Misjonivõimalused uues meedias

September 2019 16 vallo p6ldaru
Vallo Põldaru kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Internet on muutunud meie igapäevaelu lahutamatuks osaks. Ka väga paljud kogudused on internetis esindatud ja kristlikku sisu võib iga huviline tarbida oma eelistuste järgi. Minu lõputöö otsib vastust sellele, mida Eesti protestantlikud kogudused internetis pakuvad ja millist kristlikku sisu hiljuti Jumala leidnud inimesed seal tarbivad.

Internet ja kristlus
Lõputöö teema on minu jaoks väga aktuaalne. Olen nüüdseks juba 10 aastat tegelenud koguduste veebilehtede tehnilise poole ja internetiturundusega ning tihti on tunne, et midagi jääb puudu – aega kulub palju, külastajaid on vähe ja kasu ei paista sellest ikka olema.
Eestis läbiviidud uuringud on leidnud, et kristlikku uusmeediat tarbitakse vähe ning 2016. aastal omas 25% Eesti kogudustest kodulehte ja 6% sotsiaalmeediat. Samas kasutavad peaaegu kõik eestlased iga päev internetti. Sellistest probleemidest lähtuvalt tahtsin vastuseid leida kolmele uurimisküsimusele Eesti oludes.
Töö käigus läbiviidud vaatluse ja küsitluse tulemused on suures osas kooskõlas ka seniste akadeemiliste teadmistega. Kuna töös leiab kasutust üle 70 allika, on see huvitav lugemine igaühele, kes soovib ennast valdkonna teooria ja praktikaga kurssi viia. Järgnevalt selgitan lühidalt, mida uurimistöö käigus leidsin.
Teoreetilises osas olen otsinud vastuseid sellele, kuidas kogudus pakkujana ja inimene tarbijana internetis koos eksisteerivad. Kirjandust uurides selgub, et kogudused on üks väike osa internetist. Nad eelistavad seal edastada oma infot, suhelda ühelt-paljudele ja hoida oma autoriteetsust. Samas kasutavad inimesed tarbijana sotsiaalmeediat ja otsivad meelelahutust. Nad kasutavad võrguühiskonna-võlusid, loovad kogukondi ja suhtlevad paljudelt-paljudele. Inimene otsib ja tarbib internetis endale meelepärast ja sisustab oma kõlakoda, olles samas mõjutad ühiskonnast, milles elab.

Loe edasi: Misjonivõimalused uues meedias

Ristimiseks ettevalmistamise praktika

August 2019 16 virve toomv01
Virve Toomi kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Iga pastori igatsus on juhtida inimesi soovini saada ristitud, mis tähistab uue teekonna algust koos Kristusega. Oma lõputöös püüan mõista, millest lähtutakse ristimiseelset ettevalmistust tehes. Selleks on vaadeldud apostlite praktikat ja küsitud pastoritelt nende kogemusi.

Ristimine ei eelda inimese perfektsust, vaid evangeeliumi poolt äratatud südametunnistust ja usku Jeesusesse Kristusesse.

Ristimiseks ettevalmistus – miks ja kuidas?
Selle lõputöö kirjutamine on olnud teekond. Alustades pastori internatuuri, tekkisid küsimused, kuidas üht või teist asja praktiliselt teha. Siit koorus välja lõputöö teema. Esialgne mõte oli koostada materjalid ristitava ettevalmistamiseks. Kuid selleks, et seda teha, pidi tegema eeltööd. Milleks ristimiseelne ettevalmistus? Kuidas seda teevad kogenumad pastorid? Milliseid materjale nad kasutavad?
Tõsi, materjalide koostamiseni ma ei jõudnudki, aga kirjutades lõi silm särama, et nüüd ma juba tean paremini, kuidas seda teha, ja töö lõpus on selleks mõned soovitused.
Niisiis on samm-sammult otsitud vastuseid, miks ja kuidas teha ristitavaga eeltööd.
Kuna ristimise praktika sai alguse Uue Testamendi kirjutamise aegadel, siis on töös pöördutud just sellesse aega ja Piibli aruande ning mõnede lisamaterjalide põhjal püütud mõista tolleaegset ristimise käsitlust. Erilist rõhku on pööratud ristimise tingimustele ehk sellele, mis toimus enne ristimist.
Samuti on töö käigus läbi viidud uurimus, kus küsitleti pastoreid ja piiblitöölisi Eesti seitsmenda päeva adventistide kogudustes. See annab ülevaate tänapäeva adventkoguduste pastorite nägemusest, vajadustest ja ka vajakajäämistest ristimiseks ettevalmistamisel.

