04/2012 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Jumalariik ja konfliktid

Nagu me Uuest Testamendist näeme, haarati Jeesuse jumalariigi kuulutus üsna algusest peale mitmesugustesse konfliktidesse. Küsimused Jeesuse suhtumisest hingamispäeva (Mk 2:23-28 jt), toitumisreeglitesse (Mk 7:1-23) ja templisse (Mk 14:58 jt) äratasid tõsist vastasseisu. Kõigi nende teemade ühisnimetajaks on suhtumine Toorasse ehk Seadusesse (Mt 5:17jj).

Tavapärane vaade: Jeesus õpetas uut religiooni

Tavapärane suhtumine sellesse temaatikasse on eriti protestantismis kokkuvõetav järgmiselt. Jeesus õpetas uut religiooni. Ta kuulutas armastust ja armu, südameusku, mis vastandub seadusereeglite välisele järgimisele. Jeesuse peamised oponendid, variserid, leidsid, et Jeesus vastandub nende käsuvagadusele ja otsisid võimalust tema hukkamiseks, kuni nad said kokkuleppele templiülematega, kes korraldasid Jeesuse tapmise roomlaste käe läbi. Selles võtmes loetuna on kogu kõnealune temaatika puhtalt usulis-moraalne ja lahutatud nii poliitikast kui eshatoloogilisist lõpuootusist. Tuleb aga rõhutada, et ehkki need arusaamad on kirikuis küllalt levinud, on siinpuhul paljuski tegu meie tänapäevaste arusaamade ja mõttemallide anakronistliku sisselugemisega Piiblisse. „Seaduse tegude" vastandamine südameusule, judaismi vastandamine Jeesusele, usu apoliitilisus ning arusaam, et Piibli-aegsed inimesed mõtlesid religioonist igaüks oma isikliku jumalasuhte plaanis – kõik need on läbinisti tänapäevased mõttestruktuurid.

Piibliajalooline vaade judaismile: usk, poliitika ja identiteet kuulusid kokk

Ehkki piibliteadustes on Jeesuse jumalariigi-kuulutuse tagamaade selgitamiseks käidud välja rida erinevaid teooriaid, on enamus uurijaid ühel nõul selles, et Jeesuse tegevust ja sõnumit ei saa lahutada selle vahetust kontekstist. Jeesus oli juut juutide maailmas, kus usk Jumalasse ja poliitika olid teineteisest lahutamatud ning kus inimeste isiklik südameusk oli valdavalt määratletud kollektiivi kaudu, kuhu inimene kuulus. Ja see maailm ei olnud rahulik paik, vaid laetud mitmesugusist pingeist ja tõsiseist eksistentsiaalseist küsimusist, nagu: „On olemas ainult üks Jumal, kes on kõik loonud. Meie oleme tema väljavalitud rahvas tõotatud maal. Miks lubab Jumal meid valitseda uskmatuil?" Need on peamiselt kollektiivse identiteedi küsimused. Seda olukorda illustreerib ilmekalt James Dunni analüüs sõna „judaism" tähendusest Uues Testamendis (The Theology of Paul the Apostle, 1998). Gl 1:13-14 kirjutab apostel Paulus: „Te olete ju kuulnud minu endisest käitumisest juudi usus (en tō joudaismō), et ma üliväga jälitasin Jumala kogudust ja püüdsin teda hävitada ning ma jõudsin juudi usus (en tō joudaismō) ette paljudest eakaaslastest oma rahvas, olles palju innukam (tsēlōtēs) oma vanemate pärimuste suhtes." Paulus pöördus oma endisest käitumisest juudi usus. Mida see tähendab? Dunn rõhutab, et väljend joudaismos on Uues Testamendis siinkohal ainuesinev ja ka muust kirjandusest leiab seda väga harva. Esmakordselt kasutatakse seda 2Mak, kus see iga kord markeerib Judea rahvuslikku usku, mille põhjal vastandutakse süürlastele ja mille abil hoitakse püsivana rahvusidentiteeti Issanda lepingurahvana (2Mak 2:21; 8:1; 14:38). „Judaism" on seega mõiste, mis loodi Makkabite ajajärgul selleks, et täpsemalt väljendada soovi kaitsta juudi eripärast, esiisadelt päritud rahvusidentiteeti. See mõiste ei viidanud lihtsalt neutraalselt „juutide usule" nagu tänapäeval. Oma varajasimast kasutusest peale oli selle konnotatsiooniks tagakiusamistes kujundatud ja teravdatud rahvusidentiteet religioonina, mis määratles ennast oma eripalgelisuse kaudu ja soovis jääda teiste religioonide ja rahvaste rikutusest puutumata. Judaism defineeris end võitlustes hellenismiga, sh ka helleniseerunud juutidega, eristades ennast laiemast maailmast ja tõlgendades Toorat nõnda, et see kinnitas ja julgustas säärast eristumist.

1. sajandi judaismi kultuuridünaamikast

Gerd Theissen (Legitimation und Lebensunterhalt: Ein Beitrag zur Soziologie urchristlicher Missionare, 1975) kasutab seejuures "nativistliku liikumise" mõistet. See on termin, mille ta võtab otse üle kultuuriantropoloogiast ja seega on siinkohal tarvis pisut avada selle terminiga seonduvaid mudelarusaamu. Antropoloogias on osutunud üheks üldhuvitavaks teemaks sotsiokultuuriliste muutuste mehhanismide kirjeldamine. Sageli toimuvad säärased muutused olukorras, milles teatud traditsionaalne kultuur satub domineeriva võõrkultuuri mõju alla. Sellisel puhul käituvad traditsionaalkultuuride esindajad tüüpiliselt järgnevatel viisidel.

