Kahekümne aastaga võib palju muutuda
02/2014
Kristiina Krabi
Mõned lood ununevad, aga ühel hetkel tulevad tagasi. 1994. aasta märtsis organiseerisin Pääsküla misjonimajas õppepäeva. Kohal oli 20 inimese ringis – majahoidjad Tõnis Roosimaa ja Janne Jakobson teise korruse korteris, pühapäevakooliõpetajad ja koolitaja Andres Jõgar. Mäletan, et kuulsin uksekella ja keegi majahingedest läks avama. Korraga aga hakkas ülevalt kostma mütse ja seepeale mõtlesin – kuidas Janne ja Tõnis ei saa aru, et nad segavad meid. Läksin vaatama ja nägin fuajees mehi, sukapüksid peas, Tõnist ja Jannet peksmas. Kui sissetungijad mind nägid, jooksid nad alla saali, võtsid automaadi ja lasid valangu lakke (kuulijäljed olid seal kuni maja remondini). Andsime neile oma raha, mis meil tol päeval kaasas... Situatsiooni muutis uksekell. Õues ootas Helle Liht. Avama tulid maskides ja relvadega mehed, kes õnneks mööda jooksid. Veel täna meenutan kõike tugeva emotsiooniga.