Andres Tetermann – baptistide lauluisa ja „Teekäija” asutaja

02/2017
Tõnu R. Kallas, Tallinna Kalju baptistikogudus

Andres Tetermann nägi ilmavalgust 16. märtsil 1854. aastal Tammistes Pärnumaal. Tema isa Jaan oli külarätsep ja osav torupillimängija. Elati väga vaeselt pererahva saunas. 1867. aastal isa suri, jättes leinama naise nelja lapsega, kellest Andres oli kõige vanem. Tema haridus piirdus üksnes vallakooliga.

Lendleht loeti ka teistele ette ja jõuti selgusele usuristimise vajalikkuses.

Laule hakkas Andres tegema juba karjas käies, püüdes nii linnuhääled, tuulekohina, südamevalu kui üürikesed rõõmuhetked laulu sisse panna. Noormehena teenis Andres leiba talusulasena. Sel ajal hakkas ta Tammiste mõisa kõrtsis viiulit mängima ja külarahvast laule tegema. Ja tihtilugu juhtus, et ta peale laulutegemise lusti ka soolase nahatäie sai.

Kui 1880. aastatel Läänemaa ärkamislaine Pärnusse jõudis, tuli pöördumisele ka Andres Tetermann. Nõu ja abi saamiseks pöörduti Riia Saksa Baptisti Koguduse jutlustaja Julius Herrmanni poole, kellelt saadi kirjandust baptistide kohta. 1884. aasta kevadel saadi „Risti Rahva Pühapäeva Lehest” teada, et Tallinnas ja Haapsalus on juba baptistid. Otsekohe asusid Andres Tetermann ja tema sõber Jüri Mill Tallinna poole teele. Esimesel päeval läbiti tervelt 75 versta ja järgmise päeva õhtul oldi juba Tallinna baptistide koosolekul. Kuid jutlustaja Madis Pinsler ei jätnud sõpradele kuigi head muljet, sest ta hakkas kohe valju häälega oma pisukest kogudust noomima.

Loe edasi: Andres Tetermann – baptistide lauluisa ja „Teekäija” asutaja

Ene Paldre: „Oh kaunis hetk, oh viibi veel…”

01/2017
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Tartus Tammelinnas olla üks maja, millel on lillat värvi uks. See on maja, kus on varasemalt elanud Kolgata koguduse pastoripered: Jürmad, siis Pillid ja nüüd Paldred. Mis puudutab lillat värvi, siis see pärineb koguduse tänase pastori Leho Paldre pintslitõmmetest, kes sellesse majja pea 18 aastat tagasi kolis. Siis oli ta veel 25aastane poissmees ja ehk ei osanud unistadagi, et ta seal oma tulevase naisega nelja tütart kasvataks.
Koputan uksele ja loodan elus esimest korda sellest sisse pääseda. Vist õnnestubki!
Ukse avab aga vanem härra, kel on valged juuksed ja kuldsed käed. Tuleb välja, et tegemist on koguduseliikmest ehitusmeistri Aare Luigega, kes teisel korrusel remonti teeb. Tema järel ilmub esikusse majaperemees ja pastor, alati suursuguste ning lugupidavate žestidega Leho. Räägime põgusalt ta kodu ajaloost ning kui täistund lööb, saabub trepist alla abikaasa Ene Paldre, näol võidukas naeratus. Ta on äsja toitnud nende neljandat last, 3kuust Ilse Margaretet, kes olla jäänud nagu kellavärk magama.
Seepeale kutsutakse mind köögilauda, kus ootab värske Napoleoni kook ja aurav kohv. See on rohkem kui olen soovinud ja nii lihtsalt olengi pääsenud Paldrete koju ning veel pastoriproua jutule!

Loe edasi: Ene Paldre: „Oh kaunis hetk, oh viibi veel…”

Miguel Zayas: miks eestlane vihkab võõraid?

12/2016
Toivo Tänavsuu, Oleviste kogudus
Fotod: perearhiiv

„Kui Eesti on tõesti Euroopa usuleigeim riik, siis milline õnn on sellises riigis misjonärina töötada,” leiab Vineyard Tallinna koguduse karjane, puertoricolane Miguel Albergo Zayas (45). Tema järgmine missioon: panna eestlasi võõramaalastesse ja pagulastesse suhtuma nii, nagu Jeesus neisse suhtuks.

