06/2014

On inimesi, kelle töö on palju suurejoonelisem ja silmapaistvam, kui välispidiselt võiks arvata. Oma sisemise sära on nad investeerinud töösse, milles on leidnud jumaliku kutsumuse.

Piibli- ja lastepäevade kulisside tagant paistab EKB Liidu noorsootööd aastaid juhtinud Pille Havakatsi rõõmus nägu. Muidugi on ta vahel mures ka, see käib noortega töötades boonusena kaasas. Tema eestvedamisel on lasteajakiri Päikesekiir näidanud valgust kõige väiksematele usuinimestele. Pille on nende suur sõber. Kõige vähemast suuremani hüüame sulle, Pille: „Jaksa veel kaua! Paista ja sära! Palju, palju Taevaisa õnnistusi sulle juubeliaastaks!"

Koos Eestimaa lühikese suvega tuleb Liidu suvefestivali lavalaudadele Tähti Lehtsaar, EKB Liidu muusikasekretär. Malbe ja rahulik. Siiski täis teadmise ja kogemuse autoriteeti, et panna Maarjamaa eri paigust kokkutulnud lauljate hääled ja muusikute pillid kooskõlaliselt helisema. Nii on see olnud juba aastaid. Kuid luba, Tähti, et laulame nüüd sulle sinu juubeliaastale kaasa selle laulu: „Palju õnne, palju õnne, palju Isa armastust! Palju taeva õnnistust!"

Tänulikud osasaajad teie talendist ja sarmist

06/2014
Erki Tamm, Teekäija peatoimetaja
Fotod: erakogu

Sotsiaaltöötajast Piret Tenno on põlissaarlane. Oma ettevõtjast abikaasat, Taavot, nimetab ta isehakanud saarlaseks, kuid väga hästi kohanenuks. 18. juunil tähistasid Piret ja Taavo 20. pulmaaastapäeva. Saaremaal on elatud 19 aastat. Õpingute järel otsustati tulla saarele. Taavo venna Illari pere oli siin juba ees. Tal oli Taavole ka töökoht pakkuda. Piret esialgu midagi erialast ei leidnud, kuid ajalehes „Saarte Hääl" korrektorina sobis ka alustada. Nende peres kasvab kaks tütart ja poeg.

Mu lähedastel oli väga raske uskuda, et kõik mu hädad olid momentaanselt möödas.

Lapsepõlve ilu ja valu

Pireti lapsepõlv möödus Kuressaares. Kuuest lapsest oli ta viies. Muideks, ka Taavo oli oma pere viiest lapsest viies. Suures peres siginat-saginat jätkus ja igavuse üle kurta ei saanud. „Kuna meie peres oli vaid kaks tütart nelja poisi kõrval, siis loomulikult pidid tüdrukud majapidamistööd enda kanda võtma," räägib Piret Saaremaale omasest tööjaotusest. „Olin vaevu kümnene, kui koolist jõudes tuli toad korda teha ja tolmuimejaga põrandad üle tõmmata."

05/2014
Tiiu Tamm, Ridala baptistikogudus ja Toivo Tänavsuu, Oleviste kogudus

See oli 1960. aasta kevad. Olime Kohila Keskkooli esimene lend, kes lõpetas üksteist klassi. Mäletan lõpukirjandi kirjutamist Tohisoo mõisa saalis. Akna taga vanad pargipuud elule puhkemas. Maapind siniliiliate vaibaga kaetud. Isa hindas mu saavutust keskkooli lõpetamisel kõrgelt. Ta oli mind eriliselt õpingutes innustanud.

Ometi ei saanud ma täie rõõmuga kooli lõpetamist nautida. Jaanuarikuu ajalehes „Noorte Hääl" oli ilmunud artikkel „Võõras oma klassis". Loo peategelaseks Tiiu, „kellega kollektiiv ei oska midagi peale hakata, kes on usklik ja käib sageli palvemajas. Kelle maailm on jäänud kitsaks, kes on teona tõmbunud endasse, oma aegunud mõtteringi."

