Jumal kõneleb ka rahvaste põliskultuurides

7-8/2011 Margo Meri, Otepää vabakoguduse pastor

Liidu suvepäevadel on olnud alati põnevaid seminare. Nii ka Mustvees. Otsustasime abikaasaga osa võtta misjoniteemalisest seminarist, mida pidas Gerard Willemsen Rootsi Misjonilepingu kirikust. Järgnevalt mõned mõttekillud, mida suutsin endale jäädvustada. Seminari alguses esitas ta küsimuse: „Miks Jumal on loonud maailma selliselt, et see on nii rikkalik?" Näiteks üks ainulaadne liik orhideesid kasvab ainult Saami mäestiku piirkonnas. Seda ei leidu mitte kusagil mujal maailmas. Jumalale meeldib mitmekesisus ja ilu. See eriline lill on üks osa Jumala ilumeelest – Jumala mitmekesisuse sümbol.

Ka iga inimene on unikaalne. Üks rahvas ei suuda esile tuua kogu jumalanäolisust. Kristus suudab lõimida erinevaid kultuure ja teeb seda, muutes inimeste elusid. Vend Willemsen külastas kord Hiinat. Sealses ühiskonnas oli palju ilusaid laule, aga kogudustes lauldi lääne ülistuslaule, mis olid hiina keelde tõlgitud. Kristlik sõnum tuleb aga panna ka kohaliku keele- ja kultuurikonteksti, et inimesed seda paremini mõistaksid. Vastasel juhul läheb Jumala loodud mitmekesisus kaduma. Sellel on kaks tahku: kas see sünnib Püha Vaimu ühtsuses või ilma. Esimesel puhul oleme lepitanud Jumala mitmekesisuse, teisel puhul on tagajärjeks vägivald, rassism, vastuolud, riid jne.

Jumal on paljude rahvaste pärimustesse pannud sisse loo, et tuleb kord keegi, kes juhatab rahva tagasi Jumala juurde. Neile arusaadaval viisil ja kultuurikeeles. Paulus jutlustas kord Ateenas tundmatust Jumalast, kelle altari ta linnast leidis. Pärimus rääkis Ateena kuninga patust, kes 700 aastat eKr oli ühe alistunud rahva hukanud. Selle ülekohtu järel tabasid maad õnnetused, mille lepitamiseks ohverdati kõigile tuntud jumalatele, aga abi ei olnud. Siis soovitas Delfi oraakel püstitada veel üks altar ja ohverdada ka tundmatuks jäänud loojale-jumalale ning seejärel häving lakkas. Kuulajad ilmselt teadsid seda lugu ja mõistsid Pauluse kuulutust ja paljud võtsid Kristuse vastu.

Seminar esitas minus küsimuse, et kus on meie rahva pärimuses peidus evangeelium? Kuhu on kadunud meie kirikutest Eestile omane kultuur, mida rahvas mõistab? Rahvas läheb laulupeole pidurüüs, aga miks nad ei võiks tulla sellistena kirikusse? Äkki Kristus ongi meie Kalevipoeg, kes ühel päeval koju tuleb ja süütab kõik pirrud kahest otsast? „Küll siis Kalev jõuab koju, Oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma."

23_gerard_willemsen. Foto Ermo Jürma

.

Inimese muutumisest psühholoogi pilguga

7-8/2011 Tõnu Lehtsaar, religioonipsühholoog

Inimese muutumise ja muutmise küsimus on psühholoogias üks keskseid teemasid. Üldiselt ollakse seda meelt, et inimese iseloomujooned on suhteliselt püsivad, kuid hoiakud, väärtused ja käitumisviisid on õpitavad. Kõik, mis on õpitav, on ka ümberõpitav. Üheks tunnustatud isiksusekäsitluseks on viiefaktoriline isiksuseteooria, mis ütleb, et inimese põhilised püsivad iseloomujooned on: neurootilisus, ekstravertsus, avatus kogemusele, sotsiaalsus ja meelekindlus.

Kogemus näitab, et sügavad identiteedipõhised usulised kogemused võivad muuta ka inimese iseloomu.

Usulisest seisukohast on oluline küsimus: mis ja kuivõrd muutub inimeses näiteks pöördumise või usulise küpsemise käigus. Sellele küsimusele vastamiseks on võimalik eristada inimese hingeelus pinnalisemaid ja sügavamaid kogemusi. Pinnalised on need, mis on seotud üksiku mõtte, tunde, mulje või mälestusega. Sügavamad on need, mis puudutavad inimese identiteeti, inimest kui tervikut, tema vastust küsimusele: kes ma olen.

