Piibli väljendid eesti keeles. Aeg

5/2010 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Aeg

Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all:

aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda;

aeg tappa ja aeg terveks teha, aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada;

aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida;

aeg kive pilduda ja aeg kive koguda, aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda;

aeg otsida ja aeg kaotada, aeg hoida ja aeg ära visata;

aeg rebida ja aeg õmmelda, aeg vaikida ja aeg rääkida;

aeg armastada ja aeg vihata, aeg sõjal ja aeg rahul.

Koguja 3:1-8

.

Loe edasi: Piibli väljendid eesti keeles. Aeg

Hiina keel kinnitab loomise lugu

2/2010 Bruce Malone, Creation Science Evangelism

Üks peamine omadus, mis eristab inimest loomast, on võime anda edasi abstraktseid nähtusi teisele inimesele kirjutamise kaudu. Piibel õpetab, et selline oskus pärineb otseselt meie Loojalt. Piibel õpetab samuti, et see tohutu keelte hulk, mis maailmas olemas on, on Paabeli torni juures toimunud keeltesegamise sündmuse tagajärg. Seega võiks me eeldada, et antiiksetes kultuurides võiks leida märkmeid selliste piibellike sündmuste kohta nagu inimese loomine, inimese langus, Ainujumala olemasolu, üleilmne veeuputus ja isegi Paabeli torn kinnitamaks, et sellised ajaloolised sündmused on tõesti aset leidnud.

.

Loe edasi: Hiina keel kinnitab loomise lugu

Vaim, hing ja ihu sõltuvad üksteisest

10/2008 Heljut Kapral, Eesti Kristlike Arstide Ühing

„Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks!" (1Ts 5:23)

Jumala loomingu tarkus paneb imetlema. Inimese terviklikkuse moodustavad kolm olulist osa: vaim, hing ja ihu. Igaühel neist on täita oma roll, kas üksi iseseisvalt või koos teistega. Need kolm peavad olema tasakaalus, kui aga mõni neist jääb unarusse, kannatab tervik. Inimene saab olla õnnelik vaid siis, kui need kolm on rahuldatud. Ei piisa sellest, kui kehalised vajadused on ülihästi rahuldatud, aga vaim ja hing on unustatud.

.

Loe edasi: Vaim, hing ja ihu sõltuvad üksteisest

Abba, Isa ja Poeg

2/2010 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Piibli väljendid eesti keeles

Jeesuse palve: Abba, Isa!

Jeesus palvetas Ketsemani aias: "Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!" (Mk 14:36) Arameakeelne sõna "abba" tähendab "isa". Nii on Jeesuse pöördumises Jumala poole sõna "isa" kasutatud kaks korda. Kuna Jeesus kõneles aremea keelt, siis on selline topeltpöördumine, kus sõna "abba" jäetakse ühel korral kreekakeelses evangeeliumis (ja siitpeale ka hilisemates tõlgetes) tõlkimata, tähelepanuväärne. Üsna ilmselt tahtis evangelist oma lugejaile selle keelelise võtte kaudu vahendada, et sõnal "abba" oli Jeesuse keelekasutuses eriline tähendus. Ent milline?

.

Loe edasi: Abba, Isa ja Poeg

Käsuteod, Seaduse teod

1/2010 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

„Inimene mõistetakse õigeks usu läbi lahus käsu tegudest." (Rm 3:28, Piibel 1968)

„Inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata." (Piibel 1997)