Me elame suurte eelarvamuste ja siltide kleepimise ajastul. Kui Miguel tänaval vastu tuleks, võiks teda pidada Hispaania turistiks, kellekski võõrkapitalistiks või hoopis Lähis-Ida moslemiks. Mitte mingil juhul eestlaseks, tõenäoliselt mitte ristiinimeseks. Aga võta näpust: Miguel on juba peaaegu eestlane, ta on kristlane, teeninud Eestit ja eestlasi ligi pool oma elust.

Või nagu ta ise ütleb: „Ma olen ameeriklane, kellel on Puerto Rico juured, kelle esivanemad olid juudid ja elasid Hispaanias ning põgenesid inkvisitsiooni tõttu; kes ei räägi hispaania keelt ja elab valges Eestis, rääkides vigaselt eesti keelt; kellel on esto-rica segapere ja keda võidakse vabalt lähis-idalaseks pidada.”

Loe edasi: Miguel Zayas: miks eestlane vihkab võõraid?

Johannes Eenjärv – 58 aastaga koguduse igas töölõigus

11/2016
Vancouveri koguduse kauaaegset liiget küsitles Eenok Palm

Milline oli sinu lapsepõlvekodu ja perekond?

Sündisin siia maailma Viljandimaal Polli riigimõisas. Olin esimene poeg, järgnesid kolm õde. Mõisa maa-alal asus suur koolimaja, ümberehitatud endine saksa aadlike loss, milles asus Polli aiandus-põllunduskool. Mu isa töötas seal majavalitsejana ja peen-puutöö õpetajana. Kuulusime Karksi luteri kirikusse, kus me aeg-ajalt käisime. Kasvasin seal kuni 18. eluaastani, mil olin sunnitud Eestist mobilisatsiooni korras lahkuma.

Sinu koolitee ja noorusaeg?

Lõpetasin Karksi-Nuia kuueklassilise algkooli ja siis Polli kolmeaastase aianduskooli aednikuna. Põllunduskool jäi lõpetamata sõja tõttu. Kuna mu kodu oli internaatkoolis, kus oli palju minuvanuseid noori, võtsin aktiivselt osa sporditegevusest, matkadest, laulmisest ja praktilisest tööst Polli riigimõisa aias köögi- ja puuvilja kasvatuse alal.

Kuidas sõda sind puudutas?

Kauplustes puudus palju vajalikke kaupu. Ma kaotasin häid noori sõpru, kes mobiliseeriti sõjaväkke. Nägin Vene sõjaväeosi mõisast läbi sõitvat, taganedes Saksa sõjaüksuste eest, kes peatselt järgnesid. Otsest sõjategevust kodu ümbruses ei olnud, kuid kaugusest kostis kahurimüra.

Põgeneda polnud võimalik, sest jalg oli nii palju viga saanud...

Loe edasi: Johannes Eenjärv – 58 aastaga koguduse igas töölõigus

Aino Henno on tõlkinud üle 40 usuraamatu

11/2016

Aino Henno on kirjutanud tuhatkond luuletust, tõlkinud üle 40 vaimuliku raamatu ja koostanud mitmeid elulugusid. 25. novembril täitub tal 95 eluaastat. Kirjutada ta enam palju ei jaksa, aga palvetöö on ikka ta südamel. Igal päeval kannab ta nimepidi Jumala ette oma suure suguvõsa liikmed ja kõik muud palvesoovid, mis temani jõuavad. Aino on Tallinna metodisti koguduse liige. Oma tädiga vestles Avo Rosenvald.

Räägi oma lapsepõlvest. Kas juba siis ilmnes luulehuvi?

Luuletamiskalduvus võib pärineda emalt. Kui olin kolmeaastane, pani ta mind luuletust lugema ühele tädile. See tädi oli kuulus laulja ja professor Aino Tamm. Lugesin: „...miks sa nutad, lillekene, nupud sul täis pisalaid...” (r-tähte ei osanud veel). Aino Tamm kuulas pisarsilmil.

Mõnikord kuulsin, kuidas ema teises toas luges paatosega vene keeles vene suurte poeetide loomingut.
16aastaselt alustasin luuletamisega. Ema ütles: „Luuletama hakkavad need, kes muuga hakkama ei saa.” Ilmselt oli see öeldud pedagoogilise kaalutlusega, et ma upsakaks ei läheks.

Loe edasi: Aino Henno on tõlkinud üle 40 usuraamatu