Loe edasi: Ristimiseks ettevalmistamise praktika

Iga inimese elu lugu väärib avastamist!

Juuni 2019 18 janne kytimaa
Janne Kütimaa kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Juurdlesin pikalt selle üle, millisel teemal lõputöö kirjutada. Mõtteis keerles vaid üks sõnapaar – oma lugu. Mida sellega peale hakata, ei olnud sama iseenesestmõistetav kui sõnapaari koputus uksele. Otsustavaks sai juhendaja Mervi Kalmuse huvi teema suhtes ja rektor Einike Pilli julgustav suhtumine sellele rakenduslik fookus leida. Avastasin, kui suur on selle sõnapaariga seoses avarduv maailm ja et oma lõputöö raames jõuan keskenduda sellest vaid killukesele.
Lähtepunktiks sai tõdemus, mis oli minus süvenenud justnimelt usuteadust õppides – iga inimese elu ja sellest võrsuv elu lugu on omanäolisemad ja olulisemad, kui tavapäraselt söandame mõelda. Inimese elu loos teadvustamata jäänud seigad juhivad tema käitumist, otsuseid ja valikuid – ka suhet Jumalaga – tugevamalt, kui vahel julgeme enesele või teistele tunnistada. Kui inimene on oma elus peituvat uurinud ja teadvustanud, vajadusel abi ja tuge otsinud, võib ta aga leida tervenemist, lepitust ja rahu. Oma elu loost võib niimoodi välja võrsuda tunnistuslugu, mida jagada nendega, keda teel kohtad. Seda ei ole aga võimalik enne teha, kui inimene on julgenud oma elu lugu lähemalt uurida.

Iga inimese elu ja sellest võrsuv elu lugu on omanäolisemad ja olulisemad, kui tavapäraselt söandame mõelda.

Loe edasi: Iga inimese elu lugu väärib avastamist!

Millist keelt räägiti enne Paabeli torni ehitamist?

01/2019
Ermo Jürma, Vana Testamendi õppejõud

Paabeli torni ehitamise eelse aja keelt tähistatakse Heebrea Piiblis: safat-ehat (otsene tõlge: „üks keel“). Heebrea keeles on keele kohta kaks sõna.
Piibli tekstis esineb safa (huul, rääkimisorgan, (anuma) äär, serv jne) ka kõneldava keele tähisena ja on siis vaid ainsuses. Ta on kasutusel kui erialasõna alg-aja universaalse keele ja lõpuaja puhta/puhastatud keele kohta: „Sest siis ma puhastan rahvaste huuled, et nad kõik võiksid hüüda Issanda nime, teenida teda õlg õla kõrval“ (Sf 3:9), võrdluseks Suur Piibel 1939: „siis muudan ma rahvaste huuled selgeks“.
Maailma erinevate keelte kohta on kasutatud sõna lašon ja see iseloomustab üht keelt teiste hulgas. Juba 1Ms 10 on juttu, et Noa kolme poja (kes ilmselt isa-emaga sama keelt rääkisid) järeltulijail (neid on loetletud 70) oli „igaühel oma keel (lašon)“ (s 5).
1Ms 11 jutustus selgitab, miks eelmises peatükis kirjeldatud rahvaste hargnemisel jõuti 70 keeleni.
Jeruusalemma Talmudi pärimuses on veelgi võimsam seletus, mille kohaselt oskasid kõigi rahvaste inimesed algselt 70 (!) keelt. See ühisosa võeti neilt ära siis, kui nad hakkasid torni ehitama. 70 rahvale ja keelele vastavad ka 70 rahvavanemat (4Ms 11), keda Mooses Siinail välja valis. Juudi pärimuse järgi tehti siis ka Siinai käsud teatavaks 70 keeles ja hiljem oli Vana Testamendi kreeka keelde tõlkimiseks vaja 70 tõlki.
Sünagoog, kirikuisad, kuid ka nimekad keeleteadlased – Delitzsch, Baumgarten jt ‒ on oletanud, et see algkeel oli heebrea keel. Samas ei peeta üldkeeleteaduses heebrea keelt isegi mitte vanimaks semi keeleks.
Ühese algkeele rekonstrueerimine on sama võimatu ettevõtmine kui lõpuajastu puhastatud keele loomine või õpetamine praegusel maailma ajastul. Üks (ühine) keel, mida räägitakse vaid alg- ja lõpuajal, jääb praeguse aja inimeste eest varjule. Jumal ju ise segas need ära.
Samas on siin eeltöö igavesse aega astumiseks soovitav: igaüks saab oma keelt puhastada kurjadest, halbadest, rumalatest sõnadest.
Ehk oli see sobivas keeles sõnastatud vastus küsimuse esitajatele.

