PIIBLI VÄLJENDID EESTI KEELES
Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Jeesus kuulutas „Jumala riiki" (või „taevariiki", nagu me leiame selle Matteuse evangeeliumist). Just jumalariigi mõistega seondusid Jeesuse ajal ka mitmesugused lõpu-ootused. Milline oli aga selle mõiste tajutud sisu sel ajal, kui Jeesus Galilea teedel külast külla rändas? Ehk teisisõnu: mis oli Jeesuse kuulutuses uudset? Küsimus on mitmetahuline ja seetõttu käsitlen seda osakaupa. Alustan alateemast, mis meie usutraditsiooni seisukohalt vahest kõige enam uuesti läbimõtlemist vajab – meeleparandusest.
Jumalariik: kõne all on just Valitseja tegevus
Mõiste „jumalariik" on tõlge kreekakeelsest väljendist basileia tou theou, mis kõlaks täpsustatult „Jumala kuningriik". Riigist mõeldakse siinkohal niisiis valitseja, kuninga kaudu. Jumala riik erineb seega näiteks Eesti Vabariigist. Viimane on parlamentaarne demokraatia, milles kõrgeimat võimu teostab põhiseaduse kohaselt kodanikest koosnev rahvas ja mille president kannab küll nimetust riigipea, kuid on ometi rahvale allutatud sõna selles mõttes, et rahvas, kes on vastu võtnud põhiseaduse, on sellega määranud ka tema võimu piirid ja tegevusülesanded. Kuningriigid on aga määratletud teisiti. Nii on näiteks Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik valitsetud kuninganna poolt ja selle riigi elanikud on kuninganna alamad (mitte kodanikud) ka siis, kui nende alamate vabadusaste on kõrge ja kuninganna ülesanded peamiselt tseremoniaalsed.
Kui Jeesus rääkis Jumala kuningriigist, oli nii tema kõne kui ka kuulajate taju keskmes just valitseja isik ja tegevus. Nii on baptisti teoloog J. McClendon kasutanud siinkohal (Doctrine, 1994) pigem mõistet Jumala „valitsemine" kui „riik". Sest riigist mõtleme tavaliselt kui mingist staatilisest etteantud asjast, Piibli puhul oli aga kõne all just Jumala tegevus valitsejana. Kõige põletavam küsimus oli Jeesuse ajal paljude meelest järgmine: kui meie kuningas on Jumal, siis miks lubab ta, et tema rahvast valitseb Rooma imperaator, kes ei taha Jumalast midagi kuulda ja on end ise jumalikuks kuulutanud? Miks ei näita Jumal ikka veel oma vägevust ega hävita oma vaenlasi?
Valitseja ja valitsetavad
Peamine vastus sellele küsimusele oli kõigile muidugi teada: Jumal on Iisraeli välja valides sõlminud temaga lepingu (esmalt Aabrahami, siis Moosese kaudu) ja ootab, et tema rahvas lepingutingimusi täidaks. Kuna inimestel ei ole see aga alati õnnestunud, siis on Valitseja lasknud õpetuseks oma rahvast valitseda teistel, vähemakaalulistel ja kohati otseselt kurjadel valitsejatel. Rooma imperaator oli vaid üks järjekordne vaenulik valitseja talle eelnenud türannide pikas reas.
Milles siis Iisrael korduvalt läbi kukkus? Vastused varieerusid ajas. Varasematel perioodidel, meie mõistes Vana Testamendi ajal, oli tüüpilisi läbikukkumisi kaks: ebajumalateenistus ja sotsiaalse õigluse puudumine. Kui esimene probleem lahenes pärast Babüloonia vangipõlve enam-vähem lõplikult, siis sotsiaalse õigluse teema, millest prohvetid vähemalt samapalju olid rääkinud kui ebajumalateenistusest, jäi püsima. Nüüd seostati see Jumala poolt antud Seaduse täitmise ja selles kirjeldatud pühitsusreeglite järgimisega. Jumalalt oodati, et viimaks vastab ta oma rahva sellesuunalistele jõupingutustele ja sekkub ise käesolevasse maailmakorda, kehtestades lõplikult oma valitsuse.
