Pere, perekond

5/2011 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Kui meie kasutame tänapäeval sõna „pere", siis tundub loomulik, et selle all mõeldakse eelkõige inimesi ja teatud spetsiifilisi inimsuhteid. Perekonna moodustavad koos elavad lähisugulased. Eesti tüüpiline pere on, nagu mujalgi läänemaailmas, antropoloogia keelepruugis „tuumpere": ema, isa ja lapsed. Tavaliselt on inimene oma elu jooksul haaratud vähemalt kahte tuumperesse: esimesse lapsena ja teise juba abiellunult lapsevanemana. Laiendatult peame neis seostes pereliikmeteks siiski ka inimesi, kellega me ei pruugi koos elada – vanavanemaid, juba oma tuumpered moodustanud õdesid ja vendi ning nende lapsi. Aga sellega on enamasti siiski nii, et perekonnana tunneme end just siis, kui õed ja vennad oma lastega saavad kokku näiteks vanaema või vanaisa sünnipäeval. Muudes aspektides elavad kõik tuumpered üsna iseseisvat elu. Need peresuhted ei pea alati olema ilmtingimata bioloogiliselt määratletud: näiteks on ka lapsendatud lapsed kindlaks osaks perest, kuid selgi puhul on suhted määratletud sugulussuhete poolt etteantud mallidega. Lapsendatud laps on nii oma perele kui ka ühiskonnale laiemalt ikkagi kõigiti laps, olgugi et vanemate ja laste vahel pole sel juhul otsest bioloogilist sidet.

Piibliaegne „perekond" on palju avaram mõiste

Kui tuleme Piibli juurde, siis on lood paljuski teistmoodi. Piibli-aegne perekond erines meie tänapäevasest perekonnast üsna mitmete oluliste aspektide poolest. Minu näited on sedakorda just Uue Testamendi maailmast. Kreekakeelne sõna, mida meil tavaliselt "pereks" tõlgitakse, on oikos. Juba Louw-Nida Uue Testamendi sõnaraamatu peamine teemakohane artikkel (10.8) annab sellest aimu: „perekond, mis koosneb veresuguluse ja abielu kaudu suhestatud inimestest, samuti ka orjadest ja teenijatest, kes elavad samas majas või majapidamises". Selle kõrval on sõnal oikos aga teisigi tähendusi: oikos on ka ehitis, milles on üks või rohkem ruume ja kus inimesed elavad, ent vahel ka hoopis mingi avalik hoone nagu tempel (7.2). Ja siis on oikos ka kõigile samas peres elavatele kodakondsetele kuuluv vara (57.21). Nii et sugulusele ja inimsuhetele liitub Piiblis väga loomulikult ka materiaalne – ehitised ning varandus laiemalt. Sarnane on muide ka ladina sõna familia, mille vasted ladina-eesti sõnaraamat annab järgmises järjestuses: 1) pere, kodakondsed (kaasa arvatud orjad); 2) orjad, teenijaspere; 3) majapidamine, pere, vara; 4) perekond, sugukonna osa, mis kannab ühist perekonnanime; 5) mõne võimukandja, valitseja või templi sõltlased. Mõlemast sõnast näeme, et kui Piibli aegadel räägiti perekonnast, siis mõeldi sellega palju enamat kui vaid koos elavaid veresugulasi.