Käsuteod – usuline mõiste

Mõiste „käsuteod" ei ole meie üldkeeles kuigi levinud. Õigekeelsussõnaraamat seda ei tunne, samuti puudub see ka Eesti keele seletavast sõnaraamatust. Põhjust pole raske arvata – tegu on spetsiifiliselt usulise väljendiga, mis ilmalikustunud argielus kohta ei oma. Usuringkondades teatakse seda mõistet aga küllalt hästi. Sellega viidatakse Jumala armu tingimatusele. Nii kirjutab Osvald Tärk oma Rooma kirja seletuses (Tallinn: Logos 2002) selle ülalviidatud salmi kohta järgmist: „„Lahus käsu tegudest" tähendab seda, et meie ei või teha selliseid häid tegusid, millega me suudaksime kohustada Jumalat tasuma meile igavese eluga. „Kõik on pattu teinud." Meil jääb üle loota vaid Kristuse teole." Sellise seletuse taustaks on spetsiifiliselt reformatsioonist pärit arusaam inimloomusest, mille kohaselt patune inimene tunneb ennast Jumala ees ebakindlalt ja üritab seda kompenseerida heategudega, et Jumal siis tema vastu kohtupäeval armulisem oleks. Seda ebakindlust kogeme me ilmselt kõik, kui me vaid iseenese vastu ausad olles endasse süüvime. „Kas ma olen piisavalt hea?" Keegi meist ei saa öelda: „Ma olen täiuslik." Või kui keegi nõnda ütleb, siis märgivad tema kaaslased kohe, et tegu on ilmsesti ebaadekvaatse enesehinnanguga. Täiendavaks arusaamaks on siin sageli üldistus, et see nimetatud eksistentsiaalne ebakindlus on ühtlasi ka kõigi maiste mittekristlike religioonide aluseks. Selle kohaselt on maised religioonid lihtsalt erinevad inimlikud katsed toime tulla patuga ja ületada inimese ja Jumala vahelist lõhet. Need katsed on aga juba ette määratud läbikukkumisele, sest ainus tee inimpatu tagajärgede likvideerimiseks on Kristuse lunastussurm. Ja ainus viis, kuidas inimene lunastusest osa saada võib, on uskumine, enda täielik Jumala armu alla heitmine.

Juutluse küsimus – traditsiooniline vaade

Kõik need reformatsiooni teoloogia ideed põhinevad peamiselt Pauluse kirjadel, tuletagem meelde, et just Rooma kirja uurides jõudis Martin Luther oma usust õigeksmõistu õpetuseni. Ent vaidlustamata reformatoorset teoloogiat haakub sellise mõtteviisiga üks täiendav probleem: miks kirjutab apostel Paulus siin konkreetselt „käsutegudest" ehk „Seaduse tegudest", mitte aga üldisemalt, nt „heategudest"? Kui vaadata Pauluse kirju, siis kuulub tema vastav kõnepruuk poleemikasse juutlusega. „Käsk" ehk „Seadus" on mõiste, mis võtab kokku Jumala poolt Moosesele kunagi antud korraldused ja ühtlasi tähendab see ülekantult ka nende korralduste kirjapandud kuju, viit Moosese raamatut ja (veelgi enam laiendatult) Pühakirja tervikuna. Jumal andis Iisraelile Seaduse, mille järgi elada. Pauluse väide näib aga nüüd olevat, et ehkki Seaduse järgi elamine on hea, ei piisa sellest siiski päästmiseks. Piibliusklikud juudid, kes püüavad väga tõsiselt ja täht-tähelt Jumala Sõna oma igapäevases elus järgida, ei leia sellest ometi abi. Mis toob meid paradoksaalse tõdemuseni, et ehkki Seadus on Jumala poolt antud, on seda Seadust järgiv juutlus siiski vaid üks näide inimlikust patusest religioossusest. Nimetatud tõdemus on protestantlikus piibliteaduses olnud küllalt levinud. Ikka ja jälle on eksegeedid kirjutanud sellest, kuidas käsuvagad juudid soovisid oma piinlikult detailse piiblitruudusega Jumala armu ja päästmist ära teenida. Järeldus (mis küll tänapäevases poliitiliselt korrektses maailmas sageli välja ütlemata jääb) on ühene: võrreldes kristlusega (ja eriti protestantliku kristlusega) on juutlus puudulik religioon.

