Oktoober 2021 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Uus lugu (Mk 2:13–17), kus Jeesus kutsub jüngriks tölneri, jätkab patustele andestamise teemat. Seekord on tegevuspaigaks järveäärne ala, kuhu oli kokku tulnud suur rahvahulk, keda Jeesus õpetas. Rahva keskel edasi minnes jäi Jeesuse pilk peatuma ühel tölneril ‒ Leevil, Alfeuse pojal.
Tölnerid olid maksuametnikud, kelle ülesandeks oli võtta tollimaksu. Jeesuse ajal ei nõutud Rooma provintsides makse riigi poolt, vaid maksustamisõigus renditi tollirentnikele, kes nõudsid neid sisse madalamate ametnike kaudu. Need ametnikud pärinesid enamasti kohaliku rahva seast. Tavaliselt üritasid tölnerid rikastuda niipalju kui võimalik. Ortodokssete juutide halvakspanule andis hoogu asjaolu, et tölner rüvetas end pidevalt paganatega suheldes. Seepärast peeti neid samaväärseteks patustega.

Jeesuse kutsele järgnemine tähendas Leevi elus väga suurt muutust.

Tölner Leevi istus tollihoone juures, võttis inimestelt ettenähtud makse ja andis maksu saamise kohta vastavad kviitungid. Sellele tölnerile andis Jeesus kutse: „Järgi mind!“ Ja too tõusis ja järgnes talle. Siin on väga lühidalt esitatud ühe patuse kutsumise ja Jeesuse järgimise lugu. Sellest otsustavast sammust on mõista, et Leevi oli Jeesust tähelepanelikult kuulanud, tema sõnumist aru saanud ja südames otsustanud, et ka tema tahab oma vahekorra Jumalaga korraldada. Jeesuse kutse andis selleks konkreetse võimaluse.
Tölneri nimi Leevi võib tähendada, et tegemist oli Leevi soost isikuga, st ta võis oma päritolult olla leviit. Jumala plaani kohaselt pidid leviidid olema templiteenistuses. Tema aga oli maksukogujana astunud Rooma teenistusse. Mis põhjusel see nii sündis, ei ole öeldud. Kaasjuutide silmis oli ta okupatsiooni teenistuses olev patune.
Jeesuse kutsele järgnemine tähendas Leevi elus väga suurt muutust. Selleks oli oma senisest tegevusest ja elukorraldusest lahkumine, paikse ameti mahajätmine ja koos Jeesusega ränduriteele asumine. Jeesuse järgimise algust on näha järgnevas kirjelduses (s 15). Ja sündis, et Jeesus istus lauas tema kodus ning palju tölnereid ja muid patuseid istus koos Jeesuse ja tema jüngritega. Sest neid oli palju, kes temaga kaasas käisid.

September 2021 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Kui Markuse evangeeliumi 1. peatükk tutvustab Kristus Jeesuse Jumala Poja meelevalda sõnas ja teos, siis Mk 2. peatüki algus näitab tema meelevalda patu üle. Nii haaratakse Jeesuse tegevusse kogu inimelu. Tavaliselt pealkirjastatakse esimest lugu Jeesus tervendab halvatu. Kuid selle sündmuse põhiline rõhk ei ole tervendamisel, vaid pattude andestamisel.
Galileas rännates jõudis Jeesus mingil ajal tagasi Kapernauma. Tema juurde kogunes palju rahvast. Jeesus kõneles neile Jumala sõna. Ja neli meest tulevad tema juurde, kandes halvatut. Et loo tegelik mõte paremini esile tuleks, kasutab Markus siinkohal olevikku, ka salmis 10 (eesti tõlkes on küll minevik). Haige ise oli täiesti abitu ja liikumisvõimetu. Teda pidid kandma neli meest. Kuid oh häda, rahvasumma pärast ei pääse nad majja Jeesuse juurde. Nüüd võtsid kandjad katuse sealt kohalt lahti, kus Jeesus oli.

Juutide arusaama kohaselt seisis Jumala andestus tulevikus, Jeesus aga tõi selle olevikku.

Palestiina majad olid tavaliselt ühekorruselised lameda katusega ehitised, mille katus oli ühtlasi ka laeks. Väljast viis üles trepp. Katuse tegemisel pandi maja seintele puutüvede peale oksi, pilliroogu ja ohakaid, selle peale umbes 30 cm savi ja laastusegu, mis kõvaks kuivas. Sellisesse savikatusesse auk tehtigi. Kui ava oli küllalt suur, lasid mehed haige koos oma madratsiga alla.
Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud antakse sulle andeks!”

