Aprill 2022 
Riina Ani, Viljandi baptistikogudus, kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Läbipõlemine on teema, millega on arvatavasti iga inimene ühel või teisel moel kokku puutunud. Uurisin oma Seminari lõputöös, millised on KUSi tudengite mentorite kogemused seoses läbipõlemisega. Antud töös mõistetakse läbipõlemist kui pikaajalisest ülemäärasest stressist tekkinud emotsionaalset, vaimset ja füüsilist kurnatust.

Uurimuse käigus ilmnes, et KUSi mentorid on enamasti läbipõlemisega kokku puutunud kas isiklikult või näinud kõrvalt oma mentiid sellest läbi minemas. Mentorlus aitab läbipõlemisega toime tulla ja kui piisavalt varakult märgata ülekoormuse ohtu, saab seda ka ennetada. Kirjandusest tuli välja, et nendel, kes suudavad enese eest paremini hoolitseda ning piire seada, näiteks reguleerides oma töö- ja puhkeaega, delegeerides ülesandeid kaastöötajatele ning leides rasketel hetkedel tuge oma lähedastelt, on läbipõlemise risk väiksem. Mentorid vastasid küsimusele, mis nende arvates aitab kaasa läbipõlemise ennetamisele, ja tõid vastustes sarnaselt eelmainitule välja, et vaja on avatud suhtlust, läbipõlemise probleemi teadvustamist, hingehoidlikku nõustamist. Lisaks on oluline teadlik puhkamine, töökoormuse kontrolli all hoidmine ja hea ajaplaneerimine. Väga tähtis on elav suhe kogudusega, palveelu ja Püha Vaimu juhtimine.

Kui inimene on läbi põlenud, tunnetab ta seda nii füüsiliselt, vaimselt kui ka emotsionaalselt.

Mentorite kogemused seoses läbipõlemisega
Milliseid kogemusi omavad KUSi tudengite mentorid seoses läbipõlemisega isiklikus elus ja/või mentii elus? Lõputöö jaoks läbitöötatud kirjandusest tuli välja, et igaüks väljendab läbipõlemist omal kombel, kuid põhiteemad on samad: tööle pühendumise kadumine; tähtsast, tähendusrikkast, põnevast tööst on saanud ebameeldiv, teostamatu ja mõttetu kohustus; emotsioonide kulumine; positiivsed tunded, nagu entusiasm, pühendumus, turvatunne ja rõõm, on kadunud. Seda väidet kinnitavad mentorite vastused küsimusele, millised kogemused on neil olnud läbipõlemisega.
Toon mõned näited mentorite vastustest. „Tahtmatus asjaga tegeleda, kiusatus loobuda, madal enesehinnang, täielik abitus, rõõmu kadumine.“ ‒ „Ärevushäiretega depressiooni eelne seisund.“ ‒ „Ikka tuleb elus ette perioode, kui enam ei jõua, aga siis tuleb leida võimalus usaldusisikuga rääkimiseks/puhkamiseks, et mitte läbi põleda.“
Kokkuvõtvalt saame öelda, et ülekoormuse tagajärjed annavad end tunda inimelu kõigil tasanditel. Lisaks eelmainitule on häiritud ka söögiisu ning inimest rõhub pidev väsimustunne. Seega võib järeldada, et kui inimene on läbi põlenud, tunnetab ta seda nii füüsiliselt, vaimselt kui ka emotsionaalselt. Sõltumata põhjustest, kannatab enamik inimesi läbipõlemise all omaenda vajaduste unarusse jätmise, töö- ja puhkeaja tasakaalu rikkumise tõttu.

