August 2020 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Piiblis on Jumala korduv üleskutse oma rahvale: „Olge pühad, sest mina olen püha!“ Mida see aga praktilises elus tähendab?

Jumal on püha
Piiblis toetub pühaduse mõiste eranditult Jumalale ja on olemuslikult Jumala määratud. Pühadus tähistab Jumala olemist iseendas, tema mitte millestki sõltuvat eksistentsi, väljendades Jumala teisiti olemist, võrreldes looduga. Oma võidulaulus küsib Mooses: „Kes on sinu sarnane jumalate keskel, Issand? Kes on sinu sarnane, pühakute keskel ülistatu, kardetava kuulsusega imetegija?“ (2Ms 15:11). Jumala teistsugusus ilmutab end puutumatu, ligipääsmatu, ähvardava ja kohutavana.
Üsna mõtlikuks teeb kümnes käsus olev ütlus: „…mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad“ (2Ms 20:5). Samas räägib ta, et on „halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest“ (2Ms 34:6). Ta ilmub ka ligitõmbava, toimiva ja õnnistava jõuna, nagu kohus ja arm, õiglus ja armastus.

Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks.

Juuni 2020 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli kogudus

Ikka ja jälle leiame erutavaid uudiseid, et kusagil on leitud mingi vana käsikiri, kus räägitakse Jeesusest midagi, mida Uues Testamendis pole kirjutatud. Milline tähendus võiks siis olla sellistel Piibli kaanoni välistel tekstidel? Kas neis on ka midagi usaldusväärset ja õndsuseks vajalikku?

Järgnev mõtisklus on paljuski inspireeritud Berliini Tehnikaülikooli vanema ajaloo professori Werner Dahlheimi artiklist „Väljamõeldud lugude võlu“ ja talle oponeeriva Halle-Wittenbergi Ülikooli professori Cornelia Horn'i artiklist: „Usaldusväärne Toomas“.
Esimesed kristlased sõnastasid varakult oma usu olemuse. Me leiame selle apostel Pauluse kirjast Korintlastele: „Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi…“ (1Kr 15:3–4). See sõnum kinnitas ühtlasi lootust, et Jeesuse ülestõusmine on kõigile usklikele avanud ukse igavikku. Kui see paika ei pidanuks, tulnuks öelda: „Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk“ (1Kr 15:14). Niisiis oli Kristuse elus, kannatuses, surmas ja ülestõusmises ilmunud pääste kõigile inimestele.

Iga võimalik mälestus näis tõestavat Jumala riigi kuulutajate väge.

Kuid aja möödudes leidus ikka ja jälle neid, kellele tundus, et nad teavad liialt vähe Jeesuse lapsepõlvest ja noorusest, tema emast Maarjast ja peaaegu mitte midagi apostlite edaspidisest saatusest. Oli ju evangelistide pilk suunatud üksnes Jeesuse kui Päästja õpetusele, imetegudele ja lunastustööle. Nii oli vaid aja küsimus, millal ilmuvad need, kes püüavad neid „lünki“ täita. Tundus ju iga samm, mida Jeesus või misjonärid olid teinud, väga tähtsana. Iga võimalik mälestus näis tõestavat Jumala riigi kuulutajate väge.
Vastpöördunute teadmisjanule vastasid abivalmis autorid. Alates 2. sajandi keskpaigast hakkasid nad kirjutama uusi evangeeliume, milles kirjeldati täpseid detaile Jeesuse sünnist ja lapsepõlvest. Nende kujutlustes muutus õrn Lunastaja, kes oma pooldajail keelas relva kasutamast, võimsaks isandaks, kes juba lapsena soosis häid ja karistas kurje, et nõnda kõigile oma jumalikku väge tõestada.