Juutluse küsimuse ümberhindamine

Nagu nimetasin, on säärane arusaam olnud kristlike piibliteadlaste seas väga levinud, hoolimata sellest, et juudid ise on sellele kogu aeg vastu vaielnud. Psaltrit parafraseerides võiks juudi uurijate sõnumi kokku võtta nõnda: „Me usume armastavat Jumalat, kes halastab meie peale nagu isa oma laste peale halastab. Sest ta teab, millist tegu me oleme; tal on meeles, et oleme põrm!" (Ps 103). Samas võtmes võttis ette neid teemasid uuesti põhjalikumalt uurida tuntud piibliteadalane Ed Parish Sanders, kes avaldas 1977. aastal teose pealkirjaga „Paulus ja Palestiina judaism". Sanders töötas värskelt läbi kogu teadaoleva juudi kirjanduse ajavahemikust 200 eKr – 200 pKr. Läbitöötatud allikate põhjal kinnitas ta, et antud ajaperioodi üks põhimõttelisi küsimusi oli küsimus Seaduse ja lepingu vahekorrast. Juudi õigussüsteem eeldas lepingu olemasolu, kuna see oli antud kogukonnale lepingu sees olemiseks. Lepingusuhe tähendas usku Jumala armulikkusesse ja headusesse, rituaalide ülesanne oli lepingusuhet hoida. Kogu vaadeldud kirjandus kinnitab, et kuulekus tagab inimese püsimise lepingu sees, mitte aga ei teeni ära Jumala armu. See arusaam oli nii fundamentaalne, et rabiinlikus kirjanduses sellest eriti palju otse ei räägitudki – see oli lihtsalt eeldatud. Jumala armu teema on kirjanduses seejuures esitatud kahel viisil. Rabiinlik kirjandus rõhutab, et Jumala arm on suurem kui tema õigus. Ülejäänud kirjanduses on tavaline formuleering, et Jumal karistab nurjatuid nende tegude eest ja heidab armu õigetele. Need viimatinimetatud teemad ei võistle omavahel, vaid kummalgi on erinev funktsioon. Avaldused, mille kohaselt Jumal tasub inimesele tema tegude eest, kinnitavad, et inimese käitumine on oluline. Jumal ei ole kapriisne. Ta ei karista kuulekust ja ei anna tasu üleastumiste eest. Armu teema (olgu siis Iisraeli äravalimise arm, armulikkus patukahetsejate vastu või armul põhinev „tasu" õigetele ) kinnitab, et äravalimist ja päästet ei saa ära teenida, vaid need sõltuvad Jumala armust. Keegi ei saa olla Jumala ees nii õige, et ta ei sõltuks Jumala armust.

Kuidas suhtuda Paulusesse?

Sandersi uurimistulemused mõjusid protestantlike piibliteadlaste maailmas lausa pommiplahvatusena. Tsitaat Briti piibliteadlaselt James Dunnilt on siin asjakohane: „Mõneti üllatavalt on see pilt, mille Sanders maalis..., rabavalt sarnane klassikalisele reformatsiooni tegude-teoloogiale – et head teod on jumaliku armu tagajärg ja tulemus. Mitte aga vahend, mille kaudu seda armu esmalt taotletakse. [---] Teadlaskonna esimese sajandi juutluse nägemisviisi ratas on teinud 180-kraadise pöörde, algsele täpselt vastupidisesse seisu. Sandersi ... juutlust nähakse nüüd jutlustamas head protestantlikku doktriini: arm on alati enne, inimpingutus on alati vastus jumalikule initsiatiivile, et head teod on päästmise vili, aga mitte juur. Kuid kui see nüüd nii on, siis mis saab Paulusest? Ja mis saab usust õigeksmõistust? Kui Paulus sõnastas oma sellesisulise õpetuse, siis mille vastu ta protestis?" On ilmne, et võtmeküsimuseks „käsutegude" puhul on Pauluse õpetuse mõistmine tema oma ajastuloolises kontekstis. Sanders näitas, et kogu reformatoorne piiblitõlgendus juurdub antud küsimuses ühes Martin Lutheri eksegeetilises eksimuses. Nimelt mõistis Luther oma usust õigeksmõistu õpetust formuleerides Pauluse poolt kirjeldatud „käsutegude" teemat tema oma kaasaegse katoliikliku vagaduspraktika võtmes. Luhter nägi, kuidas inimesed indulgentse ostes, palverännakuid sooritades ja pühakuid austades üritasid Jumala armu „osta".

