Aprill 2021
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
1. Kristlane ei ole Seaduse, vaid armu all
Apostel Pauluse üks keskne väide on, et kristlane „ei ole Seaduse, vaid armu all“ (Rm 6:14), „…ka teie olete surmatud Seadusele Kristuse ihu kaudu“ (Rm 7:4). Seadus nende kohta enam ei kehti: „Aga nüüd, et me oleme surnud, siis oleme saanud lahti Seaduse alt…“ (Rm 7:6). Kuid Jeesus ütles ise: „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma“ (Mt 5:17).
Uues Testamendis leidub hulgaliselt korraldusi, mille järgimist kristlastelt oodatakse – hulk käske ja keelde, mida tuleb teha ja mida teha ei tohi. Gl 5:19jj loetleb Paulus mitmeid tegusid, mida ta nimetab lihategudeks. Nende kohta ütleb Paulus: „…need, kes midagi niisugust teevad, ei päri Jumala riiki.“
Sellega kuulutas Jeesus välja uue õiguskorra, mis tema ristisurma ja surnuist ülestõusmise läbi kehtivaks muutus.
Kas Jumal mõistab niisuguste tegude tegijad ilma seaduseta, suvaliselt, hukka? Võimatu uskuda!
Või kas Jumal annab inimesele armu seadusliku aluseta, suvaliselt? Nii nagu tal parasjagu „tuju on“? Võimatu uskuda. Paulus kirjutab, et „elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest“ (Rm 8:2). Ka inimesele armu andmine toimub seaduse alusel.
Uues Testamendis, nii Jeesuse õpetuses kui ka apostlite kirjades, leidub hulgaliselt kristlaste elu korraldavaid ütlusi. Selle kõigega näib olevat vastuolus apostel Pauluse väide: „Sest patt ei valitse enam teie üle, kuna te ei ole Seaduse, vaid armu all“ (Rm 6:14). Uue Testamendi nõuetest võib ära tunda ütlusi nii Vanast Testamendist kui ka juutlusest üldse. Paulus liidab oma eetikasse ka hellenistlikke väärtusi, nt stoikute traditsioonist. Aga samuti võib ära tunda antiikaja norme hellenistlikust ümbrusest, nt mitmesugustest vooruste ja pahede kataloogidest ning kodukordadest.
Probleemi, et kristlane on seaduse alt vaba, aga ometi peab alluma teatud reeglitele, on ajaloos püütud lahendada, arvates, et seadus kehtib üksnes osaliselt. Nii tegi M. Luther vahet seaduse kahekordsel kasutusviisil: a) seaduse poliitiline kasutusviis (usus politicus legis) ja seaduse teoloogiline kasutusviis (usus theologicus). Hiljem hakati rääkima ka seaduse kolmandast kasutusviisist (tertius usus legis), milles käsku nähti juhendajana uuekssündinute elus. Nende lahenduskatsete juures häirib mind kõige rohkem ebamäärasus: kristlastele seadus nagu kehtiks, aga nagu õieti ei kehtiks ka.