Perekond oli antiigis eelkõige majanduslik üksus

„Perekond" kui ühekoos elavad veresugulased ja nende omandus, majad, orjad ja sulased kaasa arvatult – kõik see viitab asjaolule, et toonases maailmas oli perekond eelkõige just ühiskonna majandusliku toimimise alusüksus. Utreeritult: kui meie tänapäevases maailmas tähistab mõiste „pereväärtused" eelkõige teatud inimsuhetele orienteeritud, eetikaga seotud aspekte (laste kohtlemine, mehe-naise suhted, abielutruudus jms), siis antiigis olid „pereväärtused" sõna otseses mõttes asjad, mida üks pere omas. Tänapäevane sõna „ökonoomia", mis tähendab kokkuhoidlikkust, säästlikkust, tuleb kreeka sõnast oikonomia – majapidamise juhtimine. Ent panete tähele: eesti keeles on loomulik öelda „majapidamise juhtimine" või „majanduse juhtimine" (nagu Võõrsõnade leksikon seda teeb), ent „perepidamise juhtimine" või „perenduse juhtimine" kõlab võõralt. Kreeka keeles on aga tegu sama asjaga. Oikonomos on inimene (kohati palgaline või ka ori), kelle ülesandeks on oikose majandusasju ajada. Perekonnapea (ld paterfamilias) on oikodespotēs, meie tõlgete „pereisand" (Mt 10:25) või „majaisand" (Mt 20:1), kes kõike omab ja kontrollib. Selle liitsõna teine pool despotēs tähendab isikut, kes omab orje ja teenijaid või kontrollib nende tööd – siit siis ka meie sõna „despoot" inimese kohta, kes sunnib teisi vägisi oma tahtele alistuma. Muidugi ei omanud mitte kõik pered orje, Jeesuse-aegne Palestiina oli ka toonaste arusaamade kohaselt üsna vaene paik. Peredel oli tavaliselt oma kindel elatusallikas – põllundus, karjakasvatus, kalandus (Galilea järve ääres) jne. Jeesus ise oli enne oma rändprohveti- tegevust tektōn – puusepp või laiemalt siiski ehitaja. Jeesuse kodupaigast Naatsaretist vähem kui kümne kilomeetri kaugusel asus Sephorise linn, kus sel ajal käis vilgas ehitustegevus. Koos elavad pered majandasid end ühiselt. Meie kultuurikogemuses ehk kõige paremini hoomatav analoog antiigi perele oleks talu – mõiste, mis ju samuti sisaldab nii talu majandavat perekonda kui taluniku vara, st maid ja hooneid. Ja talunikugagi on lood nõnda, et tema majandustegevus ja pereelu ei ole teineteisest üheselt lahutatavad.

Perekond tähendas mitmete põlvkondade stabiilset kooselu

Kui tänapäevane talumees võib tänu tehnikale harida üksi vägagi suuri põlde, siis veel 20. sajandi alul oli talutöö raske füüsiline töö, mille põhilisteks jõuallikateks olid hobune ja inimene. Sellises elukorralduses oli pere suurus otseselt seotud tema võimega maad harida ja jõukam pere võttis lisaks tööle sulased. Ka Piibli perekond oli enamasti just suurpere, kus üheskoos elas mitu põlvkonda inimesi: vanavanemad, lapsed, lapselapsed, vennad, õed, miniad, teenijad jne. Sellises peres oli loomulik peresisene tööjaotus. Vanemad inimesed, kes enam rasket füüsilist tööd teha ei jõudnud, hoidsid väikesi lapsi ja toimetasid kodus. Ja nooremad pereliikmed põetasid vanu siis, kui need haiged olid.

Meie tänapäevases tuumpere mudelil põhinevas pereelus on säärane põlvkondade järjepidevus paljuski katkenud. Tuumpere sobib hästi meie urbaniseerunud ja kiiresti muutuvasse ühiskonda – see on mobiilne, vajadusel võib pere ühe oma liikme uue töökoha pärast teise kohta kolida. Lastele tähendab see aga lastesõimesid ja -aedu, vanadele tihti hooldekodu. Moodne tuumpere on suhteliselt kaitsetu pereelu ootamatult tabavate saatuselöökide ees. Kui näiteks emast-isast ja kahest lapsest koosnevas peres jääb üks pereliige ootamatult pikaks ajaks raskesti haigeks, vajades pidevat põetamist, siis on sellisel perel väga raske hakkama saada. Meie ühiskond on küll välja töötanud teatud kompensatsioonimehhanismid, ent sageli on need kahjuks puudulikud. Juba praegu kõlavad muuhulgas ka mõtted, et meie pensionisüsteem, mis toetub tööealise elanikkonna panusele, ei pruugi pikemas perspektiivis seoses elanikkonna kasvava vanusega jätkusuutlik olla. Võrreldes Piibli-aegse perekonnaga on meie ühiskonna tänane peremudel küll palju rohkem võimalusi pakkuv, ent ka palju ebastabiilsem.

