Oktoober 2022 
Joel Aulis, EMK Tallinna koguduse pastor ja CBSi Eesti toimkonna juht

Ma usun, et nõustud minuga, kui väidan, et need kolm elementi – piibliõpe, väikegrupitöö ja jüngerdamine ‒ on koguduse vaimulikus kasvamises olulised. Kui mõelda Jeesuse tegevusele omal ajal siin maa peal, näeme, et tema tegutses kõigis kolmes valdkonnas. Ta õpetas Jumala sõna ja seda ennekõike väga praktilises võtmes: kuidas Seadusesse kirjutatut oma igapäevases elus rakendada. Jeesusel oli oma väikegrupp – 12 jüngrit, kellega ta igapäevaselt aega veetis ja keda ta sel viisil jüngerdas.
CBS (Community Bible Study) on rahvusvaheline organisatsioon, mis koostöös Eesti Evangeelse Alliansiga on siinmail tegutsenud juba mõned head aastad. Selle ajaga on eesti keelde tõlgitud ja välja antud neli komplekti piibliõppe töövihikuid ning korraldatud koolitusi väikegrupijuhtidele.
CBSi visiooniks on Jumala sõna kaudu muudetud elud. Me usume, et Jumal kõneleb meiega läbi piiblitekstide, ilmutades seeläbi iseennast ja oma tahet meie jaoks. Me usume, et sel sõnal on elumuutev mõju. CBSi missiooniks on teha Issanda Jeesuse Kristuse jüngreid süvendatud piibliuurimise kaudu hoolivates kogukondades (väikegruppides), mis on kättesaadavad kõigile.

Formaat, mida CBS pakub, sisaldab viit elementi.
1. Igapäevane isiklik Piibli lugemine ja loetu üle mõtisklemine, vastates mõnele töövihikus etteantud küsimusele. See aitab paremini loetud kirjakoha sisusse süüvida.
2. Grupivestlus – kord nädalas saadakse grupiga kokku. Seal arutletakse kodutöö, küsimuste ja leitud vastuste üle. Taoline üksteisega jagamine avardab arusaama loetud Jumala sõnast veelgi.
3. Õpetus – grupijuht või keegi grupist teeb kokkuvõtte uuritud piiblilõigust ja püüab tuua praktilisi näiteid, kuidas kuuldut/loetut oma elus rakendada.

August 2022 
Sander Tulk, Tartu Kolgata kogudus

Hesekieli raamat on ilmselt üks raskemaid lugemisi Vanas Testamendis. Kõige enam seostatakse Hesekieliga raamatu alguse suurejoonelist nägemust, lugu surnuluudest raamatu lõpupool ja üleskutset olla Iisraelile vahimeheks. Tervikpildis võib tema raamat tunduda kaasaegsele lugejale teosena täis häda, viletsust, kohut ja keerukaid kuulutusi, mis ei tundu relevantsena tänasele kogudusele. Teost hoolikalt lugedes ilmub aga teine, hoopiski lootust täis pilt. Kuigi prohvetiga seotud sündmused leidsid aset üle 2500 aasta tagasi, on sõnumid vajalikud ka meile, sest sarnaselt patusele Iisraelile elame meiegi ühiskonnas, mis on täis jumalavastasust.

Hesekiel kuulutas vahimehena rahvale ühte keskset vaimulikku tõde – iga inimene vastutab oma tegude eest ise.

Hesekieli-aegne maailm
Hesekiel oli noor 25-aastane mees, kui ta aastal 597 eKr oma kodumaalt Iisraelist Paabeli impeeriumi aladele küüditati. On väga tõenäoline, et ta ei näinud enam kunagi seda maad, mille Jumal oli tõotanud anda Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile.
Vangiviidute olukord ei olnud aga nii täbar. Neil oli piisavalt vabadust tegutseda omaette. Hesekiel elas ühes sellises kogukonnas Paabeli aladel Kebari jõe ääres (Hs 1:1). Vangipõlves möödus viis aastat, kuni Iisraeli Jumal ilmus talle imelises teofaanias, mille kirjeldamiseks jäi sõnadestki väheks. Nägemuse kaudu kinnitas Issand, et hoolimata templi puudumisest ei ole ta hüljanud vangiviidud juute ja tegutseb siiani oma rahvaga (Hs 11:17). Polüteistliku maailma üldtunnustatud uskumuse kohaselt valitsesid rahvaid erinevad jumalad. Ühe rahva alistamine teise poolt oli kinnitus võitnud rahva jumalate vägevusest. Iisraeli Jumala ilmumine Kebari jõe ääres oli tõeline revolutsioon. Issand ei ilmunud väikeses nägemuses, vaid hirmutavas ja hämmastavas väes, istudes oma taevasel kaariktroonil. Hoolimata oma rahva pillutamisest ja Paabeli impeeriumi hiilgusest, oli Iisraeli Jumal endiselt kõige üle valitsemas.