Kohtupäeva ootused
Ühelt poolt oodati viimset kohtumõistmist inimeste kurjuse üle. Prohvetid olid kirjeldanud „Issanda päeva" kui Jumala püha viha päeva. Nii hoiatas nt prohvet Sefanja Juuda rahvast ligikaudu aastal 630 eKr: „See päev on viha päev, häda ja ahastuse päev, õnnetuse ja hävingu päev, pime ja must päev, pilvine ja sünge päev, sarve ja sõjahüüu päev kindlustatud linnade ja kõrgete nurgatornide vastu. ... tema püha viha tules hävib kogu maa, sest lõpu, jah, äkilise ehmatuse valmistab ta kõigile maa elanikele." (Sf 1:15.18)
See „Issanda päev" teostus Jeesuse kaasaegsete arvates Jeruusalemma languses aastal 587 eKr, ent ainult osaliselt. 1. sajandil kirjutatud pseudoepigraaf „Moosese testament" esitab Moosest ennustamas oma järeltulijale Joosuale tulevasi aegu. Kirjeldades ajalugu kuni vangipõlveni ja sealt edasi kinnitab Mooses, et vangipõlvest naasmisele järgneb uus usutaganemise periood, mis kulmineerub ustavate tagakiusule järgneva Issanda ingli ilmumise, kosmilise kataklüsmi ja Iisraeli taastamisega: „Siis ilmub tema kuningriik kogu loodule. Siis tuleb kurjale lõpp. Tõesti, kurvastus viiakse tema poolt ära. Siis saavad täidetud käed saadikul, kes on määratud kõrgeimas paigas. Tõesti, ta tasub kätte kõigile nende vaenlastele. Sest Taevane tõuseb oma kuninglikult troonilt. Tõesti, ta astub välja oma pühast asupaigast meelepaha ja vihaga oma poegade pärast. Ja maa väriseb, isegi selle ääred saavad raputatud. Ja mäed tehakse tasaseks. Tõesti, neid raputatakse, nad kukuvad nagu ümbritsevad orud. Päike ei anna oma valgust. Ja pimeduses põgenevad Kuu sarved. Tõesti nad murtakse tükkideks. [...] Sest Kõigekõrgem Jumal tõuseb esile, Igavene üksinda. Ta tuleb täiesti avalikult maksma kätte rahvastele. Tõesti, ta hävitab kõik nende iidolid. Siis oled sa õnnelik, oo Iisrael!" (TMos 10.1-5.7-8a)
Õigluse ootused
Teiselt poolt oodati, et Jumala valitsuse ilmsikssaamine toob sotsiaalse õigluse, sest Jumala saadik, Messias, pidi lisaks vaenlaste võitmisele taastama oma rahva pühaduse – ja sotsiaalne õiglus oli selle loomulikuks osaks. 1. eelkristlikul sajandil komponeeritud Saalomoni psalm 17 kuulutab: „Vaata, Issand, ja tõsta üles neile nende kuningas, Taaveti Poeg. [...] Ja ta kogub püha rahva, keda ta juhib õigluses ja ta mõistab kohut rahva suguharude üle, kes on pühitsetud nende Issanda poolt ja ta ei luba ebaõiglusel nende seas isegi öömajale jääda ja ei ela nendega ükski inimene, kes teab kurja, sest ta tunneb neid, et nad on kõik tema Jumala pojad ja ta jaotab nad nende suguharude kaupa maa peal ja võõras ja võõramaalane ei ela enam nende seas. Ta mõistab rahvaste ja paganate üle kohut oma õiguse tarkuses. [...] Ja tema on õiglane kuningas, õpetatud Jumalast, nende üle ja ei ole ebaõiglust tema päevil nende seas, sest kõik on pühad, ja nende kuningas on Issand Kristus." (Saal Ps 17, 21.26-28.32)
Kaalul oli rohkem kui usk
Siinkohal tuleb rõhutada, et nende ootuste puhul oli kaalul palju enamat kui usk. Erinevalt tänapäevast ei lahutatud toonases maailmas teineteisest elu „ilmalikke" ja „vaimulikke" aspekte. Jumala valitsemise avalikuks saamise ootused juurdusid Rooma keisrivalitsuse ikke raskuse all. Üha laieneva impeeriumi suhe alistatud rahvastesse oli sirgjooneline: rahvad, kes osutasid liiga tugevat vastuseisu, hävitati täielikult, teised allutati ja neid valitseti brutaalse jõu poolt sisendatava hirmu abil. Pärast roomlaste võitu aastal 63 eKr alanud jõhkrused kestsid mitu sajandit. Nii teatab Josephus, et aastail 53-52 eKr saabus partlaste vastu sõjakäigul olev väepealik Cassius Taricheaesse Galilea järve ääres ja orjastas „piirkonna rahustamiseks" 30 000 inimest. Aastal 4 eKr põletas väepealik Varus ülestõusnute kättemaksuks maha Sephorise ja orjastas selle elanikud. Tegu on Jeesuse kodupaigast Naatsaretist vaid mõne kilomeetri kaugusel asunud Sephorisega, mille Heroodes Antipas hiljem üles ehitas, koormates Galilead sel eesmärgil ränkade maksudega. Richard Horsley (Jesus and Empire, 2003) juhib tähelepanu sellele, et ajal, mil Jeesus oma kuulutusega üles astus, olid need traumeerivad sündmused (ja rida teisi) rahval üsna värskelt meeles. Need jäljed olid iga päev tajutavad mitte ainult Galilea maastikul, vaid ka paljudes kodudes.
