Moonutatud evangeelium

05/2008 Veljo Kaptein, Olevistes koguduse pastor

Eksiõpetuste teemat on kogudustes käsitletud eelkõige piiblitundides, kus avatakse konkreetsete piibliraamatute sõnumit. Käesolev ülevaade juhib tähelepanu mõnele aktuaalsele nähtusele ja konkreetsete liikumistega seotud probleemidele. Peatun järgmistel teemadel.

Indoktrinatsioon

Üks olulisemaid viise, mille kaudu eksiõpetused levivad, on indoktrinatsioon. Sellepärast peame usklike inimestena olema sellest nähtusest teadlikud. Igapäevases keelepruugis tähendab indoktrinatsioon ajuloputust.

Indoktrinatsioon on protsess, mille käigus surutakse inimestele peale mitmesuguseid ideid, hoiakud, meetodeid või strateegiaid. Indoktrinatsioon eristub tavaharidusest selle poolest, et indoktrineeritud inimeselt ei oodata enam küsimusi ega kriitilist läbikatsumist õpetuse kohta, mida omandati. Igasugust kriitikat õpetuse kohta võetakse seal kohe halvustusena. Seda esineb poliitikas (kommunism, natsionaalsotsialism), teaduses (darvinism), militaar- ja ka religioosses valdkonnas (islam, kristlik teadus).

Militaarset indoktrinatsiooni ilmestab näide merejalaväelastest, keda õpetatakse täägivõitluses vastast läbi torkama. Sõduri baaskursuse käigus kujundatakse tsiviilisikust sõjalise üksuse liige, kes peab kõik isiklikud huvid allutama väeosa huvidele. Mõtlemine muudetakse talle endalegi märkamatult, kuni paipoisist saab tõeline sõjard, kelle jaoks inimese tapmine pole enam tapmine, vaid üksnes „ülesande täitmine".

Küsimuste esitamine ja asjade igakülgne läbikaalumine on alati kuulunud judeo-kristliku hariduse ja teadmiste omandamise juurde.

Jeesuse õpetus. Kas Jeesuse õpetus oli indoktrinaarne? Ei. Jeesus, nagu ka teised juudi rabid, õhutas jüngreid küsimusi esitama ja õpitut läbi katsuma (nt Mt 16:13-15). Küsimuste esitamine ja asjade igakülgne läbikaalumine on alati kuulunud judeo-kristliku hariduse ja teadmiste omandamise juurde. Kristlik õpetus ei ole oma loomult indoktrineeriv ega salajane. Kristlik usk on seotud Jumala ilmutusega. Jeesuse Kristuse isik, Tema kannatused, ristisurm ja ülestõusmine on avalikud sündmused, seega erapooletule uurimisele ja kriitikale avatud. Samas kasutavad kristlusega seonduvad eksiõpetused indoktrinatsiooni. Kristluse jaoks kõige ohtlikumad eksiõpetused on just nimelt kristluse sees.

Uus Testament hoiatab mitmel pool eksitavate õpetuste eest. Seda tegi Jeesus, kui Ta rääkis oma jüngritele lõpuaegadest ja Kristuse vastastest. Samuti pööratakse probleemile tähelepanu peaaegu kõigis pastoraalkirjades. Kirjakohti valeõpetuste läbikatsumiseks on palju. Olgu siinkohal toodud neist väike valik:

„Jeesus ütles: "Vaadake, et teid ei eksitataks! Sest paljud tulevad minu nimel, öeldes: "Mina see olen!" ja "Aeg on lähedal!" Ärge minge nende järel!" (Lk 21:8).

„Ma imestan, et teie nii ruttu pöördute ära temast, kes teid Kristuse armu kaudu on kutsunud, mingi teistsuguse evangeeliumi poole. Mingit teist evangeeliumi ei ole, on vaid mõningaid, kes teid segadusse ajavad ja tahavad Kristuse evangeeliumi pahupidi pöörata. Aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud – see olgu neetud! Nagu me oleme teile juba ütelnud ja praegu ma ütlen jälle: Kui keegi kuulutab teile mingit evangeeliumi selle asemel, mis te olete vastu võtnud – see olgu neetud!" (Gl 1:6-9).

