Jaanuar 2022 
Koit Langi kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Andestamine on imeline võimalus eksimuste tagajärgedest pääseda. Kuidas on andestamise kaudu võimalik saada puhtaks, terveks ja elavaks? Seda uurisin oma Kõrgema Usuteadusliku Seminari lõputöös.
Jeesus õpetas oma jüngreid palvetama: Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! /---/ Kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks (Mt 6:12,14j). Inimesel on vaja kindlust, et lõpetatud tegevus ei tuleks uuesti kummitama. Kurjast käitumisest on vaja lahti saada.
Iga jumalakartliku inimese jaoks on tähtis jõuda kindlale veendumusele, et ta ise on kõik andestanud ja saanud ka oma taevase Isa käest kõik andeks ning et Jeesus kutsub teda taevariiki elama. Hingehoidlikult on oluline mõista, et taevase Isa pakutavast andestusest ilmajäämine tähendab igavest hukatust, ja seda on usklikud püüdnud vältida.
Minu töö lähtub arusaamast, et andestamine puudutab inimese suhet Jumalaga. Kui seda ühendust korda ei saada, jäävad analüüs ja lahendused poolele teele.

Inimesel on vaja kindlust, et lõpetatud tegevus ei tuleks uuesti kummitama.

Andestamine Piiblis
Uues Testamendis andestuse kohta kasutatud kreekakeelne sõna charizomai tähendab esmajoones „kellelegi armuline olema, talle midagi kinkima“. Sama sõna tarvitatakse nii Jumala kui inimeste puhul. Charizomai kuulub keeleliselt sõna charis ‒ „arm“ juurde, mis osutab sellele, et kogu andeksandmine võib toimuda üksnes Jumala armust.
Oma patu pärast on inimene alati vastamisi Jumalaga: Mina Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad! (2Ms 20:5j). Jumala halastus on küll inimeste üle, aga ühtlasi ka nende ees ja see ei pehmenda ega tühista Jumala järelejätmatut „ei“-d patu suhtes. See „ei” oli mõlema Iisraeli kuningriigi, põhjariigi Iisraeli ja lõunariigi Juuda hävingu põhjuseks, sest Issand ei tahtnud neile nende patte enam andeks anda.

August 2020 
Ermo Jürma, Mooste baptistikoguduse pastor

Küsimust „Mis ma kristlaseks olemisest saan?“ esitatakse meile aeg-ajalt mittekristlaste poolt. Elust tuleb endale ikka aru anda – ja kõigest, millega ma siin kokku puutun, peaks ju ka mingi kasu olema. Keegi ei hakka eriti vaeva nägema, kui see põhireegel ei klapi.
Kui sa aga juba oled kristlane, kõlavad vastuseks kindlasti kaalukamad argumendid. Vahest: Ma olen kristlane, kuna Jeesus on mind kõigist oludest läbi saatnud. Tema annab mu elule tuge ja kindlust. Piiblist saan ma mõõdupuud, kuidas mõttekalt elada. Ja loomulikult: Jumal on andestanud mulle mu patud ja süü. Ning taevasse tahan ma ka jõuda.
Kui sa nii või sarnaselt vastad, oled täiesti kümnesse tabanud.

Jumala meistritööna pole meid jäetud üürikeseks ajaks siin maailmas üksnes iseenda hooleks.

August 2020 
Toivo Pilli, Tartu Salemi koguduse pastor, KUSi õppejõud

Sõnaraamat ütleb, et teoloogia on arutlus või õpetus Jumalast. Modernistlik mõttelõng on sidunud selle arutluse süstemaatilise metoodikaga ja samas nõrgendanud tema sidet inimeseksolemise otsingutega, eluviisiga. Kirikuisad mõistsid teoloogiat inimese- ja maalähedasemana. Vahest ka taevalähedasemana. Teoloogia oli lahutamatult seotud palvetamisega. Ilma küsimusteta elu ja surma, maise ja igavese kohta tuhnime mullas ega märkagi vaadata tähti.
Elmar Salumaa, luterlik vaimulik, ütles kord: „Teoloogia on kiriku funktsioon.“ See on ülesanne, mis paneb tegutsema. Ilma selle tegevuseta järgneb kristliku kogukonna liikuvuse piiratus, võib-olla isegi halvatus ja mälu lünklikkus.
Lisaksin veel… Teoloogia ei ole lihtsalt kiriku funktsioon, see on ka inimeseks olemise ülesanne. Me oleme loodud uskumise võimega ja Jumala otsimise GPS-iga, mille signaal küll alati pole nii tugev kui sooviksime. Ilma teoloogiliste küsimuste üle juurdlemiseta oleme vähem inimesed. Suurt panoraami vajab kogu ühiskond.

Ilma küsimusteta elu ja surma, maise ja igavese kohta tuhnime mullas ega märkagi vaadata tähti.