Jeesus ja jumalariik
Evangelist Markuse teatel sai Jeesuse tegevus alguse nõnda: „Aga pärast Johannese vangistamist tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala evangeeliumi: 'Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!'" (Mk 1:14j) Mida see kuulutus tähendas? Tänapäeva kristluses mõistetakse seda sõna peamiselt üksikisiku personaalse usuelu tasandil – mida teha, et päästetud saada ja pühitsusellu jääda. Jeesuse toonased kuulajad nii individualistlikult ei mõtelnud. Pigem teisiti – valmistagem endid ette Jumala valitsuse ilmsiks saamiseks. Lõpuks ometi saab murtud võõrvõimu ike ja maale saabub rahu ning sotsiaalne õiglus! Jeesus õpetas, et selleks ettevalmistumine peab algama juba nüüd – nii et elagem, nagu see oleks juba käes!
Iseloomulik on siinkohal Meie Isa palve: „Isa! Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu! Meie igapäevast leiba anna meile päevast päeva, ja anna meile andeks meie patud, sest meiegi anname andeks igaühele, kes on meile võlgu!" (Lk 11:2-4) Olukorras, kus kõrged maksud sundisid inimesi elama toimetuleku piiril, olid paljud üksteisele võlgu. See aga tekitas pingeid. Jeesuse radikaalse eetika õpetus oli neis seostes äärmiselt praktiline. R. Horsley üldistusega võib vaid nõustuda: Jeesuse-aegne Galilea külaühiskond oli lagunemise piiril. Perekondlikud ja kogukondlikud sidemed olid roomlaste jätkuva surve tõttu katkemas. Jeesuse tervendamised taastasid enamat kui inimeste füüsilise tervise – need taastasid ühiskonnast väljatõrjutud oma kogukondadesse.
„Aga kui variserid Jeesuselt küsisid, millal tuleb Jumala riik, siis vastas ta neile: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: 'Ennäe, siin!' või 'Seal!', sest ennäe, Jumala riik on teie seas!"" (Lk 17:20j) Kõige otsesemas mõttes tähendas Jeesuse evangeelium ligiastuvast Jumala riigist, et meeleparandus muutis selle ootuses inimsuhteid. Üksteisele andestanud võlgnikud ja võlausaldajad, vihavaenlased ja au pärast peetud tülides haavatud võisidki ühtäkki kogeda, et midagi olulist oli nende elus muutunud.
Pole muidugi imekspandav, et need Jeesuse oponentidest, kes tema sõnumi ja kuulutuse juurest aina vigu otsisid, ei osanud seda kõike tajuda. Viimaks sepistasid Jeesuse vastu vandenõu ja ta hukatigi kui Jumala riiki kuulutanud Rooma riigi vaenlane. Teda üle kuulavale Pilaatusele vastas Jeesus: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast." (Jh 18:36) See vastus oli tõsi selles mõttes, et Jeesus kinnitas: Jumal teostab oma võimu teisiti kui Rooma keiser. Jumal ei vaja inimeste sekka astumiseks mõõka isegi siis, kui inimesed talt seda väga ootavad. Aga Jumal vajab meeltparandavat südant, sest just viimase kaudu saab tema riik avalikuks maailmas, mis meile kõige enam loeb – inimsuhete maailmas.