Osa inimesi võtab uued mõjud omaks, hüljates vana. Sel puhul kõneleme 'akulturatsioonist', mis tähendabki vana kultuuri sulandumist uude ja uue täielikku omaksvõttu. Niivõrd kui siin on tegu religioossete elementidega, võime seda nimetada ka "pöördumiseks". 1Mak 1 kirjeldatakse Antiohhos Epifanese aegseid olusid. „Neil päevil tõusis Iisraelis jumalavallatuid mehi, kes hukutasid paljusid, üteldes: 'Mingem ja ühinegem ümberkaudsete paganatega, sest sellest ajast peale, kui endid neist eraldasime, on meid tabanud palju õnnetusi!' See kõne oli nende meelest hea. [---] Siis nad ehitasid Jeruusalemma maadluskooli paganate eeskujul. Ja nad taastasid oma eesnahad ning taganesid pühast lepingust, ühinesid paganatega ja müüsid endid kurja tegema." (1Mak 1:11-12, 14-15)

Üsna sageli on lood aga nõnda, et kui inimesed tajuvad dominantse võõrkultuuri sissetungi tagajärjel oma senise elukäsitluse lagunemist, siis algatatakse üht või teist tüüpi 'revitalisatsiooniliikumine'. Nagu sellest mõistestki nähtub, tähendab 'revitalisatsioon' taaselustamist – tegu on teadliku ning organiseeritud katsega luua uutes oludes rahuldavamat kultuuri. Revitaliseerimise käigus pöördutakse mineviku poole, see tähendab alati mingite senituntud traditsionaalsete tõekspidamiste ja hoiakute väärtustamist, uue palge ees võetakse teatud elemendid vanast ja tõstetakse need esiplaanile. Toimub mineviku taasloomine. Kuna aga uute mõjude sissetung ei ole kunagi ühetähenduslik, siis on tavaliseks tagajärjeks see, et revitalisatsiooniliikumisi tekib mitu ja nad võivad üksteisest üsnagi teravalt eristuda. Erinevad grupid valivad minevikust erinevaid asju – sõltuvalt sellest, mida nad näevad nii vana kui uue puhul kõige tähtsamana. Revitalisatsiooniliikumisi võib laias laastus siiski jagada kaheks suuremaks suundumuseks.

Importatsiooniliikumised üritavad leida kompromissi uue ja vana vahel. Püütakse hoiduda kahest äärmusest: ühelt poolt oma senise identiteedi täielikust kaotamisest akulturatsiooni käigus ja teiselt poolt uue totaalsest tagasilükkamisest. Taotluseks on uus identiteet, mida püütakse luua uute rikkuste ja vanade väärtuste teatud elementide kombineerimise teel. Religioosses plaanis kõneleme siin sünkretismist. Uus ja vana kombineeruvad. Esimese sajandi importatsiooniliikumiste parim näide on Jeesus-liikumisest välja kasvanud kristluse teke: juudikristlased kuulutavad juutide Jumalat paganatele, misjonäride poolt kuulutatud Jeesus-sõnum avardab traditsioonilise juutluse piire, ent varsti saabki juutide Jumala Pojast peamiselt paganate päästja. Juudi pärimusest jääb alles Vana Testament, seda peetakse tähtsaks, ent paljud teised juudi identiteedimarkerid – nagu ümberlõikamine, koššer-toidu söömine jms – kaovad.

Nativistlikud liikumised ootavad uue maailma ilmumise puhul seda, et teatud aspektid nende vanast kultuurist saavad jõuliselt taaselustatud. Praeguse aja kuri hävitatakse ja kuldne ajastu saabub. Minevikuteemade idealiseerimine ja uue ootus käivad käsikäes. Meie teema seisukohalt on siin oluline just asjaolu, et see minevikuelu aspekte idealiseeriv millenaarse ootuse idee kerkib esile kultuuridevahelise konfrontatsiooni poolt põhjustatud kriisist. Jeesus-liikumine koos selle peamiste alternatiividega (variserid, seloodid, esseenid ja Ristija Johannese liikumine) kuuluvad neis seoseis just nativistlike liikumiste hulka. Neis oludes tekkinud Palestiina liikumiste latentne eesmärk oli pakkuda sobivat identiteeti Judeale, mis kannatas poliitiliste piirangute all ja võitles tugevate välismaiste mõjude vastu. Selle ühise jõupingutuse keskmes oli "Seadus" – tsentraalne motiiv, mida jagasid kõik grupid, erinedes küll üksteisest selle ulatuvuse ja tõlgendamise küsimustes. Säärane Seaduse rõhutamine tähendas aga ka seda, et erinevate gruppide omavahelised piirid joonistusid välja ning nad, ehkki nii paljus sarnased, eristusid üksteisest – tagajärjeks oli sotsio-religioosse näitelava sügavam fragmenteeritus.