Piibliaegne abielu oli majanduslik tehing

Lisaks võimalikele elukondlikele raskustele on kaasaegne pere haavatav ka teisest suunast: peamine jõud, mis üht tuumperet koos hoiab, on lihtsalt inimeste tahe koos olla. Meie ühiskonna ideaaliks on armastusabielu. Armastus peaks olema see liim, mis mehe ja naise koos hoiab ja seda kogu eluks. Nagu me kõik oma elukogemusest aga teame, ei ole see siiski kahjuks küllaltki tihti kuigi piisav argument. Tunnete jahtumisel on eri osapooltel üsna kerge minna oma teed – tänapäevases maailmas tulevad ka üksikemad ja -isad laste kasvatamisega põhimõtteliselt toime. Just neis seostes räägime me tänapäeval tavaliselt „pereväärtustest" ja üritame leida täiendavaid eetika-alaseid argumente, millega toetada ikka ja jälle kõikuma löövat perekonna kooselutahet.

Piibli-aegne perekond ei teadnud seevastu meie moodsast „armastusabielust" eriti midagi. Antropoloogia keeles oli toona tegu nn „ettekirjutatud abieluga". Isad leppisid omavahel kokku, et nende lapsed abielluvad, st abielu oli kahe perekonna vahelise majandusliku kokkuleppe asi. Üks pere andis teisele ära oma tööjõu (st tütre) ja sai vastutasuks pruudiluna kompensatsiooni. 1Kr 7:36-38 räägib apostel Paulus just säärasest juhtumist. Kontekstis, kus ta on soovitanud Jeesuse peatse taastuleku ootuses koguduseliikmetel üldse mitte abielluda, möönab ta siiski, et kui muidu ei suuda, siis võib seda ikka teha. Ja see kehtib ka isadele, kes kardavad, et nende tütarde naitumisiga hakkab mööda saama. Isal on meelevald jätta oma tütar neitsiks või lasta tal abielluda.

Ka lahutus oli toonases maailmas võimalik – aga see tähendas olulisi majanduslikke komplikatsioone – nii pidi isa oma tagasitulnud tütre eest väimehe perele tagastama saadud pruudiluna. Viimane võis aga juba ammu kulutatud olla – mis tähendab seda, et lahutama eriti ei kiputud.

Armastus oli siiski täiesti olemas

Kui Piibli-aegne pere ei tundnud meil nii populaarset romantilise armastuse mõistet (ehk õigemini ei olnud armumisel mingit otsest seost abieluga), siis ei tähenda see veel, et toonased inimesed ei oleks tundnud armastust. Armastus oli miski, mida õpiti partneriga koos elades. Armastus oli toonases maailmas esmajoones just inimeste kokkukuuluvust kirjeldav sõna. Ja kokkukuulumine on miski, mis mõjutab inimese enda identiteeti. Nii sõnab Paulus (Ef 5:28): „Nõnda peavad mehedki armastama oma naisi nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast." Kõlab kuidagi isekalt? Aga vahetult enne ütleb Paulus ka midagi muud: „Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest!" (s. 26). Armastus algab eneseloovutamisest teise kasuks. Ja siis võib see, kes seda teinud on, avastada, et nii on ta õppinud armastama ka iseennast, sest nüüd on mees ja naine üks. Ja korraga polegi enam tähtis, et kõik see abielusuhete virvarr sai alguse juba ammusel ajal, kui kahe pere isad otsustasid oma laste saatust.

.

Jõulusõim

12/2009 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Piibli väljendid eesti keeles

„Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna. Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel. Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta" (Lk 2:1.3-7).

Eesli seljas istuv lapseootel Maarja jõuab Petlemma. Joosep koputab võõrastemaja uksele ja saab peremehelt vastuse, et kõik kohad on juba hõivatud. Lõpuks pakub keegi lahke tundmatu kohalik neile võimaluse ööbida oma laudas. Just seal sünnibki selsamal ööl Jeesuslaps, kes seejärel mähkmeisse mähituna sõime asetatakse. Väljal õitsil olevatele karjastele ütleb Päästja sünnist teatanud ingel: „Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat" (Lk 2:12). Karjased lähevad rutates ja leiavadki sõimest lapse. Selline on üsna tüüpiline kujutelm jõuluöö sündmusist.

Stseeni, milles sõimes magava lapsukese ümber on kogunenud Maarja ja Joosep, karjased ning kindlasti ka mõned koduloomad (talled, eesel jne), tunneme me „jõulusõime" nime all. Väidetavalt on jõulusõimede tegemise komme alguse saanud keskaegselt pühakult Assisi Franciscuselt, kes 1223. aastal kujundas esimese jõulusõime eesmärgiga tuletada inimestele meelde jõulupühade usulist tähendust. Franciscus lavastas selle stseeni inimestega, hiljem tekkis komme kasutada jõulusõimede kujundamisel nukkusid. Mõnikord lisatakse kolmekuningapäeval jõulusõimele ka idamaa targad, teisal on lauda asemel Jeesuse sünnipaigana kasutusel koopa motiiv – viimane on eriti levinud idakiriklikus traditsioonis.

