Elu valgus

12/2012 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

PIIBLI VÄLJENDID EESTI KEELES

„Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud. Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes, see pidi tunnistust andma, tunnistama valgusest, et kõik hakkaksid tema kaudu uskuma. Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest. Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas." (Jh 1:1-9)

.

Loe edasi: Elu valgus

Sugupõlv, põlvkond

09/2011 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Uues Testamendis kasutatud sõna genea on erinevates tõlgetes eestindatud kui põlv (Lk 1:50 – ja tema halastus kestab põlvest põlveni), sugupõlv (Lk 21:32 – see sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud), vanemates tõlgetes ka sugu (Lk 9:41 – P1739 oh sinna uskmatta ja pörane suggu) ja tõug (P1986 – oh sa uskmatu ja pöörane tõug). Louw ja Nida märgivad oma piiblitõlkijatele mõeldud UT kreeka keele sõnaraamatus, et keeleliselt on sõnal genea seejuures kaks rööpset ja osalt kattuvat tähendusvälja: ühelt poolt markeerib see mingisuguste sarnasuste (sh etnilised ja kultuurilised) alusel kokku kuuluvat inimgruppi (Lk 16:8 – selle ajastu lapsed on omasuguste/oma sugupõlve suhtes arukamad kui valguse lapsed). Teisalt tähendab see inimesi, kes kuuluvad samasse vanuserühma (Lk 11:51 – see nõutakse kätte sellelt sugupõlvelt).

.

Loe edasi: Sugupõlv, põlvkond

Mees, inimene

05/2011 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Paljudes keeltes ja kultuurides on sõnad „mees" ja „inimene" kohati sünonüümid. Osalt peegeldab see olukorda, kus just mehed on tavapäraselt olnud sotsiaalsel juhtpositsioonil. Nii on meilgi näiteks Riigikogu esimeheks Ene Ergma, kes on kõigis muudes eluseostes ju hoopis naine. Läänemaises kultuuris on siin lisaks veel üks aspekt – nimelt meie kultuuriruumi ajalooline ja tänini jätkuv mõjutatus Piiblist. Ja siingi on nt kreeka keele sõnad anēr, andros (mees) ja anthrōpos (inimene) oma kasutusalalt sünonüümsed. Niisiis on piiblitekstide keelekasutus tõlgete kaudu levinud ja mõjutanud ka hilisemat keelekasutust. Aeg-ajalt võib tänapäevases sugupoolte võrdõiguslikkuse-alases diskussioonis kohata arusaama, et sel puhul on tegu pelgalt võimuküsimusega, millest siis johtub kriitika ka Piibli autorite aadressil. Kuigi on vaieldamatu, et needki aspektid väärivad tähelepanu ja oma tõeiva võib sellises kriitikas olla, tuleb nii sugude võrdõiguslikkuse teema kui piiblitekstide adekvaatse tõlgenduse huvides see küsimus laiemasse konteksti asetada. Niisiis: mis ikkagi tingis sellise võrdsustamise? Kõigepealt tuleb alustada sellest, et piiblitekstide autorid olid inimesed omas ajas, jagades ajastu arusaamu sellest, kes on inimene – et siis tõlgendada neid arusaamu ilmutusepõhisest usust lähtuvalt.

.

Loe edasi: Mees, inimene

Variseri ja tölneri õigeksmõistmine

09/2011 Signe Martensoo, KUS vilistlane

Olen tihti koguduses vaadelnud inimesi ja mõelnud, et nii vähe on neid, keda läbi inimlike silmade võib pidada õigeteks Jumala ees. Suuremal osal tundub olevat seda variserlikku uhkust ja eneseimetlust, mille alusel nad Pühakirjast lähtudes õigeksmõistvat otsust nagu ära teeninud ei ole. Paljud jäävad kahe äärmuse vahele, nende kohta ei oska midagi arvata... Kindel on aga see, et kõik me ju tahaksime olla õigeks mõistetud, kas või nagu tölner Jeesuse tähendamissõnas. Kuidas siis oleks õige suhelda meie taevase Isaga? Mida tahab Jeesus öelda meile oma tähendamissõnaga palvele tulnud variserist ja tölnerist?

