Oktoober 2020
Ermo Jürma, Mooste koguduse pastor

Psalm 136 on Vana Testamendi üks usutunnistus.

Salmid 1–3:
Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!
Tänage jumalate Jumalat, sest tema heldus kestab igavesti!
Tänage isandate Isandat, sest tema heldus kestab igavesti;

Selliselt väljendasid inimesed tol ajal oma usku. Heebrealastel polnud ühte spetsiaalset oskussõna „usu tunnistamise“ kohta. Iisraeli usutunnistuse põhisõnaks oligi siin „tänama“.
Oluline on tajuda terve laulu põhitooni – see on täis imestamist ja tänamist. Inimesed olid kogenud midagi ilusat. Võib-olla oli õigel ajal tulnud taevavihm, hajunud vaenupilved, salve saanud aasta toiduvarud. Ja nüüd nad imestavad selle üle, sest meeles on ka nälja- ja haiguseaastaid.
Spontaanselt reageerivad nad rõõmu ja kergendustundega. Hea eest tänavad nad Jumalat. Nad jutustavad sellest, mida nad on Jumalaga kogenud. Naabridki peavad ju sellest kuulma.
„Usku tunnistada“ tähendab Piiblis: jutustada, laulda oma Jumalaga kogetud lugu. Siin ei arutleta otse selle üle, milline Jumal on, vaid mis ta on teinud. Ontoloogia on seminari teoloogia loengu teema.
Selles laulus kuuleme, mida inimesed on koos oma Jumalaga kogenud. Lihtsate ja lühikeste lausetega jutustavad nad oma lugu. Võib-olla oli seal eeslaulja, kes teemat juhtis. Sellele järgnes alati vastus, mida kordas terve kogudus: „…sest tema heldus kestab igavesti!“
Psalm kõnetab kolme suurt teemat.

September 2020

Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand.
Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted.
Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin.
Jesaja 55:8–11

September 2020 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

On alanud sügis, peagi saabub igavikupüha. Paljude mõtted lähevad lahkunute juurde. Kuidas oleme endid selleks valmistamas? Jeesus andis selleks nõu elupiltide kaudu. Üks neist on lugu rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest (Lk 16:19–31).
Millega on siin tegemist? Loo tegelastena tulevad esile rikas mees, haige ja vaene Laatsarus, koerad, inglid, Aabraham, rikka mehe vennad. Loos on näha elu ebavõrdsust. Ebavõrdsus jätkub ka surmajärgselt. Miks? Lugu toob esile kaks stseeni.

Sündmused maises elus
Rikas mees elas laia elu, seda rõhutas kallis riietus, päevast päeva toimuvad peod.
Laatsarus oli vaene kerjus, paiseid täis haige. Ta sõi rikka laualt langenud jääke. Koerad, juutide jaoks rüvedad loomad, lakkusid ta paiseid.
Rikka suhtumist vaesesse näitab see, et ta lubas Laatsarusel oma värava juures kerjata. Vaevalt see pilt meeldiv oli. Selle lubamine võis tähendada, et rikas oli lihtsalt hea inimene või püüdis ta sellega täita ka Moosese Seaduses olevat vaeste eest hoolitsemise nõuet.

Üldrahvalik arusaam Iisraelis oli: rikas on Jumalast õnnistatud, vaene aga Jumalast hüljatud.

Ekskurss 1. Juutide arusaam Pühakirjast oli, et rikkus tähendas Jumala õnnistust. „Õigupoolest ei peaks enam vaest olemagi su keskel, sest Issand õnnistab sind rikkalikult sellel maal, mille Issand, su Jumal, annab sulle pärida kui pärisosa, kui sa ainult tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält, täites hoolsasti kõiki neid käske, mis ma täna sulle annan. Sest Issand, su Jumal, õnnistab sind, nagu ta sulle on öelnud ...“ (5Ms 15:4–6). Selles ütluses on tingimuseks kuulekus. Sõnakuulelikele lubas Jumal oma õnnistuse (vt 5Ms 28:3–6,11j).

August 2020 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli kogudus

Algus juunikuu Teekäijas

Apostlite akte hakati lugema vaimulikuks ülesehitamiseks ja meelelahutuseks
Varases kristluses huvituti ka apostlite elust ja saatusest. Lisaks neile kerkis esile terve rida evangeeliumide kõrvaltegelasi. Näis, et meile tuntud evangeeliumidest ja Apostlite tegude raamatust ei piisanud. 2. ja 3. sajandil on kirja pandud viis suurt apostlite tegude kirjeldust: Johannese, Peetruse, Andrease, Pauluse ja Tooma teod. Mõnestki, kellest seni teati vaid nime, sai nüüd edukas misjonär, kes purjetas üle merede, rajas suuri kogudusi, tegi imesid, elas askeetlikult ja suri märtrina.

Seal aetakse deemoneid välja, eeslid räägivad, draakonid lüüakse maha, vanglad varisevad kokku, surnud ärkavad üles ja suured hulgad ristitakse.

August 2020 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Piiblis on Jumala korduv üleskutse oma rahvale: „Olge pühad, sest mina olen püha!“ Mida see aga praktilises elus tähendab?

Jumal on püha
Piiblis toetub pühaduse mõiste eranditult Jumalale ja on olemuslikult Jumala määratud. Pühadus tähistab Jumala olemist iseendas, tema mitte millestki sõltuvat eksistentsi, väljendades Jumala teisiti olemist, võrreldes looduga. Oma võidulaulus küsib Mooses: „Kes on sinu sarnane jumalate keskel, Issand? Kes on sinu sarnane, pühakute keskel ülistatu, kardetava kuulsusega imetegija?“ (2Ms 15:11). Jumala teistsugusus ilmutab end puutumatu, ligipääsmatu, ähvardava ja kohutavana.
Üsna mõtlikuks teeb kümnes käsus olev ütlus: „…mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad“ (2Ms 20:5). Samas räägib ta, et on „halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest“ (2Ms 34:6). Ta ilmub ka ligitõmbava, toimiva ja õnnistava jõuna, nagu kohus ja arm, õiglus ja armastus.

Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks.