1/2009 Ermo Jürma, endine füüsik

Kolmekuningapäev aasta algul suunab meie mõtteid hommikumaa tarkadele, kes taevas nähtud tähe juhatusel tulid Petlemma vastsündinud kuningat kummardama. Teaduse ja usu seosed – tarkade teekond Jeesuse juurde – on pakkunud järelemõtlemist kõigil aegadel. Alljärgnev Piibli loomispäevade ja tänaste teadlaste vaadete põgus kõrvutamine on allakirjutanu refereering tema kohtumistelt endiste kolleegidega.

.

1/2009 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Piibli väljendid eesti keeles

Eesti kirjakeele üheks tüvitekstiks on Piibel. Sealsed tõlkeväljendid on juba ammu leidnud tee ka argikeelde. Meie igapäevases kõnepruugis on neil sõnadel oma väljakujunenud harjumuspärane tähendus, mispuhul me enamasti ei mõtlegi nende algupärale. Käesoleval aastal avaldab Teekäija järjepanu valiku huvitavamatest Vana ja Uue Testamendi väljenditest.

Mis on tohuvabohu?

Esmajoones tähendab see väljend kaost, korrapäratust, segadust.

.

11/2010

Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Piiblis kõneldakse ohverdamisest palju. Moosese raamatud reglementeerivad ohvritoomise viisid, ajalooraamatutes kirjeldatakse neid loomuliku osana inimeste elust ja prohvetid kritiseerivad ohvripraktika väärtarvitusi. Ka Uue Testamendi sõnumit ei ole võimalik mõista lahus toonastest ohverdamisega seotud rituaalidest. Vastsündinud Jeesuse eest ohverdati templis tuvisid, täiskasvanud Jeesuse sõnum vastandab prohvetlikul viisil halastuse ja ohvri (Mt 9:13; 12:7 vrd Ho 6:6), ning see kõige kesksem, tema ristisurm, on taas ohverdamise temaatikast lahutamatu.

.

4/2009 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Piibli väljendid eesti keeles

Sõnal õnn on eesti keeles huvitav ajalugu. Seda teemat uurinud Külli Kuusk („Kust tuleb meile õnnistus?" – Usuteaduslik Ajakiri 1/2005, lk 54) kinnitab, et õnn-tüvi kuulub läänemeresoome-lapi tüvede hulka ja nende tüvedega sõnad olid varases läänemeresoome algkeeles olemas juba vähemalt 3000 aastat tagasi. Mis võis olla selle sõna algne tähendus? Siin on keeleteadlaste poolt pakutud mitmesuguseid oletusi.

Õõs ja õng

Asta Õim („Armastus ja õnn eestlaste maailmapildis" – Keel ja kirjandus 11/2003) kirjeldab oletust, et algselt võib siin tegu olla sõna onsi ühe paradigmavormiga. Onsi tähendab „õõnt, õõnsust". Kuidas seostub õnn õõnsusega? Et õõnest saaks õnn, siis pidi õõs kui tühi ruum meie eelkäijatele seostuma millegi meeldiva, kasuliku ja ihaldatava – näiteks puuõõnest leitava meekärje ja linnumunadega. Just nende meeldivate asjade leidmist hakati nimetama õnneks (leidis õnne, ei leidnud õnne).

Teine seletusviis seostab õnne õngega – et kala näkkab, on õnn. Kõht saab jälle täis ja sellega seostub meeldiv rahulolutunne. See viimane seletus haakub siinkirjutaja elukogemusega: poisikesena suviti maal vanavanemate juures viibides käisin korduvalt kalal. Mäletan siiani tunnet, kui tuli varahommikul üles ärgata, jõe äärde minna, seal tunde passida ja sääsehammustusi taluda. Reeglina oli saagiks ainult paar särjepoega, millest jätkus vaid kassile. Nii pole minust kunagi kirglikku kalameest saanud. Võin ainult oletada, et nendel noortel, kellest on kalamehed saanud, pidi see tunne olema täpselt vastupidine – ootamatult saadud suur saak ja sellest tuntud meeldejääv rõõmuelamus, mis ajendab järgmiselgi korral kalale minema.