Normal
0
false
false
false
MicrosoftInternetExplorer4
PIIBLI VÄLJENDID EESTI KEELES
Jumala riigi lood 2: meeleparandus ja Rooma riik
12_ain
Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Jeesus kuulutas „Jumala riiki“ (või „taevariiki“, nagu me leiame selle Matteuse evangeeliumist). Just jumalariigi mõistega seondusid Jeesuse ajal ka mitmesugused lõpu-ootused. Milline oli aga selle mõiste tajutud sisu sel ajal, kui Jeesus Galilea teedel külast külla rändas? Ehk teisisõnu: mis oli Jeesuse kuulutuses uudset? Küsimus on mitmetahuline ja seetõttu käsitlen seda osakaupa. Alustan alateemast, mis meie usutraditsiooni seisukohalt vahest kõige enam uuesti läbimõtlemist vajab – meeleparandusest.
Jumalariik: kõne all on just Valitseja tegevus
Mõiste „jumalariik“ on tõlge kreekakeelsest väljendist basileia tou theou, mis kõlaks täpsustatult „Jumala kuningriik“. Riigist mõeldakse siinkohal niisiis valitseja, kuninga kaudu. Jumala riik erineb seega näiteks Eesti Vabariigist. Viimane on parlamentaarne demokraatia, milles kõrgeimat võimu teostab põhiseaduse kohaselt kodanikest koosnev rahvas ja mille president kannab küll nimetust riigipea, kuid on ometi rahvale allutatud sõna selles mõttes, et rahvas, kes on vastu võtnud põhiseaduse, on sellega määranud ka tema võimu piirid ja tegevusülesanded. Kuningriigid on aga määratletud teisiti. Nii on näiteks Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik valitsetud kuninganna poolt ja selle riigi elanikud on kuninganna alamad (mitte kodanikud) ka siis, kui nende alamate vabadusaste on kõrge ja kuninganna ülesanded peamiselt tseremoniaalsed.
Kui Jeesus rääkis Jumala kuningriigist, oli nii tema kõne kui ka kuulajate taju keskmes just valitseja isik ja tegevus. Nii on baptisti teoloog J. McClendon kasutanud siinkohal (Doctrine, 1994) pigem mõistet Jumala „valitsemine“ kui „riik“. Sest riigist mõtleme tavaliselt kui mingist staatilisest etteantud asjast, Piibli puhul oli aga kõne all just Jumala tegevus valitsejana. Kõige põletavam küsimus oli Jeesuse ajal paljude meelest järgmine: kui meie kuningas on Jumal, siis miks lubab ta, et tema rahvast valitseb Rooma imperaator, kes ei taha Jumalast midagi kuulda ja on end ise jumalikuks kuulutanud? Miks ei näita Jumal ikka veel oma vägevust ega hävita oma vaenlasi?
Valitseja ja valitsetavad
Peamine vastus sellele küsimusele oli kõigile muidugi teada: Jumal on Iisraeli välja valides sõlminud temaga lepingu (esmalt Aabrahami, siis Moosese kaudu) ja ootab, et tema rahvas lepingutingimusi täidaks. Kuna inimestel ei ole see aga alati õnnestunud, siis on Valitseja lasknud õpetuseks oma rahvast valitseda teistel, vähemakaalulistel ja kohati otseselt kurjadel valitsejatel. Rooma imperaator oli vaid üks järjekordne vaenulik valitseja talle eelnenud türannide pikas reas.
Milles siis Iisrael korduvalt läbi kukkus? Vastused varieerusid ajas. Varasematel perioodidel, meie mõistes Vana Testamendi ajal, oli tüüpilisi läbikukkumisi kaks: ebajumalateenistus ja sotsiaalse õigluse puudumine. Kui esimene probleem lahenes pärast Babüloonia vangipõlve enam-vähem lõplikult, siis sotsiaalse õigluse teema, millest prohvetid vähemalt samapalju olid rääkinud kui ebajumalateenistusest, jäi püsima. Nüüd seostati see Jumala poolt antud Seaduse täitmise ja selles kirjeldatud pühitsusreeglite järgimisega. Jumalalt oodati, et viimaks vastab ta oma rahva sellesuunalistele jõupingutustele ja sekkub ise käesolevasse maailmakorda, kehtestades lõplikult oma valitsuse.