Loo ilmumise põhjuseks oli arvatavasti koolipoolne soov, et keskkooli esimese lennu kõik lõpetajad võiks kuuluda komsomoliorganisatsiooni. Meie vene keele õpetaja oli olnud kooli „komsorg" ja klassijuhataja mees. Ühel päeval pandi meie pinginurgale komsomoliks astumise ankeedid. Mäletan, et klassis oli imelik vaikus. Minus toimus tohutu võitlus. Kas mina olen ainus, kes rikub esimese lennu maine ära? Teadsin, et ankeeti ma ei täida. Olin usklik noor. Pealegi oli mu isa olnud „rahvavaenlane" – sõdinud saksa armees ja alles mõned aastad tagasi vabanenud Siberi vangilaagrist. Komsomoli astumisest sai järgnevatel kuudel noortevaheline jututeema. Mitmed justkui vabandasid, miks nad nõusse jäid. Poisid soovisid merekooli astuda ja ilma „märgita" oleks see võimatu olnud. Mõni jäi sellegipoolest ukse taha, sest isad olid olnud saksa sõjaväes nagu mul. Mõned aga kaitsesid end vaikimisega.

05/2014
Küsitles pastor Viljar Liht ja kirja pani Piia Liht

On päikseline kevadlämbe pealelõuna Vancouveris. Linnas õitsevad lugematud lillepeenrad ja rododendronid ning kirsid juba raputavad roosasid õiehelbeid. Siin oldud aja jooksul oleme kohtunud paljude toredate kaasmaalastega, kel kõigil on oma lugu. Täna istume meie väikeses Burnaby kodus ja palume Villi Vinkil rääkida oma elust ja teenimisest.

Alustame lapsepõlvest

Minu vanavanemad on pärit Virumaalt ning isa ja ema abiellusid Narvas. Sündisin 1927. aasta seitsmendal päeval. Lapsepõlv oli keeruline, kolisime mitmel korral. Mäletan, et minu esimene tähtis lause oli teadustus: „Piimasõit tuleb!" Elasime vanaisa raudteeäärses majas. Igal päeval sõitis sealt mööda kaubarong, mida selle aeglase liikumise pärast piimasõiduks nimetati.

Arvasin, et ega politsei siiski minu isa vastu saa...

04/2014
Ülle Käärik, Tõnu R. Kallas

Õpetajad on olulised suunanäitajad meie elus. Mõni neist on ka erakordselt särav isiksus. Ja just selline oli tädi Milda, kes õpetas Jumala tarkusi.

Jumal kutsus teda jätkama Andres Tetermanni ja Harald Viktor Dahli poolt alustatud pühapäevakoolitööd Kalamaja koguduses. Milda südamlik silmavaade, käepigistus, nõuanne, julgustus ja õpetus on aidanud kujundada mitmete noorte elumõistmist ja arusaamu, näidanud suunda eluteel.

Mirlande (Milda) Laks sündis 8. mail 1914. Ta oli vanemate ainus laps, kellel oli õnnelik lapsepõlv. Kuid tema kodus ei räägitud midagi Jumalast. Kui Milda oli 7-aastane, kutsus üks mängukaaslane tüdruku Kalamajja pühapäevakooli. See oli esimene samm usuteel. Milda hakkas laulma lastekooris ja õppis kitarrimängu.

Jumala lapseks sai Milda 1927. aasta kevadel pärast õhtust teenistust. Koor jäi veel laulma. Milda tundis, et ei saa ka ära minna. Ta istus rõdul ja kuulas: „Miks seisad sa pimedas õues, kui valgus ja rõõm on seal sees?" Tüdruk hakkas korraga nutma. Palvesõnad tulid nagu iseenesest huultele. Ta ei tahtnud enam seista „pimedas õues". Ja siis tuli üks pühapäevakoolitädi läbi pimeda kirikusaali otse Milda juurde.