Iga inimese elu lugu väärib avastamist!

Juuni 2019 18 janne kytimaa
Janne Kütimaa kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Juurdlesin pikalt selle üle, millisel teemal lõputöö kirjutada. Mõtteis keerles vaid üks sõnapaar – oma lugu. Mida sellega peale hakata, ei olnud sama iseenesestmõistetav kui sõnapaari koputus uksele. Otsustavaks sai juhendaja Mervi Kalmuse huvi teema suhtes ja rektor Einike Pilli julgustav suhtumine sellele rakenduslik fookus leida. Avastasin, kui suur on selle sõnapaariga seoses avarduv maailm ja et oma lõputöö raames jõuan keskenduda sellest vaid killukesele.
Lähtepunktiks sai tõdemus, mis oli minus süvenenud justnimelt usuteadust õppides – iga inimese elu ja sellest võrsuv elu lugu on omanäolisemad ja olulisemad, kui tavapäraselt söandame mõelda. Inimese elu loos teadvustamata jäänud seigad juhivad tema käitumist, otsuseid ja valikuid – ka suhet Jumalaga – tugevamalt, kui vahel julgeme enesele või teistele tunnistada. Kui inimene on oma elus peituvat uurinud ja teadvustanud, vajadusel abi ja tuge otsinud, võib ta aga leida tervenemist, lepitust ja rahu. Oma elu loost võib niimoodi välja võrsuda tunnistuslugu, mida jagada nendega, keda teel kohtad. Seda ei ole aga võimalik enne teha, kui inimene on julgenud oma elu lugu lähemalt uurida.

Iga inimese elu ja sellest võrsuv elu lugu on omanäolisemad ja olulisemad, kui tavapäraselt söandame mõelda.

Loe edasi: Iga inimese elu lugu väärib avastamist!

Millist keelt räägiti enne Paabeli torni ehitamist?

01/2019
Ermo Jürma, Vana Testamendi õppejõud

Paabeli torni ehitamise eelse aja keelt tähistatakse Heebrea Piiblis: safat-ehat (otsene tõlge: „üks keel“). Heebrea keeles on keele kohta kaks sõna.
Piibli tekstis esineb safa (huul, rääkimisorgan, (anuma) äär, serv jne) ka kõneldava keele tähisena ja on siis vaid ainsuses. Ta on kasutusel kui erialasõna alg-aja universaalse keele ja lõpuaja puhta/puhastatud keele kohta: „Sest siis ma puhastan rahvaste huuled, et nad kõik võiksid hüüda Issanda nime, teenida teda õlg õla kõrval“ (Sf 3:9), võrdluseks Suur Piibel 1939: „siis muudan ma rahvaste huuled selgeks“.
Maailma erinevate keelte kohta on kasutatud sõna lašon ja see iseloomustab üht keelt teiste hulgas. Juba 1Ms 10 on juttu, et Noa kolme poja (kes ilmselt isa-emaga sama keelt rääkisid) järeltulijail (neid on loetletud 70) oli „igaühel oma keel (lašon)“ (s 5).
1Ms 11 jutustus selgitab, miks eelmises peatükis kirjeldatud rahvaste hargnemisel jõuti 70 keeleni.
Jeruusalemma Talmudi pärimuses on veelgi võimsam seletus, mille kohaselt oskasid kõigi rahvaste inimesed algselt 70 (!) keelt. See ühisosa võeti neilt ära siis, kui nad hakkasid torni ehitama. 70 rahvale ja keelele vastavad ka 70 rahvavanemat (4Ms 11), keda Mooses Siinail välja valis. Juudi pärimuse järgi tehti siis ka Siinai käsud teatavaks 70 keeles ja hiljem oli Vana Testamendi kreeka keelde tõlkimiseks vaja 70 tõlki.
Sünagoog, kirikuisad, kuid ka nimekad keeleteadlased – Delitzsch, Baumgarten jt ‒ on oletanud, et see algkeel oli heebrea keel. Samas ei peeta üldkeeleteaduses heebrea keelt isegi mitte vanimaks semi keeleks.
Ühese algkeele rekonstrueerimine on sama võimatu ettevõtmine kui lõpuajastu puhastatud keele loomine või õpetamine praegusel maailma ajastul. Üks (ühine) keel, mida räägitakse vaid alg- ja lõpuajal, jääb praeguse aja inimeste eest varjule. Jumal ju ise segas need ära.
Samas on siin eeltöö igavesse aega astumiseks soovitav: igaüks saab oma keelt puhastada kurjadest, halbadest, rumalatest sõnadest.
Ehk oli see sobivas keeles sõnastatud vastus küsimuse esitajatele.

