03/2013 Lilli Kauri lugu

Olen sündinud ja kasvanud Siberis. Tsaariajal anti Peterburi lähedal soovijatele maad. Minu emapoolsetel vanavanematel oli viis last ja vajadus maa järele väga suur. Enne tsaari kukutamist nad saidki oma maaosa kätte. Pärast Oktoobrirevolutsiooni see otsus aga tühistati. Osa eestlasi sai võimaluse sõita tagasi Eestisse, ent minu vanavanemad pandi koos lastega rongile ja saadeti Siberisse. Seal ma sündisingi ja kasvasin neiuks.

Minu vanemad olid mõlemad töökad ja tublid, ent kahjuks jäi isa pärast minu sündimist kopsuhaigeks. Ema pidi toime tulema nelja lapse ja haige mehega. Kaheksa-aastasena käisime koos emaga kolhoosi seakarjas. Kahekesi käimine oli oluline, et saada kirja rohkem päevi. Emal polnud aega meiega suhelda ja meid õpetada. Mäletan selgelt ainult ühte päeva, mil ta minuga vestles. Oli kuum päev, sead ja põrsad läksid porri tukkuma. Ema rääkis, et Siber ei olegi meie kodumaa. Ei olegi? Meie kodumaa on Eesti! See teadmine jäi sügavale minu hinge. Isa surma ajal olin juba täiskasvanu.

August ütles selge häälega: „Kiidan, austan ja tänan Jumalat!"

02.2013
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Urmas Roosimaa

Rakvere Vene tänava haiglas kõlasid 1976. aasta 18. augustil kell 23.30 sõnad: „Teile on sündinud poiss." Ilmavalgust nägi tumeda pea ja pruunide silmadega uus ilmakodanik. Rakvere Karmeli koguduse pastor Roosimaa perre lisandus viies liige – Urmas. 36 ja pool aastat hiljem elab Urmase pere Tartus, tütred Mari-Ly ja Ene-Ly käivad kolmandas klassis, abikaasa Inga töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis anesteesia õena ning Urmas Eesti kaitseväes kaplanina.

Kuidas sai sinust kaitseväe vaimulik?

Keskkooli viimases klassis muutus aktuaalseks elukutse valik. Enamus minu klassikaaslasi pürgisid ülikoolidesse, mõni asus ka kohe tööle. Olin ainuke, kes läks sõjaväkke. Ausalt öeldes proovisin ka mina ülikooli astuda, aga esimese sisseastumiseksamiga põrusin nii korralikult, et edasisele oli kriips peal. Nii läksingi aega teenima Tallinna Sidepataljoni.

Ajateenistuses olles tundsin selgemat kutset vaimulikule tööle. Sel ajal loodi Eesti kaitseväes kaplaniteenistust ja kuna mind huvitas ka sõjandus, otsustasin need kaks poolt ühendada. Selleks tuli lõpetada ajateenistus, omandada teoloogiline kõrgharidus, sooritada kaheaastane koguduslik praktika − ja siis sai minna kaplaniks.

Juba seminariõpingute ajal teenisin kaks aastat Võnnu baptistikoguduses. Seejärel aitasin pool aastat Jõgeva kogudust, siis õppisin kolm kuud Hamburgis Tabea Diakooniakeskuses hingehoidu ja 2000. a juunis läksin kaitseväe tegevteenistusse. Minu esimeseks töökohaks sai Tallinna Üksik-Päästekompanii Harjumaal Kose vallas.

01/2013 Märt Saar

Tartus on üks tänav, mis juba 19. sajandil sai kaupmees Wilhelm Pöpleri järgi nime. Selsamal Pepleri tänaval on KGB muuseum, üliõpilasküla ja ilma tornita Maarja kirik, aga ka kortermaja, kus elab Daniel Viinalass. Neljanda korruse kodus oma abikaasa Eleriga.

Tegelikult on ta nimi Daniel Levi Viinalass (25), kelle ühed esivanemad on pärit Eestist, teised Ameerikast. Ja Tartu on tema puhul linn, kus ta on suuresti üles kasvanud, Jumalat tundma õppinud ja teda teenima hakanud.

Daniel on noor, juba mitmeid aastaid noortejuht, aga nüüdseks ka EKB Liidu LNK noortetöö juht. Sel hetkel kui ta köögilaua taha maha istume, on väljas lumi ja ma saan juua teed.

Räägi, kes sa oled?Satun alati identiteedikriisi, kui seda küsitakse. Mitte, et ma ei taha seda täpselt määratleda, vaid piinlik on rääkida vaid ühest asjast, kui tegeled nii paljudega. Ei suuda valida, millest peaks rääkima esmalt. Aga minu jaoks on tähtis varieeruvus. Teha palju asju korraga, aga teada, mida teen.

12/2012
Kersti Kuusk, Oleviste koguduse muusikajuht

Taimi Koplit tuntakse staažika viiulipedagoogi, suurepärase orkestrandi ja klaverisaatjana. Novembrikuus tähistas nooruslik nelja tütre ema ja hoolitsev abikaasa oma 50. sünnipäeva.

Kui sul on sõber, kellega koos on üksjagu soola ära söödud... siis ei loe kaugus, kohtumissagedus ega suhtlemistihedus – ta on lihtsalt olemas! Oleme Taimiga Jumala lastena tõelised õed, ühel lainel nii musitseerides, õpetades, kogudusetöös kui ka köögis. Täna elame teineteisest 100 km kaugusel, näeme teineteist pigem harva ja meid ei ühenda enam töö samas koguduses. Aga ma saan Taimile alati loota. Kuhu Taimi käe külge paneb, seal on kvaliteet garanteeritud. Meie koostöö on endiselt hästi toimiv ja „vettpidav".

11/2012
Tarmo Lige, Oleviste koguduse liige

Haldi. Abikaasa. Ema kahele tütrele. Vanaema üheksale lapselapsele. Raadiosaadete toimetaja. Teenimine koguduses. Vene piirkonna naistöö koordinaator. Olnud EKB Liidu naistöö juht ja oikumeenilise naistöö koordinaator. Töötanud üle kahekümne aasta ujumistreener-metoodikuna.
See on vaid jäämäe veepealne osa. Küllap on aga Jumalal kõik talletatud ja kunagi avaneb meile ka see, mis täna jääb saladuseks. Ma arvan, et enamusele 40+ inimestele Haldi tutvustamist ei vajagi. Või siiski?

Haldile meeldivad inimesed, kes on ausad ja otsekohesed. Tal on kõrgelt arenenud õiglustunne. Nii on tal palju sõpru, veel rohkem aga tuttavaid. Haldi on õppinud psühholoogiat. Kas ta „näeb inimesi läbi"? Küllap on see hoopis elukogemus, mis aitab kaasteelist mõista, mitte kiirustavaid hinnanguid anda.
Haldile meeldib elada Eestis. Reisiks aga igale poole, kuhu vaid võimalik. Ütleb, et Norra on küll ilus, aga mäed mõjuvad ohtlikena.