Teoloogia ei ole üksnes teadusharu, millega tegelevad vähesed nohikud, kes teavad, mis on ekklesia või metanoia, koinee või keerügma, koinonia või paruusia. Teoloogia ei kuulu ainult ülikoolide koridoridesse. Ta kuulub elu keskele. Küsimus ja kõnelemine Jumalast on kohal siis, kui laps sünnib ilma, kui ma istun liiklusummikus ja hing saab täis, see on osa mu poeskäigust ja raha kulutamisest, ja päikeseloojangu aegu peegelsiledaks hangunud merepiiri vaatlemisest. Teoloogia on igal pool, kui me seda vaid märkame.
Parafraseerides Canterbury Anselmi, võiks öelda: teoloogia on usk, mis otsib mõistmist. Kuid mõistmine ei ole ainult „äraseletamine“, see on tähenduse leidmine. See on armastus ja usaldus, mis viib suurema arusaamiseni.
Võiks öelda ka teisiti. Kõige suurem käsk on armastada „Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” (Lk 10:27). Vahest on selles salmis kokku võetud kogu teoloogiline ülesanne. Teoloogia on üks Jumala ja ligimese armastamise viisidest.

September 2019 
Vallo Põldaru kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Internet on muutunud meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Ka väga paljud kogudused on internetis esindatud ja kristlikku sisu võib iga huviline tarbida oma eelistuste järgi. Minu lõputöö otsib vastust sellele, mida Eesti protestantlikud kogudused internetis pakuvad ja millist kristlikku sisu hiljuti Jumala leidnud inimesed seal tarbivad.

Internet ja kristlus
Lõputöö teema on minu jaoks väga aktuaalne. Olen nüüdseks juba 10 aastat tegelenud koguduste veebilehtede tehnilise poole ja internetiturundusega ning tihti on tunne, et midagi jääb puudu – aega kulub palju, külastajaid on vähe ja kasu ei paista sellest ikka olema.
Eestis läbiviidud uuringud on leidnud, et kristlikku uusmeediat tarbitakse vähe ning 2016. aastal omas 25% Eesti kogudustest kodulehte ja 6% sotsiaalmeediat. Samas kasutavad peaaegu kõik eestlased iga päev internetti. Sellistest probleemidest lähtuvalt tahtsin vastuseid leida kolmele uurimisküsimusele Eesti oludes.
Töö käigus läbiviidud vaatluse ja küsitluse tulemused on suures osas kooskõlas ka seniste akadeemiliste teadmistega. Kuna töös leiab kasutust üle 70 allika, on see huvitav lugemine igaühele, kes soovib ennast valdkonna teooria ja praktikaga kurssi viia. Järgnevalt selgitan lühidalt, mida uurimistöö käigus leidsin.
Teoreetilises osas olen otsinud vastuseid sellele, kuidas kogudus pakkujana ja inimene tarbijana internetis koos eksisteerivad. Kirjandust uurides selgub, et kogudused on üks väike osa internetist. Nad eelistavad seal edastada oma infot, suhelda ühelt-paljudele ja hoida oma autoriteetsust. Samas kasutavad inimesed tarbijana sotsiaalmeediat ja otsivad meelelahutust. Nad kasutavad võrguühiskonna-võlusid, loovad kogukondi ja suhtlevad paljudelt-paljudele. Inimene otsib ja tarbib internetis endale meelepärast ja sisustab oma kõlakoda, olles samas mõjutad ühiskonnast, milles elab.

August 2019 
Virve Toomi kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Iga pastori igatsus on juhtida inimesi soovini saada ristitud, mis tähistab uue teekonna algust koos Kristusega. Oma lõputöös püüan mõista, millest lähtutakse ristimiseelset ettevalmistust tehes. Selleks on vaadeldud apostlite praktikat ja küsitud pastoritelt nende kogemusi.

Ristimine ei eelda inimese perfektsust, vaid evangeeliumi poolt äratatud südametunnistust ja usku Jeesusesse Kristusesse.

Ristimiseks ettevalmistus – miks ja kuidas?
Selle lõputöö kirjutamine on olnud teekond. Alustades pastori internatuuri, tekkisid küsimused, kuidas üht või teist asja praktiliselt teha. Siit koorus välja lõputöö teema. Esialgne mõte oli koostada materjalid ristitava ettevalmistamiseks. Kuid selleks, et seda teha, pidi tegema eeltööd. Milleks ristimiseelne ettevalmistus? Kuidas seda teevad kogenumad pastorid? Milliseid materjale nad kasutavad?
Tõsi, materjalide koostamiseni ma ei jõudnudki, aga kirjutades lõi silm särama, et nüüd ma juba tean paremini, kuidas seda teha, ja töö lõpus on selleks mõned soovitused.
Niisiis on samm-sammult otsitud vastuseid, miks ja kuidas teha ristitavaga eeltööd.
Kuna ristimise praktika sai alguse Uue Testamendi kirjutamise aegadel, siis on töös pöördutud just sellesse aega ja Piibli aruande ning mõnede lisamaterjalide põhjal püütud mõista tolleaegset ristimise käsitlust. Erilist rõhku on pööratud ristimise tingimustele ehk sellele, mis toimus enne ristimist.
Samuti on töö käigus läbi viidud uurimus, kus küsitleti pastoreid ja piiblitöölisi Eesti seitsmenda päeva adventistide kogudustes. See annab ülevaate tänapäeva adventkoguduste pastorite nägemusest, vajadustest ja ka vajakajäämistest ristimiseks ettevalmistamisel.