„Kaks inimest läks üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan." Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!" Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, ülendatakse." (Lk 18:10-14)

Õigeksmõistmine on Piibli suur teema

Õigeksmõistmine on keskne teema nii Vanas kui Uues Testamendis. Seda on uurinud paljud teoloogid ja kindlasti vajab see üha jätkuvat lahtimõtestamist. Luuka evangeeliumis Jeesuse poolt räägitud tähendamissõna viitab otseselt Jumala õigeksmõistmisele ja on tuttav kindlasti kõigile kristlastele. Huvi tähendamissõnade vastu on meie ajal oluliselt kasvanud. Mõistetakse, et Jeesus oli oma kaasajast hoopis erinevam kui oskame kujutleda ja ta tähendamissõnad ei illustreeri lihtsalt teada ja tuntud moraalitõdesid, vaid on palju sügavama tähendusega kui esmakordsel lugemisel paistab.

Seda perikoopi lugedes jääb esmamulje, et Jeesus räägib selle enesekaitseks, kuna variserid heitsid talle ette suhtlemist tölnerite ja patustega. Vaatluse all on tollase aja kaks äärmust, kus variser kuulus juutide õigesse ja tölner patusesse äärmusesse. Enamus ühiskonna liikmetest jäi nende kahe äärmuse vahele. Arusaam kuuluvusest Iisraeli õigeksmõistetute hulka oli seotud Seaduse nõuete järgimisega. Jeesus paneb siin senised inimestes kinnistunud väärtused ja põhimõtted kahtluse alla. Ka patuse äärmuse esindajad võivad saada Jumalale vastuvõetavaiks. Ja mitte ainult – neid võidakse isegi eelistada „õigesse äärmusesse" kuulujatele.

Usun, et Jeesuse jutustatud lugu šokeeris omaaegseid kuulajaid. Varisere peeti tolleaegses ühiskonnas ju tõeliselt vagadeks ja enamus kindlasti olidki seda. Variserid moodustasid rangelt usupõhimõtete alusel liitunute rühmituse, mis oli tõenäoliselt saanud alguse 2. sajandil eKr, Makkabite ajal, kui Süüria üritas juutlust hävitada. Variseride elu ja õppimine tugines Jumala poolt antud Seadusele ning kui süveneda juutide õigussüsteemi ja vaadelda nende ülimat sõnakuulelikkust, võib öelda, et variseride vagadus läks neile päris palju maksma. Tänapäeval mõistavad paljud variserlikkust silmakirjalikkuse sünonüümina. Kuid enamus varisere täitis Seadust teesklemata ja eputamata. Nagu igal ajal, oli tollalgi leida nii siirust kui silmakirjalikkust ja selliste pahede vastu võitlesid rabid. Kui Jeesus oleks sõidelnud varisere ainult silmakirjalikkuse ja teeskluse pärast, oleks see läinud neist paljudest mööda.

Variser ja tölner

Tänapäeval arvame mõistvat, miks sai just tölner õigeks mõistetud. Tundes Uut Testamenti mõistame, et inimene saab meelt parandades end Jumalaga lepitada. Jeesus rääkis selle loo aga siis, kui juutide jaoks kehtis Moosese Seadus ja tolleaegsetele variseridele ei olnud nende vaimuliku olukorra kohta midagi ette heita. Meil on vahel ekslik arusaam tölneri üleolekust sellisest näivvagast. Tolle aja variser oli aga hoopis midagi muud kui esimene pilt meie kujutlustes. Kui miski iseloomustab neid mehi, siis oli see tõsidus Jumala antud korralduste täitmisel. Ka variseri palve Jumala poole tuleb südamest – see on ehtne tänupalve ja miski öeldust pole väär. Ta on astunud Jumala ette puhta ja rõõmsa südamega – ta tänab Jumalat selle eest, et ta on tema abiga vältinud Seadusest üleastumist. Ta ei sea oma vaga elu Jumala ette, et selle põhjal midagi nõuda. Tölneri nimetamine oma palves on pigem üleminek järgnevale osale, kus ta illustreerib oma täpset käsutruudust. Siin arvame meie aga kohe märkavat variseri uhkust ja üleolekut. Kuid ka see palve lõik on esitatud võimalikult tagasihoidlikult. Jeesus ei lase oma tähendamissõna vagal tugineda Vana Testamendi kirjakohale: „Tuline viha on mind haaranud õelate pärast, kes hülgavad su Seaduse." (Ps 119:53)

Tölner seevastu pole eksinud üksi Jumala vastu, vaid on teinud palju kurja ka oma vendadele. Tal ei olnud Jumalale ette lugeda midagi, mille alusel võiks loota Jumala õigeksmõistmisele, ometi mõistis Jumal ta oma armust õigeks kui meeleparanduseks valmisoleva patuse. Ta mõisteti õigeks usu läbi, mis väljendus täielikus usalduses ja alistumises Jumalale, kui ta palvetas, et Jumal temasugusele patusele armuline oleks. Nii võib seda kirjakohta vaadelda kui Jumala armuõpetust.