„Nende lõpp on hukatus, nende jumal on kõht ja nende au on nende häbis; nad mõtlevad maapealsetest asjadest" (Fl 3:19).

„Nende sõna levib otsekui vähktõbi. Nende seast on Hümenaios ja Fileetos, kes on kaldunud kõrvale tõest, öeldes, et ülestõusmine on juba toimunud, ning rikuvad ära mõnede usu" (2Tm 2:17-18). Loe veel: Mt 24:11; 2Pt 2:1-22.

Levinud eksiõpetusi kristluses

Kristlikust õpetusest kõrvalekaldumise põhisuundadeks on: väär õpetus Kristusest, tagasipöördumine judaismi, kreeka filosoofia (gnostitsism, algainete kummardamine, müstika), Ida usundid (sünkretism, New Age).

Heebrea juured (Hebrew Roots). Liikumise rajas rootslane Lars Enarson. See levib Rootsis, Iisraelis ja mitmel pool Euroopas ning võib oma atraktiivsusega eksitada ka Eesti kristlike koguduse liikmeid. Oht võib varitseda eriti neid, kes on Iisraeli sõbrad, aga kelle õpetuslikud alused on veel nõrgad. Äralibisemine usuteelt võib tulla teinekord väga kergelt. Hebrew Roots õpetab, et:

  1. Jeesus ei olnud Jumala Poeg (ta oli ainult prohvet, ei enamat);
  2. paganad peavad täitma juudi traditsiooni (pühad, sabbat, toitumisreeglid jne);
  3. „eksiteel on kogu ristiusk, eriti katoliku kirik, kuid ka kõik teised kristlikud liikumised".

Ükski toodud väidetest ei vasta Piiblile. Kui Piiblit hästi tunda, näeme kohe, et tegemist on selge eksiõpetusega.

„Kuningriik nüüd" (Kingdom Now). „Kingdom Now" on Eestisse jõudnud ja aktiivselt levimas Lõuna-Aafrika apostlite kaudu, kes on siin juba mõnda aega jutlustamas käinud. Nelipühi piiskop Ago Lilleorg käis kohapeal nende koguduste ja õpetustega tutvumas. Seal paistis asi palju teistmoodi. Lilleoru sõnul ilmnes, et tegemist on selge eksiõpetusliku liikumisega, mille esindajad rõhutavad erinevaid tahke. Võimalik, et siin Eestis jutlustades ei räägi nad kohe välja kõiki oma õpetusi, otsekui peites esialgu oma tegelikku palet kuulajate eest. Tallinna pastoritele saadetud hoiatavas e-kirjas toob Ago Lilleorg esile järgmised nn apostlite õpetuslaused:

  1. Jeesus on juba tulnud.
  2. Lõpp on juba olnud.
  3. Meie oleme Iisrael nii vaimulikus kui lihalikus mõttes.
  4. Nüüd tuleb kogu loodu allutada Kristusele kui kuningale.
  5. Meid ei võeta üles, vaid ära kaovad patused.
  6. Kuna Jeesus ütles: „See on lõpetatud", siis tähendab see, et saatan on alistatud absoluutselt.

Rhema. Rhema on tihti kasutusel indoktrinaarse lööksõnana. Tegemist on Uues Testamendis leiduva kreekakeelse sõnaga. Ususõna liikumisega seotud inimesed on kogu aeg olnud veendunud, et rhema all mõeldakse erilist ilmutatud sõna, mis seisab kirjutatud Sõnast kõrgemal.

Toon näite ühest paljudest „rhema-jutlustest": „Kallis Taevane Isa, läkita meile täna rhema, seleta meile, mis on rhema ja aita meil igaühel saada rhema oma südamesse, sest rhema alati loob midagi, õnnistab, vabastab ja viib meid alati edasi. Täname sind Jeesuse Kristuse nimel! Aamen!"

Uues Testamendis esinevaid kreekakeelseid sõnu rhema ja logos võime mõlemaid tõlkida „sõna".

Sõna logos tarvitatakse kirjapandud sõna või üleüldiselt Jumala Sõna või ka Jumala enda kohta.