Luther mõistis oma usust õigeksmõistu õpetust formuleerides Pauluse poolt kirjeldatud „käsutegude" teemat tema oma kaasaegse katoliikliku vagaduspraktika võtmes.

Pauluse poolt kirjeldatud juutluse „käsutegude" temaatika paistis olevat sellega rabavalt sarnane. Ja nii sulandusidki keskaegsed kristlikud vagaduspraktikad ja oletatav Pauluse-aegne judaism ühte, ning nii, nagu Luther protestis katoliikluse vastu, näis Paulus protestivat omaaegse juutluse vastu.

Uus perspektiiv Pauluse uuringuis

Milline võiks olla siis ajalooline korrektiiv? Lahendusi on tänaseks pakutud mitmeid, üheks kõige huvipakkuvamaks neist on ülalmainitud James Dunni poolt esitatu. Dunn rõhutab, et kui vaadata juutluse „käsutegusid" ajaloolises võtmes, siis näeme me toonase kirjanduse põhjal, et „käsutegudeks" peeti peamiselt neid asju, mis eristasid juudi mittejuudist: ümberlõikamine, sabatipidamine, koššer toidu söömine jms. Toonases juutluses mõisteti seda nõnda, et Jumal on Moosese kaudu sõlminud Iisraeliga lepingu ja käskinud neil olla püha, st eristuda paganatest. Ja me teame ka seda, et samas oli Iisrael roomlaste poolt vallutatud ning valitsetud. Neis oludes teravdati juudi – mittejuudi piire veelgi. Rahvuslik-religioossed vabastusliikumised võitlesid paganate vastu Jumala nimel. Dunn rõhutab: just neis seostes seostub Seaduse teema Pauluse jaoks inimese patususega. „Käsuteod" toimisid Pauluse kaasaegses maailmas „identiteedimärkidena", mis markeerisid püha ja ebapüha piirid. Kõik paganad jäid seejuures ebapüha valdkonda. Pauluse etteheide oma kaasaegsetele (ja tema enda minevikule) seisnes selles, ei nõnda inimlikult piire rõhutades unustasid tema kaasjuudid ära, et pühadus peab alati käima käsikäes usu ja uskuva usaldusega. Just neis seostes vastandas Paulus Moosesele Aabrahami ja näitas, et nii usk kui leping olid olemas enne Moosest. Kokkuvõttes heitis Paulus oma kaasaegsetele niisiis ette seda, et nood lootsid olla õigeksmõistetud lihtsalt tänu oma rahvuslikule kuuluvusele ja hülgasid usu. Ent Kristus tuli just usku taas rõhutades – ja seda Pauluse jaoks koguni sinnamaale, et usu kaudu saavad nüüd päästetud ka need, kes enne pole juudid olnudki.

Paulus ja meie

Selline James Dunni ajalooline seletus omab mitmeid olulisi rakendusi. Esiteks võib öelda, et ka meie tänapäevases maailmas oleme me sageli kiusatuse ees määratleda ennast „õigetena" teiste „vääruse" taustal. Dunni sõnutsi on paralleelid kristlikust maailmast olnud näiteks küsimused usuristimisest, keeltega rääkimisest ja apartheid. Täna võime mõelda säärastele küsimustele nagu abort, naisvaimulikud, Pühakirja veatus või paavsti eksimatus. Paulusest õppimine tähendab siin seda, et „usust õigeksmõist", ületab inimlike sotsiaalsete institutsioonide piirid, sh ka kiriklikud piirid. Keegi ei saa päästetud tänu sellele, et ta lihtsalt kuulub õigesse kirikusse või on naisvaimulike vastu. Juutlusest kõneldes võib tuua paralleeli tänapäevaste ortodoksjuutide maailmast, kus rabid samuti on rõhutanud, et juudiks-olemine ei ole lihtsalt sünnipära asi, vaid tarvis on ka pühendumust Jumalale.

