Meie isadest, isast ja Isast
11/2015 Kaarel Väljamäe, Allika baptistikogudus
Ma ei mäleta isiklikust kogemusest päris täpselt, millal isadepäeva tähistama hakati. Emadepäev ja emade tänamine tundusid lapsena loomulikud. Emadepäev on alati olnud, selle mõistmine tuleb emapiimaga, kuid isadepäev ei meenu. Natuke imelik. Tuleb meelde üks kooliüritus, mis võis olla ka esimene isadepäeva pidu, minu jaoks. Mäletan imestust selle üle, et isad kooli tulid ja et minu oma oli nende seas. Peeti võistlusi, isad-pojad olid ühiselt hasardis. Ma usun, et olin õnnelik.
Vargamäe Andres tegi tööd, ent armastus jäi tulemata.
Eks ma kannatasin lapsena nõukogude repressioonide käes. Teatavasti üritati Nõukogude Liidu ajal isade austamist ühendada armee aastapäevaga. Isad väärisid tunnustust sõjameestena. Pisut kriipiv, kas pole? Kuigi valmidus mingis vormis hea ja õige asja eest võidelda kuulub isaduse ja mehisuse juurde. Kuid isa ei saa olla ainult lahingus. Me vajame ka rahuaegset isa, rahutegijat isa. Kuid sageli ei seostu see isadega. Pigem on mingi võõristustunne. Midagi on pildil valesti, nagu tänapäeval öeldakse. Isa on meie kultuuris olemas, aga sageli puuduolevana. Jah, te lugesite õigesti. Meil on selline emaduse tüvitekst nagu „Ema süda". Ärge pange pahaks, aga hästi masendav lugu. Ta lihtsalt on nii kohutavalt kurb ja rõhuv. Mõtlen ikka, et kas emadele tõesti meeldib? Vanu isade luuletusi ei meenugi. Need laulud, mida lapsed nüüdsel ajal isadepäeva puhul esitavad, on märksa rõõmsamad. Psühholoogilises plaanis on see huvitav. Emaduse lugu on kurb. Kurb võib-olla ka seepärast, et isa ei ole. Ja liiga palju kurbust me välja ei kannata ning järelikult tuleb isadest laulda rõõmsamalt. Tegelikult ei olegi isadega lood nii halvad. Kui ma oma tutvusringkonnale mõtlen, siis näen palju tublisid mehi, kes kannavad laste kasvatamise vastutust väga kenasti.
