Kuidas Ukraina tuli minu juurde
Aprill 2022 
Hele-Maria Kangro, 3D kogudus
Ma ei ole kunagi Ukrainas käinud, aga tänavu tuli Ukraina minu juurde.
Esiti paistis, et minu põlvkonnal ei õnnestugi Eestisse saabunud ukrainlastega suhelda, sest vabatahtlikelt nõuti vene keelt suhtlustasandil. Teadupärast ei iseloomusta see iseseisvas Eestis sündinud noori. Niisiis palvetasin, et leiaksin ukrainlasi, kes inglise keelt räägivad.
23. märtsil läksin Sõbralt Sõbrale vabatahtlikega ukraina lastega mängima. Ladusama sõbrunemise jaoks olin nädal aega õppinud ukraina keelt ja valmis heegeldanud Ukraina lipuvärvides kassi, et see ära kinkida. Kõnetasin üht omavanust naist ja nii algas minu sõprus Anastasiaga (31), kes tuli Tartusse Lvivist koos oma pooleteistaastase tütre ja kolmeaastase pojaga. Palvevastuseks oli, et pereema räägib inglise keelt!
Kui Anastasia rääkis isale Mariupoli blokaadist ja muudest sõjasõnumitest, isa vaid naeris – mingit sõda pole.
Olin Anastasiaga vaid kaks päeva tuttav olnud, kui 3D koguduse juhtidelt tuli spontaanne juhis kutsuda ülejärgmisel päeval ukrainlasi palve- ja ülistusõhtule. Ühest küljest tundus see suurepärane võimalus. Samas oli eestlaslik hirm, et võin värske tuttava kirikukutsega ära hirmutada. Kutsusin siiski. Oma üllatuseks ei jõudnud ma lausetki lõpetada, kui ta juba vaimustunult ütles, et kindlasti tuleb! Minu kutset pidas ta Jumalast juhituks, sest ta tõesti igatses kirikusse minna! Kirikuinimeseks oli ta saanud alles täiskasvanuna, isikliku otsuse peale. „Sõjaga kirikuskäimine katkes ja nüüd mu lapsed ei teagi enam, mis kirik on. Nad teavad ainult, et me palvetame koos kodus. Ma olen meeletult õnnelik, et meil on selline võimalus – minna siin kirikusse!“ rõõmustas ta.
Laupäeva õhtul saatis ta mulle sõnumi: „Nüüd pommitavad nad minu kodulinna!“ Nutsin ja palvetasin ta lähedaste pärast. Pühapäeva hommikul helistas Anastasiale Venemaalt ta bioloogiline isa, kes usub sealset propagandat. „Mis sa seal Eestis oled, seal on nii ohtlik, tule parem Venemaale, vot siin on hea elu!“ tegi isa üleskutse. Kui Anastasia rääkis isale Mariupoli blokaadist ja muudest sõjasõnumitest, isa vaid naeris – mingit sõda pole.
Seega oli Anastasia enne pühapäevast teenistust emotsionaalselt päris kurnatud. Olin mures, kuidas kõige selle tipuks veel kultuurišokk mõjub, sest harjumuspärast sakraalhoonet ja liturgilist teenistust ei olnud mul ju pakkuda. Sõna „baptist“ ei olnud ta varem kuulnud ja Risttee hoone, kus 3D teenistus toimus, meenutas talle rohkem kohvikut kui kirikut. Siiski käis kohanemine ruttu: lapsed said omavanustega koos mängida, tõlgi vahendusel (Aitäh, Mikael Raihhelgauz!) sai Anastasia osa kogu programmist. „Ma pole kunagi lastega koos kirikus olles tundnud end nii hästi, õnnistatult ja vabalt. Ma ei tea täpselt, mis kirik see on, aga teie formaat loob kõik tingimused, et avada ennast Jumalale. Mina kogesin Jumalat täna läbi pisarate ja tänutunde,“ muljetas ta hiljem. See oli suur kontrast ta kodukogudusega, kus – nagu ta ise kirjeldas – lapsed peavad olema tasa ning ise saab vaid seista ja palvetada, muusikat pole.