Toora intensiivistamine

Tom Wright kirjutab oma arvukates uurimustes neis seostes „Toora intensiivistamise" fenomenist: iga usugrupp jõudis veendumusele, et hädade põhjuseks on Jumalale seljapööramine ja Piibli nõuete ebapiisav järgimine. Niisiis, kui igaüks hakkab Toorat tõsiselt võtma ja meelt parandab, siis tuleb Jumal appi. Ent mis see siis on, mida tõsiselt võtta? Seloodid rõhutasid tõotatud maa pühadust ning siit tulenevat vajadust maa „puhastada" roojasest – teisisõnu Rooma okupantidest. Esseenid rõhutasid rituaalse pühaduse olulisust koos sõnumiga, et Jeruusalemma templis toimetavad saduserid ei ole seal legitiimselt. Niisiis eraldati ennast ühiskonnast rituaalseks askeesiks ja palveiks. Variserid kinnitasid, et lisaks kirjutatud Toorale on Jumal Moosesele andnud ka suulise, mis selgitab kirjutatu tähendust. Muidugi olid just nemad selle suulise pärimuse kandjad ning variseride sõnum oli seega ühemõtteline: just meie teame, kuidas peab Toorat õigesti täitma!

Võrdluseks võiksime proovida kujutleda Eesti Vabariigi parlamenti, kus kõik parteid erineksid üksteisest lisaks praktilistele elukorralduslikele arusaamadele ka kõige peamises – „Tõeliseks Eestlaseks" oleku tähenduses. Ja igaüks kuulutaks: ainult meie partei poolt hääletades oled sa Tõeline Eestlane.

Jeesus-liikumise alternatiiv

Gerd Theissen kinnitab: erinevalt teistest gruppidest teravdas Jeesus-liikumine Seaduse-ideed sellega, et see rõhutas kõigi nende inimeste omavahelist solidaarsust, kes olid teiste gruppide Seadus-ideoloogiast välja lülitatud ja eri põhjusil patuseiks kuulutatud. Seda tehes oponeeris see neile kõigile ja oli nende kõigi poolt oponeeritud. Jeesus-liikumine seadis esiplaanile radikaalse Jumala usaldamise mõiste, mis eitab igasugust inimlikku kaitset ja kindlusetunnet. Seda näitab usaldus, mida ilmutasid misjonärid, kes elasid ainult oma toetajate vabatahtlikest annetustest. Sõnumikandja on kirjeldatav niisiis kui karismaatiline kerjus, kes apelleerib rahvavagaduslikule arusaamale "vaesest" kui religioosselt eelistatud isikust. Ringiuitajate, majanduslikult "mittemõistlike" perspektiivist nähtuna on nende sõnum kokkuvõtlikult summeeritav kuulutusena kodutuse eetosest, võõrandumisest perekonnast ja sotsiaalsidemeist, rikkuse ja varanduse kriitikast. Selle liikumise kristoloogia ei seadnud esiplaanile ei Messiat ega Jumala Poega, vaid Inimese Poja – kannatava, kodutu, kuid viimaks ülendatu. Inimese Poja ja tema misjonäride vahel on sõltuvuse-sõltumatuse kaksiksuhe, mille teostab Püha Vaim. Vaim annab prohveteile karismaatilisi nägemusi, võimaldab neil eristada iseenda rolli Inimese Poja omast ja vahel isegi tõsta enda rolli Inimese Poja omast kõrgemale (vt Mt 12:23 ja Didahē 11:7).

Illustratsioon

Marc Chagall „Kollane ristilöömine" (1943). Sellel Pariisi Pompidou keskuses asuval kuulsal maalil on Jeesus kujutatud juudi vagamehena, kes kannatab koos holokausti ohvritega. Poliitika ja usk kombineerusid nii Jeesuse ajal kui tänapäevalgi.

03/2012

PIIBLI VÄLJENDID EESTI KEELES

Jumala riigi lood 3: Jeesus-liikumine ja kirik

Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

„Jeesus tuli, kuulutades Jumala riiki, ja see, mis pärale jõudis, oli kirik"

See irooniana mõjuv lause katoliku teoloog Alfred Loisylt on saanud kõnekäänuks, vastandades Jeesuse õpetuse ja hilisema kirikuloo, eriti silmas pidades olukorda, kus kirikud on pikalt osalenud riigivõimu teostamises. Eesti põhiseaduse § 40 kõlab nõnda: „Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole." Sel taustal ja silmas pidades asjaolu, et kirikutesse kuulub väike osa meie elanikkonnast, on Loisy kriitika kaotanud osa oma teravusest. Ometi kõneleme me tihti „jumalariigi tööst", mõeldes selle all just koguduslikke üritusi: kooriharjutused, piiblitunnid, jumalateenistused, evangelism, kristlik raadiotöö jne. Loisy juhib tähelepanu, et Jeesuse ning tema jüngrite tegevus ja kuulutus erines üsna märkimisväärselt hilisema kristluse praktikatest. Jeesus kuulutas Jumala riiki, kirik hakkas kuulutama Jeesust ja lunastust. Jeesus kuulutas põhiliselt juutidele, kirik kujunes oma põhijoontes välja paganamisjoni käigus.

