Ustav Ülo – loomult rahuotsija

02/2016
Erki Tamm, EKB Liidu peasekretär

Kõige kaugema mälupildina hakkab Ülo Meriloo, kauaaegne Oleviste koguduse pastor ja EKB Liidu juht, jutustama lugu oma sündimisest. „Sellest on nii palju räägitud – sellepärast meenub see esimesena,“ ütleb ta naljatades. Lumetorm õues möllamas, nii et isegi ämmaemand kohale ei jõudnud. Vanaisa olevat olnud natuke umbusklik 13. veebruarikuu päeval sündimise ja maru tõttu väljas ning küsinud: „Mis sellest poisist küll saab?“ Nime olevat ema varunud aga Jaan Bergmanni loost „Ustav Ülo“.

Mu närve on põhjalikult hööveldatud.

Lauluga hirmust üle
Läpi küla kodutalust kuulus pool maja vanaisale ja vanaemale. Vanaema pidi aeg-ajalt vallatuks muutunud lapsi pidurdama. Selleks oli tal oma taktika. „Nüüd on laulutund,“ olevat ta öelnud ja hakanud laulma laste arvates Talle kiituse koledat laulu „Kartaago rannal rüüstab timukate mõõk... mõni sureb risti küljes, mõnda lõvi purustab“. Ülol oli oma soovilaul, mida vanaema võttis alles siis, kui lapsed jälle head olid: „Pea Talle pulmad taevas peetakse. Pruut saab kalliks peetud, ausalt vastu võetud, lauludega sisse viiakse“. Tädi Liisi tõi ülemeelikuse ohjeldamiseks mängu voodi all oleva kolli. Sellega põhjendab Ülo hilisemat hirmu pimeda ees.

Loe edasi: Ustav Ülo – loomult rahuotsija

Evelin Põldsaar – elu nagu filmis

01/2016
Einike Pilli, KUS rektor
Fotod Evelin Põldsaar

Oleme Evelin Põldsaarega olnud praeguseks mentorpaar juba neli aastat. Viimasel sügisel tuli aga meie kohtumistesse pikem paus sisse, sest Evelin sõitis Aafrikasse. Miks ja mis tunnetega ta sinna läks ja sealt tagasi tuli, sellest käesolev intervjuu räägibki.

Tööd ei alustatud enne, kui oli jagatud 5–10-minutine vaimulik sõnum, ülistatud paari lauluga Jumalat ja ühiselt palvetatud.

Kui sa oma pastori ja koguduse noortega septembri alguses hommikul kell kolm lennujaama sõitsid, siis Su käed ja jalad värisesid. Miks?
Kui sa tead, et teed õiget asja, mis on Jumala tahtmine, siis ometi lähed tundmatule vastu kerge võbelusega.

Loe edasi: Evelin Põldsaar – elu nagu filmis

Filantroop võib olla ka 300-eurose pensioniga

12/2015
Toivo Tänavsuu, Oleviste kogudus

Hille Tänavsuu Vähiravifondi „Kingitud elu” juhataja ja ajakirjanik Toivo Tänavsuu vastab Teekäija küsimustele ja toob esile, et see fond ei ravi mitte ainult haigeid, vaid ka terveid.

Paljud eesti inimesed elasid kaasa sinu võitlusele ema elu eest. Kuidas mõjutas see aeg ning pühendumine sinu suhtumist laste ja vanemate vahekorda ning perekonda laiemalt?

Ema oli vaieldamatult minu parim sõber. Mitte et oleksime teineteisega jaganud kõiki oma südameigatsusi. Ei. Aga kui ta oli olemas, siis tundsin end turvaliselt. Täna teda pole, kuid mõtlen talle tihti.

Vahel me tahame oma kallitele teha kalleid kingitusi, poputada ja nunnutada, hoolitseda ja teenida. Kuid sageli piisab vaid sellest, et me olemas oleme. Et me võtame vastu telefonikõne. Et me kuulame. Et oleme olemas nii meeleheites kui ka rõõmus.

