02/2017
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Aeg-ajalt kuulen väidet, et kõik uuestisündinud kristlased on preestrid ja võivad kohe täita ka preestri ülesandeid. See mõte on ilus, aga kas ka selliselt teostatav?
Preestriteenistuse eeskujuks on vanatestamentlik preesterkond, kelle teenistus oli väga tähendusrikas. See oli suur eesõigus – kuuluda preestrite hulka. Preestrite keskne tegevus oli Jumalale ohvrite toomine. Uues Testamendis kirjeldatakse nüüd selliselt koguduse ülesannet. 1Pt 2:9 on öeldud: „Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust”, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse”. Ilm 1:6 on juttu Kristus Jeesusest, „kes meid on teinud kuningriigiks, preestreiks Jumalale ja oma Isale”.
Leonhard Goppelti arvates ei taha see sõna siiski väita, et igale ristitule on antud preestri õigused ja funktsioonid. Pigem rõhutab see, et Jumala hoonesse kuulumine (vt 1Pt 2:5) ei tähenda vaikset osalemist, vaid ikka aktiivset tegutsemist. Nad kõik on varustatud ja kohustatud tegema seda, mis muidu oli ette nähtud preestritele, nimelt Jumalat teenima.