August 2022 
Jael Puusaag, Keila kogudus, kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Piiblitegelastest rääkides tulevad kõigile kohe meelde kuulsad nimed: Aabraham, Mooses, Taavet, Peetrus ja Paulus. Loeme nende lugusid ja leiame, et meie elud nii pühade meeste kõrvale ei sobitu. Jälgime piiblilugusid kui muinasjutte kaugetest aegadest, mis meie elude reaalsusega ei sobitu. Mina tegin oma Kõrgema Usuteadusliku Seminari lõputöö projektina audioraamatu „Piibli tavalised kangelased: 50 jutustust argipäevaõhtuteks.“ Selle juurde kirjutasin teoreetilis-analüüsiva töö: andsin ülevaate jutustuste kasutamise võimalustest ja narratiivsetest lähenemistest teoloogias ning analüüsisin projekti läbiviimist.

Kes on „tavalised kangelased“?
Minu raamatus on kokku 50 jutustust Piibli inimestest, kellest tavaliselt palju ei räägita. Lood jagunevad viide gruppi: 1) suurte kangelaste vaiksed aastad; 2) naised ja emad; 3) oma igapäevatöö tegijad; 4) märkamatuks jäävad kõrvaltegelased ja 5) teiste poolt põlatud. Kõik raamatus kasutatud piiblitegelased on minu poolt aastatel 2017–2020 erinevates kogudustes peetud jutluste näited. Kui 2020. aasta sügisel koroonakriisi tõttu töötuks jäin, tekkis mõte käsikirjalisi jutluste konspekte digitaliseerida. Tegin nimekirja kõigist näidetena kasutatud piiblitegelastest ja nägin, et nad jagunevad ülalnimetatud viide gruppi. Mul oli korraga käes palju vaba aega, nii otsustasin kirjutada lühikestest jutlusenäidetest lihtsas keeles ja ilukirjanduslikus stiilis pikemad lood. Stiili eeskujuks võtsin Aare Tamme piibliteemalise romaani „Siimon Selootes“.
Mõnest mu raamatu tegelasest räägitakse Piiblis ainult paari lausega. Näiteks, keegi lesknaine tõi ühel päeval templi ohvrikarpi oma annetuse – ja Jeesus juhtus seda nägema. Rohkem ei tea meie selle naise elust midagi. Ometi loeme lugu nüüdki veel kõikjal üle maailma, sest see sündmus jäädvustati Pühakirja teksti. Pühapäevakoolides räägitakse lugu pidalitõbisest Naamanist, kelle prohvet Eliisa tervendas. Enamasti jääb märkamatuks loo teine peategelane: väike sõjavangist orjatüdruk, kes rääkis oma isandale võimalusest Iisraeli jumalamehelt abi otsida. Kõik teavad Moosest kui suurt jumalameest, aga ainult vähesed väärtustavad tema äia Jitro panust. Mooses oli 40, kui ta Jitro koju tuli – ja 80, kui ta alustas oma suurt tööd. Vahepealsed 40 aastat oli Jitro tema põhiline (või ainuke?) õpetaja. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata.
Mina valisin Piiblist teadlikult inimesed, kes tunduvad kuidagi „tavalised“. Nende elust jäädvustatud sündmused toimusid argielu askelduste keskel ja kajastasid sageli vaid ühte päeva. Võtsin Piiblist kõik nende kohta leiduva materjali ning otsisin taustainfot geograafiat ja tollast olustikku kajastavatest raamatutest. Seejärel kasutasin oma kujutlusvõimet, et koostada terviklikud jutustused: kuidas võis elu välja näha nende endi silmade läbi vaadatuna. Iga loo juures toon välja ka ühenduse tänapäevaga: mida võime meie nendest piiblitegelastest õppida. Teiste sõnadega, olen loonud pildid mineviku olustikust, samas seostades neid meie elude praeguse reaalsusega. Raamatu lõppu lisasin näidispiiblitunni kava: selle abiga võib igaüks uurida kasutatud piiblilugusid just nii sügavalt, kui ta ise tahab.

Aprill 2022 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Foto: Viljar Roosimaa

Markuse evangeeliumi tekst (Mk 3:20–35) sisaldab kaht lugu, mis on esitatud sahteltehnikas. Neist esimene lugu on jagatud kaheks osaks. Kahe esimese salmi kohaselt tahavad omaksed Jeesust kinni võtta. Loo teises pooles (s 31–35) aga Jeesus justkui ignoreeriks oma ema ja vendi. Ta ütleks neist nagu lausa lahti. Esimese loo vahepeal on Jeruusalemmast tulnud kirjatundjate süüdistus, et Jeesuses on Peltsebul (s 22–30). See vahepealne lugu heidab valgust toimunule ja aitab mõista Jeesuse lähedaste käitumise motiive.