Juudi ajaloolased Geza Vermes, Hyam Maccoby jt on sel puhul rõhutanud järjepidevuse puudumist Jeesuse ja kiriku vahel, leides, et kristlus on pigem Pauluse väljamõeldis, mille aluseks on apostli pöördumiselamus Damaskuse teel. Selle äärmusliku positsiooni taustaks on pigem soov „taasavastada juudi vend Jeesus". Siiski tuleb nende erinevustega arvestada ka siis, kui me soovime rõhutada Jeesuse ja kristluse järjepidevust. Ühe üsna usutava ajaloolise selgitusskeemi on pakkunud saksa teoloog Gerd Theissen, kes on kirjeldanud Jeesus-liikumise ja Pauluse misjonitöö sotsiaalset erinevust ja näidanud, et see erinevus põhjendab paljuski ka rõhuasetuste teisenemise 1. saj Jeesuse järgijate kuulutustöös. Järgnevas toetun põhiliselt tema teosele The Social Setting of Pauline Christianity aastast 1982.

Jeesus-liikumine: ringiuitavad karismaatikud külamiljöös

Jeesus-liikumine oli juutluse-sisene äratusliikumine. Jeesuse Jumala riigi kuulutus oli suunatud juudi kogukondadele ja algselt ei olnud siin kavatsust luua gruppe, mis lahkneksid juutlusest. Need, keda hiljem hakati käsitlema kui "kristluse" edendajaid, olid pigem ringiuitavad misjonärid, apostlid ja prohvetid, kes sõltusid neile kaasatundvate inimeste väikestest rühmadest. See ei olnud lihtsalt juutluse-sisene uuendusliikumine, mis oli markeeritud sotsiaalset teisitimõtlemist rõhutavast positsioonist – siin peitus enam. Sotsiaalselt dissidentlikku käitumist esineb igas ühiskonnas ja see on täiesti "normaalne". Ainult jõhkra jõu rakendamine võib seda takistada. Noil aegadel võisid tavapärase elumalli eitajad valida mitmete võimaluste vahel. Nad võisid hakata kerjusteks, varasteks, geriljadeks, liituda esseenidega; samahästi võisid neist saada apostlid, prohvetid või misjonärid. Mõnikord võisid nad proovida järjepanu mitut võimalust, nagu näeme Siimon Selootese puhul (Lk 6:15).

Seda tüüpi äärmusrühmituste sõnum võis muutuda kogu ühiskonna religioosse ja sotsiaalse uuenemise aluseks. 1. saj Palestiina oli sügavas sotsiaalses kriisis, mis leidis oma lõpliku väljenduse juudi sõjas. Niisiis – kui kõneleme Jeesus-liikumisest, tuleb meil neid mõista just selle sotsiaalse käärimise taustal, milles tavalise ühiskondliku elu radikaalse uuenduse nõudlejate dissidentlik hääl suutis korraga nakatada laiu rahvahulki. Sotsiaalses plaanis oli Jeesus-liikumine üks selle käärimise väljendusist.

Erinevalt Qumrani kogukonnast ja selootidest võisid Jeesus-liikumise esindajad olla kindlad, et neid toetatakse vabatahtlikult inimeste poolt, kellele nende sõnum on adresseeritud. Muidugi ei usaldanud nad teadvustatult inimesi – nad usaldasid Jumalat, kes kindlasti ei luba karismaatikul nälga surra (Mt 6:25jj). Praktikas tähendas see aga, et neid toetasid näiteks maksukogujad, kes ise elatusid võõraste poolt rõhutud maa viljadest. Nagu ka Jeesus ise, võisid ringiuitavad karismaatikud, kes olid tema jüngrid, juua ja süüa sääraste inimestega koos ehk täpsemalt – nautida sääraste inimeste külalislahkust (Mt 11:19; Mk 2:15-17).

Siia tuleb nüüd lisada veel mõningaid sotsiaalajaloolisi kaalutlusi. Karismaatikud võisid loota inimeste abile ka teisel ja fundamentaalsemal viisil. Öömaja ja toit pidi neile olema garanteeritud "prohveti nime tõttu", "õige nime tõttu" või siis "jüngri nime tõttu" (Mt 10:40-42). Tegu on "karismaatilise kerjuslusega". Selle puhul teadvustab kerjus ise enesele motiivid, millest lähtuvalt Iisraelis annetati ka tavalistele kerjustele. Nimelt käsitleti neid kui inimrühma, kes seisavad armulise Jumala erilise kaitse all: "Eks ole Jumal selle maailma vaesed valinud saama usu läbi rikasteks..." (Jk 2:5) Mõiste "vaene" võis saada religioosse grupi aunimeks. Selles keskkonnas kuulutab Jeesus vaesed õndsateks (Lk 6:20), selles keskkonnas osutus varakristlikel karismaatikutel võimalikuks oma autentsust tõestada sellega, et nad demonstreerisid oma "vaesust". Nad olid kui Jumala poolt saadetud ja seega on toetust väärt.

Paulus ja Barnabas: kogukonna organiseerijad linnades

Paulus koos oma mõttekaaslastega esindab teiselaadset misjonäritüüpi – kogukonna organiseerijat. Nemad asutasid sõltumatuid gruppe lahus judaismist. Pauluse kavatses sel moel misjoneerida kogu maailma ja selle monumentaalse ülesande teenistusse on rakendatud kõik muud kaalutlused. Ta liikus linnast linna ja peatus harva külades. Osalt oli see muidugi seotud keelega, sest külades kõneldi kohalikke keeli, linnas aga kreeka keelt. Paulus oli juurdunud linnakultuuris, tema jaoks esindasid maailma linnad: Korintos Ahhaiat (1Kr 16:15) ja Efesos Aasiat (1Kr 16:19). Rändamine linnast linna eeldas planeerimist ja kulude kandmist, siin ei saanud toetuda kerjamisele: laevade üleveokulud tuli maksta, võõras linnas rahata jäänu suutis vaevalt "iseennast aidata". Linnas ei ole võimalust viljapäid katkuda. See, et Paulus ja Barnabas ennast ise ülal pidasid, on aga küllalt hästi ühilduv karismaatilise askeesiga, sest nende teenistus kulus misjonitööks. Selle viimase aspekti puhul võime näha, kuidas Palestiinas algatatu viidi ellu teisenenud oludes. Misjonäride põhimotiivid jäid samaks, välised vahendid ja vormid aga muutusid.

