Miks meid loodi? IV

5/2011

Meelis Vesi Pärnumaalt

Algus Teekäija 1/2011 Seekord lähtume tõdemusest, et inimese loomise põhjus peaks peituma väljaspool meid endid. Keskendub ju loodud objektide eesmärk alati looja poolt neile püstitatud ülesandele ja on seega objektidest väljaspool. Vastavalt sellele peaksime ka inimese loomise põhjust ja eesmärki otsima väljastpoolt inimest, lausa väljastpoolt aegruumi. Piiblit silmas pidades küllap teame, et Pühakirja keskseks sõnumiks on lunastus- ehk õndsuslugu. Paraku on päästelugu igas mõttes inimesekeskne ja ei saa seetõttu esitada meie loomise põhjust.

Varem oleme kolmel korral vihjanud Piibli esilehekülgedel toodud ülesandele, mille Jumal esimestele inimestele andis. Selleks oli valitsemine kalade, lindude, loomade ja roomajate üle. Sageli libisetakse nimetatud tekstist üle selles kõrgemat eesmärki nägemata. Omab ju madalam eesmärki kõrgema suhtes, mitte vastupidi. Või siiski? Erandiks on võimalus, et mainitud olendid omavad sümbolistlikku tähendust.

.

Loe edasi: Miks meid loodi? IV

Kogudus heade muudatuste algatajana

04/2011 Koit Kask, Selise Nelipühakoguduse pastor

Sellist pealkirja kandis 2010. aasta oktoobrikuus alanud täiendkoolituse sari Tartu Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Meie kogudusel tekkis vajadus seada ametisse uusi töötegijaid ja see koolitus tundus olevat just see, mis annab lisateadmisi neile, kel seisab ees koguduse teenimine diakonina. Viiel nädalavahetusel oktoobrist kuni aprillini õppisime koos teiste õdede ja vendadega erinevatest kogudustest tundma sügavamalt Jumala Sõna.

Loe edasi: Kogudus heade muudatuste algatajana

Teenin oma inimesi ja ei tee erandit - J.Burke

04/2011 Daire Tiigivee, Agape Eesti

Kirju minevikuga inimeste pastor John Burke õpetas Tallinnas. Selleks hetkeks, kui ma laupäeval, 4. aprillil John Burke seminarile läksin, olid mitmete inimeste isiklikud kogemused ja lood loonud eelolevale päevale meeldivad ootused.

Karin Harper, minu hea sõber ja endine Campus Crusade for Christ misjonär Eestis, saades teada, et tema koguduse juht ja rajaja on Eestit külastamas, saatis suurepärase tutvustuse oma pastorist ja kogudusest: „Järgides Jumala juhtimist läks John ühe Ameerika kirikuvõõramasse, vabameelsemasse ja hedonistlikkumasse linna, Austini, et luua kogudus neile, kes pole kunagi kirikus käinud. Gateway kogudusest on Jumala abil saanud haigla katkistele hingedele, kus nad saavad võimaluse kogeda usku armu ja armastuse keskkonnas. Gateway loosung on „Täiuslikud inimesed pole lubatud" ja „Tule sellisena nagu oled, aga ära jää selliseks." Selline tule-nagu-sa-oled kultuur on ligi tõmmanud väga erineva taustaga inimesi – prostituute, homoseksuaale, sõltlasi, kuritarvitatuid – kõik nad on juhitud turvalisse, külalislahkesse keskkonda, kus neil on võimalus kohtuda Kristuse ja tema muutva väega. Jumal on läbi oma Sõna kompromissitu sõnumi ja armastuse ja armu, mida inimesed Gateways kogevad, muutnud tuhandeid elusid. Need, kes täna sealset kogudust juhivad, on needsamad, kes tulid kogudusse katkiste ja sõltlastena..

