Armastus, mis ei lähe ära

01/2018 08 indreku ametisse
Gunnar Mägi, Keila baptistikoguduse pastor

Märjamaa Vabakoguduses 19. detsembril 2017 ametisse seatud pastor Indrek-Eliel Tambek vabandab, et ei saa seekordsel pastorite kogunemisel osaleda – seoses noorte väljasõiduga. – „Oleme külas Saaremaa Siioni ja Nelikaare koguduste ühisel noorteõhtul.” Sellise põhjenduse peale läheb minu suu vett täis. Ta tundub hea karjasena, kes väheste lammaste vajadused suure määgiva karja ette tõstab.
Uurin Indreku plaanide kohta Märjamaal. Tema vastus pole sugugi poleeritud nagu töövestlusele tulijal: „Tuleva nädala esmaspäeval lähen eemale vaikusesse ja küsin Jumalalt eesmärke, möllust eraldudes. Selle järel oskan ma kindlasti täpsemalt rääkida. Mingid ootused on mul siiski.

Sooja südant ja hoolimist õpetas mulle esmalt mu ema, kes juhatas mind ja mu venda Jeesuse juurde.

Olen unistanud orgaanilisemast kogudusest. Sellisest, kus igaüks tunnetab oma rolli. Sellisest, kus jagatakse sõna omavahel ja tunnistatakse, ülistatakse Jumalat ja jagatakse evangeeliumi. Need on lihtsad asjad, milleks Jeesus kutsub meid koguduses. Ta ootab meilt Jeesuse-, koguduse- ja misjonikesksust. Kui me suudaksime seda ainult modelleerida nii, et linnarahvas mitte ainult ei kuule meie häält, vaid ka näeb meie tegusid.
Tahan, et meie koguduse viiel liikmel ja nendega kaasas käivatel noortel oleks koguduse elus kaasasolemine lihtne, aga – paradoksaalselt – võimatu ilma Jeesusega suhet omamata.
Oleme osa võtmas M4 koolitusest ja leidnud, et seal õpitu on olnud väga kasulik ja praktiline eesmärkide seadmisel. Olen õppinud, mida paluda, kuidas panna meeskonda kokku, kuidas ajajoonel eesmärke seada. Nii on minu roll ka teatud aastate järel tagada, et Märjamaa vabakogudusel oleks ühel hetkel potentsiaalselt uus pastor.
Ma ei tunne, et kõik oleks juba paika loksunud.”

Loe edasi: Armastus, mis ei lähe ära

Ago Rand – 10 tegusat aastat kaplanaadis

01/2018 06 kaplan ago
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Politseikaplanaadi esimese juubeli künnisel uuris Teekäija Ago Rannalt, kuidas see oluline teenistus Eesti riigis ja kogudustes on omaks võetud?
Võib öelda, et päris hästi. Eks algul oli kahtlusi, kuidas kaplaneid omaks võetakse, kas nad leiavad oma kolleegidega ühise keele, kas nende poolt pakutav kõnetab ja on abiks ka reaalselt. Õnneks polnud hirmudel alust ja täna saan küll öelda, et erinevate riigiametite tagasiside politseikaplanite tööle on positiivne. Ka kogudused on mõistnud meie töö olulisust. Sageli kogudus ei jõua nendeni, kelleni just politseikaplan jõuab. Läbi huumori võiks öelda, et isegi kogudusele pole kõik uksed avatud.
Politseikaplanaat on oikumeeniline. Hea vastuvõtt ja koostöö on tuntav ka erinevates konfessioonides. Kaplan teenib kõiki, olenemata tema usulisest kuuluvusest.

Kui suurel kogukonnal tuleb sinul pilku peal hoida?
Ida Prefektuuris on umbes 700 teenistujat, lisaks nende pereliikmed. Ja teemad, millest nendega tuleb kõneleda, on erinevad – see on läbilõige Eesti elust, kus on nii rõõmu kui kurbust.

Loe edasi: Ago Rand – 10 tegusat aastat kaplanaadis

Aarnad – radikaalse pöördumise ja kristliku jõulutraditsiooniga suurpere

12/2017 06 j6ulupere
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus
Fotod: erakogu.

Seda ei pruugi kohe tähele panna, aga kui sõita Tartust välja Elva suunas, siis mingi hetk jääb paremat kätt Nõgiaru bussipeatus. Kui sealt nüüd pisut edasi silgata, siis oledki jõudnud Aarna pere koduväravani.
Tegemist on suurperega, kes 90ndate keskpaigas Annelinna luha pealt maale kolis. Tean, et vanemad Gennaadi ja Eerika on tagasihoidlikud inimesed ja niisama pildile ei kipu. Aga kuna ees seisavad jõulud, mida nad kristlikult tähistavad, ning perre lähiajal mitu uut lapselast sünnib, siis mida halba võib siit üldse leida?