Selle nüüdseks meilgi väga hästi tuntud traditsiooni taustal võime küsida: kui palju on selles kõiges ajalootõtt ja kui palju on lihtsalt harda kujutlusvõime vili? Seejuures rõhutan, et siinne küsimuseasetus ei ole mõeldud selleks, et jõululugu kuidagi lammutama hakata. Igaüks meist, kes erinevaid jõulusõimi näinud, tajub, et selline stseen ongi koht, kus on väga sobiv rakendada usulist kujutlusvõimet – samal moel nagu jõululaulude autoridki seda teevad. Ja siiski tasub uurida ka seda, millised võisid olla Jeesuse sünni tegelikud asjaolud. Alljärgnevas toetun aastaid Lähis-Idas elanud piibliteadlasele Kenneth Baileyle, kes oma üsna värskes raamatus „Jesus Through Middle Eastern Eyes" viib lugeja ajas tagasi Jeesuse-aegse Lähis-Ida inimeste argimaailma. Bailey näitab, kuidas algsed Piiblis kirjeldatud sündmused erinevad mõnes punktis üsna märkimisväärselt hilisemate jõululegendide kirjeldusist. Ja samas on algne jõululugu ise äärmiselt tähendusrikas.

Enne kui seda lugu lähemalt vaatlema asume, soovitab Bailey meil mõtelda järgnevatele asjadele: Joosep läks tagasi Petlemma, oma kodukülasse. Lähis-Ida inimestel on hea mälu ja sugulussidemed on nende jaoks tähtsad. Sellises maailmas oleks koju tagasi tulnud mehele olnud lahti enamus küla kodudest. Pealegi, oli Joosep lugupeetud Taaveti soost, tema vastuvõtmine oleks külaelanikele olnud au. Igas kultuuris peetakse lapse sündimist väga tähtsaks ja eriliseks sündmuseks. Lihtsates külakogukondades üle kogu maailma tulevad naised sünnitajale appi. Kas Petlemm oli siis erand? Kas selle küla elanikel polnud mingit autunnet, et aidata sünnitama hakkavat Maarjat? Maarjal olid sugulased lähikülas, Eliisabeti elupaik „mäestiku Judeas" ei olnud väga kaugel Judea keskpaigas asuvast Petlemmast. Kui Joosep oleks seisnud tõdemuse ees, et Petlemmas pole neile ruumi, oleks ta koos Maarjaga kaheldamatult läinud Sakaria ja Eliisabeti poole. Ja viimaks: Joosepil oli aega asjade korraldamiseks. Väljend „kui päevad täis said" (Lk 2:6) ei tähenda, et Maarja sünnitas kohe samal ööl, kui nad Petlemma jõudsid.

Võtmetekst, mille erinevad tõlgendused on saanud tänapäevaste legendide aluseks, on: „Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta" (Lk 2:7). Siin on ühes lauses kaks mõistet, mille ajastuloolisse konteksti asetamine on meie piibliloo tähenduse mõistmise jaoks kriitilise tähtsusega.

Kõigepealt on siin sõna katalyma väljendis „nende jaoks polnud majas kohta". Kuigi eestikeelsed tõlked räägivad siin lihtsalt majast (nagu ka araabia piiblitraditsioon seda teeb), ei ole see tavaline sõna maja kohta. Mitmetes inglisekeelsetes tõlgetes on siin „inn" – st võõrastemaja. Nii seletab ka Toomas Paul oma Uue Testamendi tõlke vastavas joonealuses kommentaaris seda fraasi: „ei olnud muud ulualust või ei olnud ruumi karavanserais." Idee on siin siis see, et kõik inimestele mõeldud elupaigad linnas olid juba täis ja nii pidi Maarja sünnitama kusagil loomade läheduses (laut või loomade kuur läänekiriklikus, kaljusse raiutud koobas idakiriklikus traditsioonis) – ta ju asetas lapse sõime. Aga pangem tähele – arusaam, et tegu on eraldi loomadele mõeldud ulualusega, on juba tekstist tehtud järeldus, sest tekst ise seda ei ütle, tekst räägib ainult sõimest. Ent sõimest hiljem – enne on meil tarvis lahendada katalyma küsimus.