Praktiline õnn ja heitlik õnn

Asta Õim rõhutab, et eestlaste keelekasutuses on õnnel enamasti üsna praktiline iseloom. Õnn tähendab rahulolu, kordaminekut, mõnutunnet nii vaimses kui füüsilises vallas, raskele päevatööle järgnevat puhkust (õdak om kõige õntsamp aig). Õnn võib olla hea või halb ja õnnetu ei ole mitte see, kel puudub õnn, vaid see, kes kannatab. Õnne olemasolu peetakse niisiis millekski loomulikuks, mitte eraldi positiivseks nähtuseks. Asta Õim kirjeldab ka seda, kuidas õnn võib olla ka oodatud, kuid vähetõenäoline sündmus (õnne leidmine, õnne omamine). Õnn on muutlik, etteaimamatu (õnn kukkus taevast sülle).

Õnnis, õnnistama ja õndsus

Kristluse levides hakati ühe kesksema mõiste – pääste – kohta kasutama õnn-tüvelisi tuletusi, kinnitab Külli Kuusk. Mõisted õnn, õnnistama ja õndsus on algselt samuti olnud seotud elus praktiliselt teostuva rahulolu, hea olemise ja meeldivate asjadega. Ent seoses kristliku kultuuri juurdumisega laienes ka nimetatud sõnade tähendusväli. On huvitav tõdeda, et samalaadne sõnade tähendusvälja laienemise protsess on jälgitav ka Uue Testamendi kreeka keeles ehk teisisõnu ajas, mil ristiusk välja kujuneb.

Makarios-sõnad

Sõnadegrupp makarismos, makarios, makarizō väljendab Uues Testamendis õnnelikkust ja õndsust. Puhtalt maisel tasandil ütleb vangisolev apostel Paulus kuningas Agrippale: „Ma loen end õnnelikuks (makarion), kuningas Agrippa, et ma võin täna sinu ees enese eest kosta kõige selle kohta, milles juudid mind süüdistavad, sest sina oled kõikide juudi kommete ja vaidlusküsimuste parim tundja." (Ap 26: 2j) Sel kohal kasutab Paulus seda sõna kreeka tavatähenduses – hea õnne ehk vedamise mõttes. Funktsionaalselt võiks siinkohal tõlkida ka: „Mul on vedanud, kuningas".

Antiik-Kreeka retoorikas tunti makarismide ehk õnnelikuks-kiitmise žanri. Vanemaid võidi kiita tublide laste, pruuti suurepärase peigmehe leidmise, rikkaid inimesi selle eest, et nad on leidnud endale hea positsiooni elus jne. Ent Jeesus andis sellele kõnežanrile hoopis uue tähenduse. Luuka evangeeliumi „õndsakskiitmistes" sõnab ta (Lk 6: 20-22): „Õnnelikud olete teie, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik! Õnnelikud olete teie, kes te nüüd nälgite, sest teie saate küllaga! Õnnelikud olete teie, kes te nüüd nutate, sest teie saate naerda! Õnnelikud olete teie, kui inimesed teid vihkavad ja kui nad teid endi keskelt välja lükkavad ja teid häbistavad ja teie nime põlu alla panevad Inimese Poja pärast!" Jeesus kasutab siinkohal sedasama sõna mis Pauluski (makarioi – mitmuses), ent nüüd ei ole õnnelikud mitte need inimesed, kel kõik elus hästi läheb, vaid just need, kellel asjad on kehvasti. Miks nii? Aga just siin saab ilmsiks, et inimese elu tõeline õnnelikkus ei seostu mitte raha, hea positsiooni, juhusliku vedamise ja muude ülimalt praktiliste asjade, vaid hoopis Jumalaga. Keda Jumal õnnistab, see on ka õnnelik, ükskõik kui kehvasti tal maises elus poleks läinud. Uus Testament ja kristlus seostab inimese õnnelikkuse Jumalaga nii läbivalt, et pole juhus, et ka eestikeelses sõnakasutuses võetakse siinkohal tarvitusele eraldi sõnad, millel on peamiselt just usuline tähendus: õndsus, õnnistus.