Kohtupäeva ootused
Ühelt poolt oodati viimset kohtumõistmist inimeste kurjuse üle. Prohvetid olid kirjeldanud „Issanda päeva“ kui Jumala püha viha päeva. Nii hoiatas nt prohvet Sefanja Juuda rahvast ligikaudu aastal 630 eKr: „See päev on viha päev, häda ja ahastuse päev, õnnetuse ja hävingu päev, pime ja must päev, pilvine ja sünge päev, sarve ja sõjahüüu päev kindlustatud linnade ja kõrgete nurgatornide vastu. ... tema püha viha tules hävib kogu maa, sest lõpu, jah, äkilise ehmatuse valmistab ta kõigile maa elanikele.“ (Sf 1:15.18)
See „Issanda päev“ teostus Jeesuse kaasaegsete arvates Jeruusalemma languses aastal 587 eKr, ent ainult osaliselt. 1. sajandil kirjutatud pseudoepigraaf „Moosese testament“ esitab Moosest ennustamas oma järeltulijale Joosuale tulevasi aegu. Kirjeldades ajalugu kuni vangipõlveni ja sealt edasi kinnitab Mooses, et vangipõlvest naasmisele järgneb uus usutaganemise periood, mis kulmineerub ustavate tagakiusule järgneva Issanda ingli ilmumise, kosmilise kataklüsmi ja Iisraeli taastamisega: „Siis ilmub tema kuningriik kogu loodule. Siis tuleb kurjale lõpp. Tõesti, kurvastus viiakse tema poolt ära. Siis saavad täidetud käed saadikul, kes on määratud kõrgeimas paigas. Tõesti, ta tasub kätte kõigile nende vaenlastele. Sest Taevane tõuseb oma kuninglikult troonilt. Tõesti, ta astub välja oma pühast asupaigast meelepaha ja vihaga oma poegade pärast. Ja maa väriseb, isegi selle ääred saavad raputatud. Ja mäed tehakse tasaseks. Tõesti, neid raputatakse, nad kukuvad nagu ümbritsevad orud. Päike ei anna oma valgust. Ja pimeduses põgenevad Kuu sarved. Tõesti nad murtakse tükkideks. [...] Sest Kõigekõrgem Jumal tõuseb esile, Igavene üksinda. Ta tuleb täiesti avalikult maksma kätte rahvastele. Tõesti, ta hävitab kõik nende iidolid. Siis oled sa õnnelik, oo Iisrael!“ (TMos 10.1-5.7-8a)
Õigluse ootused
Teiselt poolt oodati, et Jumala valitsuse ilmsikssaamine toob sotsiaalse õigluse, sest Jumala saadik, Messias, pidi lisaks vaenlaste võitmisele taastama oma rahva pühaduse – ja sotsiaalne õiglus oli selle loomulikuks osaks. 1. eelkristlikul sajandil komponeeritud Saalomoni psalm 17 kuulutab: „Vaata, Issand, ja tõsta üles neile nende kuningas, Taaveti Poeg. [...] Ja ta kogub püha rahva, keda ta juhib õigluses ja ta mõistab kohut rahva suguharude üle, kes on pühitsetud nende Issanda poolt ja ta ei luba ebaõiglusel nende seas isegi öömajale jääda ja ei ela nendega ükski inimene, kes teab kurja, sest ta tunneb neid, et nad on kõik tema Jumala pojad ja ta jaotab nad nende suguharude kaupa maa peal ja võõras ja võõramaalane ei ela enam nende seas. Ta mõistab rahvaste ja paganate üle kohut oma õiguse tarkuses. [...] Ja tema on õiglane kuningas, õpetatud Jumalast, nende üle ja ei ole ebaõiglust tema päevil nende seas, sest kõik on pühad, ja nende kuningas on Issand Kristus.“ (Saal Ps 17, 21.26-28.32)
Kaalul oli rohkem kui usk
Siinkohal tuleb rõhutada, et nende ootuste puhul oli kaalul palju enamat kui usk. Erinevalt tänapäevast ei lahutatud toonases maailmas teineteisest elu „ilmalikke“ ja „vaimulikke“ aspekte. Jumala valitsemise avalikuks saamise ootused juurdusid Rooma keisrivalitsuse ikke raskuse all. Üha laieneva impeeriumi suhe alistatud rahvastesse oli sirgjooneline: rahvad, kes osutasid liiga tugevat vastuseisu, hävitati täielikult, teised allutati ja neid valitseti brutaalse jõu poolt sisendatava hirmu abil. Pärast roomlaste võitu aastal 63 eKr alanud jõhkrused kestsid mitu sajandit. Nii teatab Josephus, et aastail 53-52 eKr saabus partlaste vastu sõjakäigul olev väepealik Cassius Taricheaesse Galilea järve ääres ja orjastas „piirkonna rahustamiseks“ 30 000 inimest. Aastal 4 eKr põletas väepealik Varus ülestõusnute kättemaksuks maha Sephorise ja orjastas selle elanikud. Tegu on Jeesuse kodupaigast Naatsaretist vaid mõne kilomeetri kaugusel asunud Sephorisega, mille Heroodes Antipas hiljem üles ehitas, koormates Galilead sel eesmärgil ränkade maksudega. Richard Horsley (Jesus and Empire, 2003) juhib tähelepanu sellele, et ajal, mil Jeesus oma kuulutusega üles astus, olid need traumeerivad sündmused (ja rida teisi) rahval üsna värskelt meeles. Need jäljed olid iga päev tajutavad mitte ainult Galilea maastikul, vaid ka paljudes kodudes.