Jumala arm on sama nii Jeesuse ajal kui tänapäeval. Kõigi aegade kristlastel on variseridelt palju õppida. Ometi on selge, et me ei saa õigeksmõistmist ära teenida, püüdes olla variseri kombel Seadust täites Jumalale meelepärased. Samas, kui teha variserist negatiivne ja tölnerist positiivne kangelane, ei minda vastuollu üksnes ajaloolise situatsiooniga, vaid nihutatakse kogu tähendamissõna moraali pinnale. Teomoraali asendab meelsusmoraal – tõhusam kui Seaduse täitmine, on õige reegli teadmine – kes ennast ise alandab, teenib ülenduse. Usun, et paljud tänapäeva kristlased lahkuvad pühapäevaselt jumalateenistuselt, uskudes olevat õigeks mõistetud, kuna nad on end tölneri kombel Jumala ees alandanud.

Ükskõik, kas kristlased on koguduses Jumala ees Sõnale kuulekate variseridena või oma patte kahetsevate alandlike tölneritena – tähtis on, et nad ei võtaks Jumala armu kui odavat armu, mis viib õigeksmõistmisest eemale, sest see nõuab inimese enda tunnustamist kasvõi alateadlikult. Meil tuleks õppida variseri sõnakuulelikkust ja tölneri alandlikkust, et leida õigeksmõistmist Jumala ees. See ei ole mingi inimese enese valitud alandlikkus, seda ei põhjusta pessimism, masendus või elutüdimus. Sellega ühtib ka mõte, et usk ei saa olla lahus inimese meeleheitest iseenda suhtes. Meie õigeksmõistmine on vaid Jumala and. Just selline usk oli tölneril, kui ta palus, et Jumal oleks talle patusele armuline.

.

Eesti Piibliseltsi kaks viljakat aastakümmet

11/2011 Jaan Bärenson, Eesti Piibliseltsi peasekretär

Eesti Piibliseltsi (EPS) Taastav Kogu 14.12.1991 Tallinna Raekojas otsustas:

1) jätkata aastail 1813-1940 Eestis tegutsenud piibliseltside tegevust ning pöörduda Eesti Vabariigi siseministri poole ettepanekuga, tunnistada kehtetuks ENSV siseasjade rahvakomissari poolt koostatud keelustamisakt;

2) tunnistada EPS kõigi Eestis enne II maailmasõda tegutsenud piibliseltside õigusjärglaseks;

3) võtta vastu EPS põhikiri;

4) astuda läbirääkimistesse Eesti Vabariigi Valitsuse ja kohalike omavalitsusorganitega ja taotleda Eestis tegutsenud piibliseltside 1940/41. aastal õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamist.

Valiti EPS juhatus: esimees Tiit Salumäe (EELK), aseesimees Joosep Tammo (EEKBL), peasekretär Üllas Tankler (EMK), abisekretär Jaan Bärenson (EEKBL), laekur Mare Jõgi (EELK), liikmed Rafael Hinrikus (EAÕK), Meelis Kond (HM), Ingmar Kurg (EEKBL), Roland Lõhmus (SPA), Toomas Pajusoo (EMK), Toomas Paul (EELK), Osvald Reier (EELK-Vennastekogudus), Randar Tasmuth (EELK).

1995. aastast on selts Ühinenud Piibliseltside assotsieerunud liige, aastast 1999 täisliige. Koostöös Eesti Kirikute Nõukoguga tähistatakse Ühinenud Piibliseltside palvepäeva maikuu esimesel pühapäeval.

EPS organiseerib Piibli tõlkimist, trükkimist, levitamist ja tutvustamist. Oluline valdkond on igaaastaste piiblipäevade korraldamine, tähistamaks eestikeelse Piibliga seotud tähtpäevi. Nendega seoses on EPS korraldanud Eesti erinevates kirikutes oikumeenilisi jumalateenistusi.

