Vana- ja uustestamentlikust süüdlase kohtlemisest
01/2019
Argo Tallerma kokkuvõte oma KUSi lõputööst
„Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest“ (Rm 3:23). Siin maa peal pole mitte ühtegi õiget inimest. Nii peaks püha ja õiglane Jumal meid kõiki karistama selle eest, et oleme tema eluhoidvatest korraldustest üle astunud ja sellega iseendale häda ja õnnetust kaasa toonud.
Minu diplomitöö keskendus süüdlase, süütuse ja süüdivuse mõistete käsitlemisele, lähtuvalt piibellikust perspektiivist.
Tööle oli püstitatud kaks eesmärki. Esiteks, võrrelda süüdlase ja süütu kohtlemist vana- ja uustestamentlikus perspektiivis. Teiseks, lähtuvalt uurimistööst, sõnastada praktilisi järeldusi koguduslikuks hingehoiutööks.
Vana Testamendi käsitus süüdlasest ja süütusest põhines kausaalsusel – igal teol on oma tagajärjed.
Vana Testamendi hoiak süüdlase ja süütu suhtes
Nii Vana kui ka Uus Testament räägivad ühest ja samast pühast ja õiglasest Jumalast, kes karistab süüdlast, aga mõistab süütu õigeks. Kuid täiesti süütut inimest pole maa peal olnudki, peale ühe isiku, kelleks on Inimese Poeg – Jeesus Kristus.
Vana Testamendi käsitus süüdlasest ja süütusest põhines kausaalsusel. See on arusaam, et igal teol on oma tagajärjed. Kui inimene elas õiget elu ehk järgis Toora juhtnööre, kaasnes sellega Jumala õnnistus. Aga kui ta käitus Jumala Seaduse vastaselt, olid selle tagajärjeks kannatused või lausa surm.