Rhema-jutlustajad väidavad aga, et logos (kreeka keeles 'sõna, mõte, õpetus') on küll sõna, aga see pole veel see tõeline! Logos kui kirjutatud Sõna võib nende jaoks olla nagu „kirjatäht, mis suretab". Selleks, et sünniks elu, on vaja rhemat! See on aga Piibli sõnumi selge väärtõlgendus. Rhemal on Uues Testamendis ka hoopis erinevaid tähendusi: „Kui vaevaliselt lähevad rikkad (rhemata) Jumala riiki" (Mk 10:23); Ap 4:37; Ap 8:18-20; Ap 24:26. Tegusõnana võib rhematisko tähendada „jumaliku vastuse saamist" (Mt 2:12,22) või „nimetama": „Antiookias, kus jüngreid esimest korda hakati nimetama kristlasteks" (Ap 11:26). Rhema-jutlustajad on üks näide nendest, kes „oma täpsustatud piiblitõlgetega" moonutavad evangeeliumi ja kallutavad oma järgijaid ära tõeteelt.

Ususõna liikumine on gnostilisel filosoofial põhinev usu ja Piibli käsitlus. Laialt levinud ususõna eksiõpetus evangeelses kristluses kannab ka teist nimetust „Positive Confession Movement" (Positiivse usutunnistuse liikumine). Liikumise üheks rajajaks peetakse Essec William Kenyoni. Tema mõtteviisi otsesemad-kaudsemad järgijad on olnud Kenneth Hagin, Kenneth Copeland, Benny Hinn ja paljud teised USA jutlustajad-telestaarid.

Asjasse vähepühendunutele on kasulik teada, et gnostitsism on inimese- ja enesekeskne õpetus. Kogu õpetuslik rõhuasetus ei ole Jumalal, vaid inimesel ja inimese jumalikul loomusel. Üks ususõna jutlustaja propageeris: „Inimene loodi selleks, et tegutseda Jumala tasemel, aga kui ta oli Jumalale sõnakuulmatu, langes ta oma osaduse positsioonilt ja Jumalaga üksolemisest. Selles valguses Jeesus mitte ainult ei tulnud lepitama patust inimest püha ja õiglase Jumalaga läbi pattude andestuse, vaid Ta tuli taastama inimesele tema õiguspärast kohta kui Jumalaga võrdsena."

Uurija Judith Matta kirjeldab oma raamatus seda liikumist järgmiselt: „Word/Faith" liikumise erinevate harude jutlustajad tegutsevad selle nimel, et nende valet tunnetust vaimulikust väest kinnitaksid tunnistused soovitud tulemustest, kas siis finantsilistest või füüsilistest. Nad tunduvad olevat kindlad nii endas kui nendega nõustuvas kuulajaskonnas. See õpetus toodab sallimatust inimliku nõrkuse suhtes ja halastamatust. Pole vaja meeltparandavat südant ega alandlikku vaimu Issanda ees. Jumala ülistamise ja teenimise asemel on suured enese-motiveerimise koosolekud. Ei ole austust Jumala ees, vaid jultunud võitlemine Jumalaga, keda nad näevad olevat enesega võrdse." („The Born Again Jesus" Judith Matta).

Kord kohtus Smürna piiskop Polykarpos Roomas Caletinusega, Rooma juhtiva gnostilise kooli juhiga. Püüdes ennast tähtsustada, küsis Caletinus piiskopilt: „Kas sa üldse tead, kes ma olen?" Polykarpos vastas: „Jah ma tean küll, et sa oled kuradi poeg."

Oikumenism ja konfessionalism. Oikumeenilisel liikumisel on tänapäeva maailmas täita oluline roll ja erinevad kristlikud konfessioonid on andnud suure panuse ristiusu levikule. Sellest tuleb aga eristada ühekülgset oikumenismi ja konfessionalismi. Peame meeles pidama, et kumbki viimatimainitud õpetuslikest suundadest kristluses pole lõpuni piibellik, vaid pigem filosoofiline käsitlus Jumala riigist.