Jaanuar 2022 
Koit Langi kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Andestamine on imeline võimalus eksimuste tagajärgedest pääseda. Kuidas on andestamise kaudu võimalik saada puhtaks, terveks ja elavaks? Seda uurisin oma Kõrgema Usuteadusliku Seminari lõputöös.
Jeesus õpetas oma jüngreid palvetama: Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! /---/ Kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks (Mt 6:12,14j). Inimesel on vaja kindlust, et lõpetatud tegevus ei tuleks uuesti kummitama. Kurjast käitumisest on vaja lahti saada.
Iga jumalakartliku inimese jaoks on tähtis jõuda kindlale veendumusele, et ta ise on kõik andestanud ja saanud ka oma taevase Isa käest kõik andeks ning et Jeesus kutsub teda taevariiki elama. Hingehoidlikult on oluline mõista, et taevase Isa pakutavast andestusest ilmajäämine tähendab igavest hukatust, ja seda on usklikud püüdnud vältida.
Minu töö lähtub arusaamast, et andestamine puudutab inimese suhet Jumalaga. Kui seda ühendust korda ei saada, jäävad analüüs ja lahendused poolele teele.

Inimesel on vaja kindlust, et lõpetatud tegevus ei tuleks uuesti kummitama.

Andestamine Piiblis
Uues Testamendis andestuse kohta kasutatud kreekakeelne sõna charizomai tähendab esmajoones „kellelegi armuline olema, talle midagi kinkima“. Sama sõna tarvitatakse nii Jumala kui inimeste puhul. Charizomai kuulub keeleliselt sõna charis ‒ „arm“ juurde, mis osutab sellele, et kogu andeksandmine võib toimuda üksnes Jumala armust.
Oma patu pärast on inimene alati vastamisi Jumalaga: Mina Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad! (2Ms 20:5j). Jumala halastus on küll inimeste üle, aga ühtlasi ka nende ees ja see ei pehmenda ega tühista Jumala järelejätmatut „ei“-d patu suhtes. See „ei” oli mõlema Iisraeli kuningriigi, põhjariigi Iisraeli ja lõunariigi Juuda hävingu põhjuseks, sest Issand ei tahtnud neile nende patte enam andeks anda.

August 2020 
Ermo Jürma, Mooste baptistikoguduse pastor

Küsimust „Mis ma kristlaseks olemisest saan?“ esitatakse meile aeg-ajalt mittekristlaste poolt. Elust tuleb endale ikka aru anda – ja kõigest, millega ma siin kokku puutun, peaks ju ka mingi kasu olema. Keegi ei hakka eriti vaeva nägema, kui see põhireegel ei klapi.
Kui sa aga juba oled kristlane, kõlavad vastuseks kindlasti kaalukamad argumendid. Vahest: Ma olen kristlane, kuna Jeesus on mind kõigist oludest läbi saatnud. Tema annab mu elule tuge ja kindlust. Piiblist saan ma mõõdupuud, kuidas mõttekalt elada. Ja loomulikult: Jumal on andestanud mulle mu patud ja süü. Ning taevasse tahan ma ka jõuda.
Kui sa nii või sarnaselt vastad, oled täiesti kümnesse tabanud.

Jumala meistritööna pole meid jäetud üürikeseks ajaks siin maailmas üksnes iseenda hooleks.

August 2020 
Toivo Pilli, Tartu Salemi koguduse pastor, KUSi õppejõud

Sõnaraamat ütleb, et teoloogia on arutlus või õpetus Jumalast. Modernistlik mõttelõng on sidunud selle arutluse süstemaatilise metoodikaga ja samas nõrgendanud tema sidet inimeseksolemise otsingutega, eluviisiga. Kirikuisad mõistsid teoloogiat inimese- ja maalähedasemana. Vahest ka taevalähedasemana. Teoloogia oli lahutamatult seotud palvetamisega. Ilma küsimusteta elu ja surma, maise ja igavese kohta tuhnime mullas ega märkagi vaadata tähti.
Elmar Salumaa, luterlik vaimulik, ütles kord: „Teoloogia on kiriku funktsioon.“ See on ülesanne, mis paneb tegutsema. Ilma selle tegevuseta järgneb kristliku kogukonna liikuvuse piiratus, võib-olla isegi halvatus ja mälu lünklikkus.
Lisaksin veel… Teoloogia ei ole lihtsalt kiriku funktsioon, see on ka inimeseks olemise ülesanne. Me oleme loodud uskumise võimega ja Jumala otsimise GPS-iga, mille signaal küll alati pole nii tugev kui sooviksime. Ilma teoloogiliste küsimuste üle juurdlemiseta oleme vähem inimesed. Suurt panoraami vajab kogu ühiskond.