Kogu vaadeldud juudi kirjandus kinnitab, et kuulekus tagab inimese püsimise lepingu sees, mitte aga ei teeni ära Jumala armu.

Kas meie keele piiratus?

6/2008 Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

„Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail" (Õp 25:11).

Käesoleva kirjatöö ajendiks sai mõte loomisest ning diskussioonist selle ümber. Ühest raadioloengust jäi mulle kõrvu kellegi eksperimentaalpsühholoogi ütlus. Teadlane rääkis rottidega tehtud eksperimendist. Looma aju erinevatesse kohtadesse istutati peened elektroodid. Nende abil mõjutati aju erinevaid osi elektriliste impulssidega ja uuriti, kuidas rott reageerib. Loengus tuli esile, et ka inimajus on piirkondi, mis reageerivad elektrilistele ärritustele sarnaselt roti ajuga. See peaks näitama, et evolutsiooni käigus on aju talletanud hulga kogemusi, mis võimaldavad erinevates olukordades, eriti ohu korral, kiiresti ja ilma mõtlemata reageerida, nt põgeneda. Korraga aga ütles teadlane mõtte, et kui inimene on loodud Jumala poolt, siis kogu see tema jutt muidugi ei ole relevantne. Eeldada tuleb, et meid ei ole loonud Jumal, vaid me oleme sellisteks lihtsalt arenenud.

Ma jäin mõtlema. Minu mõtted liikusid meie väljendusvõimalustele, aga ka meie keele piiratusele. Meie keel on piiratud. Mitte ainult, et meie sõnad ja väljendid on nii mitmetähenduslikud, vaid nad on ka piiratud. Nendega ei saagi kõike, mida tahetakse, ei saagi kogu tegelikkust edasi anda. Lisaks sõnadele on mitmeid võimalusi, kuidas jagada oma rõõme ja muresid, oma läbielamusi, teadmisi ja tundeid. Juba meie näoilmes peegeldub väga palju. Siia lisanduvad žestid, meie puudutused, üks käesilitus, üks pai. Kui paljuütlev on lapsele see, kui ema võtab ta sülle ja vajutab oma rinnale. Kui rikkaliku tähendusega võib olla üks suudlus. Või muusika – helide maailm on imeline. Aga ka see kõik on ainult osa tegelikkusest.

Pealegi ei pruugi ükski neist suhtlemisviisidest olla päris ühemõtteline. Palju sõltub seostest, kontekstist. Nii me küsime, kas teised mõistavad mind, kas nad tajuvad minu konteksti. Meenub lugu, kuidas keegi mees kätles hüvastijätuks üht naisterahvast. Tollele tundus, et käepigistus oli parasjagu tugev ja tundeliselt pikk – rõõmsalt arvas ta, et mees on temast huvitatud. Nad mõlemad olid veel vallalised. Selline hüvastijätt kordus. Kui aga kõik loodetud suunas siiski ei edenenud, jagas naine oma muret ühe sõbraga. Asja uurimisel selgus, et mehel polnud mõtteski luua selle naisega lähemaid suhteid. Tal olid lihtsalt tugevad käed ja natuke aeglane reaktsioon. Sama sündmus, aga erinev tähendus.

Ka Jumala kõnetus võib olla mõistetud erinevalt. Vaadates kaunist vikerkaart, näeb üks selles Jumalaga lepingu märki (vt 1Ms 9:12jj) ja tänab selle eest, teine näeb siin üksnes ilusat valgusemängu. Või kaunid sügisannid – ühed näevad neis Jumala hoolitsevat kätt ja tänavad oma Loojat, teised on uhked iseenda kätetöö saavutuste üle.