Oikumenism õpetab: ühtsus iga hinna eest, isegi ilma tõeta Jeesusest Kristusest. Ainus tõde, mille nimel tasub elada ja uskuda, on armastus. Kõik teed viivad Jumalani.

Konfessionalism: peavadki olema erinevad kirikud, kogudused, igas kiriku eri-doktriinis on „midagi õiget", erisus rikastab, oleme kirju „Issanda loomaaed".

Mõlemad suunad on Jumala vaenlastele kasulikud: ühes toimub tõe ja vale segunemine religioosses sünkretismis, teises rivaalitsevad üksteisest eraldunud kirikud ja kogudused.

Mida teha tundmatute külalisjutlustajatega?

Lõpuks praktiline küsimus: mida teha tundmatute külalisjutlustajatega? See küsimus on meie üleilmastuval ajastul üsna päevakorral. Kui koguduse vanemad ei ole andnud soovitust, kas siis ei tohiks tegelikult üldse minna neid kuulama? Sellist keeldu meil ei ole. Küll aga tasuks küsida karjastelt nõu. Tuleks ka läbi mõelda, kuidas tarvitame oma aega ja kuhu annetame oma raha. Kõikjale kiirustades võime jätta unarusse oma koguduse kooskäimised ja sealse tegeliku kaasateenimise oma andidega.

Uus Testament räägib sellistele jutlustajatele kaasa antud nõutavatest soovituskirjadest (2Kr 3:1) ja nende eelnevast läbikatsumisest kohaliku koguduse juhtide poolt (Gl 2:2-10). Kõigi jutlustajate igakülgne läbikatsumine on oluline, sest eksiõpetajate kaudu võib tekkida usklikes tohutut segadust, viljad võivad ilmneda sageli palju hiljem (Lk 6:44; 1Tm 5:24).

Kas iga võõras või tuntud jutlustaja peab saama sõna? Tingimata mitte. Iga koosolekule tulnud võõras või isegi nimekas jutlustaja ei pea saama sõna. Võib isegi olla, et talle on parem esmalt kuulata ja alles siis, kui sõna antakse, rääkida. Võib-olla on temal meilt isegi hetkel rohkem õppida, kui meil temalt?

Koguduse poolt kutsutud ja seatud kõnelejate eest on vastutus koguduse vanematel. Maaletoodud „võõrleegionäride" vaimuliku tegevuse eest ei vastuta sageli mitte keegi, isegi mitte maaletoojad. Hingehoidlik järeltöö: vastuseta jäänud palved, täitumata prohveteeringud, usuline pettumus, hingehaavad, segadus – see kõik jääb teha kohalikel karjastel. „Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!"

 

.

„Via avium" – Lindude tee

12/2009

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Kust leidsin elu mõtte

Äsja esilinastus dokumentaalfilm „Via avium" Andres Põderi elust. Õieti on see lugu põlvkonnast, kes saab lähiaastail 60-neseks. See on lugu elumõtte otsinguist ajal, kui valgus oli kuulutatud pimeduseks ja pimedus valguseks. Laiemas mõttes on see kõigi põlvkondade lugu, mis sellest, et aeg ja kulissid muutuvad.

Ma ei tahagi rääkida filmist, vaid selles kirjeldatud põlvkonna elumõtte otsinguist. Nimetan 1960. ja 1970. aastate noori järgnevalt lihtsalt „meie põlvkonnaks". Iga põlvkond otsib ikka ja uuesti vastuseid inimomastele küsimustele: Kes ma olen? Miks ma olen olemas? Mille nimel ja kuidas peaksin elama? Kõik need küsimused on oma olemuselt usuga seotud. Teadus, filosoofia, ühiskond ja turg ei suuda neile vastust anda. Sellises järjekorras need „suured vastustepakkujad" meie põlvkonna otsinguisse ka ilmusid.

.

Loe edasi: „Via avium" – Lindude tee

Loomine, Looja, loodu

11/2009

Piibli väljendid eesti keeles

Piibli loomisõpetus on mitmekesine ja rikkalik. Üheks põnevaks teemaks Piibli autorite puhul on see, et Looja on loonud inimese ja kogu loodu enda partneriks – kaasloojaks. Alljärgneva teemaarenduse aluseks on teoloog James William McClendoni arutelud teosest "Doctrine. Systematic Theology 2" (Nashville: Abingdon Press, 1994), 160-165.

