September 2022 
Margus Kask, Elva baptistikoguduse pastor

Armastus on üks tähtsamaid usku ja elu liigutavaid jõude.
Piiblimaailm on meist päris kaugel. Samas kõnetab meid elavalt näiteks Ülemlaul, kus peateemaks on armastus, mida kirjeldatakse sügava väljendusrikkusega. Kuid Ülemlaul ning mehe ja naise armastussuhte ilu ei ole siiski siinne teema. Olen ikka ja jälle kuulnud küsimusi: Mida tähendab Jumala armastamine? Kas ma pean teda igatsema? Kui palju ja kuidas? Kuidas ma tean, et ma armastan Jumalat? Neile küsimustele leiame vastuse Piiblist.

Niisiis tuletab armastuse värv – punane – meile meelde nii meie armastust Jumala vastu kui ka Jumala armastust meie vastu.

Esmalt veidi kuiva statistikat. Vanas Testamendis esineb tegusõna „armastama“ kordades rohkem kui nimisõna „armastus“. Esimene üle kahesaja, teine üle kolmekümne korra. Seega kajastatakse konkreetseid asju ja teod on ühed neist. Nii ka armastuseteod. Tunne ei ole esiplaanil. Väga selgelt andis Jumal korralduse armastada oma ligimest nagu iseennast (3Ms 19:18). Armastus on kogukondliku elu alus. Kuid see ei puuduta ainult naabreid ja lähedasi, vaid ka võõraid ning mitmesugustes vajadustes inimesi: ...võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast (3Ms 19:34); Kui su vend jääb kehvaks ja ta jõud väsib su kõrval, siis toeta teda, ta elagu su juures nagu võõras või majaline! (3Ms 25:35). Nii said inimest ümbritsevad erinevad suhted õiguslikult reguleeritud.
Soov edendada tõeliselt heanaaberlikke suhteid läheb veelgi kaugemale. 5Ms 22:1 järgi tuleb osutada abi oma kaasmaalasele: Ära vaata pealt, kui su venna härg või lammas on ära eksinud, ja ära jäta seda omapead, vaid vii see kohe tagasi oma vennale! Kuid 2Ms 23:4j annab Jumal kohustuse osutada abi ka vaenulikule isikule: Kui sa kohtad oma vihamehe eksinud härga või eeslit, siis vii see temale tagasi! Kui sa näed oma vihamehe eeslit koorma all lamamas, siis ära jäta teda maha, vaid aita ta lahti päästa! Ka selline käitumine mahub ligimesearmastuse vihmavarju alla. Niisiis, armastada tuleb ligimesi, naabreid, võõraid, hädalisi ning isegi vihamehi. Olgu taas meelde tuletatud, et armastus Vanas Testamendis on eeskätt tegu.

August 2022 
Indrek Luide, saate „Missioonikandja“ autor

Pereraadios 2003. aastal alanud „Missioonikandja“ stuudioks oli esmalt Viimsi Vabakoguduse lava. Koos Argo Buinevitšiga tehtud esimese saate teemaks sai „Koguduse loomulik kasv“.
Saatesarjad täienevad ja nii on viimasel kümnel aastal olnud igas kuus „teoloogiline“ saade, milles oleme käsitlenud Piibli keskseid tõdesid ja eluolu teemasid Pühakirja valgel.
Vähestes kogudustes toimuvad veel iganädalased piiblitunnid. Et ilmset lünka veidi leevendada, tegin Kõrgema Usuteadusliku Seminari juhtidele ettepaneku tulla mikrofoni ette koguduste tööd oluliselt mõjutavaid teemasid käsitlema. Kõigil ei ole ju võimalik teoloogilistes koolides õppida. Osale meist sobib paremini raadio (järel)kuulamine, paljud teevad seda ka autos sõites või kodus hilisõhtustel tundidel. Nimetan ise reede öösel vastu laupäeva toimuvaid saateid – „saade unetutele“.

Teemade leidmisel oleme püüdnud hoida kõrvad lahti ja kuulata, millest usurahvas räägib ja kui hästi mõistetakse Piibli põhitõdesid?