Aastatel 1995-2000 viidi koos rootsi partneritega ellu Piiblit ja kristlikku traditsiooni tutvustav haridusprojekt Rist ja Tee. Projektiga seotud rühmatööst võtsid osa nii koguduste liikmed kui inimesed väljaspool kirikut.

Mitmesugustel üritustel, kogudustes, raamatukogudes, kultuurimajades, muuseumides korraldatakse piiblinäitusi. EPS on välja andnud erinevaid Piibleid ja mitmesugust Piibliga seotud teatme- ja õppekirjandust.

Liha meel, liha mõtteviis

PIIBLI VÄLJENDID EESTI KEELES 11/2011 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Piiblitõlkimise ja -mõistmise seisukohalt on apostel Pauluse keelepruuk kohati küllalt raskesti hoomatav. Mida tähendab näiteks väljend phronēma tēs sarkos thanatos (Rm 8:6 jt)? Esimene eestikeelne täispiibel P1739 esitab selle kui „liha meel on surm", juubeliväljaanne SP kui „liha mõte on surm". P1968 kasutab väljendit „liha mõtteviis, see on surm", UT1989 hoopiski „liha seirab surma" ja P1997 leiab, et „lihalik mõtteviis on surm". Kui me vaatame tõlkeid teistesse keeltesse, siis läheb pilt veelgi kirjumaks, eriti kui võtame väljaanded, mis kasutavad funktsionaalse ekvivalendi tõlkeprintsiipi. Formaalsed piiblitõlked (sh ka eesti tõlked oma peamiselt suunitluselt) vahendavad ühest keelest teise just teksti, st tõlgitakse „keelest keelde". Muuhulgas lubab see formaalsus algteksti mitmetähenduslikkusel ja raskestimõistetavusel alles jääda ka sihtkeeles. Funktsionaalsed tõlked sellega aga ei lepi ja eeldusel, et algtekst oli esmasele lugejale ikkagi arusaadav, vahendatakse siin tänapäevasele lugejale just algteksti võimalikku tähendust. Ja siis ei ole asi ainult selles, et me peame valima, kas tõlkida phronēma kui „mõte", „meel", „seiramine" või „mõtteviis", vaid tõlkija peab arusaadavaks tegema terve väljendi sisu, vajadusel ka lihtsalt ümbersõnastamise kaudu. Nii toob New International Version (NIV) sellesse väljendisse sisse patu mõiste: the mind of sinful man is death (patuse inimese meel/aru/vaimulaad on surm). New English Bible (NEB) aga võtab kokku ka eelmises salmis öeldu ja selgitab: those who live on the level of our lower nature have their outlook formed by it and that spells death (nende väljavaade, kelle elu aluseks on inimloomuse madalam tasand, kujuneb selle järgi, ja selle väljavaate nimeks on surm). „Lihast" on siin saanud „inimloomuse madalam tasand". New Jerusalem Bible (NJB) inimloomuses aga tasandeid ei erista: And human nature has nothing to look forward to but death (inimloomusel pole oodata muud, kui vaid surma). Ja Contemporary English Version (CEV) räägib hoopiski ihadest: If our minds are ruled by our desires, we will die (kui meie mõtteid juhivad meie ihad, siis me sureme). Nagu näeme, on siinkohal tõlgenduserinevused küllalt suured: ei ole siiski päris üks ja seesama, kas sõna "liha" peaks tähendama patust inimest, inimloomuse madalamat tasandit, inimloomust üldiselt või ihasid.

Mitmetähenduslik liha

See kirjakoht Rm 8:6 on osaks apostel Pauluse laiemast mõttearendusest, mis algab Rm 7 seaduse ja patu vahekordade selgitamisega ja päädib 8. peatükis Vaimu teema sissetoomisega. Inimese "lihalikkuse" (sarkikos) teema on siin läbivalt esindatud. Nii sõltubki Rm 8:6 tõlge ja tähendus sellest, kuidas eksegeet mõistab nii seda teksti tervikuna kui Pauluse sõnakasutust laiemalt. Asi on selles, et sõna "liha" (sarx) on Pauluse keelepruugis kahetähenduslik. Ühelt poolt on see lihtsalt neutraalne mõiste, millega markeeritakse inimese maist ihulikkust, nagu lauses "Ka teid ... on Kristus lepitanud nüüd oma lihalikus ihus surma läbi" (Kl 1:21j). Teiselt poolt on "liha" aga saanud sillapeaks, millelt patt inimest ründab (Rm 7:14jj). Pauluse sõnakasutuse taustaks on kindlasti ka heebrea Piibli mõiste basar, millega markeeritakse kas inimest kontrastis Jumalaga (Ps 56:5) või siis inimese elu haprust (Js 40:6). Täiendavaks tõlgenduslikuks probleemiks on siin aga asjaolu, et hea kõnemehena armastab Paulus sõnadega mängida. Kõige ilmekam on siin näide 1Kr 15:39j, kus ta arutleb ülestõusmise ihulikkuse teemadel järgnevalt: "Kõik liha ei ole sama liha, vaid isesugune on inimese liha ja isesugune veiste liha, isesugune lindude ja isesugune kalade liha. On taevalikke ihusid ja maapealseid ihusid, kuid taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma." Sel taustal tulebki meil küsida: milliseid tähendusseoseid väljend phronēma tēs sarkos laiemalt omada võis?