Usulist kogemust on võimalik määratleda kui eluepisoodi, milles Jumala ligiolu on mõistetav ja/või tuntav. Ka usulised kogemused võivad olla pinnalisemad ja sügavamad. Minu autobiograafiate uurimus näitas, et kõige sügavamad usulised kogemused olid pöördumine, taaspühendumine, kutsumuse tunnetamine ja tagasivaade kogu elule. Igal inimesel on oma sügavaimad usulised kogemused. Kõigil ei pruugi need ulatuda mina ja identiteedini, vaid võivad jääda pinnalisemateks.

.

Minu tulevik sõltub tänastest valikutest

7-8/2011 Gunnar Kotiesen, Rakvere koguduse pastor

Eile, täna, homme – need kolm sõna ongi meie elu – minevik, olevik ja tulevik.

Mooses palub, et Jumal õpetaks teda tema kätte antud päevi arvestama, aru saama, väärikalt kasutama. (Ps 90:12) See palve peaks puudutama meie kõiki päevi – möödunuid, tulevasi ja ka hetke, milles elame. Tänases seminaris tahame eriti hoolega vaadata seda, mis meil hetkel on kõige väärtuslikum – TÄNA!

Kui vaatame enda ümber, siis näeme, et väga suur hulk inimesi elab „eilses" – kaunites mälestustes või hoopis vigade otsimises, et leida vabandusi oma tänastele ebaõnnestumistele. Üsna paljude pilk on aga vastupidi suunatud ainiti eele – unistuste, lootuste ja uute alguste pärusmaale. Tänases päevas seisjaid ei ole paraku väga palju, kuid just TÄNA on määravaim homse perspektiivis.

Moodne psühholoogia õpetab, et meie homse määrab ära eilne. Teatud mõttes on see õige, kuid mitte lõpuni. Hs 18:2-3 salmid ütlevad minule väga selgelt, et me ei tohiks mineviku mõjusid ületähtsustada! Oleme küll kõik tulnud „eilsest", kuid „täna" saame otsustada, mida me „homsesse" kaasa võtame. Paulus õpetab korintlastele, et NÜÜD on päästepäev. Sealses kontekstis räägib ta küll meie igavikulisest mõõtmest, kuid selles sõnas on väga selge printsiip ka kogu meie ellusuhtumisse. Oleme ju kõik kuulnud, et „homme hakkan õppima" või et „homme hakkan heaks", kuid enamikul juhtudel ei ole see õnnestunud, sest me ei ole kasutanud „tänast"!

Vaadates tulevikku on väga oluline teada, kuhu me tahame välja jõuda, kuid lisaks sellele annab Piibel meile ka selge väärtusbaasi selleks, kuidas oma eesmärgile jõuda. Kuhu ja kuidas on justkui jalgratta esi- ja tagaratas. Selleks, et soovitud tulemini jõuda, on vaja mõlemat.

Kuhu – ilma sihte seadmata on meie elus kaks tulemit. Kas me ei jõua kunagi kohale, sest me ei tea, kuhu läheme või „oleme pidevalt kohal" – ainult küsimuseks jääb, kas see on ikka paik, kus Jumal tahab meid näha? Seetõttu on väga oluline koos Jumala ning meid ümbritsevate inimeste abiga vaadata üle oma elu suund ning vajadusel seda esmalt seada või siis hiljem veel korrigeerida.

Kuidas – see on meie väärtushinnangute pakett, mis aitab meil edasi liikuda ka siis, kui vahel „kuhu" ei olegi nii selge. Kristlastena saame oma väärtushinnangud Jumala Sõnast, kuid on äärmiselt oluline, et mõtestaksime ja sõnastaksime need oma igapäevases kontekstis, et neist väärtustest saaks igaks päevaks vajalik Jumala Sõna leib (Mt 4:4), mis annab meile jõu väärikalt eesmärkide poole liikuda.

Meie tulevik saab alguse tänastest mõtetetest (Rm 12:2), millest vormub mõtteviis, mis omakorda väljendub edaspidi meie sõnades ning sealt edasi tegudes. Tegudest saab aga kiiresti teguviis/elustiil, mis vormibki meie tegeliku tuleviku/saatuse.

Lihtsalt võiks meie „tuleviku saavutamise valem" välja näha järgmiselt: mõte – mõtteviis – sõna – tegu – elustiil – saatus.

Ärme jäta (Ärgem jätkem) oma helget tulevikku homseks, vaid alustame (alustagem) sellega kohe täna! (Fl 4:8)

22_gunnar_kotiesen. Foto Helari Hellenurm.

.

