Kas meie keele piiratus?

6/2008 Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

„Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail" (Õp 25:11).

Käesoleva kirjatöö ajendiks sai mõte loomisest ning diskussioonist selle ümber. Ühest raadioloengust jäi mulle kõrvu kellegi eksperimentaalpsühholoogi ütlus. Teadlane rääkis rottidega tehtud eksperimendist. Looma aju erinevatesse kohtadesse istutati peened elektroodid. Nende abil mõjutati aju erinevaid osi elektriliste impulssidega ja uuriti, kuidas rott reageerib. Loengus tuli esile, et ka inimajus on piirkondi, mis reageerivad elektrilistele ärritustele sarnaselt roti ajuga. See peaks näitama, et evolutsiooni käigus on aju talletanud hulga kogemusi, mis võimaldavad erinevates olukordades, eriti ohu korral, kiiresti ja ilma mõtlemata reageerida, nt põgeneda. Korraga aga ütles teadlane mõtte, et kui inimene on loodud Jumala poolt, siis kogu see tema jutt muidugi ei ole relevantne. Eeldada tuleb, et meid ei ole loonud Jumal, vaid me oleme sellisteks lihtsalt arenenud.

Ma jäin mõtlema. Minu mõtted liikusid meie väljendusvõimalustele, aga ka meie keele piiratusele. Meie keel on piiratud. Mitte ainult, et meie sõnad ja väljendid on nii mitmetähenduslikud, vaid nad on ka piiratud. Nendega ei saagi kõike, mida tahetakse, ei saagi kogu tegelikkust edasi anda. Lisaks sõnadele on mitmeid võimalusi, kuidas jagada oma rõõme ja muresid, oma läbielamusi, teadmisi ja tundeid. Juba meie näoilmes peegeldub väga palju. Siia lisanduvad žestid, meie puudutused, üks käesilitus, üks pai. Kui paljuütlev on lapsele see, kui ema võtab ta sülle ja vajutab oma rinnale. Kui rikkaliku tähendusega võib olla üks suudlus. Või muusika – helide maailm on imeline. Aga ka see kõik on ainult osa tegelikkusest.

Pealegi ei pruugi ükski neist suhtlemisviisidest olla päris ühemõtteline. Palju sõltub seostest, kontekstist. Nii me küsime, kas teised mõistavad mind, kas nad tajuvad minu konteksti. Meenub lugu, kuidas keegi mees kätles hüvastijätuks üht naisterahvast. Tollele tundus, et käepigistus oli parasjagu tugev ja tundeliselt pikk – rõõmsalt arvas ta, et mees on temast huvitatud. Nad mõlemad olid veel vallalised. Selline hüvastijätt kordus. Kui aga kõik loodetud suunas siiski ei edenenud, jagas naine oma muret ühe sõbraga. Asja uurimisel selgus, et mehel polnud mõtteski luua selle naisega lähemaid suhteid. Tal olid lihtsalt tugevad käed ja natuke aeglane reaktsioon. Sama sündmus, aga erinev tähendus.

Ka Jumala kõnetus võib olla mõistetud erinevalt. Vaadates kaunist vikerkaart, näeb üks selles Jumalaga lepingu märki (vt 1Ms 9:12jj) ja tänab selle eest, teine näeb siin üksnes ilusat valgusemängu. Või kaunid sügisannid – ühed näevad neis Jumala hoolitsevat kätt ja tänavad oma Loojat, teised on uhked iseenda kätetöö saavutuste üle.

Lausa hindamatu tähendusega on meie kõnevõime ja sinna juurde kuuluv keel. Me võime rääkida, sõnu ritta seada, neid kirja panna, siis uuesti lugeda, teistele lugeda anda. Kui palju teavet, tundeid, soove ... saab sõnadega väljendada. Me avame raamatuid ja saame osa põlvkondade pärandist. Aastatuhandete tagant ulatuvad meieni Platoni ja Aristotelese filosoofiad, Pythagorase teoreem ja Archimedese seadus. Piiblisse on talletatud aastatuhandete vanune ja sajandite jooksul kogunenud tarkus. Seda lugedes võib hakata taipama Jumalat. Piibel räägib Jumala heldusest ja karmusest, tema armastusest ja vihast (vt nt 2Ms 20:1jj; 32:1jj; 3Ms 10:1-2; 4Ms 16:16-35; Ps 19; 23; 136). Tema erinevatest lepingutest inimestega (vt nt 1Ms 9:8-17; 15:1-21; 2Ms 24:1-11), sellest, et „Jumal on nõnda maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu" (Jh 3:16). Kohe Piibli alguses on kirjas, et taevad ja maa on Jumala loodud.

Kuid nagu öeldud, sõnadega ei saagi kõike, ei saagi kogu tegelikkust väljendada. Väga selgesti ilmneb see tõlkimisel. Näiteks 1Kr 11:23jj kirjutab Paulus pühast õhtusöömaajast; seal on Jeesuse sõnad leiva ja karika kohta. Lõpuks ütleb Paulus: „Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb" (s 26). Ütluse asemel „kuulutate" võib sama hästi tõlkida „kuulutage". Mida Paulus tegelikult mõtles, kas lihtsalt tõdemust või lausa korraldust? Oma vormilt tähendab vastav kreekakeelne sõna nii ühte kui teist. Või sooviski apostel öelda korraga mõlemat?

Antiikaja keeltest tänapäeva keelde tõlkimisel on üheks probleemiks see, et tollel ajal oli sõnu palju vähem kui praegu. Antiikaja sõnad on palju mitmetähenduslikumad ja nende tähendusväli on tänapäeva omast erinev. On olukordi, kus sobivat sõna teises keeles üldse ei olegi. Nii näiteks on paljudes keeltes sõna Kristus kreeka keelest lihtsalt otse ilma tõlkimata üle võetud.

