Ruudi Nõlvak ja Oleviste

07-08.2016 04 ruudi n6lvak
Külvi Kuusk, Oleviste kogudus

Ruudi tuli ühe kooriliikme koju midagi arutama. Jutud said räägitud. Koorijuht hakkas minema, aga enne istus korraks klaveri taha ja mängis motiivi laulust „Oo imearmastus – mõelda vaid, Jumal armastab mind”.
1950. aastal natsionaliseeriti Tallinnas hulk vabakoguduste palvemaju ja koondati kogudused tühjalt seisvasse Oleviste kirikusse. Üle tänava asuvast KGB peakorterist veeti jäme kaablikimp kiriku võlvidele. Kogudus pidi jääma kitsastesse raamidesse, suletud uste taha. Kuid pimedal ööl on tähed eriti säravad: 1950ndatel, stalinlike repressioonide ja ateistliku surve kõrgajal, said nii Olevistes peetud jutlused kui muusikategevus kogudusele ja linnarahvale valguseks, rõõmuks ja teeviidaks taevasse.

Jumala riigis peab muusika olema tehniliselt parimal võimalikul tasemel ja andma edasi vaimuliku sisu.

Üks Oleviste kooridest, saatega segakoor, oli tulnud Allika kogudusest ja proovinud oma noore juhi Ruudi Nõlvaku käe all juba mitu aastat klassikalist vaimulikku muusikat laulda. Olevistesse mindi vastu tahtmist, kuid tegelikult tõi see kaasa suure avardumise. Oma professionaalse võimekuse, tugeva vaimuliku kutsumuse ning karismaatilise isiksusega viis dirigent koori ja koguduse muusikaelu hoopis uuele tasemele. Muusikat võimendasid ühiselt korrastatud kiriku kõrged võlvid.

Loe edasi: Ruudi Nõlvak ja Oleviste

Aino ja Kalev Meitern – meie kodu on kirikus

07/2016 06 r6dul 1
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Aino (60) ja Kalev (65) Meiternid elavad Tartu Salemi baptistikirikus. Juba 14 aastat on Aino koguduse majahoidja. Kokkulepitud ajal astun nende maitsekalt sisustatud elutuppa. Õppinud kondiiter on meie vestluse kõrvale serveerinud maitsva koogi ja pärib, kas ma eelistan kohvi või taimeteed. Paaritunnise külastuse käigus kuulen kõnekaid lugusid nende pühendunud teenimiselust. Saan kinnitust väitele, et enne peab oma kodu olema korras, siis oskab korda hoida ka kirikus.

Olin seal ainuke laps, põlvitasin palveks igal pühapäeval ja keegi ei narrinud.

Millistest kodudest te tulete?

Aino: Olen sündinud Antslas. Mu isa oli kommunist ja ema luterlane. Juba enne kooli külastasin koos emaga Aleksander Luhametsa vennastekoguduse tunde ja nende inimeste juures oli mul eriline turvatunne. Siis käisin baptistide juures Erich Sõmeri koju ehitatud palvelas, kus ta ikka rõõmustas: „Latseke, sa jälle siin!” Väikelinnas astus mõnigi tuttav üle palvelaukse ja kontrollis, kes seal koos käivad. Olin seal ainuke laps, põlvitasin palveks igal pühapäeval ja keegi ei narrinud. Vahepeal hooldas Antsla kogudust Paldor Teekel Võrust. Nii kuulsin ma nooruses selget Jumala sõna.

Loe edasi: Aino ja Kalev Meitern – meie kodu on kirikus

Lea ja Margo Meri teenivad Suure lombi taga

06/2016 06 vanc 1
Teekäija küsimustele vastavad Lea ja Margo

Nõukogude ajal räägiti mõistukõnedega. Eestise tuli sõpru Väikese lombi tagant ehk Soome lahe teiselt kaldalt. Väga harva sattus siia julgeid Suure lombi tagant ehk Ameerika mandrilt. Nüüd ületatakse seda „lompi” järjest sagedamini. Võimalus anti meilegi. Paraku saab juunikuuga meie Vancouveri aasta läbi. Esimesed kolm kuud lausa lendasid. Nii palju huvitavat oli vaadata ja avastada.

Täisajaline pastoriks olemine oli minu jaoks uus kogemus.

Iga uus olukord on ainulaadne, nende läbi õpime iseennast tundma. Täisajaline pastoriks olemine oli mulle uus kogemus. Olen Vancouveri kogudusele selle eest väga tänulik. Loomulikult ka Otepää kogudusele, kes mu ülesandeid vahepealsel ajal ustavalt täitis.

Loe edasi: Lea ja Margo Meri teenivad Suure lombi taga

Heli Karu – lihtsalt jätkata rõõmsalt ja tegusalt!

05/2016 06 juba suuremad
Helen Haas, Indrek Luide, Kehra kogudus

Heli Karu kuulutati 8. mail Eesti Naisliidu poolt Aasta Emaks 2016. Ta on Kehra Koguduse pikaajaline muusikajuht.

