Aino Henno on tõlkinud üle 40 usuraamatu

11/2016

Aino Henno on kirjutanud tuhatkond luuletust, tõlkinud üle 40 vaimuliku raamatu ja koostanud mitmeid elulugusid. 25. novembril täitub tal 95 eluaastat. Kirjutada ta enam palju ei jaksa, aga palvetöö on ikka ta südamel. Igal päeval kannab ta nimepidi Jumala ette oma suure suguvõsa liikmed ja kõik muud palvesoovid, mis temani jõuavad. Aino on Tallinna metodisti koguduse liige. Oma tädiga vestles Avo Rosenvald.

Räägi oma lapsepõlvest. Kas juba siis ilmnes luulehuvi?

Luuletamiskalduvus võib pärineda emalt. Kui olin kolmeaastane, pani ta mind luuletust lugema ühele tädile. See tädi oli kuulus laulja ja professor Aino Tamm. Lugesin: „...miks sa nutad, lillekene, nupud sul täis pisalaid...” (r-tähte ei osanud veel). Aino Tamm kuulas pisarsilmil.

Mõnikord kuulsin, kuidas ema teises toas luges paatosega vene keeles vene suurte poeetide loomingut.
16aastaselt alustasin luuletamisega. Ema ütles: „Luuletama hakkavad need, kes muuga hakkama ei saa.” Ilmselt oli see öeldud pedagoogilise kaalutlusega, et ma upsakaks ei läheks.

Loe edasi: Aino Henno on tõlkinud üle 40 usuraamatu

Walter Klimt – Austria Vabakirikute sillaehitaja

10/2016

Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Euroopa Baptistiföderatsiooni aastakoosolekul Tallinnas oli Teekäijal võimalus küsitleda üht osavõtjat, Austria Vabakirikute ja Austria Baptistiliidu peasekretäri Walter Klimti.

Sain alustada 12liikmelise teismeliste tiimiga, mis Jumala armust kasvas peagi 70liseks.

Kuidas jõudsid Sa elavale usule?

Minu baptistisuguvõsast pärit ema põgenes sõja lõpul Pommernist. Viinis kohtus ta mu katoliiklasest isaga, kes oli Hitleri-vastase sõnavõtu pärast veetnud seitse aastat koonduslaagris. Mind kasvatati katoliiklikult, käisin alati kirikus kaasas. Kuid kirik oli külm ja 8aastaselt ma loobusin. Jumalat olen ma uskunud kogu aeg. Kui sain 12, suri isa. Sel ajal hakkasin ma intensiivselt elu mõtet otsima. Ma ei välistanud seda katoliikluses, kuid tahtsin ka teada, mis toimub teistes kogudustes. Eriti kõnetas mind avatud õhkkond ja siduv liikmelisus Viini Mollardgasse baptistikoguduses, kuhu kuulus mu vaga ema. Seal kogesin Jumala vahetut kõnetust. 16aastaselt sai minust seal noortejuht. Tol perioodil tuli elavale usule palju noori. See oli Austria jaoks erakordne. Meie 12 noorest sai peagi 38liikmeline grupp, kellega jagasime kogu oma elu. Me ei tegelenud eakaaslaste otsese pööramisega, vaid tunnistasime neile oma Kristuse-kogemustest.

Loe edasi: Walter Klimt – Austria Vabakirikute sillaehitaja

Robert Kreutzwald – mees nagu orkester

07-08.2016
Ingrid Hõbemägi-Sembach, Oleviste kogudus

Kui sisestada interneti otsingumootorisse nimi Robert Kreutzwald, siis esimese vastena esitab veeb Friedrich Reinhold Kreutzwaldi. Robert tunnistab, et kirjaisaga on ta suguluses tõesti. Aastaid tagasi toimunud suguvõsa kokkutulekul isegi selgitati, kuidas, kuid lähemalt ta sellest rääkida ei tea. Sarnaselt oma esiisaga on ka Robert hinnatud ja nõutud tegija, mistõttu sobivat aega temaga kokkusaamiseks on leida keerulisem kui peaministri puhul. Mitut puhku katkestab meie jutuajamise tema telefonist kostuv legendaarne kantrilugu „Foggy Mountain Breakdown“. Just armastus muusika ja Jumala vastu on teda viinud üle kogu Eestimaa, Euroopa ja üle suure lombigi.