Eulogeō-sõnad

On veel üks sõnadegrupp, mida eesti keelde õnnistuse ja õnnistamisena vahendatakse: eulogeō, eulogētos, eulogia, eneulogeō. Sõnasõnaliselt tähendab eu legein „hästi rääkimist", seda kas siis hea kõnesisu või kellegi kiitmise mõttes. Ent Uue Testamendi kreeka keeles ei ole selle sõna taustaks kreeka tavakasutus, vaid juudiusu praktika, mispuhul see sõna on tõlge heebrea verbist juurega brk. Sellel juurel on kaks põhitähendust: „õnnistama" ja „põlvitama". Kui brk tegevus on suunatud Jumalale, siis on meil tegu Jumala kiitmisega, kui see on aga suunatud inimesele või esemele, siis „õnnistamisega", st palvega, et Jumal annaks edu õnnistuse objektile. Siinkohal on sageli taustaks arusaam, et õnnistamise sõnade lausumise tegu ise on Jumala poolt heaks kiidetud ja Jumal kinnitab seda. Jaakobuse kirjas uskliku inimese keelest öeldu on siin iseloomulik (Jk 3: 9j): „Sellesamaga me kiidame (eulogoumen) Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi, kes on sündinud Jumala sarnasteks. Ühest ja samast suust tuleb õnnistamine (eulogia) ja needmine. Nii ei tohi olla, mu vennad!"

Niisiis on nende sõnadega väljendatud tegevustel otseselt usuline tähendus, mispuhul on loomulik, et ka eesti sõnad õnnistama, õnnistus seostuvad just usulise elu praktikatega.

Õnn või õnnistus?

Lõpetuseks tahaksin tähelepanu juhtida ühele olulisele erinevusele sõnade õnn ja õnnistus vahel. Kui õnn on midagi maist ja sageli üsna juhuslikku ning kiiresti mööduvat, siis õnnistus võib olla inimese elus pidev ja püsivalt tajutud suurus. Ka õnnistamine ei ole juhuslik toiming, selleks on vaja vaid usku, palvemeelsust ja head tahet. Niisiis soovin lugejale õnne tema tulevasis päevis, ent veelgi olulisemalt Jumala õnnistusi ja õnnistamist.

5/2009 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Piibli väljendid eesti keeles

„Mis värvi on armastus?" küsib tuntud eesti laulusalm, soovides armastatu aknad just seda värvi värvida. „Jumal on armastus," ütleb 1. Johannese kirja autor ning räägib armastuses ja Jumalas püsimisest (1Jh 4:8.16). Mõlemal juhul on armastus mõistetud kaheplaaniliselt – sellel on tunnetuslik pool (armastust tuleb taibata ja siis näha ümbritsevat armastuse valguses) ning see on suunatud suhetele ja väärtustele (armastus suhestab inimese alati kellegi või millegagi väljaspool teda ennast). See viimane vajab ehk selgitust: isegi enesearmastus saab võimalikuks ainult mingi välise hindamisskaala taustal (positiivselt: ma võin ennast armastada, kuna Jumal on mind enne armastanud; negatiivselt: ta armastab ainult iseennast ja ei hooli teistest).

Varanatukesest kiindumuseni

Asta Õim („Armastus ja õnn eestlaste maailmapildis" – Keel ja kirjandus 11/2003) on kirjeldanud sõna armastus etümoloogiat. Tüve arm esialgne ja nüüdseks unustatud tähendus oli „komps, pamp, (kaasaskantav) varanatuke". Sealt edasi seostus see armu andmisega abivajajale ehk almusega (sandile anneda armu) ning haletsuse ja kaastundega (anti armu poolest tükk leiba). On üsna ilmne, et selles säilinud keelekasutuses on juba äratuntav paralleelsus kristlike motiividega. Kaks keelenäidet meie varasematest piiblitõlgetest (Lk 1:30) on siin asjakohased: Wastne Testament (1986) Erra peljako Maria: Sest sinna olet Armo leidnu Jummala man; põhjaeestikeelse tõlke Pilistvere algversioon (1680-1687) Karta hend mitte Maria, sinna ollet Armo Jummala jures leudnut. Armu saamine ei olnud iseenesestmõistetav asi ning nii seostus see „hea asja, vedamise ja õnnega" (see oli armu asi kis aastas ühe kitse negi siin). Ja siit jõuamegi „headuse ja südamlikkuse" (arm aitab enam kui hirm) ning „armastuseni" (rõõm kisub rõivad üles, arm ajab arud lakka).

