Surmateadete edastamine

05/2014
Ago Ranna kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Inimelu juurde kuulub surm ja see on otsustatud juba enne meie sündi. Paradiisiaias öeldi inimesele: „Aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!" (1Ms 2:17).

„Sellepärast, nii nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud" (Rm 5:12).

Piiblit, eriti Vana Testamenti, lugedes leiame arvukalt juhtumeid, kus surmasõnumeid on edastatud nii omastele, kogu linnale kui ka tervele rahvale. Teated jõudsid kohale väga erineval moel. Sauli ja Joonatani surma ütles sõnumitooja Taavetile otse välja (2Sm 1). Absalomi surmast teavitati tema isa Taavetit aga mõistukõnet kasutades (2Sm 18:14–19:8). Seega surm ja sellest teadasaamine on inimesi saatnud igal ajal.

Teenistusülesandeid täites ei saa valida, millisele sündmuskohale minna ja millisele mitte.

Paraku juhtub Eestis praktiliselt igal päeval mõni traagiline sündmus, kus hukkuvad inimesed. Oma Kõrgema Usuteadusliku Seminari lõputöös uurisin Jõhvi jaoskonna näitel politseinike ja kaplanite praktikat surmateadete edastamisel. Selleks kasutasin intervjuusid, mis koosnesid vabast vestlusest ja etteantud küsimustest. Soovisin teada saada, kuidas nad rakendavad oma seniseid teadmisi ja oskusi leinasõnumite kättetoimetamisel ning milline oleks nende arvates seejuures kaplani roll. Vaatluse all olid korravalvurite isikuomadused ja nende praktilised kogemused. Küsitlesin patrullpolitseinikke ja piirkonna konstaableid, lisaks ka nelja politseikaplanit.

Loe edasi: Surmateadete edastamine

Diakoonia reaktsioon majandussurutisele Tartus

04/2014
Margus Suvi kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Arvatavasti Teekäija lugejad mäletavad või on ise kogenud 2000. aastate lõpus alanud majandussurutist, mida rahvapäraselt kutsutakse MASUks. Kuna olen viimased kuus aastat töötanud sotsiaaltöö riskirühmadesse kuuluvate inimestega, sh töötutega, olen sageli kohanud heitumuse kasvu. Oma Kõrgema Usuteadusliku Seminari lõputöös uurisin, kas majanduslanguse aastatel otsisid töö kaotanud inimesed abi koguduse diakoonia- või sotsiaaltööst ja mil viisil lähenes kirik oma halastustööga töötutele.

Enamik kogudusi kasutab diakooniatöös juhtumi- ja vajadusepõhist lähenemist.

Lõputöös andsin ülevaate diakoonia teooriast, töötute olukorrast MASU tingimustes ning Tartu linnas tegutsevate protestantlike koguduste diakooniatööst aastatel 2000–2012. Et saada ülevaadet koguduste diakooniatööst ja selle reaktsioonist MASUle, intervjueerisin 2013. aastal 11 Tartu protestantliku koguduse esindajat. Küsimustele vastasid Tartu Annelinna, Kolgata, Salemi, Maarja, Pauluse, Peetri, Maranata, Püha Luuka ja Adventistide koguduse ning Päästearmee korpuse esindajad.

Loe edasi: Diakoonia reaktsioon majandussurutisele Tartus

Uus leping Jumala lepingute reas

03/2014
Taavo Lige kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Minu huvi Piiblis esinevate lepingute vastu omab mitmeaastast ajalugu. Olulise tõuke sai see Nõmme Baptistikoguduse piiblitundides Heebrea kirja seletuse sarjaga. Eriliselt köitis mind Pühakirjas esile toodud vana ja uue lepingu võrdlemine ning Kristuse roll uue lepingu jõustamisel. Aja jooksul oli esile tõusnud teisigi küsimusi. Kas kristlased on ka Jumalaga lepingusuhtes? Kui jah, siis kas uus leping iisraellaste ja paganakristlaste jaoks on üks ja sama? Kas ja kui palju erineb Piiblis esinevate lepingute vorm ja olemus tänapäevastest?