Loomise sõna

Heebrea verbi bārā (looma) on Pühakirjas kasutatud ainult seoses Jumalaga. Jumal on unikaalselt "maailma äärte Looja" (Js 40:28), kõige oleva Looja. See verb ilmub 1Ms 1:1 ning tervest sellest peatükist on kärsitud lugejad järeldanud, et loomine oli momentaanne, üks kord alatiseks ja ilma analoogiateta. Kui see oleks tõsi, siis ei saaks me isegi seda öelda, mida "loomine" tähendas, sest mitte miski ei oleks selle sarnane. Õnneks on aga siin ja teisal kasutatud seda verbi koos sünonüümsete väljenditega, mis kirjeldavad mitte ainult momentaanset tekkimist, vaid protsessi, millel on palju staadiume. Bārā ise leiab kasutust suurte mereelukate (1Ms 1:21) ja inimolendite loomise puhul (1Ms 1:27). Kuid bārā kasutatakse ka tuulehoo (Am 4:13), taaskorduva "pisikeste ja suurte" kreatuuride elutsükli (Ps 104:25.30) ning ka viimaste asjade kirkuse kohta (Js 4:5). Kõik need on Looja töö, samuti kui Jumala loomistöö on ka sepp, kes valmistab surmavaid relvi ja "hävitaja", kes neid relvi kasutab (Js 54:16). Nii ei ole loomine isegi selle alguse tähenduses piiratud maailma algusega – loomine on üha jätkuv Jumala tegevus. Samuti ei ole loomine lihtsalt alguse saamine "mittemillestki" (vaade, mis on ainult apokrüüfses 2Makkabite raamatus 7:28), vaid see on ka juba loodud materjali alalhoidmine või uuendamine.

Loomise pildid

Jumalast kõneldes kasutasid Piibli autorid sagedasti pildikeelt. Just kujundlik mõtlemine võib kõige paremini suunata inimese sellise arusaamise lävele, kus ta hakkab hoomama hoomamatut. Nii on Piiblis kõrvu eriomase "loomissõnaga" bārā esitatud ka terve rida loomise pilt-sünonüüme, mis on eriti kõnekad seetõttu, et neis on Jumala tegevus suhestatud inimese enese loovusega.

Vormimine

Jumal vormib või kujundab loodut. Seda öeldakse kogu loodu kohta: "mina üksi võlvisin taeva, mina üksi laotasin maa" (Js 44:24). Sama sisaldub ka inimese loomises: "valmistas inimese, kes põrm on, mullast" (1Ms 2:7); "võttis ühe tema küljeluudest" (1Ms 2:1j). Neis piltides avaldavad loomises kasutatud materjalid meile midagi ka loomisseostest – inimolend tervikuna on seotud Maaga, naine mehega. Kõige rabavam loomispilt on kujund pottsepast ja savist. Seda kujundit kasutatakse Pühakirjas vähemalt kahel moel. Üks on stseen, milles loodu vaidleb Loojaga hea ja kurja üle (Js 45:9; Ii 33:6; Rm 9:19jj). Teises (Jr 18:1-11) on erinev teema: pottsepa töötulemus sõltub kasutadaolevast savist. Savi võib olla liiga pehme, et koos püsida, või liiga kõva, et olla hästi vormitav, või ka täiesti õige. Hea potissepp teeb saviga, mida ta soovib. Siin kohtame me ideed, et kõrvu Looja enese kreatiivsusega avaldub loodus ka loodu kreatiivne potentsiaal (või sellekohane soov). Jeremija sõnum pottsepakojast viitab, et savi roll on veelgi suurem: sest ka meie tegevus, nii Jumala tahte ees paindumises kui meie eneseületuses, on loomine.

