Tema ristib Püha Vaimuga

04/2015 18 pilliroog
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Ristija Johannes kuulutas ristimist Püha Vaimuga

Püha Vaim ei ole nagu mingi vedelik, mida saab valada.

„Pärast mind tuleb minust vägevam, kelle jalatsipaelagi ma ei kõlba kummardudes lahti päästma. Mina ristin teid veega, aga tema ristib teid Püha Vaimuga" (Mk 1:7–8).
Nii kuulutas Ristija Johannes Kristuse tulekut ja Püha Vaimuga ristimist. Aga mida tähendab, et tema ristib Püha Vaimuga? Johannesel ju puudusid teadmised koguduse hilisematest Püha Vaimu kogemustest. Tema sai toetuda üksnes juutide Pühakirjale ja Jumala juhtimisele. Sellele toetus ju kogu Johannese kuulutus ja tegevus. Üheks keskseks toetuspunktiks oli talle ilmselt prohvet Joeli raamat. Lisaks hirmsale Issanda päevale (vt Jl 1:15; 2:1jj) on seal juttu ka Püha Vaimu väljavalamisest. „Ja pärast seda sünnib, et ma valan oma Vaimu kõige liha peale. Siis teie pojad ja tütred hakkavad ennustama, teie vanemad uinuvad unenägusid nähes, teie noored mehed näevad nägemusi. Ja neil päevil valan ma oma Vaimu ka sulaste ja teenijate peale" (Jl 3:1–2). Siin ei ole mõte selles, nagu oleks Püha Vaim nagu mingi vedelik, mida saab valada, vaid tegemist on piltliku väljendiga, mis iseloomustab toimuva ulatust. Taolise piltliku ütlusega on tegu ka Am 5:24: „Aga õigus voolaku nagu vesi ja õiglus nagu kuivamatu jõgi!" Joeli raamatu kui terviku mõte on: Jumal paneb maal kehtima oma õiguse. Ja selles on koht nii karmil karistusel kui ka Püha Vaimu elustaval jõul. Siin sobib meenutada ka prohvet Malaki kaudu antud Jumala sõnumit. Pärast karmi kohtukuulutust (vt Ml 3:19) pöördub Jumal nende poole, kes tema nime kardavad, ja lubab neile paranemist ning õiguse päikese tõusu (vt Ml 3:20j).

Loe edasi: Tema ristib Püha Vaimuga

Vabadus vanglas ehk ühe lõputöö kirjutamisest

01/2015 18 sven joonatan
Sven-Joonatan Siibak, 3D kogudus

Aastad 2011–2014, mil ma õppisin Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas ajalugu, olid minu jaoks igati elumuutvad. Õppima asudes olid mul eluks omad plaanid, omad ideaalid, eesmärgid, mõtted ja soovid, mille poole püüelda. Kuid juba enne esimese semestri lõppu sain Jumalalt kutse asuda rajama kogudust ja elu sai hoopis teise suuna kui varem. Kolmanda õppeaasta septembris leidsin end fakti eest, et nüüd ongi viimane aasta käes ja tuleb asuda kirjutama siiani kaugelnäivat bakalaureusetööd. Küsisin endalt, mis see oleks, millest ma tahan kirjutada, mille kallal viitsiksin ööd ja päevad vaeva näha ning mis ei oleks vaid üks väikene avastusretk minu enda jaoks, vaid võiks endas kanda palju laiemat sõnumit.

Mida oleme täna meile antud vabaduses tegemas ja kui hästi oma igapäevaseid võimalusi evangeeliumi jagamiseks kasutame?

Loe edasi: Vabadus vanglas ehk ühe lõputöö kirjutamisest

„Õige“ koguduse õpetused

01/2015 12 tonu-1
Tõnu Lehtsaar, Tartu Kolgata koguduse diakon

Mind on läbi aastate vaevanud teooria ja praktika, õpetuse ja elu vahekorra küsimus. Psühholoogina tean mitutkümmet isiksuseteooriat, kuid ma ei oska sageli vastata küsimusele, kes on see inimene, kellega ma räägin. Olen õppinud arvukalt nõustamis- ja juhtimisteooriaid, kuid tean, kui raske on inimest aidata või organisatsiooni juhtida. Kristlasena mõtlen Piibli juhistele koguduses ja isiklikus elus, kuid sageli ei suuda neid järgida.

Koguduse edendamiseks kulub ära igasugune teadmine, alates sellest, kuidas kirikuhoonet ehitada ja gruppi juhtida, kuni õpetusliku pädevuseni välja.

Ilmselt soovib iga kristlane, et koguduse elu võiks edeneda. Leian, et edendamiseks kulub ära igasugune teadmine, alates sellest, kuidas kirikuhoonet ehitada ja gruppi juhtida, kuni õpetusliku pädevuseni välja. Samas on need teadmised mõttekad vaid sedavõrd, kuivõrd need teenivad koguduse vaimulikku mõtet – olla Kristuse ihu.

Koguduse edendamise vallas olen muutunud ettevaatlikuks lõplikke lahendusi pakkuvate õpetuste ja soovituste suhtes. Kunagi, kui olin noortejuht, olid meie koguduses parasjagu rasked ajad. Mäletan vaimust võitute dessante meie kogudusse. Kõige raskem oli see, kui „aulised" külalised lõhkusid ära pühendumise ja usalduse kohaliku koguduse vastu, jättes lahkudes endast maha tunde, et siin tehtav on vaimulikult küündimatu või lausa vale.