Loe edasi: Teenin oma inimesi ja ei tee erandit - J.Burke

Miks meid loodi? III

4/2011

Meelis Vesi Pärnumaalt

Algus Teekäija 11/2011

Sama pealkirja all ilmunud kahes eelmises artiklis (jaanuaris, märtsis) mõtisklesime meie olemasolu põhjuse üle. Küsimuse üle, miks Jumal lõi inimese? esitasin kaks eeldatavat tingimust, millele meie loomise põhjus peaks vastama:

1. ta peaks asuma väljaspool meid endid;

2. andma selgituse inimkonna kurjuse- ja kannatuseprobleemile.

Milline loomise põhjus vastaks neile kahele tingimusele? Võimalusi selle üle arutlemiseks on erinevaid. Pakun, et võiks alustada inimkonna kurjuse- ja kannatuseprobleemist, mille mõistmiseks peame loomulikult teadma, mida selle all mõeldakse.

Kindlasti oleme kuulnud väljendit "kurjuse- ja kannatuseprobleem", või seda lugenud. Selle sisu kohta inimestelt arvamust küsides olen saanud erinevaid vastuseid.

Probleemi näeb tõsine kristlane eelkõige iseenda kurjuses (patus) ja selles, et on teistele kannatusi põhjustanud.

.

Loe edasi: Miks meid loodi? III

Millise sõnumi toob meile Suur Reede?

04/2011 Margus Kask, Jõgeva kogudused pastor

Kalendris on mitmesuguseid pühi ja igaüks neist räägib oma lugu. Ühed on meile kõnekad, teised mitte. Aga vähemalt üks kord aastas seisatume Suure Reede ees, mille tähenduseväljad on niivõrd lõimitud kogu usukogemuse kangasse, et sõnadesse valatuna võib nii mõnigi kild sellest kaotsi minna. Aga – „alguses oli sõna". Millist „sõna" toob meile Suur Reede? Millele ta viitab, mis on see „sõna", mis meid sellel päeval puudutab?

Olgu jõulud, kevadpüha või jaanipäev, on ikka kombeks, et inimesed soovivad üksteisele häid pühi. Pühad tähendavad üht vaba päeva, üht lisavõimalust aias tööd teha, sest töö justkui vabastaks meid argielu rutiinist. Üsna sageli soovitakse „häid pühi" ka Suure Reede saabudes. Kui sellisele ütlejale vastata, et ega see püha nüüd nii väga hea ei ole, võib oodata hämmeldavat hoiakut – kuidas nii, miks peaks täna tõsine olema, kas on midagi juhtunud?

Andestus tõestab, et inimeste südametes on rahu võimalik

Aga midagi on tõepoolest juhtunud. Juba kaks tuhat aastat tagasi. Jeesus Naatsaretlane hukati ristil. Nii võib aga meie sekulaarse ja eduka Eesti kodanik õigustatult küsida, et miks on see surm nii eriline? Maailmas on surnud miljoneid süütuid inimesi. Mõni teadlikum võib mainida näiteks ka Vana-Kreeka filosoofi Sokratest, keda ebaõige kohtuotsusega sunniti jooma mürgikarikat. Kas pole ka Jeesuse surm lihtsalt ühe ebaõiglase kohtuotsuse tulemus? Ja üldse, kas mitte kristlik kirik pole kogu ajaloo vältel ise tohutu hulga inimeste surma põhjustanud, näiteks sõdadega? Aga ega ainult kiriku ristisõjad pole hävingut toonud. Igasugune poliitiline võim, alustades küttide ja korilaste hõimudest ja lõpetades tänapäeva demokraatlike riikidega, on pidanud lahinguid ja sõdu, kus on hukkunud süütud inimesed. Võib-olla on pigem võim see, mis rikub inimest, mitte usk? Võib-olla on inimeste armastuseta ja hoolivuseta ambitsioonid need, mis hävitavad? 2007. aasta kevadel levis üle maailma uudis, et Iraani poolt vangistatud Briti meremehed, keda ootas Iraani kohus, lasti vabaks, neile anti andeks. Iraani president Mahmoud Ahmadinejad põhjendas: „Kuigi Iraanil on õigus nende üle kohut mõista, saavad need 15 inimest armu ja neile antav vabadus on kink Briti rahvale." Lisaks mainis ta ka, et see tegu lähtub prohvet Muhamedi õpetusest. Taoline eeskuju on väga ebamugav nii islami võitlejatele kui kristlikele riigijuhtidele. See tõestab aga taas, et tegelikult on rahu maailmas võimalik. Andestus tõestab, et inimeste südametes on rahu võimalik.