Kui algkristlased hakkasid Kreeka-Rooma maailmas oma uut õpetust kuulutama, siis oli seda vaja ka kuidagi nimetada. Vaja oli leida sobiv sõna. Päris uue sõna puhul oleks tulnud karta, et inimesed ei võta seda omaks, neil ei teki seda kuuldes mingit tunnetuslikkus seost. Nii võtsid algkristlased kasutusele juba olemasoleva liitsõna euangelion, mida kasutati näiteks valitseja teadete puhul. Sellel sõnal on kaunis kõla, ka tähendus on sobiv. Eessilp eu tähistas alati midagi head, rõõmutekitavat, tüvi angelion seostus saadikuga, ingliga. Tegemist oli saadiku kaudu edasiantud sõnumiga. Muidugi pidid kristlased andma sõnale evangeelium tavakasutusest erineva sisu. Meie jaoks on evangeelium Jumala poolt antud hea sõnum ja õiguskord, mis leidis oma kehtivuse Kristuse Jeesuse ristisurmas ja surnuist ülestõusmises.

Antiikajal püüti kirjutada hästi lühidalt. Sellise teksti mõistmiseks on suur abi konteksti ja olude tundmisest. On tuntud tõsiasi, et mingi sõna saab oma päris tähenduse alles lauses ja koos lausega kontekstis. Oma aja olusid halvasti või mitte tundes võib ka piiblilugudest saada vägagi väära kujutluse. Näiteks Jeesus rääkis loo talentidest (vt Mt 25:14jj). Erinevad sulased said hallata erineva hulga talente. Olen kuulnud ütlusi, et viimane sulane sai ainult ühe talendi, sellega ei saavatki ju midagi erilist teha. Kuid tollel ajal oli ka üks talent terve suur varandus – Jeesuse ajal võis talent olla 41 kg hõbedat. See polnud sugugi ainult.

Enne kui loomisloost rääkida, toon veel mõned suunavad keelekasutuse näited.

1Aj 7:22jj on juttu ühest Efraimi-nimelisest mehest, kellel oli tütar Seera. Seerast on kirjutatud, et ta ehitas alumise ja ülemise Beet-Hooroni ja Ussen-Seera (s 24). 2Sm 5:6jj on juttu Taavetist. Seal on öeldud, et Taavet vallutas Siioni linnuse. Veel on öeldud, et Taavet ehitas linnuse ümber linna. Kuidas tuleks mõista neid kirjakohti? Kui kirjutatut võtta sõna-sõnalt, siis tähendaks see, et Taavet ise tassis kive, pani mörti vahele ja ehitas. Sama tuleks öelda Seera kohta, ka tema tassis kive ja ladus müüri, enne mõõtis ja planeeris. Siiski nende ütluste mõte ei olnud selline. Nii Seera kui ka Taavet olid juhid. Kogu ehitustegevus toimus nende korraldusel ja juhtimisel. Ka lahingutes oli väejuhi põhiline ülesanne väeosade tegevust koordineerida ja juhtida, mitte aga ise mõõgaga vehkida. Siinjuures on tähtis, et keelekasutus Seera ehitas, Taavet võitis, Taavet ehitas andis võimaluse vajalikku infot panna kirja väga lühidalt ning tabavalt.

Ka Jumal juhib ja korraldab maailma käiku oma seaduste kaudu.

Veel suuremate väljendamisprobleemidega puutume kokku, kui räägime Jumalast. Sel juhul kasutatakse valdavalt piltlikku kõnet. Nii näiteks räägitakse Piiblis Jumala kätest, kõrvadest, silmadest jne. Jumalast räägitakse kui karjasest, kes oma karja juhib (vt nt Ps 23); patriarh Jaakob ütles, et Jumal on olnud tema karjane kogu ta elu (1Ms 48:15). Ps 77 autor ütleb Jumalale: „Sa juhtisid nagu lammaste karja oma rahvast Moosese ja Aaroni käega" (Ps 77:21). Siin on tähelepanuväärne, et Jumal juhtis oma rahvast inimeste kätega.

Siin on vast sobiv meenutada, kuidas riigi parlament viib ellu oma tahet? Ta teeb seda seaduste abil. Parlament kujundab ja korraldab riigi nägu sellega, et ta annab välja seadusi, mis suunavad inimeste tegevust. Ka Jumal juhib ja korraldab maailma käiku oma seaduste kaudu. See toimub nii eluta kui ka eluslooduses, nii mikromaailmas kui ka kosmoses. Selleks, et Iisraeli rahvast juhtida, inimeste elu korrastada, sõlmis Jumal Siinail nendega lepingu ja andis Seaduse (vt nt 2Ms 20-24 jt). Ka loomisloos kohtame Jumala korraldavat tahet, tema seaduste jõudu.

„Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal. Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai."

„Ja Jumal ütles: "Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!" Ja nõnda sündis: Jumal tegi laotuse ja lahutas veed, mis olid laotuse all, vetest, mis olid laotuse peal. [...]

Ja Jumal ütles: "Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks!" Ja nõnda sündis. [...]

Ja Jumal ütles: "Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi maa peale!" Ja nõnda sündis [...]

Ja Jumal ütles: "Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst! Tähistagu need seatud aegu, päevi ja aastaid, olgu nad valgusteks taevalaotuses, valgustuseks maale!" Ja nõnda sündis: Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema öösel, ning tähed. [...]

Ja Jumal ütles: "Vesi kihagu elavaist olendeist, ja maa peal lennaku linnud taevalaotuse poole!" Ja Jumal lõi suured mereloomad ja kõiksugu elavad olendid, kellest vesi kihab, nende liikide järgi, ja kõiksugu tiibadega linnud nende liikide järgi..." (1Ms 1:1-21).

Piibli esimesed leheküljed pidid andma võtme koguteose Moosese viie raamatu mõistmiseks.

