August 2020 
Toivo Pilli, Tartu Salemi koguduse pastor, KUSi õppejõud

Sõnaraamat ütleb, et teoloogia on arutlus või õpetus Jumalast. Modernistlik mõttelõng on sidunud selle arutluse süstemaatilise metoodikaga ja samas nõrgendanud tema sidet inimeseksolemise otsingutega, eluviisiga. Kirikuisad mõistsid teoloogiat inimese- ja maalähedasemana. Vahest ka taevalähedasemana. Teoloogia oli lahutamatult seotud palvetamisega. Ilma küsimusteta elu ja surma, maise ja igavese kohta tuhnime mullas ega märkagi vaadata tähti.
Elmar Salumaa, luterlik vaimulik, ütles kord: „Teoloogia on kiriku funktsioon.“ See on ülesanne, mis paneb tegutsema. Ilma selle tegevuseta järgneb kristliku kogukonna liikuvuse piiratus, võib-olla isegi halvatus ja mälu lünklikkus.
Lisaksin veel… Teoloogia ei ole lihtsalt kiriku funktsioon, see on ka inimeseks olemise ülesanne. Me oleme loodud uskumise võimega ja Jumala otsimise GPS-iga, mille signaal küll alati pole nii tugev kui sooviksime. Ilma teoloogiliste küsimuste üle juurdlemiseta oleme vähem inimesed. Suurt panoraami vajab kogu ühiskond.

Ilma küsimusteta elu ja surma, maise ja igavese kohta tuhnime mullas ega märkagi vaadata tähti.

Teoloogia ei ole üksnes teadusharu, millega tegelevad vähesed nohikud, kes teavad, mis on ekklesia või metanoia, koinee või keerügma, koinonia või paruusia. Teoloogia ei kuulu ainult ülikoolide koridoridesse. Ta kuulub elu keskele. Küsimus ja kõnelemine Jumalast on kohal siis, kui laps sünnib ilma, kui ma istun liiklusummikus ja hing saab täis, see on osa mu poeskäigust ja raha kulutamisest, ja päikeseloojangu aegu peegelsiledaks hangunud merepiiri vaatlemisest. Teoloogia on igal pool, kui me seda vaid märkame.
Parafraseerides Canterbury Anselmi, võiks öelda: teoloogia on usk, mis otsib mõistmist. Kuid mõistmine ei ole ainult „äraseletamine“, see on tähenduse leidmine. See on armastus ja usaldus, mis viib suurema arusaamiseni.
Võiks öelda ka teisiti. Kõige suurem käsk on armastada „Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” (Lk 10:27). Vahest on selles salmis kokku võetud kogu teoloogiline ülesanne. Teoloogia on üks Jumala ja ligimese armastamise viisidest.

September 2019 
Vallo Põldaru kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Internet on muutunud meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Ka väga paljud kogudused on internetis esindatud ja kristlikku sisu võib iga huviline tarbida oma eelistuste järgi. Minu lõputöö otsib vastust sellele, mida Eesti protestantlikud kogudused internetis pakuvad ja millist kristlikku sisu hiljuti Jumala leidnud inimesed seal tarbivad.

Internet ja kristlus
Lõputöö teema on minu jaoks väga aktuaalne. Olen nüüdseks juba 10 aastat tegelenud koguduste veebilehtede tehnilise poole ja internetiturundusega ning tihti on tunne, et midagi jääb puudu – aega kulub palju, külastajaid on vähe ja kasu ei paista sellest ikka olema.
Eestis läbiviidud uuringud on leidnud, et kristlikku uusmeediat tarbitakse vähe ning 2016. aastal omas 25% Eesti kogudustest kodulehte ja 6% sotsiaalmeediat. Samas kasutavad peaaegu kõik eestlased iga päev internetti. Sellistest probleemidest lähtuvalt tahtsin vastuseid leida kolmele uurimisküsimusele Eesti oludes.
Töö käigus läbiviidud vaatluse ja küsitluse tulemused on suures osas kooskõlas ka seniste akadeemiliste teadmistega. Kuna töös leiab kasutust üle 70 allika, on see huvitav lugemine igaühele, kes soovib ennast valdkonna teooria ja praktikaga kurssi viia. Järgnevalt selgitan lühidalt, mida uurimistöö käigus leidsin.
Teoreetilises osas olen otsinud vastuseid sellele, kuidas kogudus pakkujana ja inimene tarbijana internetis koos eksisteerivad. Kirjandust uurides selgub, et kogudused on üks väike osa internetist. Nad eelistavad seal edastada oma infot, suhelda ühelt-paljudele ja hoida oma autoriteetsust. Samas kasutavad inimesed tarbijana sotsiaalmeediat ja otsivad meelelahutust. Nad kasutavad võrguühiskonna-võlusid, loovad kogukondi ja suhtlevad paljudelt-paljudele. Inimene otsib ja tarbib internetis endale meelepärast ja sisustab oma kõlakoda, olles samas mõjutad ühiskonnast, milles elab.

August 2019 
Virve Toomi kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Iga pastori igatsus on juhtida inimesi soovini saada ristitud, mis tähistab uue teekonna algust koos Kristusega. Oma lõputöös püüan mõista, millest lähtutakse ristimiseelset ettevalmistust tehes. Selleks on vaadeldud apostlite praktikat ja küsitud pastoritelt nende kogemusi.

Ristimine ei eelda inimese perfektsust, vaid evangeeliumi poolt äratatud südametunnistust ja usku Jeesusesse Kristusesse.