Jeesus ja jumalariik
Evangelist Markuse teatel sai Jeesuse tegevus alguse nõnda: „Aga pärast Johannese vangistamist tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala evangeeliumi: ’Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!’“ (Mk 1:14j) Mida see kuulutus tähendas? Tänapäeva kristluses mõistetakse seda sõna peamiselt üksikisiku personaalse usuelu tasandil – mida teha, et päästetud saada ja pühitsusellu jääda. Jeesuse toonased kuulajad nii individualistlikult ei mõtelnud. Pigem teisiti – valmistagem endid ette Jumala valitsuse ilmsiks saamiseks. Lõpuks ometi saab murtud võõrvõimu ike ja maale saabub rahu ning sotsiaalne õiglus! Jeesus õpetas, et selleks ettevalmistumine peab algama juba nüüd – nii et elagem, nagu see oleks juba käes!
Iseloomulik on siinkohal Meie Isa palve: „Isa! Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu! Meie igapäevast leiba anna meile päevast päeva, ja anna meile andeks meie patud, sest meiegi anname andeks igaühele, kes on meile võlgu!“ (Lk 11:2-4) Olukorras, kus kõrged maksud sundisid inimesi elama toimetuleku piiril, olid paljud üksteisele võlgu. See aga tekitas pingeid. Jeesuse radikaalse eetika õpetus oli neis seostes äärmiselt praktiline. R. Horsley üldistusega võib vaid nõustuda: Jeesuse-aegne Galilea külaühiskond oli lagunemise piiril. Perekondlikud ja kogukondlikud sidemed olid roomlaste jätkuva surve tõttu katkemas. Jeesuse tervendamised taastasid enamat kui inimeste füüsilise tervise – need taastasid ühiskonnast väljatõrjutud oma kogukondadesse.
„Aga kui variserid Jeesuselt küsisid, millal tuleb Jumala riik, siis vastas ta neile: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: ’Ennäe, siin!’ või ’Seal!’, sest ennäe, Jumala riik on teie seas!““ (Lk 17:20j) Kõige otsesemas mõttes tähendas Jeesuse evangeelium ligiastuvast Jumala riigist, et meeleparandus muutis selle ootuses inimsuhteid. Üksteisele andestanud võlgnikud ja võlausaldajad, vihavaenlased ja au pärast peetud tülides haavatud võisidki ühtäkki kogeda, et midagi olulist oli nende elus muutunud.
Pole muidugi imekspandav, et need Jeesuse oponentidest, kes tema sõnumi ja kuulutuse juurest aina vigu otsisid, ei osanud seda kõike tajuda. Viimaks sepistasid Jeesuse vastu vandenõu ja ta hukatigi kui Jumala riiki kuulutanud Rooma riigi vaenlane. Teda üle kuulavale Pilaatusele vastas Jeesus: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast.“ (Jh 18:36) See vastus oli tõsi selles mõttes, et Jeesus kinnitas: Jumal teostab oma võimu teisiti kui Rooma keiser. Jumal ei vaja inimeste sekka astumiseks mõõka isegi siis, kui inimesed talt seda väga ootavad. Aga Jumal vajab meeltparandavat südant, sest just viimase kaudu saab tema riik avalikuks maailmas, mis meile kõige enam loeb – inimsuhete maailmas.
13_bogojavlenie.jpg Sellel õigeusu ikoonil kujutatud Kristuse ristimine seostub Jumalailmumise ehk Issanda ristimispühaga, mida vana kalendri järgi peetakse 19., uue kalendri järgi 6. jaanuaril. Inimene Jeesus laseb Ristija Johannesel end meeleparandusristimisega ristida, andmaks ühemõtteliselt märku, et Jumala riik on nüüdsest inimeste ligi astunud.