Miks meid loodi? V

06/2011 Meelis Vesi

Algus Teekäijas 1/2011 Eelnevalt sai pakutud, et Piiblist lähtuvalt saab rääkida kahest võimalikust inimese loomise eesmärgist. Esiteks päästelugu, teiseks vaimulikus maailmas leiduva kurjuse võitmine. Need kaks võimalust pole vastandid, küsimus on vaid, kumba käsitada inimese loomise põhjusena, kumba vahendina eesmärgi saavutamisel.

Kas oli Jumala eesmärgiks inimest luues temaga suhtestuda eeldusel, et inimene valib kurja asemel hea? Või oli eesmärgiks kurjuse võitmine, päästelugu seejuures vaid osa eesmärgi saavutamise protsessist?

Eelnevates kirjatükkides üritasin näidata, et kui inimesekeskne päästelugu jätab vastamata mitmed eksistentsiaalsed küsimused, siis kurjuse võitmine on meie olemasolu põhjusena hoopis loogilisem. Järgnevalt püüan mõne sõnaga vastata kolmele küsimusele, mida antud teema puhul sagedamini küsitakse.

1. Kas Jumal ei võiks soovi korral kurjuse hetkega hävitada?

Sellele küsimusele võiks esitada retoorilise vastuküsimuse: kas vaimulikud isikud on hävitatavad? Üldjuhul omistatakse vaimule ja vaimulikkusele igavikuline tähendus. Seega ei peaks saama vaimuliku maailma isikuid hävitada, nii nagu hävitatakse materiaalseid struktuure (näiteks hiiri ja rotte). Eks samal põhjusel käsitatakse hävimatuna ka inimese vaimu. Kui saatan oleks hävitatav, kas oleks ta siis oma olemaolu ohtu seades mässu alustanudki?

Nagu kehtivad seaduspärasused inimese ja Jumala suhetes, kehtivad küllap samasugused printsiibid ka vaimuliku maailma isikute puhul. Olulisemad neist tulenevad Jumala pühadusest ja armastusest. Näiteks leiame Piiblist, et Jumal ei võta kelleltki ära tema kutsumist ja armuande (Rm 11:29) ehk talle antud vaimulikku positsiooni. Kui see on nii inimesega, küllap kehtib see ka inglitele.

Ka leiame pühakirjast vihjeid, et kogu vaimulik maailm oma isikutega moodustab organismi, kust ei saa kedagi niisama lihtsalt kõrvaldada. Sestap on mõte, et Jumal kurjuse (saatana) lihtsalt hävitada võiks, suhteliselt ebausutav.

2. Kas ei omista taoline lähenemine kurjusele põhjendamatult suurt tähelepanu?

Julgen pakkuda, et kui Jumal tõepoolest soovib kurjusest vabanemist, on see piisav põhjus sellele märkimisväärselt suurt tähelepanu pöörata. Ohtlikuks võib osutuda pigem selle tähelepanuta jätmine. See annaks kurjusele kaheldamatult rohkem tegutsemisruumi ja kannatajaks pooleks jääks inimene.

Suhtudes vaimulikku kurjusesse kui millessegi teisejärgulisse, mida Jumal kasutab inimesele valikuvõimaluse andmiseks hea-kurja vahel, oleme märkamatult asetanud kurjuse hea eesmärgi teenistusse. Sel juhul pole kuri aga enam nii kuri, sest tänu temale saavutab inimene kõrgema väärtuse. Siit edasi minnes võime sarnaselt idareligioonide ja new agega väita, et tegelikult on nii arenguks vajalikud hea kui kuri, et nad moodustavad teineteist tasakaalustava terviku jne.

Piiblisõnum on eelnevast resoluutselt erinev. Kuri on Piiblis kuri ja hea on hea. Ehkki vaimulikus maailmas leiduva kurjuse osas jääb palju väljapoole meie ettekujutus- ja tunnetusvõimet, pole kahtlust, et Jumala eesmärk on kurjusest täielikult vabaneda. Sestap on kohane sellele tähelepanu pöörata.

3. Miks ristiusu sõnum on keskendunud päästeloole, mitte kurjuse võitmisele vaimulikus maailmas?

Selle küsimuse juures võiks eraldi vaadelda usupraktikat ja õpetust, sest ristiinimene just tegelebki oma igapäevases praktikas kurjuse võitmisega (vt nt Ef 6:12 jj). Ei alusta me ju päeva palvega päästetud saada. Küll palume, et suudaksime võita kurjust iseendas ja enda ümber. See on eelduseks kurjuse võitmisele meist kõrgemal tasandil. Päästeküsimuse lahendas Jeesus aga juba 2000 aastat tagasi omapoolse kurjuse võitmisega.

Algkristlaste usulise mõtte keskmes oli Jeesuse taastulek, mis tähendaski sisuliselt lõplikku võitu kurjuse üle. Pole ju midagi loomulikumat kui eesmärgi heaks elades oodata selle peatset täitumist.