Siin on väga napisõnaliselt öeldud välja väga suured, paljus lausa haaramatud mõtted, mille taipamiseks ei piisa meie senistest teadmistest. Tänapäeva teadmised alles lasevad aimata loomisloo tegelikku sügavust. Eks tulevikus mõistetakse seda kõike palju paremini. Piibel sisaldab palju enam, kui esmapilgul paistab.

Juba Piibli kirjutamise ajal arvestati sellega, et on nähtusi, mida tollases kontekstis ei saa mõista ega suudeta lõpuni sõnastada. Nt Taanieli raamatus on lugu ingel Miikaelist, kes rääkis tulevasest surnute ülestõusmisest, et „paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks" (Tn 12:2). Selgituseks lisas ta: „Aga sina, Taaniel, pea need sõnad saladuses ja pane raamat pitseriga kinni lõpuajaks! Siis uurivad seda paljud ja äratundmine süveneb" (Tn 12:4). Ingli kuulutus pidi saama mõistetavaks alles tulevikus. Arvan, et nii on ka loomislooga.

Muidugi oleks loomislugu võinud olla lahti kirjutatud detailsemalt, kuid siis oleksid tekkinud teised probleemid. Antiikaja raamatute kirjutamisel oli põhimõte, et teose alguslood pidid olema võtmeks kogu järgneva mõistmiseks. Piibli esimesed leheküljed pidid andma võtme koguteose Moosese viie raamatu mõistmiseks. Et see võimalik oleks, tuli kõike kirjeldada väga lühidalt ja kontsentreeritult. Pealegi puutuvad Piibli esimestel lehekülgedel kokku Jumala ilmutus ning inimkeele piiratus. Kui seda ilmutust oleks pisutki detailsemalt kirjeldatud, oleksid lisandud kohe uued ja uued leheküljed ning raamatu alguse võtmetähendus oleks muutunud ähmaseks. Samuti oleks tulnud luua hulk uusi sõnu ning mõisteid, millest tollal poleks üldse aru saadud. Nüüd aga on alguslugude võtmeülesanne täidetud – selline oli teose koostajate valik –, neis on kasutatud tollel ajal olemas olnud sõnu, ühtlasi on neisse kätketud alles tulevikus mõistetav informatsioon.

Jumal ei loonud maailma mitte nii nagu potissepp võtab kätte savi ja annab sellele kuju ning otstarbe. Oma loomistahet viib Jumal ellu vastavate korralduste, vastavate seaduste kaudu. Siin on valdkond, kus teadlastel on veel palju uurida ja avastada, leida aina uusi rakendusvõimalusi. Jumal andis seadused ainelise maailma tekkeks, kujunemiseks ja arenguks. Jumal andis seadused elu sünniks. Seda tähendavad sõnad:

„Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai [...] Ja Jumal ütles: "Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi maa peale!" Ja nõnda sündis [...] Ja Jumal ütles: "Vesi kihagu elavaist olendeist, ja maa peal lennaku linnud taevalaotuse poole!"" (1Ms 1:3,11,20).

Sama kehtib ka inimese loomise kohta:

„Ja Jumal ütles: "Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!" Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks" (1Ms 1:26j).

See on meile suur kingitus, et oleme nii taimeriigiga kui ka loomariigiga väga tihedalt seotud. Üha enam võime selle tähtsust mõista ja uurimistulemusi igapäevases elus rakendada. Kuid loomislugu näitab, et inimese ja muu looduse vahel on ka väga olulised erinevused. Inimene on loodud jumalanäoliseks, inimesele andis Jumal midagi endast (vt 1Ms 2:7). Mida see tähendab? – Kristuse kaudu alles õpitakse seda mõistma (vt Ef 1:3-5; 2:10).

Kokkuvõtteks võib öelda, et paljudes väitlustes, sealhulgas diskussioonis loomine või evolutsioon on raskuseks keele piiratus ja olude vähene tundmine, kuid võib-olla suuremaks takistuseks on tahtmatus ühiselt mõistetavat keelt otsida ja oma maailmavaadet muuta.

.

Moonutatud evangeelium

05/2008 Veljo Kaptein, Olevistes koguduse pastor

Eksiõpetuste teemat on kogudustes käsitletud eelkõige piiblitundides, kus avatakse konkreetsete piibliraamatute sõnumit. Käesolev ülevaade juhib tähelepanu mõnele aktuaalsele nähtusele ja konkreetsete liikumistega seotud probleemidele. Peatun järgmistel teemadel.

Indoktrinatsioon

Üks olulisemaid viise, mille kaudu eksiõpetused levivad, on indoktrinatsioon. Sellepärast peame usklike inimestena olema sellest nähtusest teadlikud. Igapäevases keelepruugis tähendab indoktrinatsioon ajuloputust.

Indoktrinatsioon on protsess, mille käigus surutakse inimestele peale mitmesuguseid ideid, hoiakud, meetodeid või strateegiaid. Indoktrinatsioon eristub tavaharidusest selle poolest, et indoktrineeritud inimeselt ei oodata enam küsimusi ega kriitilist läbikatsumist õpetuse kohta, mida omandati. Igasugust kriitikat õpetuse kohta võetakse seal kohe halvustusena. Seda esineb poliitikas (kommunism, natsionaalsotsialism), teaduses (darvinism), militaar- ja ka religioosses valdkonnas (islam, kristlik teadus).

Militaarset indoktrinatsiooni ilmestab näide merejalaväelastest, keda õpetatakse täägivõitluses vastast läbi torkama. Sõduri baaskursuse käigus kujundatakse tsiviilisikust sõjalise üksuse liige, kes peab kõik isiklikud huvid allutama väeosa huvidele. Mõtlemine muudetakse talle endalegi märkamatult, kuni paipoisist saab tõeline sõjard, kelle jaoks inimese tapmine pole enam tapmine, vaid üksnes „ülesande täitmine".

Küsimuste esitamine ja asjade igakülgne läbikaalumine on alati kuulunud judeo-kristliku hariduse ja teadmiste omandamise juurde.