Võitlus

Iidne Lähis-Ida kujutles, et maailm loodi jumalatevahelise titaanliku võitluse tulemina, milles maa tõusis esile kaootilistest vetest ja valgus peletas ürgse öö. Need konfliktimüüdid ülistasid paganlikke jumalaid, kuid 1.Moosese raamatus allutavad nad puhta mõtte teemadele. Kuid teised Piibli autorid kasutasid neid müüte vähemalt väljendusrikaste poeetiliste piltidena. Ürgalguse koletis Leviatan (või ka Rahab, lohe, meri – Js 27:1; 51:9-10; Ps 74:13j; 89:9-11) saab väeka Jumala käest lüüa, kuid teda ei hävitata täielikult. See teema ilmub taas kiusaja mao kujus (1Ms 3:1-15) ja kindlasti jätkub ka püsiv vaen Jumala ja saatana (Ii 1:6-2:7) vahel evangeeliumides (Mk 1:13; 3:23.26; Lk 10:18), mille kulminatsiooniks on kuradile osaks saav viimne karistus (Ilm 20:10). Selles piibliteoloogia dramaatilises elemendis sisaldub idee, et loodu ise on hinnaline. Ei ole olemas ühtki teaduslikku või kunstilist või poliitilist loomingut, ei ühtki uut riiki, ei ühtki kunstiteost, ei ühtki sügava mõtte väljendust, mis ei võtaks maksu oma loojalt.

Kava täideviimine

Tegijal on kava, ehitaja järgib projekti. Lepingutelk ja selle laegas ehitati Betsaleeli poolt, kelle Jumal oli valitud ja täitnud Vaimuga ning igasugu tööoskusega (2Ms 31:1-5). Püha telk ja laegas ehitati "eeskujude järgi, mis sulle mäel näidati" (2Ms 25:40). Ja kui see oli nõnda Jumala poolt määratud kohtumispaigaga maa peal, oli see nõnda ka maa ja taeva ja kõige selles sisalduvaga. Jumal võis luua ettemõeldud mudeli kohaselt ja ta tegigi seda. Taolised mõtted said antiigis aluseks "kujundaja-argumendile": me võime näha looduse kuju, kuid kas ei peaks sel olema Kujundaja? Piibli mõtlemises järgnes sellele tõdemusele aga siiski pigem imetlusõudusest täidetud ülistus: „Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus. Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi." (Ps 139:13j)

Väljendamine

Jumal ise on Ps 104 kohaselt "valguse rüüga rõivastatud". Nii väljendab asjade grandioossus konkreetselt sedasama, mida eeldab metafoor Jumala rõivastest. Lauliku nägemus hõlmab valgusest täidetud maailma, taevast kui kumavat telgiriiet, maa all ujuvaid alustalasid, nende vahel tuul, pilved, tuli, mäed ja ojad, allikad ja lätted, viimased meelde tuletamas vikerkaaretõotust Noale ja teme perele. Allikate juures kustutavad loomad oma janu, kariloomade jaoks on rohi, inimeste jaoks taimed, vili, vein ja õli, mida on külluses. Isegi Leviatan pladistab mööda, olles nüüd ainult mänguhimuline elukas (Ps 104:1-26).

Inimkunstide seas on ülimaks kunstiteoseks sõna. Selle kokkuvõtvaks väljenduseks on Jumala kõneldud sõna. Kuigi sõna on Pühakirjas vahetuks loomisinstrumendiks, on see mõnikord ise Jumala kreatuur, mis on välja öeldud, et ellu viia Jumala eesmärki: "See ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin." (Js 55:11) Pühakiri on Jumala Sõna, see tähendab Jumala kunstiteos, ja Johannese evangeeliumi proloogis on "Sõna" igavikuline Sõna, alati koos Jumalaga, valgus, mis on kõigi valguste allikas (Jh 1:1-5). Siin oleme me aga juba ületanud loodu piirid, igavikuline inimeseks Jeesuseks saanud Sõna ei ole kreatuur, vaid on iidse kristliku usutunnistuse kohaselt Jumal ise.

