August 2022 
Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees

Kui mind 1970. aasta kevadel Nõukogude sõjaväkke võeti, toimus Murmanski staabis kõigil uustulnukatel üks esimesi vestlusi väeosa eriosakonna majoriga. Ilmselt Pärnust saadetud toimiku alusel küsis ta: „Te olete baptist. Kas te relva võtate ja vande annate?“ Ma polnud selle üle eriti mõelnud ja vastasin, et minul siin probleeme ei ole. Nii jäeti mind rahule. Täna seda riiki õnneks ei olegi ja vaevalt oleksin toonagi sellist vannet igas olukorras siduvaks pidanud.
Alates 24. veebruarist saadavad meid päevast päeva Vene-Ukraina sõja ja ka sõjakuritegude pildid Butšast ja Irpinist, Mariupolist ja Severodonetskist: varemed ning meeste, naiste ja laste laibad. On arusaadav, et sellised sündmused täidavad iga inimese, sealhulgas ka kristlase, viha ja sooviga kätte maksta või abituse tundega.
Kuid isegi sõjal on oma reeglid. Nii räägime ka sõjakuritegudest. Hävitada võib vaid relvastatud vaenlasi, mitte tsiviilisikuid ega sõjavange. Siin kõlavad meile Jeesuse sõnad: Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad (Mt 5:44, vrd Lk 6:27,35). Kas see käsk kehtib ka sõjas? Olukorras, kus vaenlane ei tunne mingit armu, raketid ja mürsud tabavad lasteaedu, haiglaid, koole, kaubamajasid… ja süütud inimesed hukkuvad.
Need küsimused on kristlasi saatnud läbi 2000 aastase ajaloo. Vastused on olnud erinevad: aktiivsest vastupanust agressorile kuni absoluutse patsifismini. Enamus kristlasi on pooldanud „õiglase sõja“ olukorras relvastatud vastupanu. Vähemus on eitanud igasugust relvavõttu. Nende hulgas on olnud patsifistlikke anabaptiste, baptiste, mennoniite, kveekereid ja adventiste.

Aprill 2022

Soome kohus leidis, et homoseksuaalsust taunivate ja Pühakirja tsiteerivate kirjutiste ning postituste tõttu sotsiaalmeedias vihakõnes süüdistatatud endine siseminister Päivi Räsänen ei ole süüdi. „Oleksin olnud šokeeritud, kui otsus olnuks teistsugune,“ ütles parlamendiliikmest kristlike demokraatide endine juht. Süüdistuste aluseks olid 2004. aastal ilmunud kirjutis, 2019. aasta raadiointervjuu ja hulk ühismeediakommentaare samasooliste suhetest. Räsänen nimetas homoseksuaalsust psühhoseksuaalseks arenguhäireks ja homoseksuaale düsfunktsionaalseteks. Helsingi ringkonnakohus leidis küll, et Räsäneni avaldused olid solvavad, kuid ei rikkunud sõnavabadust ja neid ei saa lugeda „homoseksuaalide suhtes põlgust, sallimatust ja isegi viha tekitavateks“, nagu väitsid süüdistajad. Ka piiskop Juhana Pohjala, keda ähvardasid süüdistused eksministri kirjutiste avaldamise eest veebis, vabastati süüdistusest. TK.

Aprill 2022 
Hele-Maria Kangro, 3D kogudus

Ma ei ole kunagi Ukrainas käinud, aga tänavu tuli Ukraina minu juurde.
Esiti paistis, et minu põlvkonnal ei õnnestugi Eestisse saabunud ukrainlastega suhelda, sest vabatahtlikelt nõuti vene keelt suhtlustasandil. Teadupärast ei iseloomusta see iseseisvas Eestis sündinud noori. Niisiis palvetasin, et leiaksin ukrainlasi, kes inglise keelt räägivad.
23. märtsil läksin Sõbralt Sõbrale vabatahtlikega ukraina lastega mängima. Ladusama sõbrunemise jaoks olin nädal aega õppinud ukraina keelt ja valmis heegeldanud Ukraina lipuvärvides kassi, et see ära kinkida. Kõnetasin üht omavanust naist ja nii algas minu sõprus Anastasiaga (31), kes tuli Tartusse Lvivist koos oma pooleteistaastase tütre ja kolmeaastase pojaga. Palvevastuseks oli, et pereema räägib inglise keelt!

Kui Anastasia rääkis isale Mariupoli blokaadist ja muudest sõjasõnumitest, isa vaid naeris – mingit sõda pole.

