Aprill 2021 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

1. Kristlane ei ole Seaduse, vaid armu all
Apostel Pauluse üks keskne väide on, et kristlane „ei ole Seaduse, vaid armu all“ (Rm 6:14), „…ka teie olete surmatud Seadusele Kristuse ihu kaudu“ (Rm 7:4). Seadus nende kohta enam ei kehti: „Aga nüüd, et me oleme surnud, siis oleme saanud lahti Seaduse alt…“ (Rm 7:6). Kuid Jeesus ütles ise: „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma“ (Mt 5:17).
Uues Testamendis leidub hulgaliselt korraldusi, mille järgimist kristlastelt oodatakse – hulk käske ja keelde, mida tuleb teha ja mida teha ei tohi. Gl 5:19jj loetleb Paulus mitmeid tegusid, mida ta nimetab lihategudeks. Nende kohta ütleb Paulus: „…need, kes midagi niisugust teevad, ei päri Jumala riiki.“

Sellega kuulutas Jeesus välja uue õiguskorra, mis tema ristisurma ja surnuist ülestõusmise läbi kehtivaks muutus.

Kas Jumal mõistab niisuguste tegude tegijad ilma seaduseta, suvaliselt, hukka? Võimatu uskuda!
Või kas Jumal annab inimesele armu seadusliku aluseta, suvaliselt? Nii nagu tal parasjagu „tuju on“? Võimatu uskuda. Paulus kirjutab, et „elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest“ (Rm 8:2). Ka inimesele armu andmine toimub seaduse alusel.
Uues Testamendis, nii Jeesuse õpetuses kui ka apostlite kirjades, leidub hulgaliselt kristlaste elu korraldavaid ütlusi. Selle kõigega näib olevat vastuolus apostel Pauluse väide: „Sest patt ei valitse enam teie üle, kuna te ei ole Seaduse, vaid armu all“ (Rm 6:14). Uue Testamendi nõuetest võib ära tunda ütlusi nii Vanast Testamendist kui ka juutlusest üldse. Paulus liidab oma eetikasse ka hellenistlikke väärtusi, nt stoikute traditsioonist. Aga samuti võib ära tunda antiikaja norme hellenistlikust ümbrusest, nt mitmesugustest vooruste ja pahede kataloogidest ning kodukordadest.
Probleemi, et kristlane on seaduse alt vaba, aga ometi peab alluma teatud reeglitele, on ajaloos püütud lahendada, arvates, et seadus kehtib üksnes osaliselt. Nii tegi M. Luther vahet seaduse kahekordsel kasutusviisil: a) seaduse poliitiline kasutusviis (usus politicus legis) ja seaduse teoloogiline kasutusviis (usus theologicus). Hiljem hakati rääkima ka seaduse kolmandast kasutusviisist (tertius usus legis), milles käsku nähti juhendajana uuekssündinute elus. Nende lahenduskatsete juures häirib mind kõige rohkem ebamäärasus: kristlastele seadus nagu kehtiks, aga nagu õieti ei kehtiks ka.

Aprill 2021 
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Üks vanem naine oli haiglasse toodud. Kogudusevanem külastas teda seal ja neil arenes pikem vestlus. Mõne päeva pärast naine ootamatult suri. Tema mees sai toimunud vestlusest teada. Seepeale palus mees võimalust kogudusevanemale külla tulla, et kuulda, mida oli tema naine oma elu lõpus veel öelnud.
Kristlus on läbi ajaloo pööranud eriti suurel nädalal suuremat tähelepanu Jeesuse viimastele sõnadele. Neljast kanoonilisest evangeeliumist on kokku pandud Jeesuse poolt ristil öeldud seitse väljendit – seitse viimset sõna. Suure reede jumalateenistustel on need sageli Jeesuse surmatunni meenutamise suunajaks. Nii võime ka meie Päästja ja Lunastaja ning parima sõbra viimaste sõnade üle mõtiskleda – mis oli veel tema südamel, mis olid tema viimased korraldused.

„Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“ (Lk 23:34).
Jeesus näitab oma suurt armastust, kui ta oma vaenlastele andestab ja palub Isalt andestust nende tegude pärast, et neile seda süüks ei arvestataks.
Palve: Jeesus, ma palun sind, tee mind suuremeelseks, et ma suudaksin andestada, et ma ei näeks kõike enda vastu suunatud olevat ja suudaksin andestada, igal päeval uuesti ja kas või seitsekümmend seitse korda!
Usk ja usaldus Jumala Pojas on võtmeks selle kingi vastuvõtmisel.