Ristimiseks ettevalmistus – miks ja kuidas?
Selle lõputöö kirjutamine on olnud teekond. Alustades pastori internatuuri, tekkisid küsimused, kuidas üht või teist asja praktiliselt teha. Siit koorus välja lõputöö teema. Esialgne mõte oli koostada materjalid ristitava ettevalmistamiseks. Kuid selleks, et seda teha, pidi tegema eeltööd. Milleks ristimiseelne ettevalmistus? Kuidas seda teevad kogenumad pastorid? Milliseid materjale nad kasutavad?
Tõsi, materjalide koostamiseni ma ei jõudnudki, aga kirjutades lõi silm särama, et nüüd ma juba tean paremini, kuidas seda teha, ja töö lõpus on selleks mõned soovitused.
Niisiis on samm-sammult otsitud vastuseid, miks ja kuidas teha ristitavaga eeltööd.
Kuna ristimise praktika sai alguse Uue Testamendi kirjutamise aegadel, siis on töös pöördutud just sellesse aega ja Piibli aruande ning mõnede lisamaterjalide põhjal püütud mõista tolleaegset ristimise käsitlust. Erilist rõhku on pööratud ristimise tingimustele ehk sellele, mis toimus enne ristimist.
Samuti on töö käigus läbi viidud uurimus, kus küsitleti pastoreid ja piiblitöölisi Eesti seitsmenda päeva adventistide kogudustes. See annab ülevaate tänapäeva adventkoguduste pastorite nägemusest, vajadustest ja ka vajakajäämistest ristimiseks ettevalmistamisel.

Juuni 2019 
Janne Kütimaa kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Juurdlesin pikalt selle üle, millisel teemal lõputöö kirjutada. Mõtteis keerles vaid üks sõnapaar – oma lugu. Mida sellega peale hakata, ei olnud sama iseenesestmõistetav kui sõnapaari koputus uksele. Otsustavaks sai juhendaja Mervi Kalmuse huvi teema suhtes ja rektor Einike Pilli julgustav suhtumine sellele rakenduslik fookus leida. Avastasin, kui suur on selle sõnapaariga seoses avarduv maailm ja et oma lõputöö raames jõuan keskenduda sellest vaid killukesele.
Lähtepunktiks sai tõdemus, mis oli minus süvenenud justnimelt usuteadust õppides – iga inimese elu ja sellest võrsuv elu lugu on omanäolisemad ja olulisemad, kui tavapäraselt söandame mõelda. Inimese elu loos teadvustamata jäänud seigad juhivad tema käitumist, otsuseid ja valikuid – ka suhet Jumalaga – tugevamalt, kui vahel julgeme enesele või teistele tunnistada. Kui inimene on oma elus peituvat uurinud ja teadvustanud, vajadusel abi ja tuge otsinud, võib ta aga leida tervenemist, lepitust ja rahu. Oma elu loost võib niimoodi välja võrsuda tunnistuslugu, mida jagada nendega, keda teel kohtad. Seda ei ole aga võimalik enne teha, kui inimene on julgenud oma elu lugu lähemalt uurida.

Iga inimese elu ja sellest võrsuv elu lugu on omanäolisemad ja olulisemad, kui tavapäraselt söandame mõelda.

01/2019
Ermo Jürma, Vana Testamendi õppejõud

Paabeli torni ehitamise eelse aja keelt tähistatakse Heebrea Piiblis: safat-ehat (otsene tõlge: „üks keel“). Heebrea keeles on keele kohta kaks sõna.
Piibli tekstis esineb safa (huul, rääkimisorgan, (anuma) äär, serv jne) ka kõneldava keele tähisena ja on siis vaid ainsuses. Ta on kasutusel kui erialasõna alg-aja universaalse keele ja lõpuaja puhta/puhastatud keele kohta: „Sest siis ma puhastan rahvaste huuled, et nad kõik võiksid hüüda Issanda nime, teenida teda õlg õla kõrval“ (Sf 3:9), võrdluseks Suur Piibel 1939: „siis muudan ma rahvaste huuled selgeks“.
Maailma erinevate keelte kohta on kasutatud sõna lašon ja see iseloomustab üht keelt teiste hulgas. Juba 1Ms 10 on juttu, et Noa kolme poja (kes ilmselt isa-emaga sama keelt rääkisid) järeltulijail (neid on loetletud 70) oli „igaühel oma keel (lašon)“ (s 5).
1Ms 11 jutustus selgitab, miks eelmises peatükis kirjeldatud rahvaste hargnemisel jõuti 70 keeleni.
Jeruusalemma Talmudi pärimuses on veelgi võimsam seletus, mille kohaselt oskasid kõigi rahvaste inimesed algselt 70 (!) keelt. See ühisosa võeti neilt ära siis, kui nad hakkasid torni ehitama. 70 rahvale ja keelele vastavad ka 70 rahvavanemat (4Ms 11), keda Mooses Siinail välja valis. Juudi pärimuse järgi tehti siis ka Siinai käsud teatavaks 70 keeles ja hiljem oli Vana Testamendi kreeka keelde tõlkimiseks vaja 70 tõlki.
Sünagoog, kirikuisad, kuid ka nimekad keeleteadlased – Delitzsch, Baumgarten jt ‒ on oletanud, et see algkeel oli heebrea keel. Samas ei peeta üldkeeleteaduses heebrea keelt isegi mitte vanimaks semi keeleks.
Ühese algkeele rekonstrueerimine on sama võimatu ettevõtmine kui lõpuajastu puhastatud keele loomine või õpetamine praegusel maailma ajastul. Üks (ühine) keel, mida räägitakse vaid alg- ja lõpuajal, jääb praeguse aja inimeste eest varjule. Jumal ju ise segas need ära.
Samas on siin eeltöö igavesse aega astumiseks soovitav: igaüks saab oma keelt puhastada kurjadest, halbadest, rumalatest sõnadest.
Ehk oli see sobivas keeles sõnastatud vastus küsimuse esitajatele.