1991. aastal tabas üht isa traagiline õnnetus. Ta armastatud nelja ja poole aastane poeg kukkus pilvelõhkuja 53. korruselt alla surnuks. Seda isa tunneb pea kogu maailm. Ta nimi on Eric Clapton, kes mõne aasta taguse uuringu järgi oli saja rikkaima rockstaari nimistus 10. kohal. Kaotusvalust kirjutas ta poja mälestuseks laulu „Pisarad taevas" (Tears in Heaven), mis on tänaseni üks ta kuulsamaid lugusid. Laul algab sõnadega kas sa tunned mu nime, kui ma näen sind taevas? Kas kõik on endine, kui ma näen sind taevas? Üsna sageli jäävadki vaid küsimused. Hinge jääb valu ja süüdistus tegematajätmiste pärast. Meie elus on terve rida asju, millega peame leppima. Kuid ikka ja jälle tõuseb minevikust seiku, mis vajavad lahendamist ja lepitamist.

Uus Testament jutustab meile Arimaatia linnast pärit mehest, kelle nimi oli Joosep. Jh 19:38 kõneleb, et Joosep oli Jeesuse jünger, kuid mitte avalikult, vaid salaja. Ta teadis, mis on õige, kuid ei julgenud või ei lastud tal teha seda, mida õigeks pidas. Avalikkus ei teadnud tema tegelikke veendumusi. Selliselt maski kandes kuhjub inimese elus lõhestatuse koorem. Me kõik teame, mida tähendab võlatunne. Meie tegematajätmised ja valestitegemised võivad tihti meid aastaid jälitada. Vajame lepitust. Küllap tundis ka Joosep, et oli asju, mida ta oli jätnud tegemata oma õpetajale Jeesusele. Ning alles siis, võib-olla kõige võimatumal hetkel teeb ta seda, mida on veel võimalik teha. Ta küsib Jeesuse surnukeha ja asetab selle oma isiklikku hauakambrisse (Lk 23:50-53). See oli tegu, mis tõi tagasi tema hingerahu ja leevendas võlakoorma.

Jeesus näitab meile Jumala armurikkuse sära

Inimene võib leppida paljude asjadega, isegi surmaga. W. A. Mozart, kes on olnud üks geniaalsemaid ja suuremaid heliloojaid, kirjutas oma viimases kirjas surevale isale nõnda: " ... kui surm (sõna otsese mõttes) on meie elu tegelik lõppeesmärk, siis olen ma end sellega juba paar aastat harjutanud. Ja ma tänan Jumalat, et Ta on mul võimaldanud õppida tundma Teda kui võtit tõelise õnne juurde."

Leppida võib kõigega. On aga siiski üks asi, millega ei tohiks leppida – kui puudub rahu elatud elust. Ei tohi leppida sellega, et puudub kogu olemust täitev rahu, mis kannaks läbi mure ja rõõmu ning oleks täis kõikehõlmavat armu ja lepituse kogemist.

Joosep Arimaatiast tegi seda, mis oli tema rahuks vajalik. Teda kannustas seesama Jeesus, kes oli küllusliku armu kehastus, kelle juurde inimesed tormasid. Jeesus ei lükanud neid käsuseadustiku armutusse rägastikku, vaid näitas neile Jumala armurikkuse sära. Just see andis Arimaatia Joosepile julguse teha veel midagi Jeesuse heaks. Mida võime meie Jeesuse heaks teha?