 

Muutused EKB Liidu vaimulaadis, muusikas ja hariduses

11/2018 12 joosep konverentsil
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Konverents „Eluloolisi vaateid teoloogiale“ (6. okt, Tartu Salem) meenutas 19. saj ajaloolase Leopold von Ranke mõtet: „Ma tahaksin ära kustutada oma mina ja näha asju nii, nagu nad on olnud.“ Kuid soov ‒ olla läbinisti objektiivne vaatleja ‒ on ilmselt illusioon.
Teemat avades tsiteeriksin Bob Dylan’i laulu „My Back Pages“ 1964. aastast: „Ah jaa, siis olin ma niipalju vanem, täna olen ma noorem kui tookord.“ Selline mõte irriteerib, vananemisest lauldakse noorenemisena (?). Nooruses oli meie jaoks kõik must-valge. Ja valge nimel me võitlesime. Kuid aastatega oleme vabanenud paljudest vanadest mustritest ja avatud uutele kogemustele.
On mõtteid ja tekste, mida me pole otsinud, vaid mis tulevad ise meie juurde. Oma ettekandes „Kristuse kogudus koondumise ja läkituse pingeväljas“ (1989. a) tsiteerisin mõnda neist.

Koguduse kõrgeimaks ülesandeks on Jumalat austada ja ülistada.

Karl Kaups esitas vendlust kirjeldades kolm suuremat voolu (Teekäija 6, 1920):
• Ühed, kes vaimset Jumala Sõna püüavad tähele panna ja keda nimetatakse ka „usulasteks“ – need on „vana korra pooldajad“.
• Teised, „armu lapsed“, püüavad rohkem tundmiste sisse tungida, et koosolekutel rõõmu tunda (priikogudused).
• Kolmandate eesmärk on Püha Vaimu ristimine ja elu „nelipühivaimus“.
Lisasin sellele loetelule osadust ja armastust rõhutava evangeeliumi kristlaste liikumise, mis ei olnud selleks ajaks veel välja kujunenud.
Õpingute ajal Saksamaal puutusin kokku Liebje Kuylman-Hoekendijk’i raamatuga „Christen nach Maß?“ (Kristlased mõõdu järgi? Oncken, 1970), kus autor kirjeldab nelja vaimulaadi.

Loe edasi: Muutused EKB Liidu vaimulaadis, muusikas ja hariduses

Tarkus, mõõdukus, vaprus, õiglus, usk, lootus, armastus – lugude lapitekk

09/2018 12 lapitekk rist 3
Kerli Indermitte, Oleviste kogudus

„Kui keegi armastab õiglust, siis on tema tegudeks voorused. Sest ta õpetab mõõdukust ja arukust, õigust ja vaprust – inimestel ei ole elus midagi kasulikumat“ (Trk 8:7).
„Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus“ (1Kr 13:13).