Varblase kohvikus käisid Oleviste noored aeg-ajalt Jumalast rääkimas ja kutsusid kirikusse...

Minu perel pole usuga olnud midagi pistmist. Olen pärit Ida-Virumaalt Kohtla-Järvelt. Kogu mu emapoolne suguvõsa on kooliõpetajad, ema töötas Täitevkomitees osakonnajuhatajana, usust oli asi ikka väga kaugel. Õdesid-vendi mul ei ole. Ema-isa läksid lahku, kui mina veel lasteaias käisin. Isa uus naine oli venelanna ja neil on kaks tütart. Kui 1990ndatel emigreerusid vene nelipühilased massiliselt Ameerikasse, läks isa koos tütardega. Isa kutsus meid ka, kuid mul oli siin juba pere ja ma ei tahtnud Eestist kusagile kolida.

Loe edasi: Robert Kreutzwald – mees nagu orkester

Ruudi Nõlvak ja Oleviste

07-08.2016
Külvi Kuusk, Oleviste kogudus

Ruudi tuli ühe kooriliikme koju midagi arutama. Jutud said räägitud. Koorijuht hakkas minema, aga enne istus korraks klaveri taha ja mängis motiivi laulust „Oo imearmastus – mõelda vaid, Jumal armastab mind”.
1950. aastal natsionaliseeriti Tallinnas hulk vabakoguduste palvemaju ja koondati kogudused tühjalt seisvasse Oleviste kirikusse. Üle tänava asuvast KGB peakorterist veeti jäme kaablikimp kiriku võlvidele. Kogudus pidi jääma kitsastesse raamidesse, suletud uste taha. Kuid pimedal ööl on tähed eriti säravad: 1950ndatel, stalinlike repressioonide ja ateistliku surve kõrgajal, said nii Olevistes peetud jutlused kui muusikategevus kogudusele ja linnarahvale valguseks, rõõmuks ja teeviidaks taevasse.

Jumala riigis peab muusika olema tehniliselt parimal võimalikul tasemel ja andma edasi vaimuliku sisu.

Üks Oleviste kooridest, saatega segakoor, oli tulnud Allika kogudusest ja proovinud oma noore juhi Ruudi Nõlvaku käe all juba mitu aastat klassikalist vaimulikku muusikat laulda. Olevistesse mindi vastu tahtmist, kuid tegelikult tõi see kaasa suure avardumise. Oma professionaalse võimekuse, tugeva vaimuliku kutsumuse ning karismaatilise isiksusega viis dirigent koori ja koguduse muusikaelu hoopis uuele tasemele. Muusikat võimendasid ühiselt korrastatud kiriku kõrged võlvid.

Loe edasi: Ruudi Nõlvak ja Oleviste

Aino ja Kalev Meitern – meie kodu on kirikus

07/2016
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Aino (60) ja Kalev (65) Meiternid elavad Tartu Salemi baptistikirikus. Juba 14 aastat on Aino koguduse majahoidja. Kokkulepitud ajal astun nende maitsekalt sisustatud elutuppa. Õppinud kondiiter on meie vestluse kõrvale serveerinud maitsva koogi ja pärib, kas ma eelistan kohvi või taimeteed. Paaritunnise külastuse käigus kuulen kõnekaid lugusid nende pühendunud teenimiselust. Saan kinnitust väitele, et enne peab oma kodu olema korras, siis oskab korda hoida ka kirikus.

Olin seal ainuke laps, põlvitasin palveks igal pühapäeval ja keegi ei narrinud.

Millistest kodudest te tulete?

Aino: Olen sündinud Antslas. Mu isa oli kommunist ja ema luterlane. Juba enne kooli külastasin koos emaga Aleksander Luhametsa vennastekoguduse tunde ja nende inimeste juures oli mul eriline turvatunne. Siis käisin baptistide juures Erich Sõmeri koju ehitatud palvelas, kus ta ikka rõõmustas: „Latseke, sa jälle siin!” Väikelinnas astus mõnigi tuttav üle palvelaukse ja kontrollis, kes seal koos käivad. Olin seal ainuke laps, põlvitasin palveks igal pühapäeval ja keegi ei narrinud. Vahepeal hooldas Antsla kogudust Paldor Teekel Võrust. Nii kuulsin ma nooruses selget Jumala sõna.

Loe edasi: Aino ja Kalev Meitern – meie kodu on kirikus