Aarnad – radikaalse pöördumise ja kristliku jõulutraditsiooniga suurpere

12/2017 06 j6ulupere
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus
Fotod: erakogu.

Seda ei pruugi kohe tähele panna, aga kui sõita Tartust välja Elva suunas, siis mingi hetk jääb paremat kätt Nõgiaru bussipeatus. Kui sealt nüüd pisut edasi silgata, siis oledki jõudnud Aarna pere koduväravani.
Tegemist on suurperega, kes 90ndate keskpaigas Annelinna luha pealt maale kolis. Tean, et vanemad Gennaadi ja Eerika on tagasihoidlikud inimesed ja niisama pildile ei kipu. Aga kuna ees seisavad jõulud, mida nad kristlikult tähistavad, ning perre lähiajal mitu uut lapselast sünnib, siis mida halba võib siit üldse leida?

Loe edasi: Aarnad – radikaalse pöördumise ja kristliku jõulutraditsiooniga suurpere

MEIE BOSNIA-JAEL

11/2017 06 jael eestimisjon
Vilja Lige, Oleviste kogudus

Paljud meist teavad Jael Puusaagi aeg-ajalt kaugelt soojalt maalt tulevate piltide ja kirjade kaudu. Ja-jah, meie Bosnia-Jael. Imeliste pikkade juustega pikk tõmmu kaunitar. Ootan teda kokkulepitud ajal ja kohas; seal ta kõnnibki pikkade rahulike sammudega. Kohtume nagu vanad sõbrad, kuigi ei ole varem eriti kokku puutunud. Jael on asjalik ja rahulik, iseloomustab ennast kui iseseisvat inimest. Tema lähedus pakub soojust, turvalisust ja positiivsust. Selle taustaks on rahulolu ja head suhted endaga ning oma lähedastega, kuid eelkõige Loojaga. Jael ei vaja sõbrannatamist ega kellegagi pidevalt koosolemist. Ta võib täiega nautida üksildast õhtut kodus, raamatu või käsitöö seltsis. Või üksi avastada võõraid maid või linnu. Iseseisev Jael.

Misjonitööst ja misjonäridest on igaühel oma arusaam. Kokkupuude mõne Eestis olnud misjonäriga või misjonärilooga. Näinud filme või lugenud raamatuid. Meie kogudustes ei ole viimastel aastatel isegi misjoniseiklus enam uudis. See on hea uudis, teab Jael, sest paaril korral said mõned meie noored näha ka elu Bosnias.

Loe edasi: MEIE BOSNIA-JAEL

Daire Tiigivee – isepäine uitaja

10/2017 06 daire kolgatal
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Daire Tiigivee sündis oktoobrikuus Kuusalus aastal 1980. Kuid kui ta kooli jõudis, siis oktoobrilapsi enam ei olnud. Siiski nimetab Daire end tänagi veel nõukaaja lapseks ja ehk mängib siin rolli üks tema esimesi mälestusi.

Tegelikult olen siiamaani isepäine uitaja. Nüüd on uitamised lihtsalt mõtestatumad.

Ta on kolmeaastane ja ta tõstab padja oma asemelt, et heita sinna üks heldinud pilk. Kuid oh häda, seda pole! See on kadunud! Keegi on Ta ära võtnud! Tüdruk puhkeb kibedasti nutma ja jookseb ema põlle sisse.
„Mis on, väikseke?”
„Keegi on Andropovi pildi ära võtnud!”
Daire sai lohutatud alles siis, kui ema naabrite poole läks ja ajalehest pikaaegse KGB juhi Juri Andropovi surmakuulutuse fotokoopia küsis. Alles siis sai tüdruk pea padjale panna ja rahulikult edasi magada.

Loe edasi: Daire Tiigivee – isepäine uitaja

Lehari Kaustel – Ad maiorem Dei gloriam

09/2017 06 sagadi 1
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Lehari Kaustel (s 1982) on eesti dirigent ja produtsent, kes jagab oma aega Tallinna, Helsingi ja Haapsalu vahel. Ta on abielus Keitiga, kes on laulja ja muusikateadlane. Nende peres on neli last.

Milline oli teie lapsepõlvekodu?

Lehari: Sündisin Tallinnas, kuigi minu juured pärinevad Läänemaalt. Minu lapsepõlvekodu asub Nõmme mändide all, mille lähedal olid muusikakool, palvemaja ja mänguplats. Olen pärit kristlikust perekonnast. Meie kodus oli tähtsal kohal apostel Pauluse mõttekäik: kui te midagi teete, siis „tehke seda Jumala austamiseks!” (1Kr 10:31) – Ad maiorem Dei gloriam (Jumala suuremaks auks). Oma isalt Raivolt olen õppinud töökust ja oma emalt Liivialt järjepidevust.
Keiti: Ka mina sündisin Tallinnas. Minu juured on pärit Lääne-Virumaalt ja kaugemad esivanemad olid pärit Ingerimaalt. Olen üles kasvanud Põhja-Tallinnas. Meie suure pere liikmed ei olnud kirikuinimesed, aga nad olid väga avatud, et ma leiaksin oma tee elus, ja soosisid Jumala otsingut. Mäletan oma lapsepõlvekodust, et Kalamaja ei olnud koht, kus sel ajal keegi oleks väga tahtnud elada. Meie kodu on väga toreda kogukonna kiriku – Kalju kiriku – lähedal. Seal sattusin ma esimest korda pühapäevakooli. Nõukogude aja kohta elasime päris muretult ja represseerimisohtu minu vanavanematel ei olnud. Minu isa Viktor ja ema Maila on värvikad kujud ja nad on minu kujunemisel mänginud väga erinevat rolli.