Lausa hindamatu tähendusega on meie kõnevõime ja sinna juurde kuuluv keel. Me võime rääkida, sõnu ritta seada, neid kirja panna, siis uuesti lugeda, teistele lugeda anda. Kui palju teavet, tundeid, soove ... saab sõnadega väljendada. Me avame raamatuid ja saame osa põlvkondade pärandist. Aastatuhandete tagant ulatuvad meieni Platoni ja Aristotelese filosoofiad, Pythagorase teoreem ja Archimedese seadus. Piiblisse on talletatud aastatuhandete vanune ja sajandite jooksul kogunenud tarkus. Seda lugedes võib hakata taipama Jumalat. Piibel räägib Jumala heldusest ja karmusest, tema armastusest ja vihast (vt nt 2Ms 20:1jj; 32:1jj; 3Ms 10:1-2; 4Ms 16:16-35; Ps 19; 23; 136). Tema erinevatest lepingutest inimestega (vt nt 1Ms 9:8-17; 15:1-21; 2Ms 24:1-11), sellest, et „Jumal on nõnda maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu" (Jh 3:16). Kohe Piibli alguses on kirjas, et taevad ja maa on Jumala loodud.

Kuid nagu öeldud, sõnadega ei saagi kõike, ei saagi kogu tegelikkust väljendada. Väga selgesti ilmneb see tõlkimisel. Näiteks 1Kr 11:23jj kirjutab Paulus pühast õhtusöömaajast; seal on Jeesuse sõnad leiva ja karika kohta. Lõpuks ütleb Paulus: „Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb" (s 26). Ütluse asemel „kuulutate" võib sama hästi tõlkida „kuulutage". Mida Paulus tegelikult mõtles, kas lihtsalt tõdemust või lausa korraldust? Oma vormilt tähendab vastav kreekakeelne sõna nii ühte kui teist. Või sooviski apostel öelda korraga mõlemat?

Antiikaja keeltest tänapäeva keelde tõlkimisel on üheks probleemiks see, et tollel ajal oli sõnu palju vähem kui praegu. Antiikaja sõnad on palju mitmetähenduslikumad ja nende tähendusväli on tänapäeva omast erinev. On olukordi, kus sobivat sõna teises keeles üldse ei olegi. Nii näiteks on paljudes keeltes sõna Kristus kreeka keelest lihtsalt otse ilma tõlkimata üle võetud.

Kui algkristlased hakkasid Kreeka-Rooma maailmas oma uut õpetust kuulutama, siis oli seda vaja ka kuidagi nimetada. Vaja oli leida sobiv sõna. Päris uue sõna puhul oleks tulnud karta, et inimesed ei võta seda omaks, neil ei teki seda kuuldes mingit tunnetuslikkus seost. Nii võtsid algkristlased kasutusele juba olemasoleva liitsõna euangelion, mida kasutati näiteks valitseja teadete puhul. Sellel sõnal on kaunis kõla, ka tähendus on sobiv. Eessilp eu tähistas alati midagi head, rõõmutekitavat, tüvi angelion seostus saadikuga, ingliga. Tegemist oli saadiku kaudu edasiantud sõnumiga. Muidugi pidid kristlased andma sõnale evangeelium tavakasutusest erineva sisu. Meie jaoks on evangeelium Jumala poolt antud hea sõnum ja õiguskord, mis leidis oma kehtivuse Kristuse Jeesuse ristisurmas ja surnuist ülestõusmises.

Antiikajal püüti kirjutada hästi lühidalt. Sellise teksti mõistmiseks on suur abi konteksti ja olude tundmisest. On tuntud tõsiasi, et mingi sõna saab oma päris tähenduse alles lauses ja koos lausega kontekstis. Oma aja olusid halvasti või mitte tundes võib ka piiblilugudest saada vägagi väära kujutluse. Näiteks Jeesus rääkis loo talentidest (vt Mt 25:14jj). Erinevad sulased said hallata erineva hulga talente. Olen kuulnud ütlusi, et viimane sulane sai ainult ühe talendi, sellega ei saavatki ju midagi erilist teha. Kuid tollel ajal oli ka üks talent terve suur varandus – Jeesuse ajal võis talent olla 41 kg hõbedat. See polnud sugugi ainult.

