Jeesuse lunastustöö on täiuslik
Aprill 2023
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Kella üheksa paiku hommikul läks hukkamiskomando kolme surmamõistetuga väikesele künkale väljapoole linnamüüri. Nii jõuti Kolgata-nimelisse paika – see on tõlgitult Pealuu paik (Mk 15:2). Seal löödi Jeesus risti. Tema süütahvlile oli kirjutatud: „Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas“ (Jh 19:19).
See ei olnud enam Jeesuse meeleheitlik karjatus, vaid pigem tõeline võiduhüüd.
Siis sündis midagi ootamatut. Ja kui keskpäev kätte jõudis, tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat (Mk 15:33). Selline oli looduse kõnetus Jeesuse kannatustele.
Veel eelmisel ööl oli Jeesus oma jüngritele öelnud: Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile... Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks (Jh 14:27; 15:11). Nüüd aga hüüdis ta: Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? (Mk 15:34). Sellest ahastushüüdest on näha, et oma elu kõige raskemal tunnil säilitas Jeesus usu. Ta kaebleb, aga ei vangu. Jumal oli ikka tema Jumal. Evangeeliumides on Jeesuse hüüd aorist indikatiivi vormis, mis näitab kreeka keeles ühekordset lõpetatud tegevust minevikus. Kuid Jumalast mahajäetus möödus ja Jeesus hüüdis valju häälega: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!“ Seda öeldes heitis ta hinge (Lk 23:46). See ei olnud enam Jeesuse meeleheitlik karjatus, vaid pigem tõeline võiduhüüd.
Seoses Jeesuse surmaga toimus veel midagi ebatavalist. Ja templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks (Mk 15:38). Sõna kärises on passiivis, mida võib tõlkida ka käristati. Tegemist on siin passivum divinumiga, kus tegijaks oli Jumal.