Me ei tea, millist võlga tundis Eric Clapton oma poja ees. Kas ta oli sel õnnetuse hetkel ta lähedal või oli korraks toast välja läinud? Oma laulu lõpus kirjutab ta pisaratest ja rahust: Seal ühe ukse taga on rahu, ja ma tean, seal taevas pole pisaraid. Kas me leiame selle ukse, mille taga avaneb rahu? Jah, kindlasti. Kas me leiame selle ukse, mis viib lepitusse? Jah, kindlasti. Me leiame selle ukse Jeesuses (Jh 10:9). Me kuuleme selle ukse lahtiolemise kõla Jeesuse sõnades. Erilise jõuga tulevad need sõnad esile ristil. Seal ütleb Jeesus lihtsalt: „Isa, anna neile andeks." Just Suure Reede lugu avab meile Jeesuse sõnade sihi.

Saksa teoloog Karl Rahner on oma kirjutises Jeesuse seitsmest ütlusest ristil tabavalt mõtisklenud andestuse üle: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad. Sa ripud ristil. Nad on sind risti löönud. Sellelt sambalt maa ja taeva vahel ei saa sa enam maha astuda. Haavad sinu ihus kõrvetavad. Okaskroon teeb lõikavat valu. Su silmadesse valgub veri. Haavad su kätes ja jalgades kõrvetavad, otsekui oleks su kehaliikmed läbistatud hõõguva rauaga. Sinu hing on täis leina, valu ja meeleheidet.

Ütle ka minu eest Isale: anna talle andeks, sest ta ei tea, mida tegi

Need, kes on selle kõik põhjustanud, seisavad risti all. Nad ei lähe minema, et lasta sul rahus surra. Nad jäävad. Nad naeravad. Nad leiavad, et neil on õigus ja et su seisund vaid kinnitab seda. See tõendab, et mida nad on teinud, on pühima õigluse täitmine, on jumalateenistus, millele nad võivad uhked olla. Seepärast nad naeravadki. Nad pilkavad. Ning ahastus sellise kurjuse pärast on sulle valusam kui kõik ihulik valu kokku. Kas tõesti on inimesed võimelised selliseks nurjatuseks? Mis on küll sinul nendega ühist? Kuidas saab üks inimene teist surnuks piinata? Piinata surmani vale, nurjatuse, reetmise, silmakirjalikkuse ja õelusega ning ise seejuures esineda õige ja süütuna, mängides õiglast kohtunikku. Miks laseb Jumal sel kõigel oma maailmas sündida? Ning vaenlaste naer ja mõnitus võib võidukalt Jumala maailma tungida? Oh Issand, meie süda oleks juba murtud pöörases meeleheites. Me oleksime juba neednud vaenlasi ja Jumalat takkaotsa. Oleksime valust ulgunud ning meeletult käest naelu kiskunud, et kätt veel kord rusikasse tõmmata.

Sina aga ütled: Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad. Sa oled mõistetamatu, Jeesus. Kuidas jätkub sinu muserdatud, valust laastatud südames veel ruumi selliste sõnade jaoks? Sa oled mõistetamatu. Sina armastad oma vaenlasi. Sa kostad nende eest oma Isale. Sa palud nende eest. Oh Issand, ärgu olgu mu sõnad pilkamine: sa annad neile kõige ebatõenäolisema vabanduse – nemad ei teadnud. Nad teadsid küll. Kuid nad ei tahtnud teada. Ja see, mida teada ei taheta, südamepõhjas seda ometigi teatakse. Kuid seda vihatakse ja seepärast ei lasta sel teadvusse tungida. Sina aga ütled, et nad ei tea, mida nad teevad. Üht nad aga tõepoolest ei teadnud: sinu armastust nende vastu. Sest seda armastust tunneb vaid see, kes ise sind armastab. Ainult armastusele saab avaneda kingitud armastus.

Lausu ka minu pattude üle sinu mõistetamatu armastuse sõna. Ütle ka minu eest Isale: anna talle andeks, sest ta ei tea, mida tegi. Ma teadsin ju küll. Kõike. Ainult sinu armastust mitte.

