02/2019 
Adolf Pohl, Uue Testamendi õpetaja

Algus jaanuari Teekäijas
Milline vahemaa aga lahutab aastaid 1967 ja 30! Meie seisame oma aja kaldal ja heidame läbi pikksilma pilgu üle laia vee. Kui me niimoodi vaatame, s.t Piiblisse vaatame, võib tekkida tunne: kui kohutavalt vähe tegemist on sealsel meie siinse elu, meie töö-, kultuuri- ja vaimumaailmaga, meie esmaspäeva, teisipäeva ja kolmapäevaga. Arvatavasti üritame krampliku pingutusega endast mõni aeg vajalikku usku välja pigistada – kuni me selle püüdluse viimaks jõuetult lõpetame. Laiast hämarast jõesängist ei saa üle hüpata. Me seisame seal kui orvud, kelle jaoks kõik on surnud, külmetades ja üksi maailmas.

Püha Vaimu teenäitamine on niisiis pidev osutamine Jeesusele, suunamine tõesse Jeesusest.

02/2019 
Meelis Allsalu kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Minu mullu KUSis kaitstud diplomitöö käsitleb inimelu mõtet, nii nagu seda võiks mõista, lähtudes Piiblist. Teemavaliku üks põhjusi oli ammune huvi niinimetatud eksistentsiaalsete küsimuste vastu. Samuti kõnetas mind tõsiasi, et filosoofia suunab elu mõttele kui meie eksistentsi põhiküsimusele vastust otsima religioonist. See on ka igati loogiline, sest kes võiks veel paremini teada inimelu mõtet kui inimese loonud Jumal.

Kristlikus teoloogias puudub konkreetne ja kõikehõlmav õpetus elu mõttest.

Samas on kristlik religioon elu mõtte defineerimisel tagasihoidlik. Ollakse küll nõus, et inimelu mõte on seotud Jumalaga, elu mõtte sõnastamisega aga toime ei tulda. Selle kinnituseks võiks tsiteerida jesuiidist religioonipsühholoog Bernhard Grom sj-i, kelle sõnade kohaselt puudub kristlikus teoloogias konkreetne ja kõikehõlmav õpetus elu mõttest.
Minu poolt kasutatud meetod elu mõtte küsimusele lähenemiseks on lihtne. Lähtusin eeldusest, et inimelu mõtet ehk Jumala poolt inimkonnale antud ülesannet väljendab kõige otsesemalt põhjus, miks Jumal inimese lõi. Seega tuleks inimelu mõtte mõistmiseks uurida, millise inimese loomise põhjuse Piibel esitab.
Selle küsimusega mu diplomitöö tegelebki, pakkudes välja kolm võimalikku inimese loomise põhjust. Tegu on kolme hüpoteesiga, mis on püstitatud lähtuvalt mu enda vestlustest ja tähelepanekutest antud teemal, samuti antud küsimust puudutavatest vihjetest teoloogilises kirjanduses. Töö käigus analüüsin nimetatud hüpoteese Piibli valgel, võrdlen neid omavahel ja püüan välja tuua nende tugevad ja nõrgemad küljed.

01/2019 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Kristlaste elus on tähtis koht Jumala ülistamisel ja palvel. Meie Pühakirjas on hulgaliselt näiteid palveelu mitmekesisusest ja rikkusest. Palvetati sünagoogides ja templis, palveteekondadel ja kodus. Levinud olid mitmesugused palvelaulud. Neid tavasid järgisid ka Jeesus ja tema jüngrid. Lisaks senisele õpetas Jeesus sügavamõttelise Meie Isa palve (vt Mt 6:9–13; Lk 11:2–4). Jüngrite palveelu oma mitmekesisuses jätkus pärast Jeesuse lahkumist (vt Ap 1:14, 24j; 2:42; 3:1; 4:24jj; 6:6 jne).