Heli, kuidas meenutad Sa oma lapsepõlve ja teismeiga?
Elasin kuni koolini maal ja seepärast tegutsesin palju looduse rüpes. Olin üsna arg ja tagasihoidlik laps, aga algklassides oli mul väga armas, kuid range õpetaja, kes oskas mind julgustada ja enesekindlamaks muuta.
Teismelisena olin suhteliselt korralik – mingeid pahandusi ei teinud, alkoholi ei puutunud ja olin pigem endassetõmbunud ning selline hall hiirekene. Olin sageli omaette ja tegelesin oma mõtetega, suuliselt enese väljendamine oli tõsine piin; oleksin kõigiga hea meelega kirjalikult suhelnud. Arvasin, et oleks hea, kui inimesed oskaksid mõtteid lugeda, siis saaksid nad minust palju paremini aru.

Kuidas Sa kohtusid oma abikaasaga ja kuidas on kujundatud pereelu?
Abikaasaga oleme ühe tänava lapsed. Tegelikult on ta minust üle 8 aasta vanem ja kui tutvusime, olin alles 15, seega oli alguses vanusevahe tõttu üsna palju segadust. Lisaks olin mina just saanud ka kristlaseks, aga tema ei olnud. Mäletan, et pastor Ingmar Kurg, kes meid laulatas, ütles mõni aeg enne meie kihlumist sellise lause: „Õige on see, kellega sul rahu on.“ See saigi määravaks.
Abiellusime, kui olin 21, ja järgmisel suvel saame tähistada juba hõbepulmi.
Pereisa Tiit töötab tehnikuna ettevõttes G4S. Meie elu on kulgenud rahulikult, riielda me ei oska ja erimeelsused lahendame sujuvalt elu ja töö käigus. Meie peres on kolm täiskasvanud last – Taivo 22, Anni 21 ja Fredi saab kohe 19.

Loe edasi: Heli Karu – lihtsalt jätkata rõõmsalt ja tegusalt!

Suures pildis loevad ka väikesed asjad

03/2016 06 toplaan pere
Juttu puhusid ja kirja panid Johanna Toplaan ja Mirjam Link

Johanna, palun räägi oma lapsepõlvest, kodusest taustast ja mis on see, mis Sa oled oma lapsepõlvekodust eluks kaasa saanud?

Mul on olnud õnn kasvada terves perekonnas ja kõik need väärtused ning Jumala tundmine – selleks on olnud soodus pind minu perekonnas. Mul on olnud nii hoitud lapsepõlv ja see on ülisuur eesõigus – tahaksin seda kingitust kuidagi ära kasutada ja nüüd, täiskasvanuna, kõike ise välja jagada.

Olen Saaremaal sündinud ja kasvanud. Mul on hea meel, et olen saanud palju olla maal ja looduse keskel – see on nii eluterve ja loomulik keskkond. Ei mingit tehnikat – arvutit, telefoni. Olin vist 15–16, kui me koju interneti saime. Olen pigem kasvanud õues joostes ja toas raamatuid lugedes. Meil on suur pere – mina olen peres kõige vanem laps ja kokku on meid 7, lisaks muidugi ema-isa. Neli tüdrukut on vanemad, siis kolm poissi nooremad. Tänu suurele perele on kaasa tulnud teistega arvestamise ja märkamise oskus. Pere vanima lapsena on mul kalduvus võtta võib-olla vahel ka üleliia vastutust.

Loe edasi: Suures pildis loevad ka väikesed asjad

Kuldar Kaljuste kuulutab evangeeliumi jalgpallikeeles

03/2016 06 kaljusted
Erki Tamm, Tallinna Kalju koguduse pastor

Jalgpallitrenni läks Kuldar Kaljuste (35) 10-aastaselt ja 28. eluaastani mängis FC Kuressaares. Eelmisel suvel tuli ta Peugeot'i rannajalgpalli võistkonnaga esmakordselt Eesti meistriks. Jalgpallist on saanud Kuldari jaoks töö veel teisel moel – ta on organisatsiooni KOMA misjonär, jalgpallikeeles „Jeesust tunnistav mees”.

Paljude jaoks on jalkatöö misjonärid isakujuks.

Jalkamisjoni tagasihoidlik, kuid julge ja otsustav, algus jääb 2010. aasta suvesse. Kuus noort meest sõitsid ringi mööda Läänemaa väikeseid asulaid ning püüdsid luua suhteid kohalike noorte kuttidega. Veedeti koos aega, mängiti palli, nauditi õhtusööki. Meeskond püüdis mõista, kuidas noored mõtlevad, mida vajavad. See oli paras seiklus oma lõbusate juhtumiste ning ka mõne närvekõditava seigaga.

Loe edasi: Kuldar Kaljuste kuulutab evangeeliumi jalgpallikeeles