Hellenistlik misjon, nagu Pauluse puhul, teostus pea eranditult linnades, kus toimis vabariiklik põhiseadus. Need iseseisvad linn-vabariigid allusid Roomale ja said sellest ka tulu. Linnaelanike arusaam elu poliitilisest korraldatusest oli palestiinlastega võrreldes täiesti teiselaadne. Nii on iseloomulik, et Jeesus-liikumise radikaalse teokraatliku jumalavalitsuse idee ei ületanud Palestiina piire. Paulusel peaaegu puudub basileia-idee, selle sõnagi leiame vaid neljal korral. Rm 13:1jj näitab, et Paulus aktsepteerib olemasolevat võimustruktuuri kui Jumalast antut. See hoiak võis olla täiesti pragmaatiline. Ap 17:1-9 on viidatud juutidele Tessaloonikas, kes Luuka sõnutsi muutusid kadedaks, et Paulusel ja Siilasel oli õnnestunud enda poole võita hulk jumalakartlikke kreeklasi ning "õige rohkesti suursuguseid naisi" (s 4). Nad ründasid kohalikke kristlasi ning tirisid need linnavõimude ette, öeldes: "Need, kes kogu riigis ässitavad, need on ka siia tulnud... Needsamad toimivad keisri korralduste vastu, öeldes ühe teise olevat kuninga, kellegi Jeesuse." (s 6j). Niisiis käitus Paulus kui mees, kes on täiesti integreerunud Rooma impeeriumi poliitilisse tekstuuri.

Rooma ajaloost teame, et kui paljud provintsid, sh Palestiina, elasid 1. saj majandusliku surutuse ja vaesumise tingimustes, siis Vahemeremaade linnade olukord oli täpselt vastupidine. Jõukus koondus linnadesse. Rooma oli ennekõike linnatsivilisatsioon ja -kultuur. Linnaelanikud ei pidanudki ilmtingimata kuuluma ülemkihtidesse, et saavutada teatud jõukuseastet. Selles atmosfääris tähendas kristluse urbaniseerumine ühtlasi ka selle jõudmist ülematesse klassidesse, kus oli ka tarku, vägevaid ja kõrgest soost (1Kr 1:26). Paulus ja Barnabaski kuulusid sellesse edukamate seltskonda. Ehkki Paulus oli ainult telgitegija, omas ta nii Tarsose kui Rooma kodakondsust. Meieni ulatunud teadmiste kohaselt oli see ebatavaline. Barnabase kingitus Jeruusalemma kogudusele (Ap 4:36) võis olla märkimisväärselt suur.

Palestiina vaesuse-eetose asendas hellenistlikes linnades propageeritud „armastuse patriarhalism". See rõhutas naiste, laste ja orjade kuulekust ning siin jäi vähe ruumi sünoptilise traditsiooni eetilisele radikalismile. See on eetos, mis on kohane kogukonnale, kuhu kuulub inimesi väga erinevatest ühiskonnakihtidest ja säärases keskkonnas oli karismaatiline kerjamine kohatu. Linna elukorraldus koosnes kodadest ehk perekondadest, st majapidamisest, mida juhtis perekonnapea, kes kontrollis naisi, lapsi ja orje. Kodade pead olid huvitatud millestki muust. Paulus arvestab seda ja ta sõnum on selge: "Sest ka siis, kui me olime teie juures, käskisime teile seda: 'Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!'" (2Ts 3:10) Kodadele orienteeritud patriarhalism väärtustas küll usklike solidaarsust, kuid mitte ühiskonnastruktuuri lõhkumist. Nii oli siin vähe lugupidamist ringuitavate karismaatikutest kerjuste vastu ning Pauluse ja Barnaba enesepresentatsioon töötavate ja end ise ülalpidavate inimestena oli palju lugupeetavam.

Siiski teame ka seda, et oli misjonäre, kes võtsid vastu kogukonna toetuse ja ka neid aktsepteeriti pauliinlike kogukondade poolt. 2Kr 3:1 viidatakse "soovituskirjadele". Misjonär võis soovituskirjaga rännata linnast linna ning oodata ülalpidamist ja reisikulude katmist kohalike kogukondade poolt. Kuid vahe on siin selles, et nemad said tulla alles siis, kui Pauluse-sugused ennast ise ülalpidavad misjonärid/kogukonna organiseerijad olid kogukonnad juba loonud. Palestiina kalurid ja talumehed, kes olid misjonäriteele astunud, olid oma töö ja ülalpidamise hüljanud, neil puudusid võimalused minna sinna, kus nad ei saanud vajadusel end ise ülal pidada, Nad ei saanud oma põldusid ja kalapaate kotti pakkida ja kaasa vedada, küll aga võis oma tööriistu enesega kaasas kanda käsitööline Paulus.