Jeesuse õpetus. Kas Jeesuse õpetus oli indoktrinaarne? Ei. Jeesus, nagu ka teised juudi rabid, õhutas jüngreid küsimusi esitama ja õpitut läbi katsuma (nt Mt 16:13-15). Küsimuste esitamine ja asjade igakülgne läbikaalumine on alati kuulunud judeo-kristliku hariduse ja teadmiste omandamise juurde. Kristlik õpetus ei ole oma loomult indoktrineeriv ega salajane. Kristlik usk on seotud Jumala ilmutusega. Jeesuse Kristuse isik, Tema kannatused, ristisurm ja ülestõusmine on avalikud sündmused, seega erapooletule uurimisele ja kriitikale avatud. Samas kasutavad kristlusega seonduvad eksiõpetused indoktrinatsiooni. Kristluse jaoks kõige ohtlikumad eksiõpetused on just nimelt kristluse sees.

Uus Testament hoiatab mitmel pool eksitavate õpetuste eest. Seda tegi Jeesus, kui Ta rääkis oma jüngritele lõpuaegadest ja Kristuse vastastest. Samuti pööratakse probleemile tähelepanu peaaegu kõigis pastoraalkirjades. Kirjakohti valeõpetuste läbikatsumiseks on palju. Olgu siinkohal toodud neist väike valik:

„Jeesus ütles: "Vaadake, et teid ei eksitataks! Sest paljud tulevad minu nimel, öeldes: "Mina see olen!" ja "Aeg on lähedal!" Ärge minge nende järel!" (Lk 21:8).

„Ma imestan, et teie nii ruttu pöördute ära temast, kes teid Kristuse armu kaudu on kutsunud, mingi teistsuguse evangeeliumi poole. Mingit teist evangeeliumi ei ole, on vaid mõningaid, kes teid segadusse ajavad ja tahavad Kristuse evangeeliumi pahupidi pöörata. Aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud – see olgu neetud! Nagu me oleme teile juba ütelnud ja praegu ma ütlen jälle: Kui keegi kuulutab teile mingit evangeeliumi selle asemel, mis te olete vastu võtnud – see olgu neetud!" (Gl 1:6-9).

„Nende lõpp on hukatus, nende jumal on kõht ja nende au on nende häbis; nad mõtlevad maapealsetest asjadest" (Fl 3:19).

„Nende sõna levib otsekui vähktõbi. Nende seast on Hümenaios ja Fileetos, kes on kaldunud kõrvale tõest, öeldes, et ülestõusmine on juba toimunud, ning rikuvad ära mõnede usu" (2Tm 2:17-18). Loe veel: Mt 24:11; 2Pt 2:1-22.

Levinud eksiõpetusi kristluses

Kristlikust õpetusest kõrvalekaldumise põhisuundadeks on: väär õpetus Kristusest, tagasipöördumine judaismi, kreeka filosoofia (gnostitsism, algainete kummardamine, müstika), Ida usundid (sünkretism, New Age).

Heebrea juured (Hebrew Roots). Liikumise rajas rootslane Lars Enarson. See levib Rootsis, Iisraelis ja mitmel pool Euroopas ning võib oma atraktiivsusega eksitada ka Eesti kristlike koguduse liikmeid. Oht võib varitseda eriti neid, kes on Iisraeli sõbrad, aga kelle õpetuslikud alused on veel nõrgad. Äralibisemine usuteelt võib tulla teinekord väga kergelt. Hebrew Roots õpetab, et:

  1. Jeesus ei olnud Jumala Poeg (ta oli ainult prohvet, ei enamat);
  2. paganad peavad täitma juudi traditsiooni (pühad, sabbat, toitumisreeglid jne);
  3. „eksiteel on kogu ristiusk, eriti katoliku kirik, kuid ka kõik teised kristlikud liikumised".

Ükski toodud väidetest ei vasta Piiblile. Kui Piiblit hästi tunda, näeme kohe, et tegemist on selge eksiõpetusega.

„Kuningriik nüüd" (Kingdom Now). „Kingdom Now" on Eestisse jõudnud ja aktiivselt levimas Lõuna-Aafrika apostlite kaudu, kes on siin juba mõnda aega jutlustamas käinud. Nelipühi piiskop Ago Lilleorg käis kohapeal nende koguduste ja õpetustega tutvumas. Seal paistis asi palju teistmoodi. Lilleoru sõnul ilmnes, et tegemist on selge eksiõpetusliku liikumisega, mille esindajad rõhutavad erinevaid tahke. Võimalik, et siin Eestis jutlustades ei räägi nad kohe välja kõiki oma õpetusi, otsekui peites esialgu oma tegelikku palet kuulajate eest. Tallinna pastoritele saadetud hoiatavas e-kirjas toob Ago Lilleorg esile järgmised nn apostlite õpetuslaused:

  1. Jeesus on juba tulnud.
  2. Lõpp on juba olnud.
  3. Meie oleme Iisrael nii vaimulikus kui lihalikus mõttes.
  4. Nüüd tuleb kogu loodu allutada Kristusele kui kuningale.
  5. Meid ei võeta üles, vaid ära kaovad patused.
  6. Kuna Jeesus ütles: „See on lõpetatud", siis tähendab see, et saatan on alistatud absoluutselt.

Rhema. Rhema on tihti kasutusel indoktrinaarse lööksõnana. Tegemist on Uues Testamendis leiduva kreekakeelse sõnaga. Ususõna liikumisega seotud inimesed on kogu aeg olnud veendunud, et rhema all mõeldakse erilist ilmutatud sõna, mis seisab kirjutatud Sõnast kõrgemal.

Toon näite ühest paljudest „rhema-jutlustest": „Kallis Taevane Isa, läkita meile täna rhema, seleta meile, mis on rhema ja aita meil igaühel saada rhema oma südamesse, sest rhema alati loob midagi, õnnistab, vabastab ja viib meid alati edasi. Täname sind Jeesuse Kristuse nimel! Aamen!"