Olin Anastasiaga vaid kaks päeva tuttav olnud, kui 3D koguduse juhtidelt tuli spontaanne juhis kutsuda ülejärgmisel päeval ukrainlasi palve- ja ülistusõhtule. Ühest küljest tundus see suurepärane võimalus. Samas oli eestlaslik hirm, et võin värske tuttava kirikukutsega ära hirmutada. Kutsusin siiski. Oma üllatuseks ei jõudnud ma lausetki lõpetada, kui ta juba vaimustunult ütles, et kindlasti tuleb! Minu kutset pidas ta Jumalast juhituks, sest ta tõesti igatses kirikusse minna! Kirikuinimeseks oli ta saanud alles täiskasvanuna, isikliku otsuse peale. „Sõjaga kirikuskäimine katkes ja nüüd mu lapsed ei teagi enam, mis kirik on. Nad teavad ainult, et me palvetame koos kodus. Ma olen meeletult õnnelik, et meil on selline võimalus – minna siin kirikusse!“ rõõmustas ta.
Laupäeva õhtul saatis ta mulle sõnumi: „Nüüd pommitavad nad minu kodulinna!“ Nutsin ja palvetasin ta lähedaste pärast. Pühapäeva hommikul helistas Anastasiale Venemaalt ta bioloogiline isa, kes usub sealset propagandat. „Mis sa seal Eestis oled, seal on nii ohtlik, tule parem Venemaale, vot siin on hea elu!“ tegi isa üleskutse. Kui Anastasia rääkis isale Mariupoli blokaadist ja muudest sõjasõnumitest, isa vaid naeris – mingit sõda pole.
Seega oli Anastasia enne pühapäevast teenistust emotsionaalselt päris kurnatud. Olin mures, kuidas kõige selle tipuks veel kultuurišokk mõjub, sest harjumuspärast sakraalhoonet ja liturgilist teenistust ei olnud mul ju pakkuda. Sõna „baptist“ ei olnud ta varem kuulnud ja Risttee hoone, kus 3D teenistus toimus, meenutas talle rohkem kohvikut kui kirikut. Siiski käis kohanemine ruttu: lapsed said omavanustega koos mängida, tõlgi vahendusel (Aitäh, Mikael Raihhelgauz!) sai Anastasia osa kogu programmist. „Ma pole kunagi lastega koos kirikus olles tundnud end nii hästi, õnnistatult ja vabalt. Ma ei tea täpselt, mis kirik see on, aga teie formaat loob kõik tingimused, et avada ennast Jumalale. Mina kogesin Jumalat täna läbi pisarate ja tänutunde,“ muljetas ta hiljem. See oli suur kontrast ta kodukogudusega, kus – nagu ta ise kirjeldas – lapsed peavad olema tasa ning ise saab vaid seista ja palvetada, muusikat pole.

Märts 2022 
Erki Tamm, EKB Liidu president

Sergii Bilokin on elanud Eestis viis aastat. Ta tuli siia Kiievist. Ta on lõpetanud Muusikaakadeemia dirigeerimise ja koorilaulu alal, aga omab ka majanduslikku ja kõrgemat vaimulikku haridust. Sergii töötab kaasa Tallinna Vene Betaania koguduses, igapäevast leiba teenib Rahvusmeeskooris.
Uudised Vene vägede sissetungist Ukrainasse tabasid Sergiid Peterburis. Seal viibis ta Lootuse festivali korraldusmeeskonna liikmena. Suurüritus pidi toimuma 9.–10. juulil.
Eelmisel õhtul kuulis ta televiisorist Venemaa president Putini halvustavat kõnet Ukraina kohta. Leninist, kes selle riigi olevat välja mõelnud, ja natsionalistidest, kes seda juhivad. Samas lubas ta tunnustada juba varem okupeeritud piirkondi iseseisvate riikidena ja anda neile sõjalist abi. Sel hetkel oli Sergiile selge, et algab midagi väga koledat.

Ja vastab: „Niikaua, kui jätkame üksteise eest muretsemist, palvetamist ja hoolimist.“

Hommikul helistas meeskonnaliikmest Ukraina vend ja palus tal internetti minna – sõda oli alanud. Vene vendadega kontoris kohtudes valitses ruumis vaikus. Vaid üks tuli Sergii juurde rääkima. Kõik tundsid end ebamugavalt.
Õhtul sõitis Sergii Tallinna. Teel bussijaama sai ta aru, et teda jälitatakse. Enne piiriületust dokumente kontrollides teatas ametnik: „Me ei ole teie üle siin rõõmsad.“ Sergii mõistis, et Venemaale tal pole enam kaua asja.
Ukrainas toimuv puudutab Sergii ja Nadiia perekonda väga isiklikult. Sergii ema elab Odessa lähedal. Naise vanemad keeldusid Ukrainast lahkumast. Isa läks rahvuskaarti. Sugulased elavad humanitaarkatastroofi keskmes – Mariupolis. Viimati, kui nendega ühenduses oldi, teatasid nad, et elavad korrusmaja keldris. Nad palvetavad, et sajaks lund, et joogivett sulatada.

Märts 2022 
Helina-Diana Helmdorf, TV7 tootmiskoordinaator
Fotod: Signe Helemaa

Hilissügisel TV7 12. sünnipäeva programmi kavandades leidsime, et sobivaim pealkiri meie eesoleva aasta kirjeldamiseks võiks olla „Muutuste aeg“. Nüüd, mõned kuud hiljem, võime vaid tõdeda, kuivõrd tõeseks on need sõnad saanud nii meie tiimi, kanali töö kui ka laiemalt kogu rahvusvahelise olukorra suhtes.
Pikaaegne Eesti TV7 juht Päivi Pitko sai mahti võtta aja maha, mistõttu tuli minul, allakirjutanul, viia end lühikese ajaga, pealegi veel jõulude ja aastalõpu virvarris, kurssi telemeedia kanali juhtimise detailidega. Muutused toimusid ka töötajate eraeludes, mistõttu mitu olulist töötajat jäi tiimis vähemaks. Aga kui Jumal läkitab mõne inimese kuhugi mujale, võib ta saata kellegi teise asemele.

Aga kui Jumal läkitab mõne inimese kuhugi mujale, võib ta saata kellegi teise asemele.