Sünnitamine

"Jumalatest põlvnemine" on tuntud loomismall, mis esineb paljudes kultuurides. Seda märkimisväärsem on, et Pühakiri oli küllalt vaoshoitud, kõneldes Jumala isaks-olekust põlvnemise mõttes: Jumal ei olnud bioloogiline isa. "Issand, sina oled meie isa. Meie oleme savi ja sina vormid meid, meie kõik oleme sinu kätetöö" (Js 64:8) – ja kui kätetöö, siis ei ole juttu jumalikust sünnitamisest. Piibli metafoori kohaselt on Jumal adoptiivisa (Jr 3:19). Jeesus kutsub Jumalat "Isaks" ja ennast "Pojaks" unikaalses mõttes: "keegi ei tunne Isa, kui vaid Poeg" (Mt 11:27). Pangem tähele, et selles lõigus on Isa ühtlasi ka "taeva ja maa Issand".

Piibli viited Jumalale kui loovale Emale on vähem vaoshoitud. Psalmist on "rahunenud ja vaikinud kui võõrutatud laps oma ema süles" (Ps 131:2) – ja see ema on psalmisti kujundi kohaselt Jumal. Psalmis 22 on Jumal ämmaemand, kes aitas laulikul ilmale tulla (Ps 22:10) ning ehk ka emaüsk, mis teda kandis. Selgesti on see nii 5Ms 32:18: "Sa ei mäletanud kaljut, kes sind sünnitas, sa unustasid Jumala, kes andis sulle elu." Sarnast kujundit kasutades protesteerib Mooses vastutuse suhtes oma kaaslaste eest: "Kas olen mina kogu selle rahva pärast olnud lapseootel või olen mina tema sünnitanud, ja kas olen mina kutsutud neid oma süles kandma nagu amm beebit?" (4Ms 11:12). Järeldus on, et see oli Jumal, mitte Mooses, kes "nad sünnitas" ja kes on seetõttu vastutav oma tänamatu lapse eest. Jumala loov emadus ei ole piiratud ainult inimlastega: "Ons vihmal isa, või kes on sünnitanud kastetilgad? Kelle üsast on välja tulnud jää ja kes on sünnitanud taeva halla?" (Ii 38:28j). Sarnaselt kirjeldab Jumal Babüloni eksiilis viibijaile nii algset kui uuendatud loodut: „Aga nüüd ma oigan otsekui sünnitaja, hingeldan ja ahmin õhku ühtaegu. Ma laastan mäed ja künkad ning kuivatan kõik nende rohu; ma muudan jõed koolmeiks ja teen järved tahedaiks. Ma juhin pimedaid teel, mida nad ei tunne, ma lasen neil käia tundmatuid radu; ma muudan pimeduse nende ees valguseks ja konara tasaseks!" (Js 42:14-16)

Siin kohtame me kokkulangevaid teemasid: sünnitusvalu, mis puudutab nii ema kui last, nii Jumalat kui loodust koos inimesega. Nii on Jumal säärane naine, kes toob jumalikes sünnitusvaludes Iisraeli ilmale.

Kokkuvõte

Loomispiltide mitmekesisus on meile heaks meeldetuletuseks, et me teeme vea, kui taandame Piibli loomisõpetuse mingiks üheks vaidlusküsimuseks, nagu arutelud intelligentse disaini üle vastasseisus evolutsiooniteooriaga jms. Piibli autorid kogesid Looja ligiolu väga erinevalt ja nii nad ka väljendasid oma kogemust väga erinevatel viisidel. Seda võiksime meiegi õppida.

Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

.

Kasvatus ja karistus

9/2009 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Piibli väljendid eesti keeles