Uues Testamendis esinevaid kreekakeelseid sõnu rhema ja logos võime mõlemaid tõlkida „sõna".

Sõna logos tarvitatakse kirjapandud sõna või üleüldiselt Jumala Sõna või ka Jumala enda kohta.

Rhema-jutlustajad väidavad aga, et logos (kreeka keeles 'sõna, mõte, õpetus') on küll sõna, aga see pole veel see tõeline! Logos kui kirjutatud Sõna võib nende jaoks olla nagu „kirjatäht, mis suretab". Selleks, et sünniks elu, on vaja rhemat! See on aga Piibli sõnumi selge väärtõlgendus. Rhemal on Uues Testamendis ka hoopis erinevaid tähendusi: „Kui vaevaliselt lähevad rikkad (rhemata) Jumala riiki" (Mk 10:23); Ap 4:37; Ap 8:18-20; Ap 24:26. Tegusõnana võib rhematisko tähendada „jumaliku vastuse saamist" (Mt 2:12,22) või „nimetama": „Antiookias, kus jüngreid esimest korda hakati nimetama kristlasteks" (Ap 11:26). Rhema-jutlustajad on üks näide nendest, kes „oma täpsustatud piiblitõlgetega" moonutavad evangeeliumi ja kallutavad oma järgijaid ära tõeteelt.

Ususõna liikumine on gnostilisel filosoofial põhinev usu ja Piibli käsitlus. Laialt levinud ususõna eksiõpetus evangeelses kristluses kannab ka teist nimetust „Positive Confession Movement" (Positiivse usutunnistuse liikumine). Liikumise üheks rajajaks peetakse Essec William Kenyoni. Tema mõtteviisi otsesemad-kaudsemad järgijad on olnud Kenneth Hagin, Kenneth Copeland, Benny Hinn ja paljud teised USA jutlustajad-telestaarid.

Asjasse vähepühendunutele on kasulik teada, et gnostitsism on inimese- ja enesekeskne õpetus. Kogu õpetuslik rõhuasetus ei ole Jumalal, vaid inimesel ja inimese jumalikul loomusel. Üks ususõna jutlustaja propageeris: „Inimene loodi selleks, et tegutseda Jumala tasemel, aga kui ta oli Jumalale sõnakuulmatu, langes ta oma osaduse positsioonilt ja Jumalaga üksolemisest. Selles valguses Jeesus mitte ainult ei tulnud lepitama patust inimest püha ja õiglase Jumalaga läbi pattude andestuse, vaid Ta tuli taastama inimesele tema õiguspärast kohta kui Jumalaga võrdsena."

Uurija Judith Matta kirjeldab oma raamatus seda liikumist järgmiselt: „Word/Faith" liikumise erinevate harude jutlustajad tegutsevad selle nimel, et nende valet tunnetust vaimulikust väest kinnitaksid tunnistused soovitud tulemustest, kas siis finantsilistest või füüsilistest. Nad tunduvad olevat kindlad nii endas kui nendega nõustuvas kuulajaskonnas. See õpetus toodab sallimatust inimliku nõrkuse suhtes ja halastamatust. Pole vaja meeltparandavat südant ega alandlikku vaimu Issanda ees. Jumala ülistamise ja teenimise asemel on suured enese-motiveerimise koosolekud. Ei ole austust Jumala ees, vaid jultunud võitlemine Jumalaga, keda nad näevad olevat enesega võrdse." („The Born Again Jesus" Judith Matta).

Kord kohtus Smürna piiskop Polykarpos Roomas Caletinusega, Rooma juhtiva gnostilise kooli juhiga. Püüdes ennast tähtsustada, küsis Caletinus piiskopilt: „Kas sa üldse tead, kes ma olen?" Polykarpos vastas: „Jah ma tean küll, et sa oled kuradi poeg."

Oikumenism ja konfessionalism. Oikumeenilisel liikumisel on tänapäeva maailmas täita oluline roll ja erinevad kristlikud konfessioonid on andnud suure panuse ristiusu levikule. Sellest tuleb aga eristada ühekülgset oikumenismi ja konfessionalismi. Peame meeles pidama, et kumbki viimatimainitud õpetuslikest suundadest kristluses pole lõpuni piibellik, vaid pigem filosoofiline käsitlus Jumala riigist.

Oikumenism õpetab: ühtsus iga hinna eest, isegi ilma tõeta Jeesusest Kristusest. Ainus tõde, mille nimel tasub elada ja uskuda, on armastus. Kõik teed viivad Jumalani.

Konfessionalism: peavadki olema erinevad kirikud, kogudused, igas kiriku eri-doktriinis on „midagi õiget", erisus rikastab, oleme kirju „Issanda loomaaed".

Mõlemad suunad on Jumala vaenlastele kasulikud: ühes toimub tõe ja vale segunemine religioosses sünkretismis, teises rivaalitsevad üksteisest eraldunud kirikud ja kogudused.

Mida teha tundmatute külalisjutlustajatega?

Lõpuks praktiline küsimus: mida teha tundmatute külalisjutlustajatega? See küsimus on meie üleilmastuval ajastul üsna päevakorral. Kui koguduse vanemad ei ole andnud soovitust, kas siis ei tohiks tegelikult üldse minna neid kuulama? Sellist keeldu meil ei ole. Küll aga tasuks küsida karjastelt nõu. Tuleks ka läbi mõelda, kuidas tarvitame oma aega ja kuhu annetame oma raha. Kõikjale kiirustades võime jätta unarusse oma koguduse kooskäimised ja sealse tegeliku kaasateenimise oma andidega.

