Kolmainu Jumalast Johannese evangeeliumis
Märts 2020
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Algus jaanuari Teekäijas
Läbivalt tõstab Johannese evangeelium esile Jumala Ainusündinud Poja inimlikkust: ta sai „lihaks“ (Jh 1:14), allutas end maise olemise alla, elas kui juut (Jh 4:9). Jeesus tegi erilisi tunnustähti, mille reaalsust võidi selgesti kontrollida (vrd Jh 2:9j; 4:51jj; 6:13; 9:9,20,25,39; 11:39,44). Ta osales pulmas (Jh 2:1–11), puhastas templi (Jh 2:14–22), rändurina oli ta väsinud ja janune (Jh 4:6j), ta armastas oma sõpra Laatsarust (Jh 11:3,36) ja ärritus, kui nägi inimeste nutmist Laatsaruse pärast (Jh 11:33j), samas nuttis ta ka ise (Jh 11:35). Eesootavate kannatuste ja surma ees (Jh 12:27; vrd 13:21) oli ta ehmunud ning ristil soovis, et talle antaks juua (Jh 19:28). Jeesuse inimeseks olemine tuleb esile ka Jh 5:12; 8:40; 9:11; 11:50; 18:2; ta oli inimene kui selline: „Ennäe inimest!“ (Jh 19:5). Jumala kohta ütles Jeesus aga: „Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, peavad teda vaimus ja tões kummardama“ (Jh 4:24).
Eelöeldule mõeldes tekib küsimus, kuidas neid vähemalt näiliselt vastuolulisi ütlusi omavahel seostada ja kooskõlastada?
Nii nagu Poeg on orienteeritud Isale, peavad inimesed olema orienteeritud Kristus Jeesusele, „et nad oleksid üks nii nagu meie!“ (Jh 17:11).