Enne kui loomisloost rääkida, toon veel mõned suunavad keelekasutuse näited.

1Aj 7:22jj on juttu ühest Efraimi-nimelisest mehest, kellel oli tütar Seera. Seerast on kirjutatud, et ta ehitas alumise ja ülemise Beet-Hooroni ja Ussen-Seera (s 24). 2Sm 5:6jj on juttu Taavetist. Seal on öeldud, et Taavet vallutas Siioni linnuse. Veel on öeldud, et Taavet ehitas linnuse ümber linna. Kuidas tuleks mõista neid kirjakohti? Kui kirjutatut võtta sõna-sõnalt, siis tähendaks see, et Taavet ise tassis kive, pani mörti vahele ja ehitas. Sama tuleks öelda Seera kohta, ka tema tassis kive ja ladus müüri, enne mõõtis ja planeeris. Siiski nende ütluste mõte ei olnud selline. Nii Seera kui ka Taavet olid juhid. Kogu ehitustegevus toimus nende korraldusel ja juhtimisel. Ka lahingutes oli väejuhi põhiline ülesanne väeosade tegevust koordineerida ja juhtida, mitte aga ise mõõgaga vehkida. Siinjuures on tähtis, et keelekasutus Seera ehitas, Taavet võitis, Taavet ehitas andis võimaluse vajalikku infot panna kirja väga lühidalt ning tabavalt.

Ka Jumal juhib ja korraldab maailma käiku oma seaduste kaudu.

Veel suuremate väljendamisprobleemidega puutume kokku, kui räägime Jumalast. Sel juhul kasutatakse valdavalt piltlikku kõnet. Nii näiteks räägitakse Piiblis Jumala kätest, kõrvadest, silmadest jne. Jumalast räägitakse kui karjasest, kes oma karja juhib (vt nt Ps 23); patriarh Jaakob ütles, et Jumal on olnud tema karjane kogu ta elu (1Ms 48:15). Ps 77 autor ütleb Jumalale: „Sa juhtisid nagu lammaste karja oma rahvast Moosese ja Aaroni käega" (Ps 77:21). Siin on tähelepanuväärne, et Jumal juhtis oma rahvast inimeste kätega.

Siin on vast sobiv meenutada, kuidas riigi parlament viib ellu oma tahet? Ta teeb seda seaduste abil. Parlament kujundab ja korraldab riigi nägu sellega, et ta annab välja seadusi, mis suunavad inimeste tegevust. Ka Jumal juhib ja korraldab maailma käiku oma seaduste kaudu. See toimub nii eluta kui ka eluslooduses, nii mikromaailmas kui ka kosmoses. Selleks, et Iisraeli rahvast juhtida, inimeste elu korrastada, sõlmis Jumal Siinail nendega lepingu ja andis Seaduse (vt nt 2Ms 20-24 jt). Ka loomisloos kohtame Jumala korraldavat tahet, tema seaduste jõudu.

„Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal. Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai."

„Ja Jumal ütles: "Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!" Ja nõnda sündis: Jumal tegi laotuse ja lahutas veed, mis olid laotuse all, vetest, mis olid laotuse peal. [...]

Ja Jumal ütles: "Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks!" Ja nõnda sündis. [...]

Ja Jumal ütles: "Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi maa peale!" Ja nõnda sündis [...]

Ja Jumal ütles: "Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst! Tähistagu need seatud aegu, päevi ja aastaid, olgu nad valgusteks taevalaotuses, valgustuseks maale!" Ja nõnda sündis: Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema öösel, ning tähed. [...]

Ja Jumal ütles: "Vesi kihagu elavaist olendeist, ja maa peal lennaku linnud taevalaotuse poole!" Ja Jumal lõi suured mereloomad ja kõiksugu elavad olendid, kellest vesi kihab, nende liikide järgi, ja kõiksugu tiibadega linnud nende liikide järgi..." (1Ms 1:1-21).

Piibli esimesed leheküljed pidid andma võtme koguteose Moosese viie raamatu mõistmiseks.

