06/2014
Mari Vahermägi, Avatud Piibli Ühingu tegevjuht

Avatud Piibli Ühing korraldab Piiblilugemise laagreid (PLL) alates 2003. aastast. PLL eesmärgiks on luua keskkond kus lapsed ja noored võiksid kohtuda Jumalaga ning oleksid julgustatud tegema tema poole järgmise sammu.
Laagris on kõrge piiblikasutus, samas ei tähenda see, et lapsi sunnitaks päevad läbi Piiblit lugema. Jumala kõnetus sõnas ja palves on tähelepanu keskmes ning konkreetne teema Piiblist avatakse lapsele läbi erinevate tegevuste ja sündmuste. Tahame muuta laste ja noorte esmase piiblikogemuse positiivseks, jumalasuhtest motiveeritud isiklikuks praktikaks, mis otseselt haakub noore eluga, ning anda talle esmased töövahendid.

04/2014 Leho Paldre, Tartu Kolgata baptistikoguduse pastor

Lapsepõlves oli minu hoidjaks Oleviste koguduse vana õde Helmi. Ta kirjutas paksu ruudulise märkmiku täis oma lemmik-piiblisalme ja kinkis mulle. Kui ma aastaid hiljem seda lehitsesin, siis avastasin, et enamikku neist salmidest teadsin ma peast. Ju oli tädi Helmi neid mulle õpetanud. Nii pärandati Piibel mulle edasi juba lapsepõlves. Kui ma sain 10aastaselt päästetud, siis kinkis isa mulle Piibli.

Vähemalt Kolgata koguduses olen ma aga ses osas vähemuses. 56% nendest 90 inimesest, kes viimase 15 aasta jooksul on meie koguduses usu peale ristitud, ei ole saanud lapsepõlvekodus kristlikku kasvatust. Mis mõttes on Piibel neile põlvkondade pärand? Saatsin neist kümnele küsimuse: „Mida teie jaoks tähendaks teema „Piibel – põlvkondade pärand"?". Üks vastas: „Ei suuda seda pärandi küsimust kuidagi lahti mõtestada enda jaoks."

Vaimulike isade-emade kaudu saab Piibel ka minu pärandiks.

Ühelt tudengineiult saabus pikem vastus: „Ma vaatleks seda sõna põlvkond terve rahva või isegi inimkonna seisukohalt. Vanemad usklikud annavad noorematele edasi Piibli tarkusi. Uuestisündinutena on meil ju ka uus perekond: meie õed ja vennad Kristuses. Esimese põlve kristlasena on minu jaoks tunnetus kogudusest kui perekonnast väga oluline. Nii saab Piibel justkui vaimulike isade-emade kaudu ka minu pärandiks."

12.2013
Jaan Bärenson, EPS peasekretär

Eesti Piibliselts on alates 1996. aastast andnud välja jõulumarke. Tänavu tähistame oma tegevuse 200. aastapäeva. Tuleval aastal möödub 275 aastat eestikeelse Piibli esmakordsest ilmumisest. Käesolev EPSi jõulumark on pühendatud mõlemale tähtpäevale. Markidel on eestikeelse piiblitõlke lugu. Margid on kujundanud jällegi Mikk Leedjärv. Eesti Piibliselts tänab nende markidega kõiki oma toetajaid ja soovib õnnistatud jõuluaega.

11/2013
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Ristija Johannes räägib kolmesugusest ristimisest: ristimisest veega, tulega ja Vaimuga.
Oma jutluses ta ütleb: „Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse nüüd maha ja visatakse tulle. Mina ristin teid veega, et te meelt parandaksite, aga see, kes tuleb pärast mind, on minust vägevam. Mina ei kõlba tooma talle jalatseidki. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega. Tal on visklabidas käes ja ta puhastab oma rehealuse ning kogub oma nisud aita, aga aganad põletab ta ära kustutamatu tulega" (Mt 3:10–12).

Oma olemuselt kuulusid pattude tunnistamine ja inimese vettekastmine kokku.

06/2013 Jaan Bärenson, Eesti Piibliseltsi peasekretär

Käesoleva pärandiaasta juhtmõtteks on: „Pärijata pole pärandit". Osaks meie rahvuslikust pärandist on ka Eesti Piibliseltsi 200-aastane tegevus.

Kaks aastat pärast Briti ja Välismaa Piibliseltsi (BVPS) asutamist Londonis (1806), võtsid eestimaalased sellega kontakti. Siinsete rootslaste, sakslaste ja eestlaste hulgas oli siis ainult igal kahekümnendal perekonnal Piibel või Uus Testament.

Tallinna Mihkli kiriku abipastor ja gümnaasiumiõpetaja Gustav Swerdsjöe initsiatiivil asutati 1807. a sinodil Eestimaa piibliselts. Tartus moodustati hernhuutlase C. Schmidi eestvedamisel piibliselts aastal 1811.