PIIBLI VÄLJENDID EESTI KEELES

Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Jeesus kuulutas „Jumala riiki" (või „taevariiki", nagu me leiame selle Matteuse evangeeliumist). Just jumalariigi mõistega seondusid Jeesuse ajal ka mitmesugused lõpu-ootused. Milline oli aga selle mõiste tajutud sisu sel ajal, kui Jeesus Galilea teedel külast külla rändas? Ehk teisisõnu: mis oli Jeesuse kuulutuses uudset? Küsimus on mitmetahuline ja seetõttu käsitlen seda osakaupa. Alustan alateemast, mis meie usutraditsiooni seisukohalt vahest kõige enam uuesti läbimõtlemist vajab – meeleparandusest.

Jumalariik: kõne all on just Valitseja tegevus

Mõiste „jumalariik" on tõlge kreekakeelsest väljendist basileia tou theou, mis kõlaks täpsustatult „Jumala kuningriik". Riigist mõeldakse siinkohal niisiis valitseja, kuninga kaudu. Jumala riik erineb seega näiteks Eesti Vabariigist. Viimane on parlamentaarne demokraatia, milles kõrgeimat võimu teostab põhiseaduse kohaselt kodanikest koosnev rahvas ja mille president kannab küll nimetust riigipea, kuid on ometi rahvale allutatud sõna selles mõttes, et rahvas, kes on vastu võtnud põhiseaduse, on sellega määranud ka tema võimu piirid ja tegevusülesanded. Kuningriigid on aga määratletud teisiti. Nii on näiteks Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik valitsetud kuninganna poolt ja selle riigi elanikud on kuninganna alamad (mitte kodanikud) ka siis, kui nende alamate vabadusaste on kõrge ja kuninganna ülesanded peamiselt tseremoniaalsed.

Kui Jeesus rääkis Jumala kuningriigist, oli nii tema kõne kui ka kuulajate taju keskmes just valitseja isik ja tegevus. Nii on baptisti teoloog J. McClendon kasutanud siinkohal (Doctrine, 1994) pigem mõistet Jumala „valitsemine" kui „riik". Sest riigist mõtleme tavaliselt kui mingist staatilisest etteantud asjast, Piibli puhul oli aga kõne all just Jumala tegevus valitsejana. Kõige põletavam küsimus oli Jeesuse ajal paljude meelest järgmine: kui meie kuningas on Jumal, siis miks lubab ta, et tema rahvast valitseb Rooma imperaator, kes ei taha Jumalast midagi kuulda ja on end ise jumalikuks kuulutanud? Miks ei näita Jumal ikka veel oma vägevust ega hävita oma vaenlasi?

Valitseja ja valitsetavad

Peamine vastus sellele küsimusele oli kõigile muidugi teada: Jumal on Iisraeli välja valides sõlminud temaga lepingu (esmalt Aabrahami, siis Moosese kaudu) ja ootab, et tema rahvas lepingutingimusi täidaks. Kuna inimestel ei ole see aga alati õnnestunud, siis on Valitseja lasknud õpetuseks oma rahvast valitseda teistel, vähemakaalulistel ja kohati otseselt kurjadel valitsejatel. Rooma imperaator oli vaid üks järjekordne vaenulik valitseja talle eelnenud türannide pikas reas.

Milles siis Iisrael korduvalt läbi kukkus? Vastused varieerusid ajas. Varasematel perioodidel, meie mõistes Vana Testamendi ajal, oli tüüpilisi läbikukkumisi kaks: ebajumalateenistus ja sotsiaalse õigluse puudumine. Kui esimene probleem lahenes pärast Babüloonia vangipõlve enam-vähem lõplikult, siis sotsiaalse õigluse teema, millest prohvetid vähemalt samapalju olid rääkinud kui ebajumalateenistusest, jäi püsima. Nüüd seostati see Jumala poolt antud Seaduse täitmise ja selles kirjeldatud pühitsusreeglite järgimisega. Jumalalt oodati, et viimaks vastab ta oma rahva sellesuunalistele jõupingutustele ja sekkub ise käesolevasse maailmakorda, kehtestades lõplikult oma valitsuse.

Kohtupäeva ootused

Ühelt poolt oodati viimset kohtumõistmist inimeste kurjuse üle. Prohvetid olid kirjeldanud „Issanda päeva" kui Jumala püha viha päeva. Nii hoiatas nt prohvet Sefanja Juuda rahvast ligikaudu aastal 630 eKr: „See päev on viha päev, häda ja ahastuse päev, õnnetuse ja hävingu päev, pime ja must päev, pilvine ja sünge päev, sarve ja sõjahüüu päev kindlustatud linnade ja kõrgete nurgatornide vastu. ... tema püha viha tules hävib kogu maa, sest lõpu, jah, äkilise ehmatuse valmistab ta kõigile maa elanikele." (Sf 1:15.18)