Tunded ja mõnu

Tänapäevase eesti keele kasutuses eristub sõnas armastus küllalt selgesti kaks tähendusetasandit. Esiteks viitab see inimliku suhtega seotud tundele, mida tuntakse armastusobjekti vastu (ma armastan oma naist). Teises plaanis on armastamine seotud inimese omadusega tunda mingist olukorrast, objektist või tegevusest heameelt või mõnu (ma armastan raamatuid lugeda, linnainimesena armastan vahel maatöid teha).

Jumala ja inimese armastus

Uues Testamendis on kaks olulisemat armastuse-kohast sõna: agapē ja philia. Mõnikord on neid püütud eristada ja öelda, et esimene seostub jumaliku armastuse ja teine inimeste vahelise armastusega. See on siiski ekslik – mõlemad sõnad katavad armastussuhteid inimese ja Jumala, inimese ja Kristuse ning inimeste endi vahel. Kui siin üldse erinevus on, siis võib öelda, et philia on rohkem seotud isikutevaheliste suhete kvaliteediga ja agapē peatähelepanu on pööratud armastuse alusele – selleks on teise isiku kõrgelt hindamine ja sügav heakskiit. Tuntud „mikroevangeelium", Jh 3:16 tõdeb, et „nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu." Siin on kasutatud agapē sõnavormi. Me võiksime siis öelda, et Jumala armastus maailma vastu põhineb sellel, et Jumal leiab maailmas (st inimkonnas) midagi väga kallist, heakskiitmist väärivat ja ilusat – nõnda, et ta ei kõhkle selle maailma päästmise eest ka kõige kõrgemat hinda maksmast. Ja teisalt on sellest lausest väga selgesti ilmne, et see, millest meile siin räägitakse, on just jumaliku armastuse kvaliteet.

Eros

Kreeka keeles on armastuse kohta veel kolmaski sõna, erōs, millest meiegi keelde on võõrsõnana tulnud mõiste erootika ja sellega seonduv. Kuigi me ei leia seda sõna Uues Testamendis, on see kasutusel Vana Testamendi kreekakeelses tõlkes Septuaginta (LXX). Õp 7:18 kõlab Septuagintast tõlgituna järgnevalt: „Tule, ja naudime armastust varahommikuni, tule, ja tegeleme armastusega." Lause esimeses pooles kasutatakse siinkohal sõna philia, lause teises pooles on vastavaks sõnaks erōs. Kontekst on selgesti seksuaalne (sama leiame me muide ka LXX Õp 30:16, kus meie piiblitõlke väljendi „viljatu üsk" asemel on „naise armastus"). Ja ometi tasub siin tähele panna, et Õp 7:18 lause on esitatud poeetilise parallelismi vormis, mis tähendab, et sõnad philia ning erōs on siin selgesti sünonüümid. Sõnad, mida me oma keeles kasutame, on mitmetähenduslikud ja armastuse sisu ning vormi määratleb eelkõige kontekst. 2. m.a.j sajandil kirjutab märterpiiskop Antiookia Ignatios teel oma surma Rooma kogudusele (I.Rm VII.2): „kirjutan teile elavana, igatsedes (armastades) surra, minu armastus on risti löödud, ja ei ole minus tuld, mis armastaks maist." Taas on meil siin tegu kombinatsiooniga sõnadest erōs (kahel esimesel korral) ning philia (viimasel korral).

