Koduigatsus kasvab
02/2015
Jael Puusaag, misjonär Bosnia-Hertsegoviinas
„Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas" (2Kr 5:1).
Paar kuud tagasi tähistasime jõulupühi. Jõulud on eestlaste jaoks ikka olnud kodused pühad: pered saavad kokku ühise laua taga tuttavas köögis. Novembris oli surnutemälestuspüha ja meenutasime taevasesse koju jõudnuid. Mida tähendab kojutulek ja mis teeb selle nii eriliseks?
Tean, et mind oodatakse ja võetakse vastu just sellisena, nagu ma hetkel olen: väsinud, näljane, kortsus riietega.
Palju reisinud inimesed teavad hästi seda tunnet, kui teekond hakkab lõppema ja kodu juba läheneb. Võib-olla tuleb istuda veel ühele lennukile või oodata viimast bussi, aga see ei tundu enam nii raske. Natuke veel ja olengi tagasi oma pere seltsis, saan uuesti oma voodis magada ja tuttavas elutoas lõõgastuda. Pole oluline, mis kell ma jõuan, kuidas välja näen või kas mul on kõik eluks vajalik kaasa võetud. Tean, et mind oodatakse ja võetakse vastu just sellisena, nagu ma hetkel olen: väsinud, näljane, kortsus riietega. Võib-olla kohver ei jõudnudki kohale, aga sellest pole hullu, küll ta millalgi tuleb.