Märts 2021 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Luuka evangeeliumi 17. peatükis on toodud Jeesuse ja tema jüngrite vaheline vestlus: „Jeesus ütles oma jüngritele: „On võimatu, et ei tuleks ahvatlusi patule, aga häda sellele, kelle kaudu need tulevad. Talle oleks parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta heidetaks merre, kui et ta ahvatleks üht neist pisikestest patule““ (s 1–2).
Need on karmid sõnad. Sellega seoses on igati sobiv panna tähele Jeesuse sõnu: „Jälgige end: kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks!“ (s 3).
Siis aga tuleb nagu piir ette. Seda on ju raske või lausa võimatu täita. Jeesus ütles: „Ja kui ta ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: „Ma kahetsen“, andesta ikka talle!“ (s 4).
Kas seda pole liig tahta? Matteuse evangeeliumis 18:22 on Jeesuse sõnad, et andestada tuleb „kas või seitsekümmend seitse korda“. Kuid kas ma võin sellist venda üldse enam usaldada? Kas ma võin selles osas Jeesuse õpetust usaldada?
Andestamise probleem võib osutuda nii suureks nagu mooruspuu merre istutamine.

Jumala abiga on see võimalik, et me annamegi andeks.

Mõistan, kuidas eelnevast kasvab välja jüngrite palve: „Kasvata meie usku!“ (s 5). Kasvata meie usaldust sinu sõna vastu!
Aga Issand ütles: „Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: „Juuri end üles ja istuta merre!“ ja see kuulaks teie sõna“ (s 6).

Detsember 2020 
Jaan Bärenson, EPSi peasekretär

2020. aasta oli Piibliaasta. Kirikud, piibliseltsid ja paljud teised organisatsioonid tähistasid sellega 1600 aasta möödumist Püha Hieronymuse surmast. Tema täispiibli tõlge Vulgata (originaalkeeltest ladina keelde) oli kuni 20. sajandini läänekiriku Pühakirja standard.
Täna võime lugeda Piiblit trükitud raamatuna, internetis ja kuulata audioversioonis. Olles pandeemia tõttu eriolukorras, mõistame, et kõik need võimalused on Jumala and ja õnnistus meie rahvale.
Eesti Piibliselts, koostöös Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutega, alustas ettevalmistusi Piibli uue tõlke väljaandmiseks.
Tänutäheks oma töö toetajatele on Piibliselts andnud välja uued jõulumargid, seda juba 25. korda. Markide illustratsioonid pärinevad 1480. aastal ilmunud alamsaksakeelsest Piiblist. Neid pilte kasutati Piibli paljudes keskaegsetes väljaannetes. Jõulumargid kujundas Mikk Leedjärv.

Detsember 2020 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Jõulud märgistavad kogu maailma päästeloolist sündmust: „Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse“ (Gl 4:4–5). Jeesus ütles: „Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti“ (Jh 10:10).

Inimeseks saanuna sai Logos'est Isast Ainusündinu.

Neile ütlustele heidab valgust Johannese evangeeliumi eeskõne, mille üheks keskseks märksõnaks on Logos. Selle sõna tähendusväli on tohutu. Ja ega selle Jumala saladuse kohta meil õiget väljendit olegi. Küll sobib seda sõna kasutada jumalikku ja inimlikku sfääri ühendava kõnekujundina. Logos'e tõlkevasteks kasutatakse enamasti Sõna, praeguses vaatluses aga jätan selle tõlkimata. Logos'e olemuse kohta on öeldud: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda ära võitnud“ (Jh 1:1–5).
Sellest on näha, et Logos on oma olemuse ja eksistentsiga Jumalaga vahetus suhtes ning tema teenistuses. Kuid seegi on Jumala saladus, mida inimesel pole võimalik täielikult mõista. Seda sõnumit võib lihtsalt usaldada.