 

Muutused EKB Liidu vaimulaadis, muusikas ja hariduses

11/2018 12 joosep konverentsil
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Konverents „Eluloolisi vaateid teoloogiale“ (6. okt, Tartu Salem) meenutas 19. saj ajaloolase Leopold von Ranke mõtet: „Ma tahaksin ära kustutada oma mina ja näha asju nii, nagu nad on olnud.“ Kuid soov ‒ olla läbinisti objektiivne vaatleja ‒ on ilmselt illusioon.
Teemat avades tsiteeriksin Bob Dylan’i laulu „My Back Pages“ 1964. aastast: „Ah jaa, siis olin ma niipalju vanem, täna olen ma noorem kui tookord.“ Selline mõte irriteerib, vananemisest lauldakse noorenemisena (?). Nooruses oli meie jaoks kõik must-valge. Ja valge nimel me võitlesime. Kuid aastatega oleme vabanenud paljudest vanadest mustritest ja avatud uutele kogemustele.
On mõtteid ja tekste, mida me pole otsinud, vaid mis tulevad ise meie juurde. Oma ettekandes „Kristuse kogudus koondumise ja läkituse pingeväljas“ (1989. a) tsiteerisin mõnda neist.

Koguduse kõrgeimaks ülesandeks on Jumalat austada ja ülistada.

Karl Kaups esitas vendlust kirjeldades kolm suuremat voolu (Teekäija 6, 1920):
• Ühed, kes vaimset Jumala Sõna püüavad tähele panna ja keda nimetatakse ka „usulasteks“ – need on „vana korra pooldajad“.
• Teised, „armu lapsed“, püüavad rohkem tundmiste sisse tungida, et koosolekutel rõõmu tunda (priikogudused).
• Kolmandate eesmärk on Püha Vaimu ristimine ja elu „nelipühivaimus“.
Lisasin sellele loetelule osadust ja armastust rõhutava evangeeliumi kristlaste liikumise, mis ei olnud selleks ajaks veel välja kujunenud.
Õpingute ajal Saksamaal puutusin kokku Liebje Kuylman-Hoekendijk’i raamatuga „Christen nach Maß?“ (Kristlased mõõdu järgi? Oncken, 1970), kus autor kirjeldab nelja vaimulaadi.

Loe edasi: Muutused EKB Liidu vaimulaadis, muusikas ja hariduses

Tarkus, mõõdukus, vaprus, õiglus, usk, lootus, armastus – lugude lapitekk

09/2018 12 lapitekk rist 3
Kerli Indermitte, Oleviste kogudus

„Kui keegi armastab õiglust, siis on tema tegudeks voorused. Sest ta õpetab mõõdukust ja arukust, õigust ja vaprust – inimestel ei ole elus midagi kasulikumat“ (Trk 8:7).
„Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus“ (1Kr 13:13).

Kuna töötan õpetajana, küsin endalt sagedasti: kuidas säilitada adekvaatset arusaama maailmast, iseendast ja Jumalast ajal, kui väärtuskasvatus koolisüsteemis on lahti seotud nii klassikalisest vooruse mõistest kui ka kristlikust elutunnetusest? Samas on kristlastel eriline vastutus edasi kanda seda, mida me oleme „kuulnud ja näinud ja õppinud“ neilt, kes on läinud meie eel.
Kuigi vooruse mõiste on meie keeleruumis kaotanud suure osa oma tähendusest, on nii vooruslikkuse kui ka pahelisuse olemus jäänud samaks. Seetõttu kirjutasin oma Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo eriala magistritöö vooruste teemal. Töö koosneb kahest osast: teoreetilisest käsitlusest „Narratiivi kasutamine vooruste õpetamisel“ ja loomingulisest poolest. Viimasesse kogusin seitset klassikalist voorust tutvustavaid lugusid. Iga voorust ilmestab seitse lugu ja iga loo lõpus on seitse aruteluküsimust, kokku 7x7x7.

Loe edasi: Tarkus, mõõdukus, vaprus, õiglus, usk, lootus, armastus – lugude lapitekk