See „Issanda päev" teostus Jeesuse kaasaegsete arvates Jeruusalemma languses aastal 587 eKr, ent ainult osaliselt. 1. sajandil kirjutatud pseudoepigraaf „Moosese testament" esitab Moosest ennustamas oma järeltulijale Joosuale tulevasi aegu. Kirjeldades ajalugu kuni vangipõlveni ja sealt edasi kinnitab Mooses, et vangipõlvest naasmisele järgneb uus usutaganemise periood, mis kulmineerub ustavate tagakiusule järgneva Issanda ingli ilmumise, kosmilise kataklüsmi ja Iisraeli taastamisega: „Siis ilmub tema kuningriik kogu loodule. Siis tuleb kurjale lõpp. Tõesti, kurvastus viiakse tema poolt ära. Siis saavad täidetud käed saadikul, kes on määratud kõrgeimas paigas. Tõesti, ta tasub kätte kõigile nende vaenlastele. Sest Taevane tõuseb oma kuninglikult troonilt. Tõesti, ta astub välja oma pühast asupaigast meelepaha ja vihaga oma poegade pärast. Ja maa väriseb, isegi selle ääred saavad raputatud. Ja mäed tehakse tasaseks. Tõesti, neid raputatakse, nad kukuvad nagu ümbritsevad orud. Päike ei anna oma valgust. Ja pimeduses põgenevad Kuu sarved. Tõesti nad murtakse tükkideks. [...] Sest Kõigekõrgem Jumal tõuseb esile, Igavene üksinda. Ta tuleb täiesti avalikult maksma kätte rahvastele. Tõesti, ta hävitab kõik nende iidolid. Siis oled sa õnnelik, oo Iisrael!" (TMos 10.1-5.7-8a)

Õigluse ootused

Teiselt poolt oodati, et Jumala valitsuse ilmsikssaamine toob sotsiaalse õigluse, sest Jumala saadik, Messias, pidi lisaks vaenlaste võitmisele taastama oma rahva pühaduse – ja sotsiaalne õiglus oli selle loomulikuks osaks. 1. eelkristlikul sajandil komponeeritud Saalomoni psalm 17 kuulutab: „Vaata, Issand, ja tõsta üles neile nende kuningas, Taaveti Poeg. [...] Ja ta kogub püha rahva, keda ta juhib õigluses ja ta mõistab kohut rahva suguharude üle, kes on pühitsetud nende Issanda poolt ja ta ei luba ebaõiglusel nende seas isegi öömajale jääda ja ei ela nendega ükski inimene, kes teab kurja, sest ta tunneb neid, et nad on kõik tema Jumala pojad ja ta jaotab nad nende suguharude kaupa maa peal ja võõras ja võõramaalane ei ela enam nende seas. Ta mõistab rahvaste ja paganate üle kohut oma õiguse tarkuses. [...] Ja tema on õiglane kuningas, õpetatud Jumalast, nende üle ja ei ole ebaõiglust tema päevil nende seas, sest kõik on pühad, ja nende kuningas on Issand Kristus." (Saal Ps 17, 21.26-28.32)

Kaalul oli rohkem kui usk

Siinkohal tuleb rõhutada, et nende ootuste puhul oli kaalul palju enamat kui usk. Erinevalt tänapäevast ei lahutatud toonases maailmas teineteisest elu „ilmalikke" ja „vaimulikke" aspekte. Jumala valitsemise avalikuks saamise ootused juurdusid Rooma keisrivalitsuse ikke raskuse all. Üha laieneva impeeriumi suhe alistatud rahvastesse oli sirgjooneline: rahvad, kes osutasid liiga tugevat vastuseisu, hävitati täielikult, teised allutati ja neid valitseti brutaalse jõu poolt sisendatava hirmu abil. Pärast roomlaste võitu aastal 63 eKr alanud jõhkrused kestsid mitu sajandit. Nii teatab Josephus, et aastail 53-52 eKr saabus partlaste vastu sõjakäigul olev väepealik Cassius Taricheaesse Galilea järve ääres ja orjastas „piirkonna rahustamiseks" 30 000 inimest. Aastal 4 eKr põletas väepealik Varus ülestõusnute kättemaksuks maha Sephorise ja orjastas selle elanikud. Tegu on Jeesuse kodupaigast Naatsaretist vaid mõne kilomeetri kaugusel asunud Sephorisega, mille Heroodes Antipas hiljem üles ehitas, koormates Galilead sel eesmärgil ränkade maksudega. Richard Horsley (Jesus and Empire, 2003) juhib tähelepanu sellele, et ajal, mil Jeesus oma kuulutusega üles astus, olid need traumeerivad sündmused (ja rida teisi) rahval üsna värskelt meeles. Need jäljed olid iga päev tajutavad mitte ainult Galilea maastikul, vaid ka paljudes kodudes.

Jeesus ja jumalariik

Evangelist Markuse teatel sai Jeesuse tegevus alguse nõnda: „Aga pärast Johannese vangistamist tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala evangeeliumi: 'Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!'" (Mk 1:14j) Mida see kuulutus tähendas? Tänapäeva kristluses mõistetakse seda sõna peamiselt üksikisiku personaalse usuelu tasandil – mida teha, et päästetud saada ja pühitsusellu jääda. Jeesuse toonased kuulajad nii individualistlikult ei mõtelnud. Pigem teisiti – valmistagem endid ette Jumala valitsuse ilmsiks saamiseks. Lõpuks ometi saab murtud võõrvõimu ike ja maale saabub rahu ning sotsiaalne õiglus! Jeesus õpetas, et selleks ettevalmistumine peab algama juba nüüd – nii et elagem, nagu see oleks juba käes!

