08/2013
Jack Loo
Algus Teekäijas 06.2013

Oma jutlust kujundama hakates jälgige, et uurite Piiblit antud tekstis kõige olulisema tõe väljaselgitamiseks. Siis võtke see tõde kokku ühte lihtsasse lausesse. See lause peaks olema vastus küsimusele: „Mis on olulisim tõde, mille inimesed peaksid minu jutlusest koju kaasa saama?" Kuna keskne tõde on nii oluline, ehitage oma jutlus üles selle ümber. Kontrollige keskse tõe valguses jutluse vormi ja suunitlust.

Jutlustamise eesmärk on muuta elusid.

Jälgige, et iga jutlus avaldaks Jumala mõtteid, nagu need teie tekstist ilmnevad. Seminaris jutlustamistunde andes oli minu vist sagedasim küsimus üliõpilastele: „Kus see mõte teie valitud tekstis kirjas on?" Apostel Paulus õhutab meid õppima „mitte üle selle, mis on kirjutatud" (1Kr 4:6). Meie, jutlustajad, ei tohiks juhtida kuulajaid mõtete jänesehaakidele, millel pole midagi pistmist meie jutluse piibelliku põhiteemaga. Me ei tohiks kulutada oma jutlust omaenda või kellegi teise arvamustele, otsekui oleksid need sama autoriteetsed kui Jumala mõtted.

06/2013 Jack Loo

Aastaid tagasi kõnelesin ühel perekonverentsil Kalifornia mägedes. Ühel hommikul alustas üks täiskasvanutest sõbralikku vestlust minu toona kuueaastase poja Robert'iga. Teadmata, et Robert on konverentsi kõneleja poeg, küsis ta temalt: „Mis tööd su isa teeb?" Mu poeg vastas kiiresti: „Mu isa ei tee tööd, ta ainult räägib."

Mu poeg vastas kiiresti: „Mu isa ei tee tööd, ta ainult räägib."

Ma naeratan, kui mõtlen oma pisipoja vaatenurgale. Kuid jutlustamine pole ju pelgalt rääkimine, eks? Kindlasti pole ta selleks mõeldud. Jutlustamine on mõeldud Jumala mõtete edasiandmiseks. Meie, jutlustajad, oleme kutsutud enamaks kui lihtsalt oma sõnade väljaütlemiseks. Oleme kutsutud kuulutama Jumala sõnu. Jesaja 51:16s teatab Jumal: „Ja ma panin oma sõnad sulle suhu, ma peitsin sind oma käe varju alla." See kirjakoht on mind nii lohutanud kui kohutanud. Teadmine, et Jumala käsi on minu peal, on sügavalt lohutav. Teadmine, et kannan vastutust tema poolt minu suhu pandud pühade sõnade eest, võib olla ka kohutav. Kuid see ongi jutlustamine.

11/2012
Tiina Holmen, Pärnu Immaanueli koguduse liige

Minu rännak usuteel algas juba üsna ammu – tudengipõlves. Sattusin ühte tuppa elama koos rõõmsameelse ja heatahtliku tütarlapsega, kes oma iseloomult oli mulle täielik vastand. Selline kunstniku-tüüp, kellel minu meelest näis reaalse eluga olevat vähe pistmist. Mina tõsimeelse praktikuna olin kinnine ja endasse tõmbunud, toanaaber seevastu puistas mulle kõigest – oma südamevaludest ja unelmatest. Ja kui ta elus vastutuult kohtas, siis oli ta väga õnnetu ja nuttis minu kaelas. Mäletan, kui võõrastav see mulle tookord tundus. Minu meelest oli ta emotsionaalselt kole ebastabiilne (andku ta see väide mulle andeks!) ja tihti mõtlesin oma isekuses: milleks küll selline tuulelipp minuga tuba jagama sattus?

10/2012
Kerli Indermitte
algus Teekäijas 09.2012

Inimeseks kasvamine – voorusi tutvustavate lugude läbi
Armastus, andekspalumine ja andeksandmine, ausus, sõnakuulelikkus, enesevalitsus, arukus, julgus, töökus, koostööoskus, tänulikkus, sõbralikkus, lahkus ja abivalmidus – kes meist ei igatseks, et meid tuntaks selliste omaduste järgi?

Minu lõputöö tulemuseks on õppematerjal, mis tutvustab neid voorusi eelkooliealistele lastele lugude kaudu. Iga voorust ilmestavad piiblilugu, muinasjutt ja lugu tõsielust. Eri liiki lood võimaldavad erinevaid emotsioone ja tähendusvälju ning on osaks laste igapäevaelust ja maailmamõistmisest.

09/2012

Kerli Indermitte kokkuvõte oma Kõrgema Usuteadusliku Seminari diplomitööst. Töö juhendajaks oli Meego Remmel.

Inimeseks kasvamisest ja kasvatamisest
Kasvatusküsimustega seonduv annab põhjust nii arutlusteks kui muretsemiseks. Vanematel jääb üha vähem aega laste jaoks ning suure osa oma päevast veedavad lapsed väljaspool kodu koos eakaaslaste ja professionaalsete kasvatajatega. Ühtlasi suureneb ühiskondliku mõju osatähtsus laste iseloomu, harjumuste ja vaadete kujunemisel. See mõju pole aga terviklik ja selgeid väärtusi kandev, üheselt mõistetav ega tõlgendatav, vaid üpris katkendlik ja hoomamatu.
Nii lapsevanemad kui õpetajad seisavad silmitsi küsimustega: Kuidas kujuneb lapse arusaam heast ja halvast, õigest ja valest, väärtuslikust ja väärtusetust? Millal areneb lapse iseloom ning mida on võimalik teha, et last inimeseks kasvamisel toetada? Neile küsimustele vastamine on vajalik. Selles on abiks vooruseetika ja iseloomukasvatus, mille eesmärgiks on teadlik püüe arendada voorusi ja aidata lastel headeks inimesteks saada. Vooruslik iseloom on kogum omavahel põimunud häid omadusi, mida tuleb teadvustada, väärtustada ja teadlikult harjutada. Sellega on võimalik tegeleda nii kodus, koolis, lasteaias, kui ka pühapäevakoolis.

Ei tohi unustada, et vabadus on alles kasvatuse lõppsiht, mitte lähtepunkt.