6/2008 Endel Lohu, Suigu vabakoguduse pastor

"Kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus omavahel ning Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust" (1Jh 1:7).

Mõnus on ärgata valgel suvehommikul mitte äratuskella nõudliku helina peale, vaid päikesekiire õrnast puudutusest silmalaugudel. Kuigi hommik on alles noor, on ometi tunne, et päev on alanud ja kutsub tegutsema. Hommikulauas kiidame abikaasaga võidu, kui hea ja meeldiv on see suvine valgusküllus. Tore, et seda jätkub veel paariks kuuks.

Keeran auto maanteele. Päike on veel madalal ja paistab silma. Raske on jälgida teed. Kui märkaks ometi jalgrattureid õigel ajal! Avastan, et auto esiklaas on näotult määrdunud. Kuidas see üldse veel läbi paistab? Siis märkan, et mu heledate pükste esiküljed peaksid tegelikult märksa heledamad olema. Pole parata, enam ei jõua riideid vahetama minna. Pealegi pole töökohal nii ere valgus. Autoraadio hommikustes liiklusuudistes öeldakse, et seekord pole teatatud ühestki autovargusest. Võib-olla on liiga valge salajaste pahategude tegemiseks?

Pähe turgatab küsimus, kas valgus on ikka hea? Kodus ju tundusid püksid täitsa puhtad olevat. Kuidas siis ikka on selle valgusega?

Kas valgus on hea või hoopis halb?

Sõna "valgus" ei tähenda ainult päikesevalgust. See mõiste on märksa laiem. Valgus – see on nägemine, teadmine, selgus, mõistmine...

Just selles tähenduses räägib valgusest Pühakiri. Jeesus ütles: "Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus" (Jh 8:12). Jeesus tuli maailma valguseks, et aidata meil orienteeruda elu valikute rägastikus. Maailm ei talunud nii suurt valgust. Maailm armastas pimedust rohkem. „Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad. Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks. Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas" (Jh 3:19-21).

Valgus ehk teadmine, eriti tõe teadasaamine, võib olla väga valus. Kui kujutluspilt enesest kui targast, ilusast, heast ja täiuslikust inimesest korraga kolinal kokku kukub. Üheainsa jumaliku valguskiire toimel.

Nii nagu päevavalgus toob nähtavale meie hämaruses pestud ja triigitud särgi plekid ja kortsud, toob Jumala valgus esile meie südame tõelise olukorra. Ka need plekid, millest seni polnud aimugi. Ka need teod ja tegematajätmised, mida seni olime iseenda ja teiste ees osavalt õigustanud, avavad oma tegeliku sisu.

Jumala Sõna võib olla terav nagu kirurgi skalpell. Aga need kumbki pole mõeldud mitte meie hukutamiseks, vaid tervendamiseks. Kõik oleneb sellest, kuidas me reageerime Jumala valguse paljastusele.

Kui Peetrus nelipühapäeval rahvale jutluse pidas ja oma sõnumiga kuulajate südameid valgustas, kutsus see neis esile ehmatava äratundmise oma patususest. "Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: "Mida me peame tegema, mehed-vennad?""(Ap 2:37) Peetruse vastus oli: "Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks" (Ap 2:38).

Andekssaamise võimalust kasutas tookord umbes 3000 inimest. Neid aitas jumalik valgus, mis tõi selguse nende olukorrast Jumala silmis. Pole teada, kui palju oli neid, kes püüdsid pimedusse varjuda ja endale sisendada – minuga on kõik korras, ma ei pea iga juttu uskuma, elan nii, nagu õigeks pean.

Nelivürst Heroodese reaktsioon valgusele erines oluliselt nende 3000 omast. Heroodest tabas jumalik valgus Ristija Johannese kaudu, kes teda noomis abielurikkumise pärast oma venna Filippuse naisega. Heroodes ei reageerinud oma süüteo paljastusele mitte patukahetsuse ja meeleparandusega, vaid temas tekkis viha Johannese vastu, kes oli julgenud tema südame tagakambrisse jumalikku valgust heita. "Heroodes oleks tahtnud Johannese tappa, kuid kartis rahvast, sest Johannest peeti prohvetiks." (Mt 14:5) Oma kartustele vaatamata laskis ta sünnipäevapeo käigus siiski Johannese hukata. Nii lootis ta oma südamerahu taastada. Tegelikult aga läks patt tema südames veel suuremaks.

Lisaks kirjeldatud vastandlikele reaktsioonidele Jumala märguannetele on veel kolmas võimalus.

Ühe naise kodu oli väga must ja tolmune, sest ta ei armastanud koristada. See tegevus oli talle nii vastumeelne, et ta ei suutnud ennast sundida seda ette võtma. Ometi tahtis temagi külalisi kutsuda ja sõprade seltskonda nautida. Aga kuidas häbist üle saada? Ta otsustas teha küünlavalgusõhtu. Kui külalised tulevad, kustutab ta elektrilambid ära ja paneb küünla põlema. Hämaruses ei ole tolmu ega mustust näha ja polegi vaja häbeneda.

