Kelle ülesanne on loodu(s)hoid?
Jaanuar 2022
Helina Voogne, KUSi haridustehnoloog
Selle talve elektrihindade ja taevasse kerkinud kulude valguses võivad sõnad „rohepööre“ ja „loodushoid“ paljudel „harja punaseks“ ajada. Siiski, vähesed vaidlevad vastu asjaolule, et peaksime hoolt kandma oma elukeskkonna eest, tundma muret ja ette võtma midagi reostuse, metsade liigse mahavõtmise ja muu sellise vastu. Samas, kas see ikkagi on probleem, millega kristlased peaksid tegelema? Lühike vastus on jah, sest piibelliku maailmavaate kohaselt lõi Jumal mitte ainult inimese, vaid kogu ökosüsteemi ja jättis selle inimese hooldada. Ükskõik, mida keegi mõtleb maailma saatusest lõpuaegadel, on meil juba loomisloost tulenev kohustus Jumala loominguga ringi käia nii, et selles väljendub meie armastus Jumala ja ligimese vastu.
Lisaks ei ole looduhoid lihtsalt „maine“ või sekulaarne probleem (kui üldse nõnda võib asju lahterdada). Seda väljendab järgnev tsitaat:
Arvasin kunagi, et kõige suuremad globaalsed keskkonnaprobleemid on elurikkuse vähenemine, ökosüsteemide kokkukukkumine ja kliimamuutused. Arvutasin, et 30 aastat head teadust võiks need probleemid lahendada. Aga mul ei olnud õigus. Kõige suuremad keskkonnaprobleemid on isekus, ahnus ja apaatia ning nendega tegelemiseks vajame vaimset ja kultuurilist muutust. Ja meie, teadlased, ei oska seda. (Gus Speth, õigusteaduse professor)