10/2014 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

See on üks inimesi iseloomustavaid tunnuseid, et suhted lähevad sassi, seda nii omavahel kui ka suhetes Jumalaga. Suhete korraldamise üheks võimaluseks on äraleppimine ja andestamine. Nii juudi religioonis kui ka sellest lähtunud kristluses on tähtis koht lepitusel ja andestusel.

Käesolevas töös vaatlen lepituse ja andestuse ning ohvririituse seoseid juutide Pühakirja järgi. Seejuures vaadeldakse lepitust ja andestust käsikäes. Andestus on osa lepitusest. Kõige selle juures on oluline inimeste rituaalne käitumine. Võrdlusena vaatlen lepitust ja andestust ka väljaspool Piiblit. Iisraeli rahvas elas ju suhetes teiste rahvaste, nende kultuuride ja religioonidega.

Jaakob püüdis oma venda Eesavit ettesaadetud kingitustega ära lepitada, tema meelt enda suhtes armuliseks muuta.

09/2014 
Risto Nigoli kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Oli see siis, kui minu käest küsiti, kas ma tahan saada pastoriks, või kuulsin ma oma sõpra pastorit kritiseerimas või hakkasin ma ise teda kritiseerima – täpselt ei mäletagi. Igatahes, mingil ajal hakkasin ma sügavamalt mõtlema selle üle, milline peaks olema pastori roll koguduses. Kui nüüd lugeja teab sellele kindlat vastust, siis ma soovitan seda võrrelda koguduses mõne teise inimese omaga, sest tulemus võib olla üllatav. Kuid millised oleksid tulemused, kui esitada see küsimus veel Uuele Testamendile ja pastoritele endile? Selles artiklis teen väikese kokkuvõtte oma Kõrgema Usuteadusliku Seminari diplomitööst: „EKBKL pastorite arusaam oma rollist võrdluses Uue Testamendi koguduste juhtide kohta käivate mõistetega".

Koguduste pastorid pidasid oma rolliks peamiselt organisatsiooni ehk koguduse juhtimist ja vaimulikku tööd.

Koguduse juhi rollide selgitamiseks ja nende võrdlemise lähtekohaks valisin oma uurimuses kolm Uues Testamendis selleks tarvitatud keskset mõistet: karjane, vanem ja ülevaataja.

08/2014 
Tarvo Luide kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Kogudustes viiakse läbi erinevaid vaimulikke talitusi ja kuna meie õpetuslikuks aluseks on Piibel, siis on eesmärk, et kõik meie tegevused oleks ka Pühakirja õpetusega kooskõlas. Mina kirjutasin Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris oma diplomitöö teemal „Ristimise tähenduse võrdlus Uue Testamendi ajastul ja tänapäeval EKB liidus".

Lõputöö jagunes kolme ossa – ristimine Uues Testamendis, ristimispraktika EKB liidu kogudustes ja viimases osas võrdlesin kahe esimese peatüki tulemusi. Esimest osa kokku pannes uurisin Piibli kõrval erinevaid antud teemal kirjutatud raamatuid ja artikleid. Teise osa kirjutamisel kasutasin EKB Liidus välja antud materjale ja artikleid, Eesti Kirikute Nõukogu ristimise teemalise arutelu kokkuvõtet ja lisaks saatsin küsitlused koguduste esindajatele. Kokku sain vastuseid 24 kogudusest.

Toon välja mõned mõtted oma diplomitöö esimesest osast.

Ristija Johannese ja algkoguduse ristimine

Algkristlik ristimine lähtus Johannese meeleparanduse ristimisest.

08/2014 
Toivo Pilli, Tartu Salemi baptistikoguduse pastor

Ameerika Ühendriikide kristlikes ringkondades on levinud vaade, et Iisraeli riigi loomine 1948. aastal oli Jumala lõpuaja tõotuste täitumise tunnusmärk. Ja seetõttu on õige õnnistada Iisraeli. See mõtteviis pole võõras ka Eestis. Seda toetavad turismireisid Pühale Maale ja sellega kaasnevad selgitused, mis kalduvad kinnitama, et tänapäeva Iisraeli riik ja Vana Testamendi valitud rahvas on üks ja sama asi. Olen küll seda meelt, et Jumal on Iisraeli mõistet laiendanud, andes sellele vaimuliku tähenduse: see on Jumala valitud uus rahvas, Kristuses koondunud kogukond, kelle hulka kuuluvad nii juudid kui mittejuudid, kaasa arvatud Palestiina kristlased.

Ja kõige selle taustal on tegelikult küsimus – kellele kuulub maa?

Tõsisem ja kurvem on sellest teoloogiast sündiv mõtteviis, et on kristlik õnnistada poliitilist Iisraeli riiki, ükskõik, mida see riik ka ei teeks. Et on kuidagi vaga ja õige toetada, ükskõik mis tingimustel, tänapäevast – valdavalt ilmalikku Iisraeli, millel on tohutu militaarne sõjajõud. Ükskõik, kui palju palestiina lapsi ja naisi tapetakse pommitamiste käigus. Ükskõik, kui palju kodusid buldooseriga rusuhunnikuks lükatakse. Ükskõik, kui palju müüre ehitatakse. Ükskõik, kui palju uusasundusi rajatakse palestiinlaste aladele – rahvusvahelise õiguse vastaselt, teades, et iga asundus hävitab paljude perede oliivipõllud ja palestiinlaste lootust ning tekitab meeleheidet ja viha.

06/2014
Märt Saar, Noorteühendus Koma juhataja

Kirikuid on tõesti palju! Seda nii geograafilistel, kultuurilistel ja õpetuslikel põhjustel.

Kui järgi uurida, siis tegelikult ei ole ühtegi kirikut, mis oleks kestnud nii kaua kui kristlus ise: 2000 aastat! Huvitav, miks?

Üheltpoolt me teame, et Kristuse kogudus on üks ja ülemaailmne, see on nähtamatu ja kestab üle aegade. Kristus ise ütles: „Ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu" (Mt 16:18).

See kogudus ei räägi alati ühte keelt, ei kanna sarnast ajalugu ega mõista üheselt traditsioone. Ometigi on tal üks Issand ja Pühakiri. Selle ühtsuse tunneb ära, kui oled kristlane, puutud kokku teiste kirikutega ja kohtad seal teisigi Kristuse järgijaid. Kristlus on nagu suur perekond ja kirikud nagu erinevad kodud, kus koos käiakse. Iga kodu on oma kodukoha nägu.

Tuleb ka märkida, et Piibel toob välja, et tegelikult ei ole mitte üks kirik, vaid kaks sünagoogi – on Jumala tempel ja Saatana sünagoog (Ilm 3).

Siinjuures tuleb tähele panna, ka Eestis on "kirikuid", mida kristlased ise kirikuteks ei nimeta (mormoonid või jehoovatunnistajad). Me eristame end nendest, kuna näeme Piiblit ja Kristust täiesti erinevalt.