Sotsiaalne kontekst: vaenlase vihkamisest armastuseni

Mõistel armastus oli Piibli-aegses Vahemeremaade kultuuris spetsiifiline sotsiaalne tähendus. Tegu oli grupikuuluvuse ja grupiga seotuse väärtusega, millega võis (aga ei pruukinud) kaasneda emotsionaalne kiindumus. Säärane grupikuuluvus ja grupiga seotus oli sotsiaalne liim, mis gruppe koos hoidis. Niisiis tähendas kedagi armastada kuuluda temaga kokku ja olla tema külge liidetud. Inimene võis kujundlikus kõnes olla liidetud ka käitumismallide või abstraktsete väärtuste külge, kuid tavaliselt oli tegu siiski kaasinimestega. Sageli käsitleti armastuse ja vihkamise vahelist piiri seejuures nii sirgjooneliselt, et mittearmastamine tähendaski otseselt vihkamist ja vastupidi – ilma mingi vahepealse võimaluseta. Mt 5:43 sõnab Jeesus: „Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast!" See ütlus toetub tõdemusele, et olgugi inimese lähigrupp püsib koos armastuse toel (kõigepealt armastus pereliikmete, siis naabrite, seejärel samasse usugruppi kuuluvate inimeste vahel), jäävad sinna kõrvale alati võõrad, keda käsitletakse vaenlastena. Juutide jaoks olid toona vaenlased eeskätt roomlased ja siis kõik teised paganad. Jeesus jätkab (s. 44-j): „Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale." See ei ole niisma öeldud. Selle sõnumi taustaks on visioon teistsugusest ühiskonnast, kus inimene võib vähemalt põhimõtteliselt siduda ennast ka võõramaalasega. Jeesuse sõnutsi kuulutab Jumal omaks ja enda külge liidetuks nii kurjad kui head, nii paganad kui juudid. Tema on kogu inimkonna Isa ja kui meie tahame olla tema lapsed, siis ootab ta ka meilt avatust ja heatahtlikkust kõigi inimeste, mitte ainult meie sõprade suhtes.

Ja ongi ring täis: Jeesuse sõnum peegeldub eesti keeles sõna armastus etümoloogilises arengus. Seda, kas me ikka jätkuvalt oma esiisade joonel püsime, peab ilmselt igaüks iseenda käest ise küsima.

3/2009 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Piibli väljendid eesti keeles

Hereesia

Sõna „hereesia" pärineb kreeka keelest (hairesis) tähenduses 'õpetus' ja 'koolkond'. Seda rakendati stoikutele, pütagoorlastele ja teistele antiigi filosoofilistele koolkondadele. Erinevatel filosoofid olid konkreetsed erinevad 'õpetused' ja 'koolkonnad'. Ka Uues Testamendis kasutatakse seda sõna esialgu samalaadselt: 'parteid', 'kildkonnad'. Seal on saduseride hairesis (Ap 5:17), variseride hairesis (Ap 15:5; 26:5), kristlased ise on juutide hairesis (Ap 24:5; 24:14; 28:22).

Sõna hereesia negatiivne kõla

Pauluse kirjades on sel sõnal aga juba ka negatiivne tähendus, see viitab 'lahknemistele' (Gl 5:20) ja lahkarvamustele (1Kr 11:19). Siiski jääb sõna tähendus üldises plaanis samaks. Tegu ei ole mitte lahknemisega üldiselt tunnustatud ja kohustuslikust õpetusest, vaid erimeelsusega, mis viib eraldumistele. Nii ütleb ta koguni: "Teie seas peabki ju olema lahkarvamusi, et tublid teie seast saaksid avalikuks." (1Kr 11:19)

Alles Uue Testamendi arvatavalt ühes kõige hilisemas tekstis on hairesis kasutatud eksiõpetuse tähenduses: „Teie sekka tuleb valeõpetajaid, kes vargsi toovad sisse hukutavaid eksiõpetusi." (2Pt 2:1)

See viimane sõnakasutus viitab positsioonimuutusele sõna hairesis tähenduse defineerimisel. Kui me räägime hereesiast kui kildkonnast, kellel on oma õpetus, siis seisame me neist mõlemast väljaspool. Eeldus on, et ongi olemas mitmeid õpetusi ja mitmeid kildkondi. Aga kui me räägime hereesiast kui valeõpetusest, siis oleme teinud valiku ja seisame asja sees, tõese ja õige õpetuse poolel.

Ortodoksia

Just siin tuleb mängu hereesia vastasmõiste „ortodoksia". Seda sõna ennast Piiblis ei ole, ent selle aluseks olev orthôs tähendab kreeka keeles „õige". Jeesus jutustab loo rahalaenajast, kellel oli kaks võlgnikku. Üks on võlgu rohkem, teine vähem. Rahalaenaja kinkis mõlemale nende võla. Jeesus küsib: „Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?" Peetrus vastab, et see, kellele rohkem kingiti. Jeesus kinnitab: „Sa otsustasid õigesti" (Lk 7:43). Esitatud küsimusele on ainult üks õige vastus. Siin ei ole arvamuste paljusust, siin on pigem nagu aritmeetikas, et rehkendus on kas õige või vale. Ortodoksia on selle sõna ja mõtteraami edasiarendus. See on „õige jumalateenistus", siit siis õige usk ja õige õpetus. Probleem on aga selles, et usu ja koolkondliku arusaamaga ei ole nii nagu aritmeetikas, et õige vastus on kõigile ilmne. Sa saad selle omaks võtta vaid sellega nõustudes ja koolkonnaga liitudes. Ja alati jääb väljapoole neid, kes arvavad teisiti.