Uus Testament räägib sellistele jutlustajatele kaasa antud nõutavatest soovituskirjadest (2Kr 3:1) ja nende eelnevast läbikatsumisest kohaliku koguduse juhtide poolt (Gl 2:2-10). Kõigi jutlustajate igakülgne läbikatsumine on oluline, sest eksiõpetajate kaudu võib tekkida usklikes tohutut segadust, viljad võivad ilmneda sageli palju hiljem (Lk 6:44; 1Tm 5:24).

Kas iga võõras või tuntud jutlustaja peab saama sõna? Tingimata mitte. Iga koosolekule tulnud võõras või isegi nimekas jutlustaja ei pea saama sõna. Võib isegi olla, et talle on parem esmalt kuulata ja alles siis, kui sõna antakse, rääkida. Võib-olla on temal meilt isegi hetkel rohkem õppida, kui meil temalt?

Koguduse poolt kutsutud ja seatud kõnelejate eest on vastutus koguduse vanematel. Maaletoodud „võõrleegionäride" vaimuliku tegevuse eest ei vastuta sageli mitte keegi, isegi mitte maaletoojad. Hingehoidlik järeltöö: vastuseta jäänud palved, täitumata prohveteeringud, usuline pettumus, hingehaavad, segadus – see kõik jääb teha kohalikel karjastel. „Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!"

 

.

„Via avium" – Lindude tee

12/2009

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Kust leidsin elu mõtte

Äsja esilinastus dokumentaalfilm „Via avium" Andres Põderi elust. Õieti on see lugu põlvkonnast, kes saab lähiaastail 60-neseks. See on lugu elumõtte otsinguist ajal, kui valgus oli kuulutatud pimeduseks ja pimedus valguseks. Laiemas mõttes on see kõigi põlvkondade lugu, mis sellest, et aeg ja kulissid muutuvad.

Ma ei tahagi rääkida filmist, vaid selles kirjeldatud põlvkonna elumõtte otsinguist. Nimetan 1960. ja 1970. aastate noori järgnevalt lihtsalt „meie põlvkonnaks". Iga põlvkond otsib ikka ja uuesti vastuseid inimomastele küsimustele: Kes ma olen? Miks ma olen olemas? Mille nimel ja kuidas peaksin elama? Kõik need küsimused on oma olemuselt usuga seotud. Teadus, filosoofia, ühiskond ja turg ei suuda neile vastust anda. Sellises järjekorras need „suured vastustepakkujad" meie põlvkonna otsinguisse ka ilmusid.

.

Loe edasi: „Via avium" – Lindude tee

Loomine, Looja, loodu

11/2009

Piibli väljendid eesti keeles

Piibli loomisõpetus on mitmekesine ja rikkalik. Üheks põnevaks teemaks Piibli autorite puhul on see, et Looja on loonud inimese ja kogu loodu enda partneriks – kaasloojaks. Alljärgneva teemaarenduse aluseks on teoloog James William McClendoni arutelud teosest "Doctrine. Systematic Theology 2" (Nashville: Abingdon Press, 1994), 160-165.

Loomise sõna

Heebrea verbi bārā (looma) on Pühakirjas kasutatud ainult seoses Jumalaga. Jumal on unikaalselt "maailma äärte Looja" (Js 40:28), kõige oleva Looja. See verb ilmub 1Ms 1:1 ning tervest sellest peatükist on kärsitud lugejad järeldanud, et loomine oli momentaanne, üks kord alatiseks ja ilma analoogiateta. Kui see oleks tõsi, siis ei saaks me isegi seda öelda, mida "loomine" tähendas, sest mitte miski ei oleks selle sarnane. Õnneks on aga siin ja teisal kasutatud seda verbi koos sünonüümsete väljenditega, mis kirjeldavad mitte ainult momentaanset tekkimist, vaid protsessi, millel on palju staadiume. Bārā ise leiab kasutust suurte mereelukate (1Ms 1:21) ja inimolendite loomise puhul (1Ms 1:27). Kuid bārā kasutatakse ka tuulehoo (Am 4:13), taaskorduva "pisikeste ja suurte" kreatuuride elutsükli (Ps 104:25.30) ning ka viimaste asjade kirkuse kohta (Js 4:5). Kõik need on Looja töö, samuti kui Jumala loomistöö on ka sepp, kes valmistab surmavaid relvi ja "hävitaja", kes neid relvi kasutab (Js 54:16). Nii ei ole loomine isegi selle alguse tähenduses piiratud maailma algusega – loomine on üha jätkuv Jumala tegevus. Samuti ei ole loomine lihtsalt alguse saamine "mittemillestki" (vaade, mis on ainult apokrüüfses 2Makkabite raamatus 7:28), vaid see on ka juba loodud materjali alalhoidmine või uuendamine.

Loomise pildid

Jumalast kõneldes kasutasid Piibli autorid sagedasti pildikeelt. Just kujundlik mõtlemine võib kõige paremini suunata inimese sellise arusaamise lävele, kus ta hakkab hoomama hoomamatut. Nii on Piiblis kõrvu eriomase "loomissõnaga" bārā esitatud ka terve rida loomise pilt-sünonüüme, mis on eriti kõnekad seetõttu, et neis on Jumala tegevus suhestatud inimese enese loovusega.

Vormimine

Jumal vormib või kujundab loodut. Seda öeldakse kogu loodu kohta: "mina üksi võlvisin taeva, mina üksi laotasin maa" (Js 44:24). Sama sisaldub ka inimese loomises: "valmistas inimese, kes põrm on, mullast" (1Ms 2:7); "võttis ühe tema küljeluudest" (1Ms 2:1j). Neis piltides avaldavad loomises kasutatud materjalid meile midagi ka loomisseostest – inimolend tervikuna on seotud Maaga, naine mehega. Kõige rabavam loomispilt on kujund pottsepast ja savist. Seda kujundit kasutatakse Pühakirjas vähemalt kahel moel. Üks on stseen, milles loodu vaidleb Loojaga hea ja kurja üle (Js 45:9; Ii 33:6; Rm 9:19jj). Teises (Jr 18:1-11) on erinev teema: pottsepa töötulemus sõltub kasutadaolevast savist. Savi võib olla liiga pehme, et koos püsida, või liiga kõva, et olla hästi vormitav, või ka täiesti õige. Hea potissepp teeb saviga, mida ta soovib. Siin kohtame me ideed, et kõrvu Looja enese kreatiivsusega avaldub loodus ka loodu kreatiivne potentsiaal (või sellekohane soov). Jeremija sõnum pottsepakojast viitab, et savi roll on veelgi suurem: sest ka meie tegevus, nii Jumala tahte ees paindumises kui meie eneseületuses, on loomine.

