Lepitus, andestus ja ohvririitus Vanas Testamendis II
11/2014
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Algus Teekäijas 10/2014
Inimeste suhted võisid minna sassi ka Jumalaga. Iisrael tundis ennast Jumalaga lepingus oleva rahvana. Rahva ja Jumala vahelisi suhteid reguleeris lepingu juurde kuuluv seadusandlus. Selle kohaselt sai osadus Jumala ja inimese või Jumala ja tema rahva vahel rikutud patuga – st iga toimimisega Jumala tahte vastu. Nii-öelda raskete ja "meelega" tehtud pattude puhul oli karistuseks surmanuhtlus (vt nt 2Ms 21:12–17 jt). Sest vaid patustaja veri võis lepitada üleastumise ja mõjutada rahva ja maa lepitust Jumalaga (vrd 4Ms 35:33). Lepitus puudus ka selliste "meelega" tehtud pattude osas, nagu Eeli koja preestrite oma (1Sm 3:14).
Lepituse vältimatuteks osadeks oli oma süü (patu) tunnistamine ja andestus.
Lepitus ohvriveres
Selle kõrval oli Iisraelis Jumala seatud korraldus, mille järgi teatud üleastumisi – nimetatud on erinevaid omandivastaseid süütegusid ja nendega seoses antud valevandeid (3Ms 5:21; 6:1jj) ja eelkõige teadvustamata, kogemata toimunud üleastumistega (3Ms 4:2; 5:17) – sai ja tuli lepitada asendava ohvriverega (vt eriti 3Ms). Taolise lepituse vahendiks oli alati (looma) veri. "Sest veri lepitab temas oleva hinge tõttu" (3Ms 17:11). Kui inimene nõnda Jumala ettekirjutuste järgi toimis, saavutas ta seeläbi lepituse vastavate, eelkõige tahtmatute üleastumiste eest (4Ms 15:22–29), nii et Jumal andestas oma rahvale või selle liikmele.