Ristimise tähendus Uues Testamendis

08/2014 
Tarvo Luide kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Kogudustes viiakse läbi erinevaid vaimulikke talitusi ja kuna meie õpetuslikuks aluseks on Piibel, siis on eesmärk, et kõik meie tegevused oleks ka Pühakirja õpetusega kooskõlas. Mina kirjutasin Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris oma diplomitöö teemal „Ristimise tähenduse võrdlus Uue Testamendi ajastul ja tänapäeval EKB liidus".

Lõputöö jagunes kolme ossa – ristimine Uues Testamendis, ristimispraktika EKB liidu kogudustes ja viimases osas võrdlesin kahe esimese peatüki tulemusi. Esimest osa kokku pannes uurisin Piibli kõrval erinevaid antud teemal kirjutatud raamatuid ja artikleid. Teise osa kirjutamisel kasutasin EKB Liidus välja antud materjale ja artikleid, Eesti Kirikute Nõukogu ristimise teemalise arutelu kokkuvõtet ja lisaks saatsin küsitlused koguduste esindajatele. Kokku sain vastuseid 24 kogudusest.

Toon välja mõned mõtted oma diplomitöö esimesest osast.

Ristija Johannese ja algkoguduse ristimine

Algkristlik ristimine lähtus Johannese meeleparanduse ristimisest.

Loe edasi: Ristimise tähendus Uues Testamendis

Tingimustega õnnistus. Kristlikust suhtumisest Iisraeli

08/2014 
Toivo Pilli, Tartu Salemi baptistikoguduse pastor

Ameerika Ühendriikide kristlikes ringkondades on levinud vaade, et Iisraeli riigi loomine 1948. aastal oli Jumala lõpuaja tõotuste täitumise tunnusmärk. Ja seetõttu on õige õnnistada Iisraeli. See mõtteviis pole võõras ka Eestis. Seda toetavad turismireisid Pühale Maale ja sellega kaasnevad selgitused, mis kalduvad kinnitama, et tänapäeva Iisraeli riik ja Vana Testamendi valitud rahvas on üks ja sama asi. Olen küll seda meelt, et Jumal on Iisraeli mõistet laiendanud, andes sellele vaimuliku tähenduse: see on Jumala valitud uus rahvas, Kristuses koondunud kogukond, kelle hulka kuuluvad nii juudid kui mittejuudid, kaasa arvatud Palestiina kristlased.

Ja kõige selle taustal on tegelikult küsimus – kellele kuulub maa?

Tõsisem ja kurvem on sellest teoloogiast sündiv mõtteviis, et on kristlik õnnistada poliitilist Iisraeli riiki, ükskõik, mida see riik ka ei teeks. Et on kuidagi vaga ja õige toetada, ükskõik mis tingimustel, tänapäevast – valdavalt ilmalikku Iisraeli, millel on tohutu militaarne sõjajõud. Ükskõik, kui palju palestiina lapsi ja naisi tapetakse pommitamiste käigus. Ükskõik, kui palju kodusid buldooseriga rusuhunnikuks lükatakse. Ükskõik, kui palju müüre ehitatakse. Ükskõik, kui palju uusasundusi rajatakse palestiinlaste aladele – rahvusvahelise õiguse vastaselt, teades, et iga asundus hävitab paljude perede oliivipõllud ja palestiinlaste lootust ning tekitab meeleheidet ja viha.

Loe edasi: Tingimustega õnnistus. Kristlikust suhtumisest Iisraeli

Miks on nii palju erinevaid kirikuid?

06/2014
Märt Saar, Noorteühendus Koma juhataja

Kirikuid on tõesti palju! Seda nii geograafilistel, kultuurilistel ja õpetuslikel põhjustel.

Kui järgi uurida, siis tegelikult ei ole ühtegi kirikut, mis oleks kestnud nii kaua kui kristlus ise: 2000 aastat! Huvitav, miks?

Üheltpoolt me teame, et Kristuse kogudus on üks ja ülemaailmne, see on nähtamatu ja kestab üle aegade. Kristus ise ütles: „Ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu" (Mt 16:18).