Esimene teoloogia-teemaline „Missioonikandja“ oli eetris 19. aprillil 2011 ja see on tänini jätkunud kuu viimase nädala saatena. Meie esimesed kümme teemat olid: pühaõhtusöömaaeg, ristimine, diakonid ja diakonissid, abielu, kogudus, Pühakiri, kümnis, paastumine, pühitsus, Püha Vaimu annid.
Peaaegu iga kord olid vestlusringis Peeter Roosimaa, Margus Kask (2/3 saadetest), Ermo Jürma, Peeter Tamm. Osalenud on veel Harli Jürgenson, Siim Nigulas ja Leho Paldre.
Teemade leidmisel olen püüdnud kõrvad lahti hoida ja kuulata, millest usurahvas räägib ja kuidas mõistetakse Piibli põhitõdesid? Kristlikus raadios oleme soovinud avada võimalikult täpset Pühakirjast lähtuvat tõlgendust ega ole rõhutanud konfessionaalseid külgi. Oma armsate traditsioonide keskel kasvame kõik, aga alati on mõistlik neid aeg-ajalt Pühakirja valgel üle vaadata. Piiblis öeldakse, et lõpuajal uurivad seda paljud ja äratundmine süveneb (Tn 12:4).

Aprill 2022 
Riina Ani, Viljandi baptistikogudus, kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Läbipõlemine on teema, millega on arvatavasti iga inimene ühel või teisel moel kokku puutunud. Uurisin oma Seminari lõputöös, millised on KUSi tudengite mentorite kogemused seoses läbipõlemisega. Antud töös mõistetakse läbipõlemist kui pikaajalisest ülemäärasest stressist tekkinud emotsionaalset, vaimset ja füüsilist kurnatust.

Uurimuse käigus ilmnes, et KUSi mentorid on enamasti läbipõlemisega kokku puutunud kas isiklikult või näinud kõrvalt oma mentiid sellest läbi minemas. Mentorlus aitab läbipõlemisega toime tulla ja kui piisavalt varakult märgata ülekoormuse ohtu, saab seda ka ennetada. Kirjandusest tuli välja, et nendel, kes suudavad enese eest paremini hoolitseda ning piire seada, näiteks reguleerides oma töö- ja puhkeaega, delegeerides ülesandeid kaastöötajatele ning leides rasketel hetkedel tuge oma lähedastelt, on läbipõlemise risk väiksem. Mentorid vastasid küsimusele, mis nende arvates aitab kaasa läbipõlemise ennetamisele, ja tõid vastustes sarnaselt eelmainitule välja, et vaja on avatud suhtlust, läbipõlemise probleemi teadvustamist, hingehoidlikku nõustamist. Lisaks on oluline teadlik puhkamine, töökoormuse kontrolli all hoidmine ja hea ajaplaneerimine. Väga tähtis on elav suhe kogudusega, palveelu ja Püha Vaimu juhtimine.

Kui inimene on läbi põlenud, tunnetab ta seda nii füüsiliselt, vaimselt kui ka emotsionaalselt.

Mentorite kogemused seoses läbipõlemisega
Milliseid kogemusi omavad KUSi tudengite mentorid seoses läbipõlemisega isiklikus elus ja/või mentii elus? Lõputöö jaoks läbitöötatud kirjandusest tuli välja, et igaüks väljendab läbipõlemist omal kombel, kuid põhiteemad on samad: tööle pühendumise kadumine; tähtsast, tähendusrikkast, põnevast tööst on saanud ebameeldiv, teostamatu ja mõttetu kohustus; emotsioonide kulumine; positiivsed tunded, nagu entusiasm, pühendumus, turvatunne ja rõõm, on kadunud. Seda väidet kinnitavad mentorite vastused küsimusele, millised kogemused on neil olnud läbipõlemisega.
Toon mõned näited mentorite vastustest. „Tahtmatus asjaga tegeleda, kiusatus loobuda, madal enesehinnang, täielik abitus, rõõmu kadumine.“ ‒ „Ärevushäiretega depressiooni eelne seisund.“ ‒ „Ikka tuleb elus ette perioode, kui enam ei jõua, aga siis tuleb leida võimalus usaldusisikuga rääkimiseks/puhkamiseks, et mitte läbi põleda.“
Kokkuvõtvalt saame öelda, et ülekoormuse tagajärjed annavad end tunda inimelu kõigil tasanditel. Lisaks eelmainitule on häiritud ka söögiisu ning inimest rõhub pidev väsimustunne. Seega võib järeldada, et kui inimene on läbi põlenud, tunnetab ta seda nii füüsiliselt, vaimselt kui ka emotsionaalselt. Sõltumata põhjustest, kannatab enamik inimesi läbipõlemise all omaenda vajaduste unarusse jätmise, töö- ja puhkeaja tasakaalu rikkumise tõttu.