Võitlus

Iidne Lähis-Ida kujutles, et maailm loodi jumalatevahelise titaanliku võitluse tulemina, milles maa tõusis esile kaootilistest vetest ja valgus peletas ürgse öö. Need konfliktimüüdid ülistasid paganlikke jumalaid, kuid 1.Moosese raamatus allutavad nad puhta mõtte teemadele. Kuid teised Piibli autorid kasutasid neid müüte vähemalt väljendusrikaste poeetiliste piltidena. Ürgalguse koletis Leviatan (või ka Rahab, lohe, meri – Js 27:1; 51:9-10; Ps 74:13j; 89:9-11) saab väeka Jumala käest lüüa, kuid teda ei hävitata täielikult. See teema ilmub taas kiusaja mao kujus (1Ms 3:1-15) ja kindlasti jätkub ka püsiv vaen Jumala ja saatana (Ii 1:6-2:7) vahel evangeeliumides (Mk 1:13; 3:23.26; Lk 10:18), mille kulminatsiooniks on kuradile osaks saav viimne karistus (Ilm 20:10). Selles piibliteoloogia dramaatilises elemendis sisaldub idee, et loodu ise on hinnaline. Ei ole olemas ühtki teaduslikku või kunstilist või poliitilist loomingut, ei ühtki uut riiki, ei ühtki kunstiteost, ei ühtki sügava mõtte väljendust, mis ei võtaks maksu oma loojalt.

Kava täideviimine

Tegijal on kava, ehitaja järgib projekti. Lepingutelk ja selle laegas ehitati Betsaleeli poolt, kelle Jumal oli valitud ja täitnud Vaimuga ning igasugu tööoskusega (2Ms 31:1-5). Püha telk ja laegas ehitati "eeskujude järgi, mis sulle mäel näidati" (2Ms 25:40). Ja kui see oli nõnda Jumala poolt määratud kohtumispaigaga maa peal, oli see nõnda ka maa ja taeva ja kõige selles sisalduvaga. Jumal võis luua ettemõeldud mudeli kohaselt ja ta tegigi seda. Taolised mõtted said antiigis aluseks "kujundaja-argumendile": me võime näha looduse kuju, kuid kas ei peaks sel olema Kujundaja? Piibli mõtlemises järgnes sellele tõdemusele aga siiski pigem imetlusõudusest täidetud ülistus: „Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus. Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi." (Ps 139:13j)

Väljendamine

Jumal ise on Ps 104 kohaselt "valguse rüüga rõivastatud". Nii väljendab asjade grandioossus konkreetselt sedasama, mida eeldab metafoor Jumala rõivastest. Lauliku nägemus hõlmab valgusest täidetud maailma, taevast kui kumavat telgiriiet, maa all ujuvaid alustalasid, nende vahel tuul, pilved, tuli, mäed ja ojad, allikad ja lätted, viimased meelde tuletamas vikerkaaretõotust Noale ja teme perele. Allikate juures kustutavad loomad oma janu, kariloomade jaoks on rohi, inimeste jaoks taimed, vili, vein ja õli, mida on külluses. Isegi Leviatan pladistab mööda, olles nüüd ainult mänguhimuline elukas (Ps 104:1-26).

Inimkunstide seas on ülimaks kunstiteoseks sõna. Selle kokkuvõtvaks väljenduseks on Jumala kõneldud sõna. Kuigi sõna on Pühakirjas vahetuks loomisinstrumendiks, on see mõnikord ise Jumala kreatuur, mis on välja öeldud, et ellu viia Jumala eesmärki: "See ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin." (Js 55:11) Pühakiri on Jumala Sõna, see tähendab Jumala kunstiteos, ja Johannese evangeeliumi proloogis on "Sõna" igavikuline Sõna, alati koos Jumalaga, valgus, mis on kõigi valguste allikas (Jh 1:1-5). Siin oleme me aga juba ületanud loodu piirid, igavikuline inimeseks Jeesuseks saanud Sõna ei ole kreatuur, vaid on iidse kristliku usutunnistuse kohaselt Jumal ise.

Sünnitamine

"Jumalatest põlvnemine" on tuntud loomismall, mis esineb paljudes kultuurides. Seda märkimisväärsem on, et Pühakiri oli küllalt vaoshoitud, kõneldes Jumala isaks-olekust põlvnemise mõttes: Jumal ei olnud bioloogiline isa. "Issand, sina oled meie isa. Meie oleme savi ja sina vormid meid, meie kõik oleme sinu kätetöö" (Js 64:8) – ja kui kätetöö, siis ei ole juttu jumalikust sünnitamisest. Piibli metafoori kohaselt on Jumal adoptiivisa (Jr 3:19). Jeesus kutsub Jumalat "Isaks" ja ennast "Pojaks" unikaalses mõttes: "keegi ei tunne Isa, kui vaid Poeg" (Mt 11:27). Pangem tähele, et selles lõigus on Isa ühtlasi ka "taeva ja maa Issand".

