September 2020 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

On alanud sügis, peagi saabub igavikupüha. Paljude mõtted lähevad lahkunute juurde. Kuidas oleme endid selleks valmistamas? Jeesus andis selleks nõu elupiltide kaudu. Üks neist on lugu rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest (Lk 16:19–31).
Millega on siin tegemist? Loo tegelastena tulevad esile rikas mees, haige ja vaene Laatsarus, koerad, inglid, Aabraham, rikka mehe vennad. Loos on näha elu ebavõrdsust. Ebavõrdsus jätkub ka surmajärgselt. Miks? Lugu toob esile kaks stseeni.

Sündmused maises elus
Rikas mees elas laia elu, seda rõhutas kallis riietus, päevast päeva toimuvad peod.
Laatsarus oli vaene kerjus, paiseid täis haige. Ta sõi rikka laualt langenud jääke. Koerad, juutide jaoks rüvedad loomad, lakkusid ta paiseid.
Rikka suhtumist vaesesse näitab see, et ta lubas Laatsarusel oma värava juures kerjata. Vaevalt see pilt meeldiv oli. Selle lubamine võis tähendada, et rikas oli lihtsalt hea inimene või püüdis ta sellega täita ka Moosese Seaduses olevat vaeste eest hoolitsemise nõuet.

Üldrahvalik arusaam Iisraelis oli: rikas on Jumalast õnnistatud, vaene aga Jumalast hüljatud.

Ekskurss 1. Juutide arusaam Pühakirjast oli, et rikkus tähendas Jumala õnnistust. „Õigupoolest ei peaks enam vaest olemagi su keskel, sest Issand õnnistab sind rikkalikult sellel maal, mille Issand, su Jumal, annab sulle pärida kui pärisosa, kui sa ainult tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält, täites hoolsasti kõiki neid käske, mis ma täna sulle annan. Sest Issand, su Jumal, õnnistab sind, nagu ta sulle on öelnud ...“ (5Ms 15:4–6). Selles ütluses on tingimuseks kuulekus. Sõnakuulelikele lubas Jumal oma õnnistuse (vt 5Ms 28:3–6,11j).

August 2020 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli kogudus

Algus juunikuu Teekäijas

Apostlite akte hakati lugema vaimulikuks ülesehitamiseks ja meelelahutuseks
Varases kristluses huvituti ka apostlite elust ja saatusest. Lisaks neile kerkis esile terve rida evangeeliumide kõrvaltegelasi. Näis, et meile tuntud evangeeliumidest ja Apostlite tegude raamatust ei piisanud. 2. ja 3. sajandil on kirja pandud viis suurt apostlite tegude kirjeldust: Johannese, Peetruse, Andrease, Pauluse ja Tooma teod. Mõnestki, kellest seni teati vaid nime, sai nüüd edukas misjonär, kes purjetas üle merede, rajas suuri kogudusi, tegi imesid, elas askeetlikult ja suri märtrina.

Seal aetakse deemoneid välja, eeslid räägivad, draakonid lüüakse maha, vanglad varisevad kokku, surnud ärkavad üles ja suured hulgad ristitakse.

August 2020 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Piiblis on Jumala korduv üleskutse oma rahvale: „Olge pühad, sest mina olen püha!“ Mida see aga praktilises elus tähendab?

Jumal on püha
Piiblis toetub pühaduse mõiste eranditult Jumalale ja on olemuslikult Jumala määratud. Pühadus tähistab Jumala olemist iseendas, tema mitte millestki sõltuvat eksistentsi, väljendades Jumala teisiti olemist, võrreldes looduga. Oma võidulaulus küsib Mooses: „Kes on sinu sarnane jumalate keskel, Issand? Kes on sinu sarnane, pühakute keskel ülistatu, kardetava kuulsusega imetegija?“ (2Ms 15:11). Jumala teistsugusus ilmutab end puutumatu, ligipääsmatu, ähvardava ja kohutavana.
Üsna mõtlikuks teeb kümnes käsus olev ütlus: „…mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad“ (2Ms 20:5). Samas räägib ta, et on „halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest“ (2Ms 34:6). Ta ilmub ka ligitõmbava, toimiva ja õnnistava jõuna, nagu kohus ja arm, õiglus ja armastus.

Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks.

Juuni 2020 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli kogudus

Ikka ja jälle leiame erutavaid uudiseid, et kusagil on leitud mingi vana käsikiri, kus räägitakse Jeesusest midagi, mida Uues Testamendis pole kirjutatud. Milline tähendus võiks siis olla sellistel Piibli kaanoni välistel tekstidel? Kas neis on ka midagi usaldusväärset ja õndsuseks vajalikku?

Järgnev mõtisklus on paljuski inspireeritud Berliini Tehnikaülikooli vanema ajaloo professori Werner Dahlheimi artiklist „Väljamõeldud lugude võlu“ ja talle oponeeriva Halle-Wittenbergi Ülikooli professori Cornelia Horn'i artiklist: „Usaldusväärne Toomas“.
Esimesed kristlased sõnastasid varakult oma usu olemuse. Me leiame selle apostel Pauluse kirjast Korintlastele: „Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi…“ (1Kr 15:3–4). See sõnum kinnitas ühtlasi lootust, et Jeesuse ülestõusmine on kõigile usklikele avanud ukse igavikku. Kui see paika ei pidanuks, tulnuks öelda: „Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk“ (1Kr 15:14). Niisiis oli Kristuse elus, kannatuses, surmas ja ülestõusmises ilmunud pääste kõigile inimestele.

Iga võimalik mälestus näis tõestavat Jumala riigi kuulutajate väge.

Kuid aja möödudes leidus ikka ja jälle neid, kellele tundus, et nad teavad liialt vähe Jeesuse lapsepõlvest ja noorusest, tema emast Maarjast ja peaaegu mitte midagi apostlite edaspidisest saatusest. Oli ju evangelistide pilk suunatud üksnes Jeesuse kui Päästja õpetusele, imetegudele ja lunastustööle. Nii oli vaid aja küsimus, millal ilmuvad need, kes püüavad neid „lünki“ täita. Tundus ju iga samm, mida Jeesus või misjonärid olid teinud, väga tähtsana. Iga võimalik mälestus näis tõestavat Jumala riigi kuulutajate väge.
Vastpöördunute teadmisjanule vastasid abivalmis autorid. Alates 2. sajandi keskpaigast hakkasid nad kirjutama uusi evangeeliume, milles kirjeldati täpseid detaile Jeesuse sünnist ja lapsepõlvest. Nende kujutlustes muutus õrn Lunastaja, kes oma pooldajail keelas relva kasutamast, võimsaks isandaks, kes juba lapsena soosis häid ja karistas kurje, et nõnda kõigile oma jumalikku väge tõestada.

Juuni 2020 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

„Ja kui nelipühipäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos. Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid. Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu“ (Ap 2:1–4).
Aeg-ajalt kingib Jumal inimestele erilisi kogemusi, mis aitavad paremini mõista Jumala plaane ja inimeste osa neis. Loetu on üks sellistest. Tegemist oli Jumala erilise sekkumisega inimkonna ajalukku.
Taevasel ilmutusel Jumala Vaimu väljavalamisest oli pikem eellugu. See tuletab meelde kaebehüüdu prohvet Jesaja raamatus: „Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla...“ (Js 64:1).
Prohvet oli Iisraelis kogenud rasket vaimulikku põuda. Arvati, et Jumal ei ole enam oma rahva keskel. Inimesed on jäetud iseeneste hooleks. See oli tõsiseks küsimuseks: „Kus on see, kes tõi veest välja oma lammaste karjase? Kus on see, kes pani tema sisse oma Püha Vaimu? ... Otsekui karja, kes läheb alla orgu, viis Issanda Vaim neid puhkepaika. Nõnda juhtisid sa oma rahvast, et teha enesele aulist nime“ (Js 63:11,14).
Nüüd aga olid taevas ja maa end vastastikku sulgenud. See oli tõeliselt raske aeg. Jumal ei hooli meist!?
Et kujunenud olukorrast pääseda, oli vaja, et Jumal ise taevad lõhki käristaks, oma jõu ja andidega maale tuleks ning abi annaks. „Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla!“

Oli vaja, et Jumal ise taevad lõhki käristaks, oma jõu ja andidega maale tuleks ning abi annaks.