See kogudus ei räägi alati ühte keelt, ei kanna sarnast ajalugu ega mõista üheselt traditsioone. Ometigi on tal üks Issand ja Pühakiri. Selle ühtsuse tunneb ära, kui oled kristlane, puutud kokku teiste kirikutega ja kohtad seal teisigi Kristuse järgijaid. Kristlus on nagu suur perekond ja kirikud nagu erinevad kodud, kus koos käiakse. Iga kodu on oma kodukoha nägu.

Tuleb ka märkida, et Piibel toob välja, et tegelikult ei ole mitte üks kirik, vaid kaks sünagoogi – on Jumala tempel ja Saatana sünagoog (Ilm 3).

Siinjuures tuleb tähele panna, ka Eestis on "kirikuid", mida kristlased ise kirikuteks ei nimeta (mormoonid või jehoovatunnistajad). Me eristame end nendest, kuna näeme Piiblit ja Kristust täiesti erinevalt.

Sinul oma jumal, minul oma. Milles vahe?

06/2014
Märt Saar, Noorteühendus Koma juhataja

Vahet võib olla mitmes asjas. Näiteks selles, kas su jumal elab? Kas su jumal räägib? Kas su jumalal on vägi ja kas ta tegutseb? Kui sul on selline jumal, on mul väga hea meel! Ma loodan, et ta on ka hea su vastu!

Aga ma lisaksin su küsimusele midagi. Nimelt Piibli-Jumalale läheb väga korda, kas sa tunnistad teda Jumalana või mitte. Ta on väljendanud end nii mitmelgi korral üsna radikaalselt. Ta väidab end olevat ainujumala ja ta defineerib oma nime kui „Mina olen". Ta ei taha, et tema nimegi asjata suhu võetaks või temast kuju tehtaks, isegi kui see meie silmis oleks ilus ja vägev. Sellega ta välistab igasuguse ignorantsuse ja ta küsib ka sinult: Kes ma olen sinu jaoks tegelikult?

Kristlastena me tunneme teda ka kui Isa. Meie jaoks väljendubki ligimesearmastus selles, et tahame seda kui oma parimat ka sinuga jagada.

Surmateadete edastamine

05/2014
Ago Ranna kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Inimelu juurde kuulub surm ja see on otsustatud juba enne meie sündi. Paradiisiaias öeldi inimesele: „Aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!" (1Ms 2:17).

„Sellepärast, nii nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud" (Rm 5:12).

Piiblit, eriti Vana Testamenti, lugedes leiame arvukalt juhtumeid, kus surmasõnumeid on edastatud nii omastele, kogu linnale kui ka tervele rahvale. Teated jõudsid kohale väga erineval moel. Sauli ja Joonatani surma ütles sõnumitooja Taavetile otse välja (2Sm 1). Absalomi surmast teavitati tema isa Taavetit aga mõistukõnet kasutades (2Sm 18:14–19:8). Seega surm ja sellest teadasaamine on inimesi saatnud igal ajal.

Teenistusülesandeid täites ei saa valida, millisele sündmuskohale minna ja millisele mitte.

Paraku juhtub Eestis praktiliselt igal päeval mõni traagiline sündmus, kus hukkuvad inimesed. Oma Kõrgema Usuteadusliku Seminari lõputöös uurisin Jõhvi jaoskonna näitel politseinike ja kaplanite praktikat surmateadete edastamisel. Selleks kasutasin intervjuusid, mis koosnesid vabast vestlusest ja etteantud küsimustest. Soovisin teada saada, kuidas nad rakendavad oma seniseid teadmisi ja oskusi leinasõnumite kättetoimetamisel ning milline oleks nende arvates seejuures kaplani roll. Vaatluse all olid korravalvurite isikuomadused ja nende praktilised kogemused. Küsitlesin patrullpolitseinikke ja piirkonna konstaableid, lisaks ka nelja politseikaplanit.

Loe edasi: Surmateadete edastamine