Murra ta küljeluid, kui ta alles lapsuke on

Piibli apokrüüfilise Siiraki Tarkuseraamatu 30. peatükk sisaldab rea nõuandeid tulevasele isale, kuidas see peaks oma poega kasvatama (salmid1-13): "Kes oma poega armastab, see peksab teda alatasa roosaga, et tal elu otsas võiks hea meel olla. Kes oma pojale kari annab, saab tast kasu tunda ja tast kiidelda tuttavate seas. Kes oma poega õpetab, see ärritab oma vaenlast, ja ilutseb tema pärast sõprade ees. Kui ta isa on hinge heitnud, siis on see, otsegu ei oleks ta surnud, sest ta on enda sarnase enese järele jätnud; oma elus nägi ta seda ja oli rõõmus tema üle, ja tema otsal ei olnud ta kurb; vaenlaste jaoks jättis ta kättemaksja, ja oma sõpradele selle, kes tasub heategemise. Kes oma poega hellitab, peab siduma ta haavu, ja iga kisa puhul väriseb ta sisikond. Taltsutamata hobune saab virtsikaks, ja poeg, kes oma meelt mööda käib, läheb hooletuks. Hellita oma last, siis paneb ta sind ehmatama, mängi temaga, siis kurvastab ta sind. Ära naera temaga, et sul ei tuleks temaga valu kannatada ja viimaks oma hambaid kiristada. Ära anna meelevalda tema kätte nooruseas ja ära salli ta rumalusi. Kõverda tema selga nooruseas, ja murra ta küljeluid, kui ta alles lapsuke on, et ta ei läheks kangekaelseks, vaid kuulaks su sõna, muidu tuleb see sulle valuks su hinge sees. Karista oma poega ja võta tema kallal vaeva näha, et sa ei komistaks ta häbi tõttu."

Loe edasi: Kasvatus ja karistus

Ligimesearmastuse proovikivi

7-8/2009 Karin Raja refereeris oma KUS lõputööd

Kes on minu ligimene? Nii on küsitud ikka ja jälle ning ilmselt küsitakse peale meidki.

Jeesuse elus ja õpetuses peitus midagi, mis andis inimestele põhjalikuma mõistmise Jumalast ja tema armastusest. Näeme, kuidas Jeesus soovib oma kuulutustöös suunata laiemale arusaamale neid, kes arvavad, et kui nad Jumalat juba kõigest südamest armastavad, siis on kõik korras. Kas ikka on?

Üks nendest Piibli kirjakohtadest, kus Jeesus avardab arusaama ligimesest, on „Tähendamissõna halastajast samaarlasest" (Lk 10:30-37). Seal esitab seadusetundja Jeesusele küsimuse: „Kes siis on mu ligimene?" Kellele pean ma armastusega tähelepanu osutama ja keda aitama? Kust läheb ligimesearmastuse viimane piir. Tolleaegsed seadusetundjad võtsid ligimese armastamist kui "piiratud kohustust" ja pidasid lõputuid debatte selle üle, millised inimgrupid jäävad välja selle käsu kehtivusalast. Jeesus ei vastanud esitatud küsimusele juriidilise definitsiooni, vaid tähendamissõnaga, kus üks teekäija on vägivaldsete teeröövlite kätte langenud ja kellest nii preester kui leviit on külmalt mööda kõndinud.

.

Loe edasi: Ligimesearmastuse proovikivi

Vabadus

6/2009 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Piibli väljendid eesti keeles

Üle kõige on maailmal vaja

üht vaba last, üht vaba last,

kes midagi poleks kuulnud

ei heast ega kurjast, ei heast ei kurjast,

ega viitsi mõeldagi püüdjate paelust.

Kuid püüdjail on vaja just vaba last.

Need Paul-Erik Rummo laulusõnad filmist „Viimne reliikvia" (muusika: Uno Naissoo) on küllap hästi tuttavad igale eestlasele. Kes meist ei mäletaks üle suvise maastiku kappavat hobust, seljas heledapäine lehvivate juustega Eeva? Oh, muidugi oli tema nimi hoopis Agnes, on tähelepanelikul lugejal õigus. Ent kui mõelda selle laulu populaarsusele filmi „Viimne reliikvia" esmalinastumise nõukogudeaegses kontekstis, siis on ilmne, et see „vaba laps" kehastab paradiisliku olukorra süütust, kuldset aega, mis nüüdseks on kadunud. Üle kõige, ütleb see laul, on maailmal vaja unistust vabadusest. Vormiliselt olid eestlased nõukogude ajal vabad. Ent ometi kinnitasid laulusõnad – vägivald armastab vabadust / tahab ta võita ja vallutada / vägivald armastab vabadust / enda najale kallutada – varjatult midagi muud.

.

Loe edasi: Vabadus