Siin on väga napisõnaliselt öeldud välja väga suured, paljus lausa haaramatud mõtted, mille taipamiseks ei piisa meie senistest teadmistest. Tänapäeva teadmised alles lasevad aimata loomisloo tegelikku sügavust. Eks tulevikus mõistetakse seda kõike palju paremini. Piibel sisaldab palju enam, kui esmapilgul paistab.

Juba Piibli kirjutamise ajal arvestati sellega, et on nähtusi, mida tollases kontekstis ei saa mõista ega suudeta lõpuni sõnastada. Nt Taanieli raamatus on lugu ingel Miikaelist, kes rääkis tulevasest surnute ülestõusmisest, et „paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks" (Tn 12:2). Selgituseks lisas ta: „Aga sina, Taaniel, pea need sõnad saladuses ja pane raamat pitseriga kinni lõpuajaks! Siis uurivad seda paljud ja äratundmine süveneb" (Tn 12:4). Ingli kuulutus pidi saama mõistetavaks alles tulevikus. Arvan, et nii on ka loomislooga.

Muidugi oleks loomislugu võinud olla lahti kirjutatud detailsemalt, kuid siis oleksid tekkinud teised probleemid. Antiikaja raamatute kirjutamisel oli põhimõte, et teose alguslood pidid olema võtmeks kogu järgneva mõistmiseks. Piibli esimesed leheküljed pidid andma võtme koguteose Moosese viie raamatu mõistmiseks. Et see võimalik oleks, tuli kõike kirjeldada väga lühidalt ja kontsentreeritult. Pealegi puutuvad Piibli esimestel lehekülgedel kokku Jumala ilmutus ning inimkeele piiratus. Kui seda ilmutust oleks pisutki detailsemalt kirjeldatud, oleksid lisandud kohe uued ja uued leheküljed ning raamatu alguse võtmetähendus oleks muutunud ähmaseks. Samuti oleks tulnud luua hulk uusi sõnu ning mõisteid, millest tollal poleks üldse aru saadud. Nüüd aga on alguslugude võtmeülesanne täidetud – selline oli teose koostajate valik –, neis on kasutatud tollel ajal olemas olnud sõnu, ühtlasi on neisse kätketud alles tulevikus mõistetav informatsioon.

Jumal ei loonud maailma mitte nii nagu potissepp võtab kätte savi ja annab sellele kuju ning otstarbe. Oma loomistahet viib Jumal ellu vastavate korralduste, vastavate seaduste kaudu. Siin on valdkond, kus teadlastel on veel palju uurida ja avastada, leida aina uusi rakendusvõimalusi. Jumal andis seadused ainelise maailma tekkeks, kujunemiseks ja arenguks. Jumal andis seadused elu sünniks. Seda tähendavad sõnad:

„Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai [...] Ja Jumal ütles: "Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi maa peale!" Ja nõnda sündis [...] Ja Jumal ütles: "Vesi kihagu elavaist olendeist, ja maa peal lennaku linnud taevalaotuse poole!"" (1Ms 1:3,11,20).

Sama kehtib ka inimese loomise kohta:

„Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!" Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks" (1Ms 1:26j).

See on meile suur kingitus, et oleme nii taimeriigiga kui ka loomariigiga väga tihedalt seotud. Üha enam võime selle tähtsust mõista ja uurimistulemusi igapäevases elus rakendada. Kuid loomislugu näitab, et inimese ja muu looduse vahel on ka väga olulised erinevused. Inimene on loodud jumalanäoliseks, inimesele andis Jumal midagi endast (vt 1Ms 2:7). Mida see tähendab? – Kristuse kaudu alles õpitakse seda mõistma (vt Ef 1:3-5; 2:10).

Kokkuvõtteks võib öelda, et paljudes väitlustes, sealhulgas diskussioonis loomine või evolutsioon on raskuseks keele piiratus ja olude vähene tundmine, kuid võib-olla suuremaks takistuseks on tahtmatus ühiselt mõistetavat keelt otsida ja oma maailmavaadet muuta.

.