Kuna töötan õpetajana, küsin endalt sagedasti: kuidas säilitada adekvaatset arusaama maailmast, iseendast ja Jumalast ajal, kui väärtuskasvatus koolisüsteemis on lahti seotud nii klassikalisest vooruse mõistest kui ka kristlikust elutunnetusest? Samas on kristlastel eriline vastutus edasi kanda seda, mida me oleme „kuulnud ja näinud ja õppinud“ neilt, kes on läinud meie eel.
Kuigi vooruse mõiste on meie keeleruumis kaotanud suure osa oma tähendusest, on nii vooruslikkuse kui ka pahelisuse olemus jäänud samaks. Seetõttu kirjutasin oma Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo eriala magistritöö vooruste teemal. Töö koosneb kahest osast: teoreetilisest käsitlusest „Narratiivi kasutamine vooruste õpetamisel“ ja loomingulisest poolest. Viimasesse kogusin seitset klassikalist voorust tutvustavaid lugusid. Iga voorust ilmestab seitse lugu ja iga loo lõpus on seitse aruteluküsimust, kokku 7x7x7.

Loe edasi: Tarkus, mõõdukus, vaprus, õiglus, usk, lootus, armastus – lugude lapitekk

Mis või kes hoiab koguduste liitu koos?

07-08/2018 23 einikepilli
Einike Pilli, KUSi rektor

Hiljuti küsiti ühes vestlusringis, kui palju erisusi võib meie liidu kogudustes olla, et me veel saame ennast üheks liiduks pidada. Hea küsimus! Selles küsimuses on peidus vähemalt kaks alaküsimust. Esiteks: „Kui palju erisusi võib olla, et ühtse liiduna püsida?“ Ja teiseks ehk olulisemakski küsimuseks on: „Milliseid erisusi me võime endi seas tunnustada?“ Neid küsimusi tuleb küsida, kuigi suure tõenäosusega on neile antavad vastused omakorda erinevad.

Päästma peab ka piiratud mõttemustritest ja põlvest põlve pärandatud mõttevigadest.

Võib läheneda aga teisest küljest ja küsida: „Mis või kes meid koos hoiab?“ Pakun välja vastuse: „Evangeeliumi hea sõnumi uskumine, järgimine ja kuulutamine.“ Aga kuidas seda mõista? Mitte kuskil ei ole hea sõnum nii selgelt kirjas kui neljas evangeeliumis – Jeesus mitte ainult ei õpeta, vaid elab seda ette, tervendades, vabastades ja andestades. Ta kutsub meid seda eeskuju järgima ja samu, tegelikult isegi suuremaid tegusid tegema.
Kirikuajalugu on nagu omamoodi „telefonimäng“ – erinevate ajastute mõtteviiside, konfessionaalsete traditsioonide ja kultuurierinevuste tõttu võib Jeesuse sõnumile lisanduda ning sealt kaduda tähendusi. On naiivne arvata, et see on mõjutanud kõiki teisi liikumisi, aga mitte meid. Seepärast tuleb minna ikka ja jälle Jeesuse enda juurde tagasi. Õnneks on meil hästi hoitud neli evangeeliumi koos kogu ülejäänud Piibliga. Õnneks on Püha Vaimu kõnetus ja koguduste ühine tõetunnetus. Nendes on peidus korraga nii värske inspiratsioon kui korrigeerimisvõimekus.

Loe edasi: Mis või kes hoiab koguduste liitu koos?

Petlemmas nägi ilmavalgust Isast Ainusündinud Poeg

12/2017 12 roosimaa peeter 2009
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Jõulude ajal tähistab kristlik maailm Jumala Poja Kristus Jeesuse sündi.

See on midagi erakordset, et lihaks saamisel, inimeseks sünnil, sai Logosest Isast Ainusündinu.

Vana Testamendi prohvet Jesaja kuulutab: „Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel” (Js 7:14). Jumala ingel kuulutas Joosepile: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest” (Mt 1:20j). Seoses Jumala Poja imelise sünniga kirjutab Luukas, kuidas ingel Gabriel Maarjale ilmus: „Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks” (Lk 1:30–32). Veel kirjutab Luukas: „Aga nende sealoleku [Petlemmas oleku] aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta” (Lk 2:6j).

Loe edasi: Petlemmas nägi ilmavalgust Isast Ainusündinud Poeg