Piibli valgel võime öelda, et Jumal on lepingu Jumal.

Oma lõputöös andsin ülevaate lepingu mõistest, Piiblis esinevatest põhilistest Jumala poolt antud lepingutest. Uurimuse rõhuasetus on uuel lepingul. Lähemalt käsitlesin Heebrea kirja osa 8:1–10:18.

Loe edasi: Uus leping Jumala lepingute reas

Kahekümne aastaga võib palju muutuda

02/2014
Kristiina Krabi

Mõned lood ununevad, aga ühel hetkel tulevad tagasi. 1994. aasta märtsis organiseerisin Pääsküla misjonimajas õppepäeva. Kohal oli 20 inimese ringis – majahoidjad Tõnis Roosimaa ja Janne Jakobson teise korruse korteris, pühapäevakooliõpetajad ja koolitaja Andres Jõgar. Mäletan, et kuulsin uksekella ja keegi majahingedest läks avama. Korraga aga hakkas ülevalt kostma mütse ja seepeale mõtlesin – kuidas Janne ja Tõnis ei saa aru, et nad segavad meid. Läksin vaatama ja nägin fuajees mehi, sukapüksid peas, Tõnist ja Jannet peksmas. Kui sissetungijad mind nägid, jooksid nad alla saali, võtsid automaadi ja lasid valangu lakke (kuulijäljed olid seal kuni maja remondini). Andsime neile oma raha, mis meil tol päeval kaasas... Situatsiooni muutis uksekell. Õues ootas Helle Liht. Avama tulid maskides ja relvadega mehed, kes õnneks mööda jooksid. Veel täna meenutan kõike tugeva emotsiooniga.

Loe edasi: Kahekümne aastaga võib palju muutuda

Karmeli vabakoguduse sünnilugu

02/2014
Indrek Luide kokkuvõte oma KUSi lõputööst

Juba enne seminari õpinguid usaldati minu kätte Karmeli Vabakoguduse kõik dokumendid, mida oli hoolikalt hoidnud pastor Ernst Ader. Kui saabus aeg lõputöö teema valida, oli hea põhjus süveneda sellesse materjali tõsisemalt. Diplomitöö pealkiri: Tallinna Karmeli Evangeeliumi Kristlaste Vabausuühing.

Stroomi ärkamine

Karmeli usuühingu sündimisele eelnesid väga olulised sündmused. 1905. aastal kuulutas juudi soost evangelist Johannes Rubanovitš Tallinnas Stroomi rannas Eduard Lilienthali suvila katuselt evangeeliumi. Miks katuselt? Sest kokkutulnute hulk oli niivõrd suur. Ajaloolise mälu järgi ligi 5000 inimest. Neid koosolekuid loetakse evangeeliumi kristlaste liikumise alguseks.

Aeg oli poliitiliselt väga pingeline. Ühiskonnas kasvas jumalatus, mis omakorda põhjustas inimestele sisemisi kriise. Drastiliselt suurenes alkoholism. Kõlbeline langus ning usuliste huvide vähenemine kutsus esile kristlike kogukondade hoogsama tegevuse ateismi pealetungi peatamiseks.
Stroomi rannas toimunud vaimulikud kokkutulekud hõlmasid perioodi 1905–1910. Elu normaalne osa on, et vastsündinute eest tuleb hoolitseda ja ka usulist arengut tuleb suunata. Evangelistidelt oodati edasisi juhatusi: õpetamist, julgustamist ja manitsemist. Ühtlasi tähendas see, et liikumine vajas enda määratlemist. „Paistab, et uskkondade piire ületava osaduse taustal jäi paljudele nende senine koguduslik elu kitsaks," kirjutab Peeter Roosimaa.

Loe edasi: Karmeli vabakoguduse sünnilugu