Hilisematel sajanditel kirikuvõimu kasvades kurjuse võitmise mõte hägustus. Ei saa ju võimulolijad vahendada võitu, mis veel saabunud pole. Hoopis teine lugu oli pääste vahendamisega, mida tehti suure teoloogilise filigraansusega.

Veel inimesekesksemaks on kristlik mõte muutunud viimastel humanismist mõjutatud sajanditel. Peale Jumala on teised kõrgema sfääri isikud (inglid, deemonid, saatan) teoloogiast praktiliselt kadunud. Järelikult ei saa juttu olla ka nendega seotud põhjustest ja eesmärkidest. Seepärast võibki saatana üle võidu saavutamisest rääkimine mõjuda võõrastavalt. Tegelikult on tegu aga iidse piibelliku eesmärgipüstitusega.

Võit kurjuse üle sisaldab meie taipamisvõime piires kaks olulist aspekti. Esiteks saatanast vabanemise, teiseks olukorra loomise, kus uus langemine enam võimalik poleks.

Läbi ajalooarengute on üha uuesti ja uuesti läbi mängitud "eksperimenti", mis näitab inglite maailmale saatana juhtpositsioonil olemise praktilisi tagajärgi. Jumalakartusele sekundeerib saatana poolt manipuleeritav lihalik inimloomus. Tagajärjed on meile tuttavad, meist veel paremini tunnevad inimajalugu aga kõike seda jälginud kõrgema sfääri olendid.

On ilmne, et Luciferi mässu perspektiiv on igakülgselt läbi nähtud ja uut langemist vaimulikus maailmas karta pole vaja. Leiame Piiblist väljendeid, et tegelikult head inglid juba ootavad selle piinava "eksperimendi" lõppu (loomulikult on tegu eksperimendiga saatana ja inglite jaoks, Jumal teadis selle tulemust algusest peale).

Lõpp ei saabu aga enne, kui maisete võitluste käigus on ettevalmistatud piisavas arvus ja kvaliteedis uusi vaimolendeid: inimesi, kes saatanat ja deemoneid vaimulikus maailmas asendavad. See protsessi osa puudutab kristlasi eesotsas Jeesusega ja on meile tuttav päästeloona. Päästelugu ja vaimuliku kurjuse võitmine ei ole vastandid.

Nii puudutab inimkonna loomise eesmärk kogu inimkonda, aktiivselt aga kristlasi, kes teadlikult kurjuse võitmise oma elusihiks võtnud. Oleme nagu näitlejad elu näitelaval oma heade ja halbade rollidega. Erinevus teatrist siiski selles, et teatud piires on meil võimalik etenduse käigus rolli vahetada.

.

Miks meid loodi? IV

5/2011

Meelis Vesi Pärnumaalt

Algus Teekäija 1/2011 Seekord lähtume tõdemusest, et inimese loomise põhjus peaks peituma väljaspool meid endid. Keskendub ju loodud objektide eesmärk alati looja poolt neile püstitatud ülesandele ja on seega objektidest väljaspool. Vastavalt sellele peaksime ka inimese loomise põhjust ja eesmärki otsima väljastpoolt inimest, lausa väljastpoolt aegruumi. Piiblit silmas pidades küllap teame, et Pühakirja keskseks sõnumiks on lunastus- ehk õndsuslugu. Paraku on päästelugu igas mõttes inimesekeskne ja ei saa seetõttu esitada meie loomise põhjust.

Varem oleme kolmel korral vihjanud Piibli esilehekülgedel toodud ülesandele, mille Jumal esimestele inimestele andis. Selleks oli valitsemine kalade, lindude, loomade ja roomajate üle. Sageli libisetakse nimetatud tekstist üle selles kõrgemat eesmärki nägemata. Omab ju madalam eesmärki kõrgema suhtes, mitte vastupidi. Või siiski? Erandiks on võimalus, et mainitud olendid omavad sümbolistlikku tähendust.

.

Loe edasi: Miks meid loodi? IV

Kogudus heade muudatuste algatajana

04/2011 Koit Kask, Selise Nelipühakoguduse pastor

Sellist pealkirja kandis 2010. aasta oktoobrikuus alanud täiendkoolituse sari Tartu Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Meie kogudusel tekkis vajadus seada ametisse uusi töötegijaid ja see koolitus tundus olevat just see, mis annab lisateadmisi neile, kel seisab ees koguduse teenimine diakonina. Viiel nädalavahetusel oktoobrist kuni aprillini õppisime koos teiste õdede ja vendadega erinevatest kogudustest tundma sügavamalt Jumala Sõna.

Loe edasi: Kogudus heade muudatuste algatajana