Iseloomulik on siinkohal Meie Isa palve: „Isa! Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu! Meie igapäevast leiba anna meile päevast päeva, ja anna meile andeks meie patud, sest meiegi anname andeks igaühele, kes on meile võlgu!" (Lk 11:2-4) Olukorras, kus kõrged maksud sundisid inimesi elama toimetuleku piiril, olid paljud üksteisele võlgu. See aga tekitas pingeid. Jeesuse radikaalse eetika õpetus oli neis seostes äärmiselt praktiline. R. Horsley üldistusega võib vaid nõustuda: Jeesuse-aegne Galilea külaühiskond oli lagunemise piiril. Perekondlikud ja kogukondlikud sidemed olid roomlaste jätkuva surve tõttu katkemas. Jeesuse tervendamised taastasid enamat kui inimeste füüsilise tervise – need taastasid ühiskonnast väljatõrjutud oma kogukondadesse.

„Aga kui variserid Jeesuselt küsisid, millal tuleb Jumala riik, siis vastas ta neile: „Jumala riik ei tule ettearvatavalt ega öelda: 'Ennäe, siin!' või 'Seal!', sest ennäe, Jumala riik on teie seas!"" (Lk 17:20j) Kõige otsesemas mõttes tähendas Jeesuse evangeelium ligiastuvast Jumala riigist, et meeleparandus muutis selle ootuses inimsuhteid. Üksteisele andestanud võlgnikud ja võlausaldajad, vihavaenlased ja au pärast peetud tülides haavatud võisidki ühtäkki kogeda, et midagi olulist oli nende elus muutunud.

Pole muidugi imekspandav, et need Jeesuse oponentidest, kes tema sõnumi ja kuulutuse juurest aina vigu otsisid, ei osanud seda kõike tajuda. Viimaks sepistasid Jeesuse vastu vandenõu ja ta hukatigi kui Jumala riiki kuulutanud Rooma riigi vaenlane. Teda üle kuulavale Pilaatusele vastas Jeesus: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast." (Jh 18:36) See vastus oli tõsi selles mõttes, et Jeesus kinnitas: Jumal teostab oma võimu teisiti kui Rooma keiser. Jumal ei vaja inimeste sekka astumiseks mõõka isegi siis, kui inimesed talt seda väga ootavad. Aga Jumal vajab meeltparandavat südant, sest just viimase kaudu saab tema riik avalikuks maailmas, mis meile kõige enam loeb – inimsuhete maailmas.

PIIBLI VÄLJENDID EESTI KEELES

01/2012

Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Seoses levinud ja meedia poolt võimendatud ettekuulutustega aastal 2012 saabuvast lõpust palus Teekäija toimetus mul kirjutada maailmalõpuootustest. Teema on tänuväärne ja põnev nii akadeemilises piibliuuringus kui usklike inimeste jaoks. Niisiis käsitlen mitmes artiklis Piibli keskset mõistet – „Jumala riik". Nagu värskelt saabunud aastale kohane, alustagem maailmalõpu tuleku täpset aega käsitlevatest spekulatsioonidest. Selline kalduvus on üldinimlik ja vastavate juhtumite uurimine õpetab meile paljutki inimmõtlemise, uskumise ja käitumise kohta.

Üks asjakohane käsitlus, mis viib meid Piiblist ja ristiusust esmapilgul üsna kaugele, pärineb sotsiaalpsühholoog Leon Festingerilt. Seda nimetatakse kognitiivse dissonantsi teooriaks. (Festinger, A Theory of Cognitive Dissonance 1957)

Uskumused, tulnukad ja maailmalõpp

See teooria püüab kirjeldada, kuidas uskumused ja sellega seotud käitumismallid teisenevad. Uskumused on oma olult autoriteetsed; need võetakse omaks; nende järgi sätitakse ennast, aga mitte vastupidi. Inimese elu "kaardistavad" uskumused, nad suunavad ja juhivad seda. "Kaardi" metafoor ei ole juhuslik. Kaart kirjeldab maailma, aitab orienteeruda, kuid ometi on nad reisilviibija ebameeldivaks üllatuseks sageli ebatäpsed. 'Kognitiivse dissonantsi' teooria aluseks ongi arusaam, et ükskõik kui terviklik ja kõikehõlmav ka mingi uskumustekompleks oleks, tekivad sellesse elu keerukuse tõttu ikkagi ebajärjekindlused, mis mõjuvad häiriva dissonantsina.

Festinger ja tema kolleegid uurisid mitmeid maailmalõpu-kultusi, nende seast kõige ilmekamana Lake City lendavatesse taldrikutesse uskuvat gruppi, kes ennustas 50-ndatel maailma peatset hukku. Grupi asutas proua Marian Keech, kes väitis, et ta sai kosmoseelukalt nimega Sananda hoiatuse, et veeuputus hävitab enamuse Põhja-Ameerikast. Maailmalõpp pidi toimuma 21. detsembril 1953. Nendele aga saadetakse järele kosmoselaev. Grupp tegi selleks sündmuseks ulatuslikke ettevalmistusi.

12/2011 Ermo Jürma, Vana Testamendi õppejõud

Mäletan oma lapsepõlvest, et mu ema luges meile ikka piiblijutte. Aga tal oli siis vaid Uus Testament ja aegajalt tuli seal ette nimesid ja asju, mille kohta meil lastena oli küsimusi. Siis vastas ema, et nendest on kirjutatud Vanas Testamendis. Nii sai mulle üsna varakult selgeks, et Jeesuse isiku ja töö mõistmiseks on vaja tunda kogu Piiblit.

Adventajal pöörab kristlik kogudus eritähelepanu Kristuse kohta käivatele ettekuulutustele. Siin on kasulik märgata mitmeid olulisi liine, mis läbivad tervet Vanas Testamenti.