Loe edasi: „Õige“ koguduse õpetused

Joosep – mees, kes võttis vastutuse

12/2014 12 roosimaa peeter

Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Jeesuse sünd – kogu maailma ajaloo kulgu mõjutanud sündmus – on tõeline Jumala ime. Selle juures kasutas Jumal ka mitmeid inimesi.

Vast kõige enam tuleb evangeeliumides esile Maarja, kes Jumalat siiralt usaldades ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!" (Lk 1:38).
Seoses jõulusündmustikuga on ära toodud mitmete inimeste ütlused. Näiteks vaga Siimeoni sügavamõttelised sõnad: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet" (Lk 2:29j). Prohvet Hanna kohta on öeldud, et ta ülistas Jumalat ja rääkis Jeesusest (Lk 2:36–38). Ootuspäraselt on kõige pikemalt toodud Maarja kiituslaul (Lk 1:46–55).

Mees pidi suutma pere eest hoolitseda ja vastutust kanda.

Aga Joosep? Evangeeliumidest ei loe me ühtegi Joosepi sõna. Ta oli mees, kes neis sündmustes jäi nagu tahaplaanile, kuid ometi oli temagi osa väga otsustava tähtsusega. Joosep oli mees, kes julges võtta vastutuse.

Mida me teame Joosepist? Ta oli lihtne puusepp. See ametinimetus võis tähendada nii ehitusmeistrit, aga ka lihtsalt käsitöölist. Samas oli Joosep auväärsest Taaveti soost. Tema kodukoht oli seesama Petlemm, kust pärines ka kuningas Taavet.

Taaveti järglaste üle arvestuse pidamine oli kestnud sajandeid. Tulid uued põlvkonnad, nende nimed tuli kanda suguvõsanimistusse. Ning selles nimistus oli koht ka Joosepi jaoks.

Loe edasi: Joosep – mees, kes võttis vastutuse

Lepitus, andestus ja ohvririitus Vanas Testamendis II

11/2014
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Algus Teekäijas 10/2014

Jumalasuhte rikub patt18 roosimaa-peeter

Inimeste suhted võisid minna sassi ka Jumalaga. Iisrael tundis ennast Jumalaga lepingus oleva rahvana. Rahva ja Jumala vahelisi suhteid reguleeris lepingu juurde kuuluv seadusandlus. Selle kohaselt sai osadus Jumala ja inimese või Jumala ja tema rahva vahel rikutud patuga – st iga toimimisega Jumala tahte vastu. Nii-öelda raskete ja "meelega" tehtud pattude puhul oli karistuseks surmanuhtlus (vt nt 2Ms 21:12–17 jt). Sest vaid patustaja veri võis lepitada üleastumise ja mõjutada rahva ja maa lepitust Jumalaga (vrd 4Ms 35:33). Lepitus puudus ka selliste "meelega" tehtud pattude osas, nagu Eeli koja preestrite oma (1Sm 3:14).

Lepituse vältimatuteks osadeks oli oma süü (patu) tunnistamine ja andestus.

Lepitus ohvriveres

Selle kõrval oli Iisraelis Jumala seatud korraldus, mille järgi teatud üleastumisi – nimetatud on erinevaid omandivastaseid süütegusid ja nendega seoses antud valevandeid (3Ms 5:21; 6:1jj) ja eelkõige teadvustamata, kogemata toimunud üleastumistega (3Ms 4:2; 5:17) – sai ja tuli lepitada asendava ohvriverega (vt eriti 3Ms). Taolise lepituse vahendiks oli alati (looma) veri. "Sest veri lepitab temas oleva hinge tõttu" (3Ms 17:11). Kui inimene nõnda Jumala ettekirjutuste järgi toimis, saavutas ta seeläbi lepituse vastavate, eelkõige tahtmatute üleastumiste eest (4Ms 15:22–29), nii et Jumal andestas oma rahvale või selle liikmele.

Loe edasi: Lepitus, andestus ja ohvririitus Vanas Testamendis II

Lepitus, andestus ja ohvririitus Vanas Testamendis

10/2014 18 roosimaa-peeter
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

See on üks inimesi iseloomustavaid tunnuseid, et suhted lähevad sassi, seda nii omavahel kui ka suhetes Jumalaga. Suhete korraldamise üheks võimaluseks on äraleppimine ja andestamine. Nii juudi religioonis kui ka sellest lähtunud kristluses on tähtis koht lepitusel ja andestusel.

Käesolevas töös vaatlen lepituse ja andestuse ning ohvririituse seoseid juutide Pühakirja järgi. Seejuures vaadeldakse lepitust ja andestust käsikäes. Andestus on osa lepitusest. Kõige selle juures on oluline inimeste rituaalne käitumine. Võrdlusena vaatlen lepitust ja andestust ka väljaspool Piiblit. Iisraeli rahvas elas ju suhetes teiste rahvaste, nende kultuuride ja religioonidega.

Jaakob püüdis oma venda Eesavit ettesaadetud kingitustega ära lepitada, tema meelt enda suhtes armuliseks muuta.

Loe edasi: Lepitus, andestus ja ohvririitus Vanas Testamendis