Ilma küsimusteta elu ja surma, maise ja igavese kohta tuhnime mullas ega märkagi vaadata tähti.

Teoloogia ei ole üksnes teadusharu, millega tegelevad vähesed nohikud, kes teavad, mis on ekklesia või metanoia, koinee või keerügma, koinonia või paruusia. Teoloogia ei kuulu ainult ülikoolide koridoridesse. Ta kuulub elu keskele. Küsimus ja kõnelemine Jumalast on kohal siis, kui laps sünnib ilma, kui ma istun liiklusummikus ja hing saab täis, see on osa mu poeskäigust ja raha kulutamisest, ja päikeseloojangu aegu peegelsiledaks hangunud merepiiri vaatlemisest. Teoloogia on igal pool, kui me seda vaid märkame.
Parafraseerides Canterbury Anselmi, võiks öelda: teoloogia on usk, mis otsib mõistmist. Kuid mõistmine ei ole ainult „äraseletamine“, see on tähenduse leidmine. See on armastus ja usaldus, mis viib suurema arusaamiseni.
Võiks öelda ka teisiti. Kõige suurem käsk on armastada „Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” (Lk 10:27). Vahest on selles salmis kokku võetud kogu teoloogiline ülesanne. Teoloogia on üks Jumala ja ligimese armastamise viisidest.

September 2019 
Vallo Põldaru kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Internet on muutunud meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Ka väga paljud kogudused on internetis esindatud ja kristlikku sisu võib iga huviline tarbida oma eelistuste järgi. Minu lõputöö otsib vastust sellele, mida Eesti protestantlikud kogudused internetis pakuvad ja millist kristlikku sisu hiljuti Jumala leidnud inimesed seal tarbivad.

Internet ja kristlus
Lõputöö teema on minu jaoks väga aktuaalne. Olen nüüdseks juba 10 aastat tegelenud koguduste veebilehtede tehnilise poole ja internetiturundusega ning tihti on tunne, et midagi jääb puudu – aega kulub palju, külastajaid on vähe ja kasu ei paista sellest ikka olema.
Eestis läbiviidud uuringud on leidnud, et kristlikku uusmeediat tarbitakse vähe ning 2016. aastal omas 25% Eesti kogudustest kodulehte ja 6% sotsiaalmeediat. Samas kasutavad peaaegu kõik eestlased iga päev internetti. Sellistest probleemidest lähtuvalt tahtsin vastuseid leida kolmele uurimisküsimusele Eesti oludes.
Töö käigus läbiviidud vaatluse ja küsitluse tulemused on suures osas kooskõlas ka seniste akadeemiliste teadmistega. Kuna töös leiab kasutust üle 70 allika, on see huvitav lugemine igaühele, kes soovib ennast valdkonna teooria ja praktikaga kurssi viia. Järgnevalt selgitan lühidalt, mida uurimistöö käigus leidsin.
Teoreetilises osas olen otsinud vastuseid sellele, kuidas kogudus pakkujana ja inimene tarbijana internetis koos eksisteerivad. Kirjandust uurides selgub, et kogudused on üks väike osa internetist. Nad eelistavad seal edastada oma infot, suhelda ühelt-paljudele ja hoida oma autoriteetsust. Samas kasutavad inimesed tarbijana sotsiaalmeediat ja otsivad meelelahutust. Nad kasutavad võrguühiskonna-võlusid, loovad kogukondi ja suhtlevad paljudelt-paljudele. Inimene otsib ja tarbib internetis endale meelepärast ja sisustab oma kõlakoda, olles samas mõjutad ühiskonnast, milles elab.