Inimesed on leidlikud avastama võimalusi, kuidas oma südametunnistust vaigistada, kuidas oma vigu ja puudusi teiste eest varjata ja lahendusi aina edasi lükata.

Kuidas varjata end Jumala valgusvihu eest?

Sellele küsimusele on ilmselt paljud mõnel piinlikul hetkel vastust otsinud. Kuningas Taavetki mõtiskleb selle üle: „Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal! Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni" (Ps 139:7-10).

Jumala eest ei saa põgeneda ja põgenemine polegi lahendus. See ei muuda pattu olematuks ega südant kergemaks.

Ka meeleparanduse edasilükkamine pole hea lahendus, sest me ei tea, kui palju päevi ja võimalusi meile veel on jäänud. "Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!" kuulutas Ristija Johannes Juuda kõrbes. Meeleparandus on tõsine muutus inimese elus. See pole lihtsalt käitumise või eluviisi väike korrigeerimine. See on meelelaadi muutus. See on elu põhimõtete muutus.

Erinevatel inimestel avaldub see erinevalt. Vastavalt valdkonnale või probleemile, millele Jumal osutab.

Tunnistus valguseteele jõudmisest

Üks noormees jutustas oma meelemuutusest suure vaimustusega. Tema probleemiks olid liikluseeskirjad. Ta oli alles hiljuti saanud juhiload ja auto oli ka olemas. Mitte just uus, aga piisavalt korralik. Ta nautis kiiret sõitu, julgeid ja riskantseid manöövreid ning omaealiste kadedaid pilke.

Häda oli ainult selles, et ta jäi kiirust ületades üsna sageli politseile vahele ja pidi maksma üha suuremaid trahve. Lõpuks hakkas ähvardama juba juhilubade äravõtmine. Iga kord, kui politsei teda peatas ja karistuse määras, oli ta korrakaitsjate peale maruvihane. Talle tundus, et süüdi pole tema, vaid lihtsalt politseinikud on pahatahtlikud norijad. Ta püüdis meelde jätta kohti, kus kiirust mõõdetakse. Hankis radariavastamise seadme. Siiski ei suutnud ta karistusi vältida.

Muudatus tuli ootamatult. Siis, kui tema lähedane sõber sattus liiklusõnnetusse ja sai tõsiselt vigastada. Sõbra õnnetusele mõeldes ja selle põhjuseid analüüsides tabas teda korraga nagu valgussähvatus mõte sellest, et temagi oleks võinud kellegi vigaseks sõita. Ta silme eest käisid läbi mälupildid, kus ta oli napilt õnnetusest pääsenud. „Nagu Jumala käsi oleks hoidnud," ütles ta. Noormehe südames tekkis tunne, et kui ta samamoodi jätkab, siis see hoidev käsi võetakse ära.

Esimest korda elus mõtles ta sellele, et liikluseeskirjad on ju tegelikult õnnetuste ärahoidmiseks. Sellel hetkel toimuski muutus. Nüüdsest peale ei püüa ta autoga sõites enam mitte vahelejäämist vältida, vaid liikluseeskirju täita. Ta püüab olla viisakas ja tähelepanelik liikleja. Ka siis, kui politseid pole kontrollimas. Kõige enam imestab ta ise selle üle, et see polegi talle vastumeelne, vaid pakub suurt rahuldust.

See pihtimus puudutab üsna lihtsaid argielu probleeme. Tegelikult need argipäevad oma tegemistega, suuremate ja väiksemate otsustustega moodustavadki meie elu. Pole vajagi suuri eksimusi. Needsamad igapäevased libastumised määrivadki meie südame.

"Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat", õpetas Jeesus mäejutluses. Selleks ju Jumal saadabki oma läbitungiva valguskiire, et teha nähtavaks puhastamist vajavad kohad meie südames. Et saaksime meelt parandada, et saaksime Jumalat näha. Apostel Paulus kirjutab korintlastele: "Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta" (2Kr 7:10). Oma rikutuse ja pahelisuse teadvustamine teeb paratamatult kurvaks, aga see kurbus võib muutuda rõõmuks. Rõõm saabub siis, kui võtame vastu Jumala abi. "Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust" (1Jh 1:9).

Jumal on hoolitsenud selle eest, et abi oleks kättesaadav kõigile, kes seda otsivad. Selleks on ta läkitanud oma Poja. Jeesus on tulnud valguseks, Päästjaks ja Lunastajaks meile kõigile.

Suvi on veel ees, valgust tuleb üha juurde. Valgus on hea. Valgus toob esile Jumala loomingu kogu ilu ja täiuse. Võime seda imetleda ja nautida.

Vaimulik valgus juhib meid Jumala juurde, et võiksime vabaneda patukoormast ja saada puhta südame. "Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks" (Jh 12:36).

Endel Lohu (57) on Evangeliumi Kristlaste Suigu Koguduse pastor. Abielus Marjuga ja neil on 4 last ning 7 lapselast. igapäevast leiba teenib ta Pärnus radioloogina ja tema abikaasa terviseõpetajana. Endel on pärit muusikalembelisest kristlikust kodust. Paljude poolt on armastatud tema kauni tenorihäälega linti lauldud soololaulud, mida saadab abikaasa klaverimäng.