Aprill 2021 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees

Elame Jeesuse Kristuse ülestõusmise järgses ajas. Kirik meenutab kuni taevaminemispühani ülestõusnud Issanda kohtumisi oma jüngritega. Mõtisklegem nende sündmuste tähenduse üle.
Ülestõusmispühade liturgias loetakse esimesena maailma loomise lugu. „Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!“ ja valgus sai“ (1Ms 1:3). Kristlaskond võrdleb Jeesuse ülestõusmist siin uue maailma loomisega. Kaose väed ja surmavald on võidetud. „Mis te otsite elavat surnute juurest?“ (Lk 24:5). Valgus paistab üle vaeva- ja surmavete.

Meie lootus on tänu Jeesuse ülestõusmisele suurem kui maise elu pikkus ja rikkused.

Kuid see valgus näitab ka kahte vapustavat tõsiasja: haud on tühi ja Issand ilmub 40 päeva jooksul omadele (1Kr 15:5jj). Vahel arutleme: kuidas oli see võimalik?
Pakutud on mitmesuguseid vandenõuteooriaid, näiteks Jeesuse ihu varastamisest või varjusurmast.
Tegemist ei ole siiski kellegi inimliku kavaluse ega meditsiinilise hälbega. Jeesus ei pöördu ju vanasse maailma tagasi nagu Laatsarus või Naini linna noormees. Nemad elasid pisut kauem ja surid hiljem nagu kõik teisedki inimesed. Jeesus ei vihjanud ka oma lahkumiskõnedes kunagi sellisele võimalusele.

Märts 2021 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Luuka evangeeliumi 17. peatükis on toodud Jeesuse ja tema jüngrite vaheline vestlus: „Jeesus ütles oma jüngritele: „On võimatu, et ei tuleks ahvatlusi patule, aga häda sellele, kelle kaudu need tulevad. Talle oleks parem, kui tal oleks veskikivi kaelas ja ta heidetaks merre, kui et ta ahvatleks üht neist pisikestest patule““ (s 1–2).
Need on karmid sõnad. Sellega seoses on igati sobiv panna tähele Jeesuse sõnu: „Jälgige end: kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks!“ (s 3).
Siis aga tuleb nagu piir ette. Seda on ju raske või lausa võimatu täita. Jeesus ütles: „Ja kui ta ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: „Ma kahetsen“, andesta ikka talle!“ (s 4).
Kas seda pole liig tahta? Matteuse evangeeliumis 18:22 on Jeesuse sõnad, et andestada tuleb „kas või seitsekümmend seitse korda“. Kuid kas ma võin sellist venda üldse enam usaldada? Kas ma võin selles osas Jeesuse õpetust usaldada?
Andestamise probleem võib osutuda nii suureks nagu mooruspuu merre istutamine.

Jumala abiga on see võimalik, et me annamegi andeks.

Mõistan, kuidas eelnevast kasvab välja jüngrite palve: „Kasvata meie usku!“ (s 5). Kasvata meie usaldust sinu sõna vastu!
Aga Issand ütles: „Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule: „Juuri end üles ja istuta merre!“ ja see kuulaks teie sõna“ (s 6).

Detsember 2020 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Jõulud märgistavad kogu maailma päästeloolist sündmust: „Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse“ (Gl 4:4–5). Jeesus ütles: „Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti“ (Jh 10:10).

Inimeseks saanuna sai Logos'est Isast Ainusündinu.

Neile ütlustele heidab valgust Johannese evangeeliumi eeskõne, mille üheks keskseks märksõnaks on Logos. Selle sõna tähendusväli on tohutu. Ja ega selle Jumala saladuse kohta meil õiget väljendit olegi. Küll sobib seda sõna kasutada jumalikku ja inimlikku sfääri ühendava kõnekujundina. Logos'e tõlkevasteks kasutatakse enamasti Sõna, praeguses vaatluses aga jätan selle tõlkimata. Logos'e olemuse kohta on öeldud: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda ära võitnud“ (Jh 1:1–5).
Sellest on näha, et Logos on oma olemuse ja eksistentsiga Jumalaga vahetus suhtes ning tema teenistuses. Kuid seegi on Jumala saladus, mida inimesel pole võimalik täielikult mõista. Seda sõnumit võib lihtsalt usaldada.

Juba enne Logos'e inimesena maailma ilmumist on temast öeldud: „Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära“ (Jh 1:10).
Siiski leidus inimesi, kes tema vastu võtsid, ja neile anti meelevald saada Jumala lasteks. See toimus Jumalast sünni kaudu. Otsustavaks tingimuseks oli uskumine tema nimesse. Nimi ise jäi siin nimetamata; konkreetne nimi – Jeesus – ilmub alles tema inimeseks saamisel. Nimi esindab kogu isikut, muutes ta teatud piires konkreetseks.