Juuni 2020 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

„Ja kui nelipühipäev kätte tuli, olid kõik ühes paigas koos. Ja taevast sündis äkitselt kohin, otsekui oleks kange tuul puhunud, ja täitis kõik koja, kus nad istusid. Ja neile ilmus nagu lõhestatud tulekeeli, ja need langesid üksikult igaühe peale nende seast. Ja nad kõik said täis Püha Vaimu“ (Ap 2:1–4).
Aeg-ajalt kingib Jumal inimestele erilisi kogemusi, mis aitavad paremini mõista Jumala plaane ja inimeste osa neis. Loetu on üks sellistest. Tegemist oli Jumala erilise sekkumisega inimkonna ajalukku.
Taevasel ilmutusel Jumala Vaimu väljavalamisest oli pikem eellugu. See tuletab meelde kaebehüüdu prohvet Jesaja raamatus: „Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla...“ (Js 64:1).
Prohvet oli Iisraelis kogenud rasket vaimulikku põuda. Arvati, et Jumal ei ole enam oma rahva keskel. Inimesed on jäetud iseeneste hooleks. See oli tõsiseks küsimuseks: „Kus on see, kes tõi veest välja oma lammaste karjase? Kus on see, kes pani tema sisse oma Püha Vaimu? ... Otsekui karja, kes läheb alla orgu, viis Issanda Vaim neid puhkepaika. Nõnda juhtisid sa oma rahvast, et teha enesele aulist nime“ (Js 63:11,14).
Nüüd aga olid taevas ja maa end vastastikku sulgenud. See oli tõeliselt raske aeg. Jumal ei hooli meist!?
Et kujunenud olukorrast pääseda, oli vaja, et Jumal ise taevad lõhki käristaks, oma jõu ja andidega maale tuleks ning abi annaks. „Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla!“

Oli vaja, et Jumal ise taevad lõhki käristaks, oma jõu ja andidega maale tuleks ning abi annaks.

Aprill 2020 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli kogudus

Ikka ja jälle küsime: „Millal elu lõpuks normaliseerub? Millal see koroonapaus ükskord lõpeb?“ Lootus, et see kõik lõpeb ülestõusmispühadega, on osutunud petlikuks. Kevad avaneb pung punga järel, kuid kirikute uksed jäävad ikka veel suletuks. Isegi Jeruusalemma Hauakiriku uks oli seekordsetel pühadel suletud. Kirik oli inimestest tühi.

Ülestõusnud Issandaga kohtumise jaoks ei ole inimeste retsepti.

Kuidas nendes oludes kõnelda ülestõusmisest? See on põhimõtteline küsimus. Kristlik kirjanik ja preester Wilhelm Brunes on öelnud: „Surnud ei jookse lihtsalt niisama ringi.“ Ülestõusmist ei saa märkida kalendrisse, sest see ei toimu pärast kolme päeva, vaid „kolmandal päeval“. See on oluline erinevus. „Kolmas päev“ ei ole ainult ajalooline, vaid ka teoloogiline aeg. See tuletab meelde prohvet Hoosea sõnumit: „Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees“ (Ho 6:2). „Kolmas päev“ on Jumala päev. Tema palge ees on kõik teisiti, ootamatu ja kordumatu.
Uus Testament rajaneb kogemustel, mida ei saa esile kutsuda ja kalendrisse kavandada. Ülestõusnud Issandaga kohtumise jaoks ei ole inimeste retsepti. Neli evangeeliumi kirjeldavad neljal erineval viisil uue tõelisuse läbimurret. See juhtub nädala esimesel päeval ja vara hommikul ning tunnistajaks on naised. Kuid mida nad kogevad, on kirjeldatud erinevalt.

Märts 2020 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Algus jaanuari Teekäijas
Läbivalt tõstab Johannese evangeelium esile Jumala Ainusündinud Poja inimlikkust: ta sai „lihaks“ (Jh 1:14), allutas end maise olemise alla, elas kui juut (Jh 4:9). Jeesus tegi erilisi tunnustähti, mille reaalsust võidi selgesti kontrollida (vrd Jh 2:9j; 4:51jj; 6:13; 9:9,20,25,39; 11:39,44). Ta osales pulmas (Jh 2:1–11), puhastas templi (Jh 2:14–22), rändurina oli ta väsinud ja janune (Jh 4:6j), ta armastas oma sõpra Laatsarust (Jh 11:3,36) ja ärritus, kui nägi inimeste nutmist Laatsaruse pärast (Jh 11:33j), samas nuttis ta ka ise (Jh 11:35). Eesootavate kannatuste ja surma ees (Jh 12:27; vrd 13:21) oli ta ehmunud ning ristil soovis, et talle antaks juua (Jh 19:28). Jeesuse inimeseks olemine tuleb esile ka Jh 5:12; 8:40; 9:11; 11:50; 18:2; ta oli inimene kui selline: „Ennäe inimest!“ (Jh 19:5). Jumala kohta ütles Jeesus aga: „Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama“ (Jh 4:24).
Eelöeldule mõeldes tekib küsimus, kuidas neid vähemalt näiliselt vastuolulisi ütlusi omavahel seostada ja kooskõlastada?

Nii nagu Poeg on orienteeritud Isale, peavad inimesed olema orienteeritud Kristus Jeesusele, „et nad oleksid üks nii nagu meie!“ (Jh 17:11).