Jeesuse tegevus avardub
Rahvas jooksis hulgaliselt Jeesuse juurde kokku Kapernaumast, kogu Galileast ja Palestiinast, isegi Jeruusalemmast (Mk 3:7j,20). Jeesuse tegevus oli juutide vaimulikes juhtides äratanud vaenu, mis aina tugevnes. Variserid pidasid nõu teda lausa hukata. Kõik see puudutas ka Jeesuse perekonnaliikmeid. Õhus rippus küsimus, kas Kapernaum kuulutatakse eksitatud linnaks või mitte? Seda otsust võisid teha üksnes juutide religioosse ülemkohtu, Süneedriumi ametlikud saadikud.
Juba saabusidki Kapernauma Jeruusalemma toorajuristid, et kohapeal asja uurida (Mk 3:22jj). Nende otsus kõlas: Jeesuse eksortsismid on tõsiasi. Aga tema ärataganemisjutlus on ka tõsiasi. Järelikult on ta valeprohvet ja tema imeteod on deemonlikud imeteod. Jeruusalemma komisjoni selline otsus kätkes äraneedmise ja surmaotsuse võimalusi.

Jeesuses on saabunud Ristija Johannese poolt kuulutatud vägevam, kes on Vaimu kandja ja Püha Vaimuga ristija.

Jeesuse perekond laieneb
Nagu öeldud, oli olukord ohtlik mitte üksnes Jeesusele, vaid ka tema sugulastele ja jüngritele.
Esimene lugu algab sellega, et Jeesus tuleb koju. See ei tähendanud minekut Naatsaretti, vaid tema uude koju (võimalik, et Kapernauma), mille ta koos oma jüngritega oli leidnud. Jüngrite õpetamine pidi jätkuma koduses ringis. Kuid jüngrid leidsid vaevalt võimalust, et olla segamatult koos Jeesusega. Ja taas kogunes rahvahulk (s 20). Nüüd ei ole esile toodud mitte ruumipuudus, vaid ajapuudus: ...nii et nad ei saanud leibagi süüa. Inimesed soovisid, et Jeesus täielikult neile pühenduks, ning ta teenis neid ennast säästmata.

Aprill 2022 
Margus Kask, Elva baptistikoguduse pastor, KUSi õppejõud

Kui sa sööd ja su kõht saab täis, siis kiida Issandat, oma Jumalat, hea maa pärast, mille ta sulle andis! Hoia, et sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, jättes pidamata tema käsud, seadlused ja määrused, mis ma täna sulle annan, et kui sa sööd ja su kõht saab täis, ja sa ehitad ilusad kojad ning elad neis, kui su veised, lambad ja kitsed sigivad, su hõbe ja kuld rohkeneb ja kõik, mis sul on, kasvab, et su süda siis ei lähe suureliseks ja sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, kes tõi sind välja Egiptusemaalt orjusekojast, kes juhtis sind suures ja kardetavas mürkmadudega ja skorpionidega kõrbes, põuases paigas, kus ei olnud vett, kes laskis sulle vett voolata ränikivikaljust, kes söötis sind kõrbes mannaga, mida su vanemad ei tundnud, et sind alandada ja proovile panna, et viimaks teha sulle head! Ja ära ütle oma südames: Mu oma jõud ja mu käe ramm on soetanud mulle selle varanduse, vaid tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks, et kinnitada lepingut, mille ta vandudes tegi su vanematega, mis nüüd ongi teostunud! (5Ms 8:10–18).

Lepingus olles on meie kohustus täita Jumala „käsud, seadlused ja määrused“.

Vana Testamendi õpetus on väga praktilist laadi. See tuletab meile meelde tähtsaid asju. Me kõik sööme ja kõht saab täis. Nii kerge on asuda seejärel taas oma ülesannete juurde või „lasta leiba luusse“. Mõneti on kõik päevased tegevused suuremal või vähemal määral seotud toidu ja söömisega. Elu käib toidu ümber. Tööd tehakse, et saada söönuks. Üsna lihtne oleks jäädagi tiirlema söön-magan-töötan-söön ringil. Siin astubki „vahele“ Jumala sõna ja ütleb, et söömise ja töötamise juures on tarvis ka Jumalat kiita. Tänada Jumalat selle eest, et tema on meile kõik andnud. Aga ka seal ei lase Jumala sõna meil peatuda. Vanatestamentlik õpetus täiendab inimlikku rutiini veelgi: on tarvis pidada ka Jumala „käsud, seadlused ja määrused“. Samuti peab alati söögi ja täiskõhu juures tuletama meelde, et Jumal on andnud meile jõu eluks vajaliku soetamiseks. See tuleb sellest, et me oleme Jumalaga lepingu-suhtes. Toit, täis kõht, peavari, jõud, toimetulek, pealehakkamine jne on kõik lepingus olemise õnnistused, need on meile Jumala and ja tõotus. Lepingus olles on meie kohustus täita Jumala „käsud, seadlused ja määrused“.