Vastasmängus „ortodoksia – hereesia" on ortodoks niisiis alati see, kes omalt positsioonilt teist hindab. Näiteks kristluse ajaloos on olnud korduvalt momente, kus kõrvuti on eksisteerinud mitu erinevat ortodoksiat, üksteist seejuures vastastikku hereesiaks tembeldades. Viimaks on meil siin nii-öelda „tõe tagajaks" lihtsalt võim: kel jõud, sel õigus. Ehk nagu üks tabav ehkki küüniline definitsioon ütleb: „Hereesia on enamuse otsustus vähemuse suhtes siis, kui enamusel on piisavalt jõudu seda vähemusele peale suruda." Vabakogudused on oma ajaloos reformatsioonist alates küllalt sageli pidanud tõdema, et neid kui valitsevast riigikirikust lahknenud usuliikumisi on hereetikuteks nimetatud ja ka sellele vastavalt siis survatud.

Aga me ju soovime „õigesti" uskuda?

Muidugi, see soov on üldkristlik. Mõnikord väljendub see koguni kirikunimes – meil on ju olemas ortodoksi ehk õigeusu kirikud. Muide, seda nime kasutavad muuhulgas ka mõnikord isegi baptistid, näiteks on USAs olemas mitmeid „ortodokssete baptistde" nime kandvaid kogudusi. Kuid me peaksime seejuures siiski küsima: kas meie usu „õigsus" seisneb meie õpetuste korrektsuses või milleski muus? Jeesus ütles oma lahkumiskõnes: „Mina olen tee ja tõde ja elu" (Jh 14:6) ja „Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe

Vaim, kes lähtub Isast, siis tema tunnistab minust" (Jh 15:26). Neist lausetest näeme, et „tõe õigesti uskumine" ei ripu ära mingite korrektsete õpetuslausete jaatamisest, vaid pigem on see protsess, milles usklike kogukond on teel Jeesuse poole. Sedasama tunnetust väljendab apostel Paulus oma kuulsas armastuse kiituselaulus: „Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud." (1Kr 13:9.12). Usu „õigsus" sõltub usklike suhestumisest Jeesusega ja nii evangelist Johannese kui apostel Pauluse sõnum on, et kõik erinevad Jeesusesse uskuvad inimesed ja usukogukonnad peaksid meeles pidama, et kuivõrd Jeesuse taastulekuni on kõigi kristlaste tunnetus poolik, otsekui tuhmi peegelduse nägemine, siis on erinevused arusaamades selle paratamatu tagajärg. Nende ületamiseks on nii Johannese kui Pauluse sõnutsi Jeesus ise andnud lahenduse: see on armastus kui heasoovlikkus.

Karisma, karismaatik

Karismaatiline inimene on meie keelepruugis tavaliselt silmapaistev inimene, kelle isikuomadused on muljetavaldavad ja kellel on oma kaaslaste üle mõju. Karisma on sellises plaanis siis muljetavaldavate isikuomaduste kogum. Nii on ajakirjanduses sageli räägitud näiteks meie igavikku lahkunud ekspresidendist Lennart Merist kui karismaatilisest isiksusest. Sotsioloogias on omajagu arutletud ka selle üle, kas karismat ei peaks äkki määratlema hoopis vastuvõtja kaudu: et asi pole mitte niivõrd mõjuka inimese säravas isiksuses, kui pigem just selles, et see sära on kellegi jaoks – mis ühele on särav, pole seda teisele mitte. Sel puhul oleks siis karismaatiline isik pigem see, kes kehastab oma isikus teatud grupi ootusi ja ideaale. Nii vaieldakse selle üle, kas inimesi haarav lummus on väljastpoolt tulev aktiivne asi või sünnib see lummatute peades.

Kristluses tunneme me samuti karismaatikuid. Kes nemad siis on? Kas nad on lummajad või lummatud inimesed?