Jaanuar 2022 
Koit Langi kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Andestamine on imeline võimalus eksimuste tagajärgedest pääseda. Kuidas on andestamise kaudu võimalik saada puhtaks, terveks ja elavaks? Seda uurisin oma Kõrgema Usuteadusliku Seminari lõputöös.
Jeesus õpetas oma jüngreid palvetama: Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! /---/ Kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks (Mt 6:12,14j). Inimesel on vaja kindlust, et lõpetatud tegevus ei tuleks uuesti kummitama. Kurjast käitumisest on vaja lahti saada.
Iga jumalakartliku inimese jaoks on tähtis jõuda kindlale veendumusele, et ta ise on kõik andestanud ja saanud ka oma taevase Isa käest kõik andeks ning et Jeesus kutsub teda taevariiki elama. Hingehoidlikult on oluline mõista, et taevase Isa pakutavast andestusest ilmajäämine tähendab igavest hukatust, ja seda on usklikud püüdnud vältida.
Minu töö lähtub arusaamast, et andestamine puudutab inimese suhet Jumalaga. Kui seda ühendust korda ei saada, jäävad analüüs ja lahendused poolele teele.

Inimesel on vaja kindlust, et lõpetatud tegevus ei tuleks uuesti kummitama.

Andestamine Piiblis
Uues Testamendis andestuse kohta kasutatud kreekakeelne sõna charizomai tähendab esmajoones „kellelegi armuline olema, talle midagi kinkima“. Sama sõna tarvitatakse nii Jumala kui inimeste puhul. Charizomai kuulub keeleliselt sõna charis ‒ „arm“ juurde, mis osutab sellele, et kogu andeksandmine võib toimuda üksnes Jumala armust.
Oma patu pärast on inimene alati vastamisi Jumalaga: Mina Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad! (2Ms 20:5j). Jumala halastus on küll inimeste üle, aga ühtlasi ka nende ees ja see ei pehmenda ega tühista Jumala järelejätmatut „ei“-d patu suhtes. See „ei” oli mõlema Iisraeli kuningriigi, põhjariigi Iisraeli ja lõunariigi Juuda hävingu põhjuseks, sest Issand ei tahtnud neile nende patte enam andeks anda.

August 2020 
Ermo Jürma, Mooste baptistikoguduse pastor

Küsimust „Mis ma kristlaseks olemisest saan?“ esitatakse meile aeg-ajalt mittekristlaste poolt. Elust tuleb endale ikka aru anda – ja kõigest, millega ma siin kokku puutun, peaks ju ka mingi kasu olema. Keegi ei hakka eriti vaeva nägema, kui see põhireegel ei klapi.
Kui sa aga juba oled kristlane, kõlavad vastuseks kindlasti kaalukamad argumendid. Vahest: Ma olen kristlane, kuna Jeesus on mind kõigist oludest läbi saatnud. Tema annab mu elule tuge ja kindlust. Piiblist saan ma mõõdupuud, kuidas mõttekalt elada. Ja loomulikult: Jumal on andestanud mulle mu patud ja süü. Ning taevasse tahan ma ka jõuda.
Kui sa nii või sarnaselt vastad, oled täiesti kümnesse tabanud.

Jumala meistritööna pole meid jäetud üürikeseks ajaks siin maailmas üksnes iseenda hooleks.