11/2013
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Ristija Johannes räägib kolmesugusest ristimisest: ristimisest veega, tulega ja Vaimuga.
Oma jutluses ta ütleb: „Kirves on juba pandud puude juurte külge. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse nüüd maha ja visatakse tulle. Mina ristin teid veega, et te meelt parandaksite, aga see, kes tuleb pärast mind, on minust vägevam. Mina ei kõlba tooma talle jalatseidki. Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega. Tal on visklabidas käes ja ta puhastab oma rehealuse ning kogub oma nisud aita, aga aganad põletab ta ära kustutamatu tulega" (Mt 3:10–12).

Oma olemuselt kuulusid pattude tunnistamine ja inimese vettekastmine kokku.

06/2013 Jaan Bärenson, Eesti Piibliseltsi peasekretär

Käesoleva pärandiaasta juhtmõtteks on: „Pärijata pole pärandit". Osaks meie rahvuslikust pärandist on ka Eesti Piibliseltsi 200-aastane tegevus.

Kaks aastat pärast Briti ja Välismaa Piibliseltsi (BVPS) asutamist Londonis (1806), võtsid eestimaalased sellega kontakti. Siinsete rootslaste, sakslaste ja eestlaste hulgas oli siis ainult igal kahekümnendal perekonnal Piibel või Uus Testament.

Tallinna Mihkli kiriku abipastor ja gümnaasiumiõpetaja Gustav Swerdsjöe initsiatiivil asutati 1807. a sinodil Eestimaa piibliselts. Tartus moodustati hernhuutlase C. Schmidi eestvedamisel piibliselts aastal 1811.

04/2013
Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

The Cotton Patch Version: Clarence Jordani piiblitõlge

„Jumala-liikumine ei ole sõõrikud ja kohv, vaid õiglus ja rahu ja rõõmsus Pühas Vaimus" (CPV Kiri kristlastele Washingtonis 14:17). „Ühel päeval ilmus välja Johannes Ristija ning hakkas Georgia maapiirkondades jutlustama. [---] See kutt Johannes kandis siniseid teksaseid ja nahkjakki ning ta elas maisileivast ja lehtkapsast. Tema juurde tuli rahvast Atlantast ja kogu Põhja-Georgiast ja Chattahoochee paisualadelt. Ja kui nad tunnistasid üles oma valskust täis eluviisid, siis vajutas ta nad Chattahoochee jõe vette" (CPV Mt 3:1,4j).

Ülalesitatud näited on topelttõlge: eestindatud on salmid Clarence Jordani piiblitõlkest „The Cotton Patch Version of the New Testament" (CPV), viimane on aga omakorda otsetõlge Uue Testamendi kreeka keelest. „Cotton Patch" tähendab siinkohal „puuvillapõllu põllulappi", millel paljud USA lõunaosariikide maainimesed oma vaevarikast argist leiba teenisid. Tõlge ongi otseselt „Lõuna aktsendiga kõnekeelde" (Jordan, Introduction 1968; vt http://rockhay.tripod.com/cottonpatch/intro-pauline.htm).

Tõlkija Clarence Jordan teadis, mida ta tegi – pärast agronoomihariduse omandamist Georgia Ülikoolis 1933. aastal õppis ta Lõuna-Baptisti teoloogilises seminaris Louisville'is, mille lõpetas Uue Testamendi kreeka keele alase Ph.D kraadiga 1938. aastal. Tõlketeoreetilises plaanis järgib CPV nn „kultuurilise ümbertõlgenduse" mudelit, mispuhul lisaks teksti vahendamisele ühest keelest teise tõlgitakse sihtkeelde ka algkeeles väljenduvad kultuurilised ja sotsiaalsed suhted (Waard, Nida; From One Language to Another 1986).

Kohe alguses alustati rassipiiride-üleste piiblitundidega, varsti lisandus lastetöö, alkohoolikute ja sõjast naasnute nõustamine.

03/2013
Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Premillenarianismi tagasitulek
Premillenarianistliku piiblitõlgenduse tagasitulek kristlikku teoloogiasse dateeritakse 17. sajandi algusesse seoses Cambridge'i ülikooli mõjuka õpetlase Joseph Mede (1586-1638) töödega. Teiste hulgas John Miltonit ja Isaac Newtonit mõjutanud Mede leidis vanakiriklikele mõtlejatele tuginedes oma raamatus Clavis Apocalyptica (1627), et tuhandeaastast rahuriiki tuleb mõista konkreetse ajaperioodina, milles Kristuse valitsemine samastub suure kohtupäevaga rahvaste üle, mispuhul üks päev võrdub tuhat aastat (vt http://www.ccel.org/ccel/mede/key.iii.vi.iv.html).