Enne oma lahkumist andis Jeesus palvele aga täiesti uue mõõtme. Ta õpetas jüngreid paluma Isa tema nimel.

 Evangeeliumides leidub palvetamise kohta olulisi juhiseid ja Jeesuse mitmekülgset eeskuju. Vestluses samaarlannaga ütles Jeesus: „Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama“ (Jh 4:24).

01/2019 
Argo Tallerma kokkuvõte oma KUSi lõputööst

„Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest“ (Rm 3:23). Siin maa peal pole mitte ühtegi õiget inimest. Nii peaks püha ja õiglane Jumal meid kõiki karistama selle eest, et oleme tema eluhoidvatest korraldustest üle astunud ja sellega iseendale häda ja õnnetust kaasa toonud.
Minu diplomitöö keskendus süüdlase, süütuse ja süüdivuse mõistete käsitlemisele, lähtuvalt piibellikust perspektiivist.
Tööle oli püstitatud kaks eesmärki. Esiteks, võrrelda süüdlase ja süütu kohtlemist vana- ja uustestamentlikus perspektiivis. Teiseks, lähtuvalt uurimistööst, sõnastada praktilisi järeldusi koguduslikuks hingehoiutööks.

Vana Testamendi käsitus süüdlasest ja süütusest põhines kausaalsusel – igal teol on oma tagajärjed.

Vana Testamendi hoiak süüdlase ja süütu suhtes
Nii Vana kui ka Uus Testament räägivad ühest ja samast pühast ja õiglasest Jumalast, kes karistab süüdlast, aga mõistab süütu õigeks. Kuid täiesti süütut inimest pole maa peal olnudki, peale ühe isiku, kelleks on Inimese Poeg – Jeesus Kristus.
Vana Testamendi käsitus süüdlasest ja süütusest põhines kausaalsusel. See on arusaam, et igal teol on oma tagajärjed. Kui inimene elas õiget elu ehk järgis Toora juhtnööre, kaasnes sellega Jumala õnnistus. Aga kui ta käitus Jumala Seaduse vastaselt, olid selle tagajärjeks kannatused või lausa surm.

01/2019 
Adolf Pohl, Uue Testamendi õpetaja

Kuhu suundub selle teema raskuspunkt? Kellele on siin mõeldud? Või algul negatiivselt: kelle poole ei ole siin pöördutud ja kes vajaks ilmselt täiesti teist sõnumit?
Arvatavasti on isik meile juba tuttav: selline vend on kogunud endale aastakümnetega kadedustäratava kogu piiblitõlkeid: katoliiklikke, evangeelseid ja üsna sõna-sõnalisi. Nüüd võrdleb ta neid vaiksetel öötundidel väsimatult, kriipsutades värvipliiatsitega tähtsaid kohti alla, lapates aeg-ajalt konkordantsi. Ta teab, kui sageli mõni mõiste Piiblis esineb, miks mitte sagedamini ja kuidas seda kreeka keeles nimetatakse. Ta teab, kus eksis Luther ja kus Schlatter jäi veel vana kirikliku traditsiooni kütkeisse.
Ta arvab, et suudab Piibli salme kombineerides poliitilisi arengusuundi ette öelda. Ta on kogenud teatavat valgustust ja kannatab oma ümbruse mõnesuguse hämaruse ohates ära. Varem teenis ta ka sõnaga. Siis loobus, kuna – nagu ta arvab – tema kuulajad pole tahke roa jaoks veel küllalt küpsed.

Ainult see on tõeliselt vaimulik liikumine, mis on samaaegselt ka Piibli lugemise liikumine.

Aga siin on ka teisel küljel oma tähendus: tal on isiklikus läbikäimises raskusi. Tema suhted oma perekonnas on purunenud. Ta pole õieti tülitsenud ainult nende inimestega, kellega tal midagi tegemist pole. Oma kodukoguduses on ta kui võõras, ainult koguduse mõistes on ta kodus.