Nii seda kui teist. Siin tähistab mõiste karismaatik teatud tüüpi spiritualiteeti. Karismaatikud on inimesed, kes taotlevad ja sageli ka kogevad oma elus Jumala Vaimu erilist ligiolu. Mõneti on see sarnane mõistetele „müstika" ja „müstik", ainult et siin on siiski erinevus. Kui müstik kogeb Jumala ligiolu ja on temaga ühenduses, siis karismaatik kogeb seda ligiolu konkreetsemalt, ta kogeb ja otsib esmajoones Jumala väge. See avaldub erinevates vaimuandides: keelterääkimine, prohveteeringud, imeteod ja tervendamised ning tervenemised. Võiks öelda, et karismaatik on Jumala väest lummatud inimene.

Karismaatilised liikumised on säärased liikumised, kus just neile asjadele suurt tähelepanu pööratakse. Taotletakse ebatavalisi kogemusi ja kinnitatakse, et need peaksid olema põhimõtteliselt iga kristlase elus. Et see pole mitte ainult pühakute ja teiste eriliste usuinimeste asi, vaid Jumala poolt kõigile kristlastele mõeldud. Tänapäeval on karismaatilised voolud levinud paljudes kirikutes, alates katoliku kirikust kuni mitmesuguste vabakogudusteni (sh Eesti EKBK Liit) välja. Ja muidugi on ka kirikud, kellel see juba nimes sees seisab.

Kust tuleb sõna 'karisma' ja mida see algselt tähendab?

See pärineb apostel Pauluselt, kes kasutab seda sõna sageli. Mujal seda peaaegu ei esine ja nii on kindel, et just tema keelekasutus on olnud määrav. Aga siin alles asjad põnevaks lähevadki. Pauluse harismata on meie Piiblites tõlgitud kohati vaimuandideks ja kohati armuandideks.

Kõigepealt on see kõik kontekstis, milles Paulus rõhutab: kui Jumal on inimese päästnud ja Jeesuse Kristuse kogudusse kutsunud, siis on ta ühtlasi andnud talle teatud vaimuande. Rm 12:3jj ning 1Kr 12:1jj esitab Paulus skemaatilised loendid säärastest andidest. Idee on, et Jumala Vaim tegutseb koguduses inimeste kaudu jätkuvalt ja kogetavalt. Kuna suur osa neist andidest on niinimetatud „üleloomulikud", siis rõhutatakse karismaatilistes liikumistes, et Jumala väe erinevate avalduste kogemine peaks koguduse elus olema küllalt tavaline asi. Seda enam, et Paulus ütleb, et erinevad inimesed saavad erinevaid ande: ühel on tervendamise and, teisel prohveteerimise and jne. Üldkokkuvõttes saavad aga siis kõik neist osa.

Kuid siin on huvitav „aga". Rm 12 loetleb ta ka sääraseid asju, mis ei mahu meie tavaarusaama „üleloomulikust": teenimine, õpetamine, nõustamine, majandusasjadega tegelemine. Ilmselt on nii, et meie tänapäevane arusaam loomuliku-üleloomuliku piiridest on rohkem juhitud valgustusaegsest mõtlemisest kui millestki muust. Paulusele võisid ka elu täiesti argised asjad olla teatud juhtudel tajutud kui Jumala väe erilised avaldused.

Aga miks 'armuand'?

Siin on taustaks sõna harisma arvatav päritolu. Kust Paulus selle mõiste võttis? Üks võimalik seletus on, et ta on selle tuletanud sõnast haris, mis tähendab „armu", „lahket kinki". Ja haris on Paulusel eeskätt mõiste, mis väljendab Jumala armu. Jumal on Jeesuse Kristuse kaudu patusele armu andnud, tehes seda täiesti tasuta, lahkelt. Harisma oleks siis selle armu üks konkreetne lisaväljendus. Me mitte pole ainult Jumala kohtu ees õigeks mõistetud, vaid Jumal annab veel ka täiendavaid kinke, armuande, mis aitavad meil kristlikku elu elada.

On uurijaid, kes on säärase etümoloogia vaidlustanud, kuid Pauluse mõtete üldraamis jääb see seos ometigi kehtivaks. Nii et kõige üldisemas plaanis on iga kristlane armusaanu, karismaatik, olgu tal siis täiendavaid erilisi vaimuande palju või hoopis vähe.