Lase mul mõelda sinu esimesele sõnale ristil ka siis, kui ma Meie Isa palves pikemalt mõtlemata arvan, et andestan oma võlglastele. Oo, mu Jumal, armastuse ristil: ma ei tea, kas keegi mulle tõepoolest midagi võlgneb, mida mina saaksin talle andestada. Kuid igatahes läheb tarvis sinu jõudu, et andestada südamest neile, keda oma ülbuses ja isekuses vaenlasteks pean.

Meid muutvad imed on võimalikud tänu andestusele ristil

Suur Reede märgistab meie kalendris Jeesuse surma. Me teame, et tema elus ja surmas on palju sellist, mida inimesed pole suutnud uskuda ja millest pole suudetud õigesti aru saada. Ning ehk seepärast peetaksegi lugu Jeesusest pigem idealistlikuks liialduseks või suisa võimatuseks. Kas on võimalik pöörata oma vasak põsk, kui paremat on juba löödud? Millisest kohustusest kõnnid sa teisega kaks miili, kui nõutakse ainult üht? Kas on võimalik jälle anda sellele, kes sulle kunagi midagi tagasi ei anna? Kuidas me saame oma vaenlasi armastada ja palvetada tagakiusajate eest? Kuidas me saame olla täiuslikud? Kuidas me saaksime ristil olles mõelda paradiisi peale? Kuidas on võimalik piinades olles väljendada armastust oma ema, lähedaste ja isegi vaenlaste vastu? Kuidas on võimalik anda andeks patustele, kes on seadusi silmas pidades oma eluga ära teeninud surma? Kuidas on võimalik andestada oma reetjale ja pakkuda talle armu võimalust? Ja kuna neid võimatusi on rohkemgi, lükatakse Naatsareti Jeesus, kui ebamugav eeskuju, lihtsalt eetika ajaloo tagakambrisse. Sest teda on võimatu järgida.

Aga ärme unustame siiski üht „väikest" asja. Inimestega juhtuvad imed. Need ei ole mitte ainult loteriivõidud. Sagedamini toimuvad imed meie endi hinges. Siis, kui kõigest hoolimata, vastupidiselt tervele mõistusele, me andestame, armastame ja hoolime. Ime on siis, kui inimene kogu oma olemuse, sõnade ja tegudega muutub Kristuse-keskseks. Ime leiab aset siis, kui võlakoormad kaovad. Ime on see, kui lepituse kogemine avab meile mineviku varjudest vaba tuleviku. Ime on siis, kui inimene pöördub Jumala poole ja ta elus toimub uussünd. Sellistest imedest jutustab Pühakiri. Need on imed, mis saavad võimalikuks Jeesuse surma ja ülestõusmise kaudu. Meid muutvad imed on võimalikud tänu andestusele ristil. Just selle pärast võime täna paluda: „Isa, anna meile andeks, et oleme nii vähe seda imet oma ellu lasknud." Selle „sõnaga" soovib Suure Reede meid kõnetada. Laskem siis Jeesuse sõnal endas toimida.

Miks meid loodi? I

01/2011 Meelis Vesi Pärnumaalt

Ehk olete kuulnud ütlust, et Piiblist leiab vastuse kõigile eluküsimustele. Ristiinimese kõrvale kõlab selline väide muidugi kaunisti. On ju tore tunda raamatut, mis kõigile olulistele küsimustele õige vastuse annab.

Piibel sisaldab tõepoolest palju elu- ja vaimulikku tarkust. Seega tasub Piiblit lugeda, et leida vastused eluküsimustele, olgu iseenda või teiste jaoks. Apostel Paulus soovitab, et suudaksime vastata meile esitatud küsimustele (Tt 1:9). "Küll Issand annab sulle arusaamist kõiges." (2Tm 2:7)

Ometi olen kuulnud arvamist, et kristlaste sõnavõtud vastavad tihtipeale küsimustele, mida keegi ei küsi, tegelikud küsimused aga jäävad vastuseta.

22 meelis allsalu

.

Loe edasi: Miks meid loodi? I