Seda õppisingi, kui ema oma teekonna lõpus nagu väike laps järjest enam oma poegadele toetus ja vanemate-laste rollid justkui vahetusid. Lapsevanemana õpin iga päev kunsti rohkem kuulata ja sõnatult suunata, vähem käskida ja õiendada.

Loe edasi: Filantroop võib olla ka 300-eurose pensioniga

Kaarel Väljamäe: meie isadest, isast ja Isast

11/2015 Kaarel Väljamäe, Allika baptistikogudus

Ma ei mäleta isiklikust kogemusest päris täpselt, millal isadepäeva tähistama hakati. Emadepäev ja emade tänamine tundusid lapsena loomulikud. Emadepäev on alati olnud, selle mõistmine tuleb emapiimaga, kuid isadepäev ei meenu. Natuke imelik. Tuleb meelde üks kooliüritus, mis võis olla ka esimene isadepäeva pidu, minu jaoks. Mäletan imestust selle üle, et isad kooli tulid ja et minu oma oli nende seas. Peeti võistlusi, isad-pojad olid ühiselt hasardis. Ma usun, et olin õnnelik.

Vargamäe Andres tegi tööd, ent armastus jäi tulemata.

Eks ma kannatasin lapsena nõukogude repressioonide käes. Teatavasti üritati Nõukogude Liidu ajal isade austamist ühendada armee aastapäevaga. Isad väärisid tunnustust sõjameestena. Pisut kriipiv, kas pole? Kuigi valmidus mingis vormis hea ja õige asja eest võidelda kuulub isaduse ja mehisuse juurde. Kuid isa ei saa olla ainult lahingus. Me vajame ka rahuaegset isa, rahutegijat isa. Kuid sageli ei seostu see isadega. Pigem on mingi võõristustunne. Midagi on pildil valesti, nagu tänapäeval öeldakse. Isa on meie kultuuris olemas, aga sageli puuduolevana. Jah, te lugesite õigesti. Meil on selline emaduse tüvitekst nagu „Ema süda". Ärge pange pahaks, aga hästi masendav lugu. Ta lihtsalt on nii kohutavalt kurb ja rõhuv. Mõtlen ikka, et kas emadele tõesti meeldib? Vanu isade luuletusi ei meenugi. Need laulud, mida lapsed nüüdsel ajal isadepäeva puhul esitavad, on märksa rõõmsamad. Psühholoogilises plaanis on see huvitav. Emaduse lugu on kurb. Kurb võib-olla ka seepärast, et isa ei ole. Ja liiga palju kurbust me välja ei kannata ning järelikult tuleb isadest laulda rõõmsamalt. Tegelikult ei olegi isadega lood nii halvad. Kui ma oma tutvusringkonnale mõtlen, siis näen palju tublisid mehi, kes kannavad laste kasvatamise vastutust väga kenasti.

Loe edasi: Kaarel Väljamäe: meie isadest, isast ja Isast

Stepan Maerko juhib kogudust, peret, elektrisüsteeme ja piiblikooli

10/2015 
Julia Maerko, Tallinna Betaania kogudus

Stepan Maerko on Tallinna Vene EKB Koguduse Betaania pastor. Äsja täitus tal neli aastat sellesse ametisse valimisest. Isaga vestles tütar Julia.

Kuidas möödus sinu lapsepõlv?

Ma sündisin Valgevenes 1955. aastal, ajal, kui suri suur füüsik Albert Einstein. Ei tea, kas see on juhus või Jumala ettenägemine, kuid kogu oma järgneva elu kuni tänase päevani olen veetnud matemaatiliste valemite keskel. Seda pole ma veel kordagi kahetsenud.

Varasest lapsepõlvest peale olin kuulnud Eestist ja Tallinnast. Siin elas ja elab mu tädi. Iga kord, kui ta oma perega meile külla sõitis, tõi ta maitsvaid komme. Mu esimene ettekujutus Tallinnast oligi – selles linnas on maitsev šokolaad.

Loe edasi: Stepan Maerko juhib kogudust, peret, elektrisüsteeme ja piiblikooli