Otsetõlkes on see lihtsalt „viibimise paik" ja võib tähendada paljusid eri asju. Antud juhul leiame võtme evangelist Luuka enda keelekasutusest. Lk 22:11 juhendab Jeesus, kes otsib kohta viimaseks paasasöömaajaks, oma jüngreid küsima majaomanikult Jeruusalemmas: „Õpetaja ütleb sulle: kus on võõrastetuba (katalyma), kus ma võiksin süüa paasat oma jüngritega?" Siin on katalyma lihtsalt võõrastetuba. Tüüpilises Lähis-Ida majas oli vaid üks suur eluruum, milles elas kogu pere. Mõnikord võis sellele lisanduda eraldi võõrastetuba, mis asus kas maja teisel korrusel (ülemine tuba Lk 22:12) või maja otsas samal tasapinnal pererahva elutoaga. Külalistetoal oli omaette sissepääs. Nii et kui evangeeliumi lõpus tähendab see sõna lihtsalt võõrastetuba, siis miks peaks evangeeliumi alguses teisiti olema?

Just siinkohal tuleb sisse sõna „sõim". Eeldus on, et sõim pidi asuma eraldi loomadele mõeldud ruumis. Aga tüüpilises Lähis-Ida majas see nii ei olnud. Asi on selles, et Lähis-Idas on vaesemad inimesed aastatuhandeid elanud loomadega ühe katuse all. Tüüpilise vaesema perekonna maja (olgu siis koos täiendava võõrastetoaga või ilma) jagas ühte otsaseina loomadele mõeldud väiksema ruumiga. Kuna tegu on mägise maaga, siis väga sageli asus see loomade ruum elutoaga võrreldes tasapind madalamal. Juhul kui maja oli tasasel pinnal, lahutasid loomade ruumi osa inimeste elutoast palgid. Ent ka sel juhul ei olnud vahesein kinnine. Eriti talvisel ajal andsid ühise ruumi eraldatud osas olevad loomad (tavaliselt kitsed, eesel ja mõned lambad) kogu ruumi jaoks sooja. Tasub meelde tuletada, et tegelikult on ka Eestis omal ajal säärane eluviis vaesemates peredes üsna tavaline olnud. „Sõim" asus seejuures ruumi inimestele mõeldud elutoa poolel. See oli kas kivipõrandasse uurendatud lohk, millest loomad oma madalamalt pinnalt inimeste poole vaadates sööma ulatusid, või siis puust konstruktsioon (samal tasapinnal oleva maja puhul).

See kõik tähendab, et kui Maarjale ja Joosepile ei olnud võõrastetoas enam ruumi, siis võttis (kahjuks anonüümseks jääv) lahke pererahvas nad elama oma perele mõeldud eluruumi. Kui Maarjal jõudis kätte aeg ja algasid tuhud, aeti kõik mehed ruumist välja ja küllap tulid ka teised küla naised appi. Vastsündinud Jeesus mähiti mähkmeisse ja asetati samas ruumis olevasse pehmesse heinu täis sõime. Jeesuslaps ei sündinud kõigist hüljatult laudas või koopas üksildasele emale Maarjale, vaid koges algusest peale lähedaste inimeste armastust ja hoolitsust. Õitsil olevatele karjastele oli uudis see, et kuninglik Päästja on sündinud nagu iga teinegi lihtinimene. Kui neile öeldi, et laps on asetatud sõime, teadsid nad kohe, millisesse majja minna.

Jõulusõimede tegemise komme on igapidi ilus ja armas. Sama ilus kui see, et meie Päästja tuli omade keskele (Jh 1:11). Ei tee paha meeles pidada, et need „omad", kes teda vastu ei võtnud, ei esindanud mitte kogu rahvast, vaid et tegu oli inimestega, kes oma ambitsioonid ja võimumahhinatsioonid Jumalast kõrgemale asetasid. Tavalised ja lihtsad inimesed olid Jeesuse saatjateks algusest peale. Ma ei taha sellega öelda, et nemad oleksid seetõttu vähem Päästjat vajanud, küll aga tähendab see ilmselt seda, et siiras hing leiab oma Päästja kergemini kui iseenda tähtsust täis olev mees või naine.