Juuni 2021
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

algus aprilli Teekäijas

Erinevate õiguskordade omavahelisi suhteid ilmestab alljärgnev skeem.

Jumala poolt ilmutatud õiguskorra aluseks on Jumala püha tahe. Põhiliselt jääb Jumala tahe inimese tunnetushorisondi taha. Jumala tahet võib tunda ilmutuse alusel, aga selle kohta võib teha järeldusi ka religioossete kogemuste põhjal. Piiblis väljendatu alusel võib Jumala tahtes eristada üldist õiguskorda inimestele, esimest ja teist lepingut. Oma ajastu kontekstis on need mõistetavad kui adamiitlik seadus, Siinai leping ja Kolgata leping.

Selles Jumala ilmutuses võib eristada üldist seadust inimestele ja kaht suurt lepingut.

Aprill 2021 
„The Times of Israel“ materjalide põhjal Jaan Bärenson

Enam kui 70 aastat tagasi leitud Kumrani käsikirjad said lisa.
Arheoloogilistel kaevamistel avastati paljude muude leidude hulgas Piibli käsikirjade osi, nt Nahumi ja Sakarja raamatute tekstid. Need on kirjutatud peamiselt kreeka keeles. Ainult Jumala nimi oli kirjutatud heebrea keeles.
„Iga leitud käsikiri on oluline avastus. Leidsime need algsest „puhkekohast“. See annab meile palju rohkem teadmisi, kellele käsikiri kuuluda võis ja miks see sinna jäeti. Konkreetne käsikiri leiti koopast, kus olid münte. See viitab juutide mässule roomlaste vastu aastatel 132–136,“ selgitas Iisraeli arheoloog Joe Uziel.

Aprill 2021 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

1. Kristlane ei ole Seaduse, vaid armu all
Apostel Pauluse üks keskne väide on, et kristlane „ei ole Seaduse, vaid armu all“ (Rm 6:14), „…ka teie olete surmatud Seadusele Kristuse ihu kaudu“ (Rm 7:4). Seadus nende kohta enam ei kehti: „Aga nüüd, et me oleme surnud, siis oleme saanud lahti Seaduse alt…“ (Rm 7:6). Kuid Jeesus ütles ise: „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma“ (Mt 5:17).
Uues Testamendis leidub hulgaliselt korraldusi, mille järgimist kristlastelt oodatakse – hulk käske ja keelde, mida tuleb teha ja mida teha ei tohi. Gl 5:19jj loetleb Paulus mitmeid tegusid, mida ta nimetab lihategudeks. Nende kohta ütleb Paulus: „…need, kes midagi niisugust teevad, ei päri Jumala riiki.“

Sellega kuulutas Jeesus välja uue õiguskorra, mis tema ristisurma ja surnuist ülestõusmise läbi kehtivaks muutus.

Kas Jumal mõistab niisuguste tegude tegijad ilma seaduseta, suvaliselt, hukka? Võimatu uskuda!
Või kas Jumal annab inimesele armu seadusliku aluseta, suvaliselt? Nii nagu tal parasjagu „tuju on“? Võimatu uskuda. Paulus kirjutab, et „elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest“ (Rm 8:2). Ka inimesele armu andmine toimub seaduse alusel.
Uues Testamendis, nii Jeesuse õpetuses kui ka apostlite kirjades, leidub hulgaliselt kristlaste elu korraldavaid ütlusi. Selle kõigega näib olevat vastuolus apostel Pauluse väide: „Sest patt ei valitse enam teie üle, kuna te ei ole Seaduse, vaid armu all“ (Rm 6:14). Uue Testamendi nõuetest võib ära tunda ütlusi nii Vanast Testamendist kui ka juutlusest üldse. Paulus liidab oma eetikasse ka hellenistlikke väärtusi, nt stoikute traditsioonist. Aga samuti võib ära tunda antiikaja norme hellenistlikust ümbrusest, nt mitmesugustest vooruste ja pahede kataloogidest ning kodukordadest.
Probleemi, et kristlane on seaduse alt vaba, aga ometi peab alluma teatud reeglitele, on ajaloos püütud lahendada, arvates, et seadus kehtib üksnes osaliselt. Nii tegi M. Luther vahet seaduse kahekordsel kasutusviisil: a) seaduse poliitiline kasutusviis (usus politicus legis) ja seaduse teoloogiline kasutusviis (usus theologicus). Hiljem hakati rääkima ka seaduse kolmandast kasutusviisist (tertius usus legis), milles käsku nähti juhendajana uuekssündinute elus. Nende lahenduskatsete juures häirib mind kõige rohkem ebamäärasus: kristlastele seadus nagu kehtiks, aga nagu õieti ei kehtiks ka.