Kaks vaimu ja kaks tungi

Juutluses käsitleti inimest Pauluse ajastul elavat kahe moraalipooluse – hea ja kurja pingeväljas. See arusaam võis võtta erinevaid vorme, nt Qumrani käsikirjadest leiame õpetuse "kahest vaimust". Üks neist käsikirjadest, Kogukonna reeglistik, avab seda teemat nõnda (1QS III): „Jumal lõi inimese maailma valitsema ja määras tema jaoks kaks vaimu, kelle juhtimise all ta peab käima kuni viimse arupidamiseni. Need on tõe ja vale vaimud. Tõe läte on Valguse Allikas ja vale oma Pimeduse Allikas. Kõik, kes teevad õigust, on Valguste Printsi valitsuse all ja kõnnivad valguse teedel; samas kui need, kes teevad valet, on Pimeduse Ingli valitsuse all ja kõnnivad pimeduse teedel. Pimeduse Ingli tõttu isegi need, kes teevad õigust, kalduvad eksima. Kogu nende patt ja nende nurjatused, kogu nende süü ja nende üleastumise teod on tema valitsuse tagajärg. Ja see jääb Jumala uurimatu korralduse kohaselt nõnda kuni tema poolt määratud ajani." Qumrani vennad uskusid seejuures ettemääratust, mis jättis inimese vabale tahtele üsna vähe ruumi. 13 juudid0067

Rabiinlikus juutluses tunti samasuguseid motiive, ainult et mõneti leebemal kujul. Siin kõneldi kahest impulsist või tungist: „heast tungist" (jetzer hatov) ja „kurjast tungist" (jetzer hara). Selle arusaama leiame juba Siiraki tarkusraamatust Srk 15:11-14: „Ära ütle: "On Issanda süü, et olen taganenud" – sest mida tema vihkab, seda ära tee! Ära ütle: "Tema ise on mind eksitanud" – sest patust meest tema ei vaja. Issand vihkab kõike jäledat, ja see ei ole armas ka neile, kes teda kardavad. Tema lõi alguses inimese ja jättis sellele vaba tahte (tungi)." Ühe vaate kohaselt asus hea tung inimese paremal pool ja halb tung vasakul pool, teise kohaselt olid mõlema asupaigaks neerud, kuid kõige levinuma käsitluse järgi oli kahe tungi võitluspaigaks süda – tahte ja intellekti keskus. Me võime öelda, et kuri tung ründas inimese tahet ja mõistust, kallutades teda kõikvõimalikele pattudele. Kuigi mitte eksklusiivselt, oli tegu eelkõige just seksuaalsete pattudega. Üldjoontes leiti, et kuri tung (seksuaalsuse tähenduses) ei ole siiski läbinisti kuri iseeneses, vaid ainult sedavõrd, kuivõrd see kallutas inimest kurjadele tegudele, sealhulgas ka ebajumalateenimisele. Sest teisalt on tegu ju vajadusega enesesäilitamiseks ja inimsoo järelkasvuks ning seega saab seda suunata heaks. Qumrani tekstidest erinevalt on siin esiplaanil iga inimese isikliku vastutuse küsimus. Nii arutleb 2. Baaruki raamatu kiitushümn järgnevalt (2Brk 54:15-19): „Sest kuigi Aadam tegi pattu esmalt ja tõi surma kõigi üle, siiski need, kes on temast sündinud – igaüks neist on valmistanud iseenda hingele tuleva piina, ja taas igaüks neist on valinud iseendale tulevased kirkused. Aadam ei ole niisiis põhjus, välja arvatud ta enda hing, kuid igaüks meist on olnud Aadam iseenda hinges."