Piibli viited Jumalale kui loovale Emale on vähem vaoshoitud. Psalmist on "rahunenud ja vaikinud kui võõrutatud laps oma ema süles" (Ps 131:2) – ja see ema on psalmisti kujundi kohaselt Jumal. Psalmis 22 on Jumal ämmaemand, kes aitas laulikul ilmale tulla (Ps 22:10) ning ehk ka emaüsk, mis teda kandis. Selgesti on see nii 5Ms 32:18: "Sa ei mäletanud kaljut, kes sind sünnitas, sa unustasid Jumala, kes andis sulle elu." Sarnast kujundit kasutades protesteerib Mooses vastutuse suhtes oma kaaslaste eest: "Kas olen mina kogu selle rahva pärast olnud lapseootel või olen mina tema sünnitanud, ja kas olen mina kutsutud neid oma süles kandma nagu amm beebit?" (4Ms 11:12). Järeldus on, et see oli Jumal, mitte Mooses, kes "nad sünnitas" ja kes on seetõttu vastutav oma tänamatu lapse eest. Jumala loov emadus ei ole piiratud ainult inimlastega: "Ons vihmal isa, või kes on sünnitanud kastetilgad? Kelle üsast on välja tulnud jää ja kes on sünnitanud taeva halla?" (Ii 38:28j). Sarnaselt kirjeldab Jumal Babüloni eksiilis viibijaile nii algset kui uuendatud loodut: „Aga nüüd ma oigan otsekui sünnitaja, hingeldan ja ahmin õhku ühtaegu. Ma laastan mäed ja künkad ning kuivatan kõik nende rohu; ma muudan jõed koolmeiks ja teen järved tahedaiks. Ma juhin pimedaid teel, mida nad ei tunne, ma lasen neil käia tundmatuid radu; ma muudan pimeduse nende ees valguseks ja konara tasaseks!" (Js 42:14-16)

Siin kohtame me kokkulangevaid teemasid: sünnitusvalu, mis puudutab nii ema kui last, nii Jumalat kui loodust koos inimesega. Nii on Jumal säärane naine, kes toob jumalikes sünnitusvaludes Iisraeli ilmale.

Kokkuvõte

Loomispiltide mitmekesisus on meile heaks meeldetuletuseks, et me teeme vea, kui taandame Piibli loomisõpetuse mingiks üheks vaidlusküsimuseks, nagu arutelud intelligentse disaini üle vastasseisus evolutsiooniteooriaga jms. Piibli autorid kogesid Looja ligiolu väga erinevalt ja nii nad ka väljendasid oma kogemust väga erinevatel viisidel. Seda võiksime meiegi õppida.

Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

.

Kasvatus ja karistus

9/2009 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Piibli väljendid eesti keeles

Murra ta küljeluid, kui ta alles lapsuke on

Piibli apokrüüfilise Siiraki Tarkuseraamatu 30. peatükk sisaldab rea nõuandeid tulevasele isale, kuidas see peaks oma poega kasvatama (salmid1-13): "Kes oma poega armastab, see peksab teda alatasa roosaga, et tal elu otsas võiks hea meel olla. Kes oma pojale kari annab, saab tast kasu tunda ja tast kiidelda tuttavate seas. Kes oma poega õpetab, see ärritab oma vaenlast, ja ilutseb tema pärast sõprade ees. Kui ta isa on hinge heitnud, siis on see, otsegu ei oleks ta surnud, sest ta on enda sarnase enese järele jätnud; oma elus nägi ta seda ja oli rõõmus tema üle, ja tema otsal ei olnud ta kurb; vaenlaste jaoks jättis ta kättemaksja, ja oma sõpradele selle, kes tasub heategemise. Kes oma poega hellitab, peab siduma ta haavu, ja iga kisa puhul väriseb ta sisikond. Taltsutamata hobune saab virtsikaks, ja poeg, kes oma meelt mööda käib, läheb hooletuks. Hellita oma last, siis paneb ta sind ehmatama, mängi temaga, siis kurvastab ta sind. Ära naera temaga, et sul ei tuleks temaga valu kannatada ja viimaks oma hambaid kiristada. Ära anna meelevalda tema kätte nooruseas ja ära salli ta rumalusi. Kõverda tema selga nooruseas, ja murra ta küljeluid, kui ta alles lapsuke on, et ta ei läheks kangekaelseks, vaid kuulaks su sõna, muidu tuleb see sulle valuks su hinge sees. Karista oma poega ja võta tema kallal vaeva näha, et sa ei komistaks ta häbi tõttu."

Loe edasi: Kasvatus ja karistus

Ligimesearmastuse proovikivi

7-8/2009 Karin Raja refereeris oma KUS lõputööd

Kes on minu ligimene? Nii on küsitud ikka ja jälle ning ilmselt küsitakse peale meidki.

Jeesuse elus ja õpetuses peitus midagi, mis andis inimestele põhjalikuma mõistmise Jumalast ja tema armastusest. Näeme, kuidas Jeesus soovib oma kuulutustöös suunata laiemale arusaamale neid, kes arvavad, et kui nad Jumalat juba kõigest südamest armastavad, siis on kõik korras. Kas ikka on?

Üks nendest Piibli kirjakohtadest, kus Jeesus avardab arusaama ligimesest, on „Tähendamissõna halastajast samaarlasest" (Lk 10:30-37). Seal esitab seadusetundja Jeesusele küsimuse: „Kes siis on mu ligimene?" Kellele pean ma armastusega tähelepanu osutama ja keda aitama? Kust läheb ligimesearmastuse viimane piir. Tolleaegsed seadusetundjad võtsid ligimese armastamist kui "piiratud kohustust" ja pidasid lõputuid debatte selle üle, millised inimgrupid jäävad välja selle käsu kehtivusalast. Jeesus ei vastanud esitatud küsimusele juriidilise definitsiooni, vaid tähendamissõnaga, kus üks teekäija on vägivaldsete teeröövlite kätte langenud ja kellest nii preester kui leviit on külmalt mööda kõndinud.

.

Loe edasi: Ligimesearmastuse proovikivi