Juba enne Logos'e inimesena maailma ilmumist on temast öeldud: „Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära“ (Jh 1:10).
Siiski leidus inimesi, kes tema vastu võtsid, ja neile anti meelevald saada Jumala lasteks. See toimus Jumalast sünni kaudu. Otsustavaks tingimuseks oli uskumine tema nimesse. Nimi ise jäi siin nimetamata; konkreetne nimi – Jeesus – ilmub alles tema inimeseks saamisel. Nimi esindab kogu isikut, muutes ta teatud piires konkreetseks.

Detsember 2020 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor emeeritus

Keskaja üks tähelepanuväärsemaid luuletajaid, pärslane Rumi (1207–1273), kelle jalge ees õppisid nii juudid kui kristlased, on öelnud: „Ära usu, et talvine aed on kaotanud elu joovastuse. Ta on vaikne. Aga juured seal sügaval on vägagi mässulised.“ Just sellise talvise aiana tundub mulle, on meiegi advendiaeg. Lühikesed päevad, lõputu hämarus ja pimedus, vihm ja lörts. See aeg on vaikne ja külm, sügavuses siiski mässav ja joovastunud uue elu ootusest.
Sellesse vaikusesse astume uuel 2020. kirikuaastal Markuse evangeeliumiga. Evangelist Markus, kelle sümboliks on lõvi, saadab meid alanud kirikuaasta igal pühapäeval läbi talve ja kevade, suve ja sügise. Milline on evangeeliumi sõnum meile? Iisraeli rahva jaoks katastroofilisel Rooma impeeriumi vastase ülestõusu ja sellele järgnenud Jeruusalemma hävingu ajal sünnib Markuse sulest ilmselt Jeesuse elu esimene ja lühim kokkuvõte. Kolmandik sellest on Jeesuse Kristuse kannatuse ja surma lugu.

Evangelist Markus saadab meid alanud kirikuaasta igal pühapäeval läbi talve ja kevade, suve ja sügise.

Markuse evangeelium algab sõnadega „Jeesuse Kristuse Jumala Poja evangeeliumi algus“ (Mk1:1). Ükski teine Uue Testamendi teos ei nimeta ennast selliselt. Alates varakristlik teoloog Tertullianusest (2. saj pKr) nimetatakse ka teisi Jeesuse elu kirjeldusi evangeeliumideks. Sõna „evangeelium“ pärineb kreeka keelest ja tähendab keisrikojast lähtuvat „rõõmu- või võidusõnumit“. Sellist sõnumit kuulutati pärast võitu mõne rahva üle või ka valitseja järeltulija sünni puhul.

Oktoober 2020 

Käesolev aasta on Piibli aasta. Kirikud, piibliseltsid ja paljud teised organisatsioonid on kuulutanud käesoleva aasta Piibli aastaks, et tähistada ühiselt 1600 aasta möödumist Püha Hieronymuse surmast, kes tõlkis originaalkeeltest ladina keelde täispiibli Vulgata. See tõlge kujunes sajanditeks läänekiriku Pühakirja standardiks ning lääne kristliku kultuuri ülesehitajaks.
Eesti rahvas on ristirahvas. Oleme kuulunud enam kui kaheksa sajandit kristlikku kultuuriruumi, mis on kujundanud meie ühiskonna, vaimumaailma, hoiakud ja väärtused. Aastal 1739 ilmus trükist esimene eestikeelne Piibel, mille tõlkimisega alustati juba sada aastat varem ning mille tõlkijaid võis olla eri perioodidel kokku tubli tosin. See saavutus toimis koos hariduse edendamise, seltside ja ühistegevuse arengu, muusika, kirjanduse ja keele arenguga ühiskondliku mootorina, mis kujundas eesti rahva ja kultuuri ning lõi aluse iseseisva rahvusriigi tekkeks.
Kristlikule kultuurile rajatud iseseisev Eesti riik loodi nüüdseks rohkem kui 100 aastat tagasi. Meil on oma põhiseadus, lipp ja hümn, mille kolmas salm kõlab:

Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!