Minu muusikutee algas viieaastaselt klaveriõpingutega oma vanaisa Vardo Holmi juures.

Loe edasi: Lehari Kaustel – Ad maiorem Dei gloriam

Regina ja Indrek Tambek – armastusega Märjamaale

07-08.2017 06 b2nd
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus

Järgnev lugu räägib teile kahe noore inimese armastusloo, aga mitte ainult. Selles on peategelaseks Jumal ja kulminatsiooniks on enamat kui lihtsalt abiellumine.

Üks 12aastane poiss jooksis Hiiumaal ümber suvila. Tal oli rutt taga ja keel vestil, aga ta pingutas elu eest. Alles siis, kui teatud hulk ringe oli joostud, jättis poiss jooksu ja vaatas kella pealt tulemust. Võis rahule jääda. Ta oli püstitanud uue rekordi ja ees seisis kivivise. Sealt edasi kaugushüpe liivakasti, kus ta alles mõned aastad varem lapse kombel mänginud oli. See oli poiss Indrek Eliel, veetmas oma suvepuhkust saare peal, ja ta oli innustunud XXVI olümpiamängudest, mis samal ajal Atlanta linnas aset leidsid.

Poisil olid ka sõbrad seal. Võeti üksteisest mõõtu, kuni üks nende seast, Daniel Kotsjuba, enamus alasid kinni pani ja Indrekule vaid pikamaajooksu tiitli jättis. Ometigi oli aasta 1996 oma jälje jätnud ja isegi kui keegi eestlastest päris võistlustel medaleid koju ei toonud (E. Salumäe ja E. Nool said mõlemad 6. koha), siis Indrekul lõi südamesse spordipisik. Koos senise liivakastiga jäi selja taha lapsepõlv, algas teismeiga.

Mida ta aga ei teadnud, oli see, et samal suvel, 2. augustil, sündis linnulennult 160 kilomeetri kaugusel Tallinnas tema tulevane naine – Regina Tammiste.

Loe edasi: Regina ja Indrek Tambek – armastusega Märjamaale

Kärt ja Siilas Kask toimivad südame järgi

06/2017 06 kased 010
Tiina Kriste, Kohila kogukond

On juunikuu algus ning istume Kärdi ja Siilasega Kohilas ühe väärika maja korteris. Õunapuud akna taga on täies ehtes ja me joome Kärdi tehtud värsket piparmünditeed. 10 aastat on möödunud viimasest Teekäija artiklist Siilasega. 2007 lõpetas ta töö EKB Liidu noortejuhina. Täna, 10 aastat hiljem, on Siilase ja Kärdi pere ees uus kutsumus. Sellest järgnevalt juttu tulebki.

Tänaseks on Siilas olnud üle viie aasta Kohila mõisakooli eestvedaja ja hinnatud poisteklassi õpetaja.

Kohila on Eesti suurim alev (u 3500 elanikku). Siin on kaks kogudust – õigeusu kogudus ja peatselt oma 110. aastapäeva tähistav Kohila baptistikogudus ning ka kaks kooli – Kohila Gümnaasium ja viis aastat tagasi asutatud kasvav kristlik erakool Kohila mõisakool ning kaks lasteaeda – kõigi nendega on kokkupuudet nii Kärdil kui Siilasel.

Istume intervjuuks kokku põneval ajal – Kohila baptistikogudus on alates aasta algusest otsinud endale pastorit ja selle käigus on jõutud tõdemuseni, et tegelikult on vaja kahte ning kogudus on valinud Siilase teiseks pastoriks Viljar Lihti kõrvale.
Siilas ja Kärt on abielus olnud üle kümne aasta ning nende peres kasvab neli last – vaikne trompetimängija Paul (11), särav jalgpallur Leo (10), päikesekiir-suhtleja Klaus (3) ja pere printsess Aliis (1).
Intervjuu toimumise ajal on lastest kodus ainult Klaus ja Aliis, teised on parajasti oma tegemistes.

Kärti ja Siilast koos vaadates meenutame naljakaid seiku sellest, kuidas väikesekasvulisele Kärdile pakutakse kord Siilase tütre rolli või siis küsitakse ühistranspordis õpilaspiletit. Kord küsis üks Kohila koguduse uus liige, kas Siilasel naine ka on – teda on pühapäeviti ainult lastega näha...

Loe edasi: Kärt ja Siilas Kask toimivad südame järgi