Ravim kurja tungi vastu

Kuri tung on niisiis impulss järgida oma ihasid hoolimata reeglitest, mis inimese käitumist piiravad. Hea tung on aga seevastu soov neid reegleid järgida. Meile kõigile mõistetav näide on olukord, kus seistakse jalakäijana valgusfoori punase tule taga, ent ühtegi autot lähenemas ei ole. Hea tung ütleb: „Oota rohelist tuld," kuri tung ütleb: „Vahet pole, autot ju tulemas ei ole." Kurja tungi seostamine seksuaalsusega on seejuures mõistetav, kuna just seksuaalsed kiusatused ründavad ühiskondlikke norme kõige reljeefsemalt. Seos ebajumalateenistusega pole meile tänapäeval enam nii ilmne. Aga asi oli selles, et juutluse kõige olulisemad ühiskondlikud reeglid olid kõik Jumala poolt antud Seaduses ja nii tähendas kurjale tungile järeleandmine ka Seadusest üleastumist. Ja sellest viimasest ebajumalateenistusse langemine oli vaid kukesammu kaugusel. Hea tung oli seejuures niisiis soov järgida Seadust. Ja kõige parem vahend kurja tungi ohjeldamiseks oli Toora uurimine (Babüloonia Talmud, Kiddušin 30b): „Rabi Išmaeli koolis õpetati: kui see põlastus kohtab sind, siis tiri ta Õppimise Majja, kui see on kõva kui kivi, saab ta purustatud, kui see on kõva kui raud, saab ta tükkideks murtud." Ning (Midraš Tanchuma): "Ei ole kurja, mille vastu poleks ravimit. Ravim patu vastu on meeleparandus." Ja ühtlasi oodati, et Tuleval Ajastul kuri tung, mis ahvatleb inimesi ebapuhtusele ja ebajumalateenistusele, hävitatakse. Kokkuvõtteks võib öelda, et paljuski käsitleti juutluses pattu lihtsalt enesedistsipliini nõudest taganemisena, ihadele ja kirgedele järeleandmisena.

Paulus: ainult piiblilugemine patu vastu ei aita, tarvis on Jumala Vaimu abi

Just selle kahe tungi õpetuse taustal saab nüüd mõistetavaks endise juudi rabi ja nüüdse Kristuse apostli Pauluse käsitlus lihast Rooma kirja 7. ja 8. peatükis. Ta väidab oma kuulajatele tuntud asja: Toora uurimine oma kirgede ja ihade vastu võitlemise vahendina võib olla küll soovitatav, aga see on vaid poolik abinõu, mis sageli toob inimeses oleva kiusatuse probleemi lihtsalt veelgi reljeefsemalt esile. Rm 7:14-16: „Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla. Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan. Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et Seadus on hea." Lahenduseks on Kristus, kes tuli „patuse liha sarnasuses ja patu pärast, et Seaduse nõuded oleksid täidetud meis, kes me ei käi oma loomuse, vaid Vaimu järgi." (Rm 8:4j). Kui hea tung oli lihtsalt inimese seesmise enesedistsipliini asi, siis Kristuse Vaim, kes nüüd usklikus elab, on midagi enamat – ta on inimeses reaalselt kohalolev ja kogetav abiline. „Aga teie ei ole lihas, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees" (s. 9). Terve 8. peatükk on nõnda pühendatud just Vaimu tegevuse kirjeldamisele. See ületab uskliku inimese elu vahetu kogemusreaalsuse piirid kogu kõiksust hõlmavaks Jumala lunastuskavade kirjelduseks ja tema armastuse ülistuseks.

Väljend phronēma tēs sarkos thanatos on neis seostes niisiis kuri tung, CEV tõlke „iha", mille vastuseks ei ole aga „hambad-risti-enesedistsipliin", vaid enese pidev ja püsiv usaldamine Jumala kätesse, tähelepanu suunamine Vaimule. Sellise tõlgendustausta juurdetoomisel osutub eestikeelseist tõlkeist Rm 8:5-6 puhul kõige tähendusrikkamaks UT1989 väljaandes esitatu: „Sest need, kes elavad liha järgi, seiravad liha mõtteid, kes aga Vaimu järgi, need Vaimu mõtteid. Sest liha seirab surma, Vaim aga elu ja rahu."

.