03/2017

„Siis Aabram ütles Lotile: „Ärgu olgu riidu minu ja sinu vahel ... Meie, mehed, oleme ju vennad! Eks ole kogu maa su ees lahti? Mine nüüd minu juurest ära, lähed sina vasakut kätt, lähen mina paremat kätt; lähed sina paremat kätt, lähen mina vasakut kätt”” (1Ms 13:8–9).

„Pane nüüd vöö vööle kui mees, mina küsin sinult ja sina seleta mulle!” (Ii 38:3).

„Ma otsisin nende hulgast meest, kes laoks müüri üles ja seisaks minu ees müüripraos maa heaks, et ma seda ei hävitaks; aga ma ei leidnud” (Hs 22:30).

02/2017
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Aeg-ajalt kuulen väidet, et kõik uuestisündinud kristlased on preestrid ja võivad kohe täita ka preestri ülesandeid. See mõte on ilus, aga kas ka selliselt teostatav?

Preestriteenistuse eeskujuks on vanatestamentlik preesterkond, kelle teenistus oli väga tähendusrikas. See oli suur eesõigus – kuuluda preestrite hulka. Preestrite keskne tegevus oli Jumalale ohvrite toomine. Uues Testamendis kirjeldatakse nüüd selliselt koguduse ülesannet. 1Pt 2:9 on öeldud: „Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust”, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse”. Ilm 1:6 on juttu Kristus Jeesusest, „kes meid on teinud kuningriigiks, preestreiks Jumalale ja oma Isale”.

Leonhard Goppelti arvates ei taha see sõna siiski väita, et igale ristitule on antud preestri õigused ja funktsioonid. Pigem rõhutab see, et Jumala hoonesse kuulumine (vt 1Pt 2:5) ei tähenda vaikset osalemist, vaid ikka aktiivset tegutsemist. Nad kõik on varustatud ja kohustatud tegema seda, mis muidu oli ette nähtud preestritele, nimelt Jumalat teenima.

12/2016

Jõulukuul möödub Eesti Piibliseltsi töö taastamisest 25 aastat.
Üks hea inimene jutustas oma elust. Lapsena oli ta koos vanematega Komimaal Inta linnas. Kodumaalt oli neil kaasas Eduard Wiiralti illustratsioonidega Eduard Tennmanni „Usuõpetuse lugemik“. Nende piltide kaudu tekkis huvi Piibli maailma lähemalt tundma õppida. Pühapäeviti mitmete eesti lastega ühe vana pastori juures piiblitunnis käies sai ta elule suuna. On ime, kuidas Jumala sõna 1950. aastatel asumisele saadetute hulgas levis. Piiblilugudel on tänagi meile palju öelda.

11/2016
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Johannese ilmutus on täis põnevaid nägemusi. Meile on tuttav nähtav maailm. Kuid olemas on ka täiesti teine reaalsus, mille üle on nagu mingi kate. Johannesele anti võimalus heita pilk selle taha.

Ilmutusraamatu 12. peatükis on nägemus naisest ja lohest. Selle kaudu avab Jumal oma päästeplaani saladusi. Siin on kolmel korral juttu sündmustest taevas (vt s 1, 3 ja 7). Samas kirjeldatakse ka maa peal toimuvat. Siin on paralleelsed pildid kahest erinevast maailmast. Kõigiti on aru saada, et maapealsed ja taevased sündmused on omavahel seotud.

Esimese sündmuse kohta on kirjutatud: „Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas. Ja ta oli lapseootel ning kisendas tuhudes ja piinles sünnitusvaludes” (Ilm 12:1j). Kes on see imepäraselt ehitud naine?
Teise sündmuse kohta on öeldud: „Taevas sai nähtavaks teine tunnustäht, ennäe: suur tulipunane lohe, kellel oli seitse pead ja kümme sarve ning ta peadel seitse peaehet. … Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps. Ja naine tõi ilmale poeglapse, kes karjasena hoiab raudsauaga kõiki paganaid. See laps haarati Jumala ja ta trooni juurde” (Ilm 12:3–5).
Et lohe on saatan, selgub s 9. Laps aga tähendab Kristust. See selgub ütlusest: „kes karjasena hoiab raudsauaga kõiki paganaid”. Nimelt esineb raudsauaga karjatamise mõte Ilmutusraamatus kolm korda, ja seda just seoses Kristusega (Ilm 2:27; 12:5; 19:15). Ühtlasi on siin näha seost Messia-psalmiga (vt Ps 2:8–9).

Milline tohutu risk oli Jumalal saata oma Poeg siia maailma naisest sündinuna.

12/2015

Kui ma kaunistaksin kodu kaunite lintide, vanikute ja tulukestega, kuid mul pole armastust, oleksin lihtsalt sisekujundaja.
Kui ma orjaksin kogu advendiaja köögis, küpsetaksin piparkooke, keedaksin suurepäraseid roogi, mida nautida laitmatult kaetud pidulaua taga, kuid mul poleks armastust, oleksin lihtsalt kokk.
Kui ma töötaksin vabatahtlikuna supiköögis, laulaksin vanadekodus jõululaule ja annetaksin igale heategevusfondile, aga mul poleks armastust, poleks sellest mingit kasu.