tiina nolvak 2-106/2013 Tiina Nõlvakut intervjueeris Erki Tamm

Tiina Nõlvak on üks staažikamaid kristliku kirjanduse toimetajaid Eestis. Tema organiseerimisel on 20 aasta jooksul ilmavalgust näinud ligi pool tuhat raamatut. Hariduselt on Tiina aga lasteaednik, kuid tööd on ta pidanud tegema ka veoautoga ringi sõites. Tiina isa oli pastor. Abikaasa Andresega on neil neli last ja kaks lapselast.

Meie kokkusaamisele jõuab Tiina Apollo raamatupoest, sest trükist ilmunud uut raamatut ei kannata lattu seisma panna. Kui küsin, mitmes raamat see välja anda on, ei pea Tiina kaua mõtlema. „Allika kirjastusel 187-s, Logose ajast alates on neid ligi pool tuhat."

„Uue raamatu trükikojast kättesaamine on alati erutav sündmus," räägib Tiina. „Istun autosse ja rebin paki lahti. Võtan raamatu juhuslikust kohast lahti ning vahel juhtub, et hoolimata kahest korrast korrektuuri lugemisest satun kohe trükiveale."

Loe edasi: Tiina Nõlvak usaldab lugejat ja tema kriitikameelt

VELJO KAPTEIN: noortetöö on Jumala ime

06 veljo perepilt-105/2013
Kersti Salu, Oleviste kogudus

Ühel päiksepaistelisel hommikul saan kokku Oleviste noortepastor Veljo Kapteiniga, et rääkida temast endast, kogudusest ja noortest.

Noortetöösse tulek kui usuhüpe
Oled töötanud koolis usuõpetajana ning lahingukoolis kaplanina. Kuidas sa leidsid oma kutsumuse tulla Oleviste koguduse noortepastoriks?

See oli 2002. aasta veebruarikuus, kui Oleviste kogudus saatis mulle kirja ettepanekuga kandideerida noortepastori kohale. Võtsin selle kirja südamevärinaga vastu, sest olin noortetööd kogu aeg kartnud. Tundsin oma sisemuses, et mul pole noortega midagi ühist ja ma ei oska nende moodi mõelda. Juba väiksena meeldis mulle viibida minust vanemate inimeste seltskonnas ning omaealistega tundsin sageli, et mul pole nendega millestki rääkida. Poisterühm, mis mulle koguduses usaldati, valgus laiali. Mõtlesin, et kui ma pühapäevakoolis olin läbi kukkunud, siis noortetöös ammugi. Parema meelega oleksin külastanud vanu, jutlustanud, matnud surnuid ja seda ma koguduses ka tegin. Noored tundusid mulle ambitsioonikad ja tundsin, et ma pole noortetööks suuteline. Kartsin ka seetõttu, et pealinna koguduses on inimestel suured ootused. Vastutus on väga suur.

Kerge on vaimustuda, raske on pühenduda.

Loe edasi: VELJO KAPTEIN: noortetöö on Jumala ime