Dispensatsionalism
Iiri päritolu evangelist ja Plymouthi vendade liikumise rajaja John Nelson Darby (1800-1882) põhjendas arusaama, mida tänapäeval dispensatsionalismiks nimetatakse. Darby ideede mõjukas edasiarendaja oli Cyrus Ingerson Scofield, kelle kommenteeritud piibliväljaanne Scofield Reference Bible (1909) osutus väga populaarseks (vt http://www.studylight.org/com/srn/). Idee on siis selles, et maailma ajalugu võib Piibli põhjal jaotada mitmesugusteks järjestikusteks valitsemiskorraldusteks ehk dispensatsioonideks. Tüüpiliselt on neid 3, 4, 7 või 8, Scofieldil näiteks seitse: süütus (1Ms 1 – 3:24); südametunnistus (1Ms 3:23); inimeste valitsusaeg (1Ms 8:21); seadus (2Ms 19:8); arm (Jh 1:17); kuningriik (Ef 1:10). Siin kombineeritakse Ilm tekstide sõnasõnaline mõistmine teiste piiblitekstidega, eesmärgiga luua süsteemne pilt aegade lõpus juhtuvast. Piiblit käsitletakse otseselt ennustusraamatuna, mis on juba täitumas praegu meie silmade ees. Nii lisanduvad siia täiendavad olulised kontseptsioonid nagu rapture (pühade ülesvõtmine) ja tribulation (viletsus/ahistus).

01/2013

Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Apokalüptika
Eelmises artiklis kirjeldasin millenniumi ehk tuhandeaastase rahuriigi idee kahte ajalooliselt mõjukat esinemiskuju. Amillenarianistliku käsitluse kohaselt on rahuriik juba praegu kohalolev kirikus kui Kristuse ihus ning postmillenarianistlik ajaloo-nägemus lisab sellele arusaamale optimisminoodi: Jumal tegutseb kristlaste kaudu maailma paremaks muutmisel ja selle muutuse viljaks on heaoluühiskonna järkjärguline saabumine. Mõlemad seisukohad lähtuvad eeldusest, et Jeesuse kuulutatud Jumala riik ja inimkonna argine elukorraldus puutuvad kõige olulisemal määral teineteisega kokku just kristlaskonna, st kiriku kaudu. Samas lähtuvad need arusaamad vanemalt ja avaramalt apokalüptikaks nimetatud usulise ajalookäsitluse pinnalt, milles kogudusel ehk usklikkonnal nii selget instrumentaalset rolli ajaloo kujundamisel veel ei ole.
Kreeka apokalüpsis tähendab otsesõnu ilmutust ja Johannese apokalüpsis ehk ilmutus ei ole Piiblis ainus omataoline raamat. Apokalüpse kui Jumala poolt antud nägemustel põhinevaid ilmutustekste, milles maailmaajalugu käsitletakse Jumala varjatud tegevuse areenina, hakati kirja panema juba Vana Testamendi kujunemise lõpuperioodil (nt Taanieli raamatu viimased peatükid). See usulise kirjanduse žanr oli judeo-kristlikus traditsioonis kasutuses kuni keskajani. Apokalüptika mõiste laieneb tervikteostelt ka sarnaseid motiive kajastavatele teistele tekstidele (nt „väikese apokalüpsina" tuntud Markuse 13 ja selle paralleelid), selle aluseks olevale maailmavaatele ning viimaks ka apokalüptilistele rühmitustele, kes sedalaadi kirjandust lõid. Antiigi apokalüptikud eristusid oma kaasaegsetest just ajakäsitluse poolest. Tavapärane aja-arusaam oli looduses toimuvaid protsesse üldistades tsükliline: kevad, suvi, sügis ja talv järgnevad üksteisele ringlevalt ja vääramatult, kõik, mis on olnud, tuleb kord taas. Vrd Koguja: „Mis on, see on juba olnud, ja mis tuleb, seegi on juba olnud. Jumal otsib möödunu taas välja!" (Kg 3:15) Apokalüptika juurutas läänemaisesse mõtlemisse aga aja lineaarsuse idee: Jumal on maailma looja ja ka lõpetaja, algus ja ots (nt Ilm 1:8). On sümptomaatiline, et üks vanades Piibli käsikirjades aja ja tindi kokkuhoiu nimel kasutaud Jumala nime lühenditest oligi AO (alfa ja oomega – kreeka tähestiku esimene ja viimane täht).