Loe edasi: Aarnad – radikaalse pöördumise ja kristliku jõulutraditsiooniga suurpere

MEIE BOSNIA-JAEL

11/2017 06 jael eestimisjon
Vilja Lige, Oleviste kogudus

Paljud meist teavad Jael Puusaagi aeg-ajalt kaugelt soojalt maalt tulevate piltide ja kirjade kaudu. Ja-jah, meie Bosnia-Jael. Imeliste pikkade juustega pikk tõmmu kaunitar. Ootan teda kokkulepitud ajal ja kohas; seal ta kõnnibki pikkade rahulike sammudega. Kohtume nagu vanad sõbrad, kuigi ei ole varem eriti kokku puutunud. Jael on asjalik ja rahulik, iseloomustab ennast kui iseseisvat inimest. Tema lähedus pakub soojust, turvalisust ja positiivsust. Selle taustaks on rahulolu ja head suhted endaga ning oma lähedastega, kuid eelkõige Loojaga. Jael ei vaja sõbrannatamist ega kellegagi pidevalt koosolemist. Ta võib täiega nautida üksildast õhtut kodus, raamatu või käsitöö seltsis. Või üksi avastada võõraid maid või linnu. Iseseisev Jael.

Misjonitööst ja misjonäridest on igaühel oma arusaam. Kokkupuude mõne Eestis olnud misjonäriga või misjonärilooga. Näinud filme või lugenud raamatuid. Meie kogudustes ei ole viimastel aastatel isegi misjoniseiklus enam uudis. See on hea uudis, teab Jael, sest paaril korral said mõned meie noored näha ka elu Bosnias.

Loe edasi: MEIE BOSNIA-JAEL

Daire Tiigivee – isepäine uitaja

10/2017 06 daire kolgatal
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Daire Tiigivee sündis oktoobrikuus Kuusalus aastal 1980. Kuid kui ta kooli jõudis, siis oktoobrilapsi enam ei olnud. Siiski nimetab Daire end tänagi veel nõukaaja lapseks ja ehk mängib siin rolli üks tema esimesi mälestusi.

Tegelikult olen siiamaani isepäine uitaja. Nüüd on uitamised lihtsalt mõtestatumad.

Ta on kolmeaastane ja ta tõstab padja oma asemelt, et heita sinna üks heldinud pilk. Kuid oh häda, seda pole! See on kadunud! Keegi on Ta ära võtnud! Tüdruk puhkeb kibedasti nutma ja jookseb ema põlle sisse.
„Mis on, väikseke?”
„Keegi on Andropovi pildi ära võtnud!”
Daire sai lohutatud alles siis, kui ema naabrite poole läks ja ajalehest pikaaegse KGB juhi Juri Andropovi surmakuulutuse fotokoopia küsis. Alles siis sai tüdruk pea padjale panna ja rahulikult edasi magada.

Loe edasi: Daire Tiigivee – isepäine uitaja

Lehari Kaustel – Ad maiorem Dei gloriam

09/2017 06 sagadi 1
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Lehari Kaustel (s 1982) on eesti dirigent ja produtsent, kes jagab oma aega Tallinna, Helsingi ja Haapsalu vahel. Ta on abielus Keitiga, kes on laulja ja muusikateadlane. Nende peres on neli last.

Milline oli teie lapsepõlvekodu?

Lehari: Sündisin Tallinnas, kuigi minu juured pärinevad Läänemaalt. Minu lapsepõlvekodu asub Nõmme mändide all, mille lähedal olid muusikakool, palvemaja ja mänguplats. Olen pärit kristlikust perekonnast. Meie kodus oli tähtsal kohal apostel Pauluse mõttekäik: kui te midagi teete, siis „tehke seda Jumala austamiseks!” (1Kr 10:31) – Ad maiorem Dei gloriam (Jumala suuremaks auks). Oma isalt Raivolt olen õppinud töökust ja oma emalt Liivialt järjepidevust.
Keiti: Ka mina sündisin Tallinnas. Minu juured on pärit Lääne-Virumaalt ja kaugemad esivanemad olid pärit Ingerimaalt. Olen üles kasvanud Põhja-Tallinnas. Meie suure pere liikmed ei olnud kirikuinimesed, aga nad olid väga avatud, et ma leiaksin oma tee elus, ja soosisid Jumala otsingut. Mäletan oma lapsepõlvekodust, et Kalamaja ei olnud koht, kus sel ajal keegi oleks väga tahtnud elada. Meie kodu on väga toreda kogukonna kiriku – Kalju kiriku – lähedal. Seal sattusin ma esimest korda pühapäevakooli. Nõukogude aja kohta elasime päris muretult ja represseerimisohtu minu vanavanematel ei olnud. Minu isa Viktor ja ema Maila on värvikad kujud ja nad on minu kujunemisel mänginud väga erinevat rolli.

Minu muusikutee algas viieaastaselt klaveriõpingutega oma vanaisa Vardo Holmi juures.

Loe edasi: Lehari Kaustel – Ad maiorem Dei gloriam